esmaspäev, 15. juuni 2015

Mõnus nädalavahetus Naissaarel.

Tere Teile kõigile!


Kõigepealt tahan ma suure, suure aitäh Teile öelda, sest minu üllatuseks oli minu esimese postituse lugejaid, vaatajaid kokku 170. Aitäh Teile selle eest ja loodan, et järgmine kord on ehk juba rohkem.

Tänase postituse teen nädalavahetusest, mis veetsin koos töökaaslastega, mis oli kokkuvõtvalt väga äge ja lõbus. Sai palju naerda ning mõnusas seltskonnas istutud ja lihtsalt mõnusalt oldud. Nüüd kirjutangi natuke sellest, mis meid seal saarel ees ootas.

Hommikul suundusime Kalasadamasse, et minna 10.00 väljuva Monica laeva peale, mis viis meid Naissaarele. Laev oli üsna täis ja sinna mahub kokku 200 inimest meid oli juba 20. Laev sõitis sinna umbes 1,5h. Sõit kulges üldiselt hästi välja arvatud see, et meil üks tüdruk siiski oksendas ning mõnel oli paha olla. Sõit seljataga ootas meid Naissaar, mis oli mõnusalt päikeseline ja soe, mida kinnitavad ka mõned pildid postituse lõpus.

Kohale jõudes ootas meid eest üks veoauto kuhu meid kogu staffiga peale mahutati. Peale seda suundusime Külalistemajja, mis asus sadamast ca. 2km kaugusel. No vot see oli alles elamus :). Tolmu keerutas nii, et oli ja meid veeti nagu loomi :). Külalistemajja jõudes olime me ikka nii mustad, et meie nina alused (ennekõike neil, kes viimasena autole said) olid nagu tolmuahvid rääkimata valgetest riietest, jalatsites ning kottidest, kus olid meie asjad. No peaasi, et lõbus oli ja naerda saime ikka ka selle väikse maa peale. 

Külalistemajja jõudes suunas üks soomlanna meid ühte suurde saali kuhu me oma tolmused kotid ja kohvrid saime panna. Nüüd ootasime, mis saab meis edasi ja kuhu meid suunatakse. Ootasime, mis me ootasime aga keegi ei tulnudki meie juurde ja hakkasime ise uurima, mis meist edasi saab. Nii uurisimegi ühe noore kuti käest, mis meist edasi ning milline on päevakava. Meie üllatuseks arvas see kutt, et oleme lasteaialapsed mitte õpetajad :). Nii läkski ta tähtsat paberit tooma, et meid valgustada. Tubade kohta küsides tuli välja, et hommikul oli just 200 inimest sealt välja läinud ning tube koristatakse ja seda teevad ainult kaks inimest. Jah ainult kaks inimest. No olgu peale, mis siis ikka ootame aga edasi. Peale seda pidime saama lõunat aga enne oli vaja ära oodata, millal jõuavad koolilapsed (neid oli kokku 55). Jõmmid kohal ootasime, millal hakatakse majutama, et saaksime oma kotid ja asjad ära panna. Anneliga olime ennem juba kokku leppinud, et meie täna käime :). Kuna meil ei olnud vooditest halli aimugi, siis otsustasime, et saagu mis saab aga meie oleme ühes toas ja kui vaja, siis jagame ka ühte voodit :). Õnneks ei läinudki enam kaua aega kui meid ka majutama hakati ja oma toad saime. Saimegi Anneliga koos ühte tuppa ja meie juurde tulid veel Asta ja värske vanaema Maret. Tuba käes ja ase olemas hakkasime ootama, millal süüa saab.

Lõpuks hakatigi lõunat serveerima, mis oli naljanumber. Nii meie kui lapsed said 1,5 kulpi suppi ja sellega asi piirdus. Ei mingit magustoitu ega midagi (eks me oleme ikka meie Marinuška ja Maša toitudega ning portsudega harjunud). No kõhus midagi, mis kõhtu küll ei täitnud läksime ekskursioonile. Ekskursiooni alustades saime teada üllatava uudise, et meie Maret sai vanaemaks. Nii me kõik plaksutasime, hõiskasime ja soovisime talle õnne. Nüüd sai meie reis alguse. Ronisime jälle autosse (noored olid kavalad läksid esimestena peale, et mitte nii tolmuseks saada) ja sõit võis alata, et minna miine ning suurt rahnu vaatama. Miine oli seal ikka palju ning see kivi oli ikka suur (legend> kui sinna otsa ronid, siis pidid juba see aasta mehele saama. Meie omad ei hakanud proovimagi). Peale seda jalutuskäiku metsas ronisime jälle autosse ning sõitsime edasi, et minna kirikut vaatama, kus sellel hetkel kui meie sinna jõudsime oli kontsert. Kuulasime natuke seda ja ronisime uuesti auto peale, mis võtis suuna tagasi Külalistemajja. No kogu see sõit oli ikka üks raputamine nagu sõidaks Tallinnas munakiviteel aga siiski jälle lõbus.

Kell oli juba umbes 16.30 ja meil olid juba kõhud uuesti tühjad. Kuna pidime täna veel rongiga sõita saama, siis läksid osa meie naisi Petka juurde, et uurida, mis aeg sõitma saab minna. Need, kes ei läinud hakkasid uurima, kuidas kohvi saaks ning, mis aeg on õhtusöögi aeg. Meie suureks üllatuseks oli see aeg alles 19.00 :(. Kuna kõhud olid juba tühjad, siis otsustati välja tuua mõned kaasa võetud näksid ja võileiva materjalid, et esimene suurem nälg saaks kustutatud. Kuna koolilastelgi olid kõhud tühjad, siis nad arvasid kohe et jee süüa saab. Lõpuks tulid ka meie naised tagasi Petka juurest ja arvasid, et lähme homme rongiga sõitma. Mõeldud tehtud söödud ja kohvi joodud mõtlesime, et lähme mere äärde. Meri asub sellest Külalistemajast ca.500 meetri kaugusel. Need meetrid olid seda väärt, et seda maha käia, sest vaatepilt oli võrratu. Mere mõnusid nautisime umbes tunnikese. Saime esimest korda mere vees käidud ja jällegi suured tänud Annelile, kes oli minu fotograaf. Kahju ainult, et nii vähest aega saime seal olla, sest kell 19.00 saime juba ju õhtusööki. Õhtusöögiks oli meil riis, hakklihast tehtud mingi paksem kaste ja roheline salat. Peale seda hakkasime õhtut nautima kodust kaasa võetud snäkkidega, mis sest et kõhud olid meil täis aga näksida oli ikka vaja.

Õhtu lõppes meil kõrvaltoas naistega, kes õhtul Petka juurde ei läinud. Me saime ikka naerda nii, et silmad olid märjad ja kõhulihased valutasid naermisest (vähemalt minul). Viis naist, kes Petka juurde läksid tulid tagasi alles peale 00.00. Meie olime Anneliga ikka nii tublid, et ootasime oma värske vanaema ja nn.ema ära (Asta oli meie ema, sest nii ta ise ütles ja meile kahele see sobis). No ja kui nemad suu lahti tegis ja õhinaga rääkima hakkasid, mis neil seal kõik toimus, siis meie Anneliga ikka naersime. No on ikka vägev mees see Naissaare Petka. Lood kuulatud jäime magama.

Hommikusöök oli meil 09.00 ja selleks ajaks olime end üles ajanud. Kuna ilm oli väga kole ja vihmane, siis arvasime et võiksime varasema laevaga üle tulla. Mõeldud tehtud kella 17.30 sai 11.30. Sadamasse me seekord autoga ei läinud vaid hoopis rongiga. Kuna me eile rongiga sõitmas ei käinud, siis tegime seda täna ja Petka viis meid sadama lähedale. Ekstreemsus missugune saime vihmase ilmaga ühes pisikese sõidu pisikese rohelise rongiga. Laevasõit möödus seekord hästi, sest kellelgi süda pahaks ei läinud ja oksele ei ajanud.

Koju sain autoga ja selle eest suur aitäh Mairele, kes võttis mind otsa peale. Kojusõit möödus nii vaikselt kui ka naerdes, sest Ene kes meiega koos oli rääkis oma minevikust, mis oli ikka naljakas. Tore, et mul lasteaias töötab selline tore naabrinaine kõrval rühmas.

Suur aitäh meie Üllele, kes meile sellise toreda reisi orgunnis ja muidugi sellele rahvale, kes olid minuga koos seal saarel.

Postitus venis natuke pikaks aga au neile, kes viitsisid selle lõpuni lugeda.

Nüüd aga mõned pildid minu seiklusest.

Siin Külalistemajas ma magasin ja tšillisin
Ma armastan merd 
Anneliga 

Natukene miine
Vot sellised rahnud on Naissaarel ja sinna otsa ei hakanud me ronima
Sellise autoga meid veeti
Sellise väikse rohelise rongiga viis Petka meid sadama lähedale
Hüppata mulle meeldib
  
Natuke tolmu ja ime, et me nagu tolmuahvid ei olnud
  
Vot selline vahva reis oli mul ning pildid andsid ka natuke aimu, mis värk oli (pildid ei ole kronoliigilises järjestuses).

Järgmine kord saate lugeda sellest, kuidas ma oma härraga Tartus lõpetamisel käisime ning oma selle aasta esimese telkimis (loodan, et on ikka ilusad ilmad) hooaja avasime. Kindlasti on oodata ka mõningaid pilte, jääge ootama.

Mõnusat esmaspäeva jätku Teile,
Marve

Kuidas meil lasteaias läheb?

Hei, hei. Istun siin "uhkes" üksinduses ja mõtlesin, et kasutan seda hommikut natuke kirjutamiseks. Vunksu kõrvalt on seda natu...