laupäev, 29. august 2015

NUKU teatri ja muuseumi koolituspäev

Tänane postitus sellest, kuidas möödus minu kolmapäevane koolitus Auna teatrimajas ja mis ma õppisin.

Algatuseks tehti meile väike sissejuhatus erinevate inimeste poolt. Minu üllatuseks olime meie selle maja saalis esimesed külalised ja seda soojust,  mis me edasi andsime, oli töötajate jaoks väga tähtis ja oluline. Selline väike sissejuhatus tänasest päevast aga nüüd koolitusest.

Päev algas kohe naeru ja näidetega. Oma praktilisi näiteid jagas 10 minuti jooksul meile üks tore vanaproua Helle Laas. Ennekõike saab mängida oma käega. Pane aga silmad sõrmede otsa ja ongi tegelased valmis. Sama saad teha ka sõrmkindaga. Joonista näod, pane takjas taha ja saadki nägusid ka kinda küljes vahetada. Veel rääkis, kuidas saab valmistada lastega munakarbist munatopski (Nukuteatris ka täitsa selline lavastus olemas). Siin olemas ka täitsa õpetus, kuidas saab valmistada näiteks rebast. Veel näitas ta, kuidas saab käe abil ja pesulõksudele pandud piltidega jutustada loo. Näide, mida tema meile tõi oli see, et ta pani käe umbes oma rinna kõrgusele ja hakkas lugu jutustama. Oli mets (lisas puulõksule joonistatud kuuse ühe sõrme külge). Küsis kas üks puu moodustab metsa? Sama saab ka lastelt küsida. Kuna ei, siis lisas sinna nii neli kuuske. Nüüd saab lastel ka küsida, et kas nüüd on mets? Nüüd hakkasid seal metsas käima igasugused loomad (hundid, jänesed). Lõpuks saagimise hääle saatel võeti need lõksud uuesti sõrmede küljest ära ja lugu saigi läbi. Nii leidlik kui on üks õpetaja, nii  leidlikult saab ta kasutada erinevaid pildikesi ja tegelasi. Veel väga vahva ja tore näide oli tal ühe sõrme nukust. Temal oli selleks üks hiireke, kes vudis väga kiiresti sõrmekeste vahel ja jäigi tunne, et tema käes ongi üks hiireke, kes püüab tema käest põgeneda. Aga kõik see nõuab harjutamist. 

Järgmisena tegi T.Tõnisson loengu, milleks oli 64. hooaja uuslavastuste ülevaade. Väga vahva ja tore lavastus 5+ lastele on ,,Miisu". Kellel vähegi võimalik minge seda vaatama oma lastega, sest see räägib ühest kassist, kes on tänaval ja sööb valest anumast. Selle tagajärjel muutub ta inimeseks. Nüüd peab kiisu otsustama kas ta jääb inimeseks või mitte. Etendus kestab ca 1h. Meile näidati väike katkendki sellest lavastusest. 
Näiteks meil Anneliga oli nii naljakas näha ,,Naabriplika" tola (Kait Kall) ja ,,Köögi" Luid (Andres Roosileht) tegelaskujudena :).

Nüüd räägiti meile sellest, et isegi nõudega saab teatrit teha. Tegelikult võib see väga vahva olla. Õpetaja kirjutab ise mingi loo või leiab ühe ägeda loo, mida saab nõudega lavastada, ja ongi väga lahe asi valmis, millesse saab lapsi väga hästi kaasata. 

Veel räägiti meile enne lõunat sellest, mis on visuaalteater. Meile näidata mitmeid näiteid selle kohta (ennekõike videoklippe). See teema oli minu jaoks natuke võõras ja ma ei saanudki lõpuks sotti miks meile sellest üldse räägiti. Kes teab või on kuulnud ,,Treffi" festivalist, siis tema teab millega tegu. Kuna ma ei saanud sealt väga midagi, siis ma ei oska ka selle kohta midagi kirjutada. 

Lõpuks jõudis kätte lõunasöök ja meile pakuti tomati - oasuppi ja magustoiduks oli magnumi jäätist. Mmm... jäätis oli täpselt nagu kirss koogil.

Nüüd läksid edasi teematoad. Kuna olime Anneliga koos, siis jagasime nelja teematoa vahel end ära. Mina sain T. Tõnissoni ja M. Rajase teematoa ,,Kuidas lavastada näitemängu" ning J. Moissejenko ,,Nukk - elutust elusaks". Anneli sain K. Selde ,, Objekt ja füüsiline teater" ning L. Nõlvaku ,, Lavavõitluse kiirkoolituse". Kuna meil veel teistele õpetajatele koolitus tegemata, siis hetkel ei oska ma Anneli teemade kohta midagi kirjutada. Võib olla järgmine kord kui järgmise postituse teen.

Esimeses teematoas oli nagu dialoog kolme inimese vahel. Üks inimene küsis ja kaks vastasid. Näiteks küsiti:

  • Miks lavastusi teha? Vastuseks: Nii tahad midagi väljendada.
  • Kuidas sünnib lavastuse algidee? V: Filmist, artiklist, raamatust, puust, piltidest, elust, inimestest.
  • Mis vahendeid selleks kasutate? V: sõnum+idee= dikteerib vahendid. Alati ei olegi vaja vahendeid. 
Hea on lavastada ka lastega selliseid tekste, mida õpetaja on ise kogenud ja kirja pannud, sest nii on suurem vabadus mängida. See on psühholoogilise teatri mõte ja neid peavad ka lapsed kogema. 
  • Veel küsiti, et miks nukuteatris kasutatakse nukke? V: Nukud on alati puhtad ja süütud, ning nendega saab teha nii, mida inimestega ei saa. Kuna laste puhul ei ole teemasid, millest ei või rääkida, siis miks mitte selleks kasutada nukke? Nukud on need keda lapsed kuulama jäävad, sest see on nende maailm. 
Väga kiiresti möödus see teematuba. Nüüd liikusin järgmisse saali. Seal rääkis meile vene keelt kõnelev mees ja tema teksti tõlkis T.Tõnisson.
Selles saalis räägiti nukkudest ja näidati erinevaid nukke. Saime teada seda, et nukk vaatab ninaga mitte silmadega. Terve päev käis läbi teema, et miks lastele nukuteater meeldib? Ennekõike sellepärast, et see on nende maailm ja nii ärkavad nende tegelased ellu. Näiteks kohe kui panna kaisukarule käed külge ja liigutada tema pead või käppasid, siis muutub ta kohe elavaks. Selline asi meeldib lastele väga ja nad ei pane tähelegi, et seda karukest liigutab täiskasvanu. 

Oluline on veel see, et kui lastega teha nukuteatrit, siis peab seda enne harjutama, sest randme töö on selle juures väga oluline. Veel üks hea mõte, mis läbi käis oli see, et laske lastel ise nukuteatrit teha ja lugu välja mõelda. Miks? Lapsed on need, kes mängivad südamega ning tunnevad sellest väga palju rõõmu. Meie täiskasvanud aga mängime mõistusega ja tihtipeale jääb lastel puudu sellest usust, mis me püüame neile edasi anda. 

Koolitus lõppes meie õpetajate jaoks väga ilusate sõnadega. 
,,Jääge lasteks, olenemata sellest, et olete juba suured tüdrukud". 

Koolitus NUKU koolituspäev lõppes üllatuse ja loosiga ning tunnistuste jagamisega. 

Asjad käes hakkasime Anneliga rongile minema. Hommikul jäi meile silma aga üks välikohvik, kus müüdi beseeküpsiseid. No ja kuna nüüd oli meil natuke aega, siis ei jätnud me neid ostmata. Loomulikult said oma jao ka kodus ootavad mehed :). 
Kohvi kõrvale nautisime beseed (üks oli kookose oma ja teine kardemoniga)

Vot selline vahva koolituspäev oli meil, mis lõppes väga hästi. 

Järgmisel päeval oli meil töö juures aga koosolek ja seal saime posu tähtaegasid, mis miskiks kuupäevaks valmis peab olema. Seega kallid lugejad kui ma olen kaua eemal olnud ja pole endast märku andnud, siis on see sellepärast, et aeg kulub tööle. Kuna ma olen väga kohusetundlik, siis pean tähtaegadest ja reeglitest väga kinni.

Täna tahan aga muinastulesid vaatama minna ja võib olla teeme oma väikese lõkkekesegi kuhugi.

Seniks olge ikka minuga ja kui tekib mingeid küsimusi või teemasid, millest kirjutada võiksin, siis kõik on teretulnud.
Mul on mõned mõtted varnas aga iga asi omal ajal.

Päikest,
Marve.

esmaspäev, 24. august 2015

Minu nädalased toimetused.

Terekest Teile,

Täna, siis sellest, kuidas on möödunud minu pikad päevad, mis ma eemal olen oma blogist olnud. Seekordne postitus lühikese jutuga ja ohtrate piltidega.

Emaspäeval olin ma pika päeva tööl ja teisipäeval ainult hommikupooliku. Kuna me see aasta ei olnud veel kiir hapukurke teinud, siis nii tegingi 22.00 paiku veel kurki, mis tulid väga maitsvad ja head. 
Kurgid valmivad :)

Kuna teisipäeval olin pooliku päeva, siis toimetasimegi lõunast alates meeskonnaga rühmas ning sorteerisime asju ning koristasime kappe. Väga tore oli üle pika aja oma rühmas olla, sest see on ikkagi nagu meie kodu, kus tööd teeme. Nii tekkis meil juba ka tunne, et oleme töölainele saanud. Õhtul alustasin nokitsemist laste sünnipäeva kaartide kallal, sest värvimine on see, mis võtab kaua aega. Ma ei valinud küll raskeid pilte aga kuna neid ikka palju vaja teha (24tk), siis võtavad need ikka oma aja. Stampriga äärte tegemine võttis ka oma aja. Siin üks näide nendest aga järgmine kord pilt juba nendest kui kõik valmis pluss veel üks üllatus.
Autosid sama palju kui Hello Kittysid

Kolmapäeval oli mu vaba päev, mille sisustasin koduste toimetustega aga hommik algas suure naeruga, sest meie kass magas nii:


Kuna neljapäeval oli kõigil vaba päev, siis mina sisustasin seda hommikul päikesevõtuga ja tööga. Ikka ja alati käib lustimisega kaasas töö või vastupidi. 
... ja nii need värvitud saavad
Kuna nädalavahetusel on Tallinna ralli, siis selle raames käisime härra ja äiaga Paldiski rada vaatamas, et leida see õige koht. Avastasime seal ühe ilusa koha, kus saab mõnusalt aega veeta. Õhtu lõppes aga Terminaatori kontserdiga Saue jaanitule platsil. Seda enam, et pidu oli tasuta läksime sinna mitmekesi: mina, härra, härra ema, härra onu, -naise ja -tütrega. Väga, väga lahe oli meil ja õhtu lõppes ,,Juulikuu lumega" koos vahuga, mis meenutas lund. 

Tunne oma kodumaad


Tüdruk kellega on meil alati lõbus ja tore, ning naerust ei jää kunagi puudu

Reedel olin ma tööl ja seda oma rühmas oma kolme lapsega. Oh seda õnne, mis mind valdas, sest oma rühm on ikka oma rühm ja omad lapsed on ikka omad lapsed. Nüüd võin öelda, et sügis võib tulla, sest olen harjunud juba sellega, et suvi on läbi ja tööle peab hakkama. Muidugi olen ma väga põnevil, sest palju uut ootab ees. Õhtuks tegin veel moorapalle ja sellega tekkis mul kohe mõte, millal saaks neid lastega koos teha. 

Laupäeval olin kodune, sest härra läks Tallinna ralli katseid vaatama nii Vasalemma kui Paldiski. Nii jäingi mina koduseks ja tegin taaskord koduseid toimetusi nii toas kui õues. Väga tore oli nokitseda kui meest kodus ei olnud. 

Eile käisime aga taaskord Naissaarel aga seekord koos perega: mina, härra, härra vanemad ja härra õde koos oma peiksiga. 10.00 startisime Katharina laevaga Lennusadamast. 11.15 olime juba üle. Nii olimegi ühed matkasellid ja matkasime mööda mere äärt majakani, mis sadamast paistab. Majakani jõudes tegime väikese pikniku, et jaksaks edasi minna. Söödud hakkasime edasi minema ja nüüd oli meie ees vaade, mida me ei olnud näinud. See oli nagu kuurort, sest see vaade oli tõeliselt ilus. Nii jalutasimegi seal mere ääres senikaua kuni metsa sisse tagasi keerasime ja jõudsime külalistemajani, kus me viimane kord ööbisime. Seal uurisime natuke kaarti ja nii võtsime suuna Petka maja juurde, et äkki saab rongiga sõita aga see oli paranduses. Nii hakkasimegi sadama poole jalutama, et saaksime ühe jäätise süüa ja kohvi juua, ning veel enne seda kui koju hakkame tuleme, saame veel natuke rannas pleesitada. Nii sõimegi jäätist ja nautisime kohvi ning lõpuks suundusime mere äärde. Mina käisin see suvi esimest korda ujumas. Olenemata sellest, et vesi oli külm otsustasin esimest korda ujuma minna. Nii mõnus oli. Isegi härra käis korra ujumas. Päikest nautides hakkas ühel hetkel sinna kiirekaid tulema nii, et need ei mahtunud enam kai äärde äragi. Nii randusidki randa otse meie kõrvale.
Kell 15.00 hakkasime tagasi sõitma. Laevas pakuti meile süüa, mis oli ikka väga hea ja maitsev. Eelroaks oli kalasupp ja erinevad salatid, mida võtsime õnneks natuke ja ainult prooviks. Pearoaks olid meil lihavalik lisandiga ja magustoiduks koogikesed. Lõpuks oli kõht nii täis, et raske oli olla, aga kõike oli vaja ju proovida :). 
Muidu oli väga tore ja vahva reis aga ekskursioon, mis selle pakkumise sees oli jäi ära, sest seda lihtsalt ei olnud. Juhul kui oleksime tahtnud autoga sõitma minna, siis nägu maksis 14 euri ja kui ratast tahtsime laenutada maksa 10 euri. No tere hommikust. Meie otsustasime, et jätame selle raha alles ja teeme jalgsimatka, mis oli ka väga vahva ja tore. Vot selline tore päev oli meile perega.
Härra leidis mänguväljaku
Nüüdseks olen sõitnud nende mõlema laevaga. Katharina paremal.

Lõpuni on veel omajagu maad
Vot, mis meile eelmine kord vaatamata jäi
Suvi on mõnus kui ilm on soe ja päikeseline
Sadam on nüüd seal otsas
Kuurort, mis jäi eelmine kord avastamata
Matkasellid
... ja nii need laevakesed tulema hakkasid
... ja muudkui tuleb ja tuleb
Matkasellid
Matkasell
Pearoog
Magustoit
Üks perepildi selfie
Täna oli meil mõnus istumine oma naistega, mida peaks täitsa tihedamini tegema. Homme ja neljapäeval olen ma tööl, kolmapäeval lähen koos Anneliga NUKU teatri ja muuseumi koolituspäevale. Eks järgmine kord juba ülevaade sellest, mis õppisime, ning mis see koolitus mulle andis. 

Seniks olge mõnusad ja kõik küsimused, mida soovite küsida on teretulnud.

Marve

pühapäev, 16. august 2015

Maal on hea aga kodus on veel parem.

Heihopsti,

Viimasest postitusest juba pikk, pikk aeg möödas aga pole hullu eks püüan seekord postitust mitte liiga pikaks ajada. Püüan asjad lihtsalt kokku võtta, sest väljas olid nii soojad ilmad ja mul oli patt neid arvuti taga raisata.

Maale läksin ma juba eelmise nädala neljapäeval.
Reedel olid meil ema juures tubased toimetused. Sorteerisin seal omi vanu asju, mis sinna jäid kui ära kolisin.

Laupäeval möödus muidugi taaskord kiiresti nagu kõik see aeg, mis maal veetsin. Emaga käisime veel kohalikus kaltsukas ja mul läks eriti hästi, sest sain sealt endale ühe punase kleidi, kolm musta seelikut ja õepoegadele kaks pluusi ning maksin kokku 3,80. Tavapoes oleks ma kindlasti rohkem maksnud. Minu suureks üllatuseks oli ühe seeliku sees number 36, siis ma imestasin, et kas tõesti. 

Peale seda oli mul väga töökas päev, sest pesin nii meie punase kui härra rohelise konna puhtaks ning puhastasin seest ka. Õhtu lõppes meil mõnusa grilliga Kata ja Susi aiamaal. Lõpuks olime maja ees trepil, kus lobisesime niisama maast ja ilmas, ning naerda sai nii, et pisarad voolasid. Näiteks kas te kujutate ette kui pimedas liigub teie poole üks hõbedane ülikond aga selles ei ole kedagi näha, sest mees seal sees on tumedanahaline :). Kas ei aja naerma kui seda pilti endale ette kujutada :D.

Pühapäeval käisime Haapsalus. Käisime merd vaatamas ja muid vaatamisväärsusi. Enne kui koju minema hakkasime käisime Rannarootsi keskuses söömas. Nagu perekondlik lõuna. Õhtu lõppes Smokie kontserdiga piiskopilinnuses, mis oli nii ja naa. Lõpus olid muidugi need kolma laulu, mis olid kõige populaarsemad nagu näiteks: ,,Oh Carol", ,,Alice" , ,, Have you ever seen the rain". Oh seda möllu ja tralli kui neid laule lauldi. Võin öelda, et siis alles rahvas elavnes ja hakkas tantsima ning lauma. 

Mõnus perekondlik lõuna ja jalutuskäik.
Lihtsalt üks tore õhtu Haapsalus ilusa vaatega.
Pilt ise ei kannata kriitikat udususe pärast aga kontsert lõppes EESTI LIPPUga, mis trummar ühel hetkel välja võttis.
Esmaspäeval pidin küll koju tagasi tulema aga kuna ilmad olid nii ilusad, siis ma lihtsalt ei suutnud koju tulla. Õhtu lõppes naabrinaise Kata juures mõnusa kohvi, seltskonna ja lobisemisega, mis lõppes alles peale keskööd.

Teisipäev möödus sama kiiresti, aga üks seik tuleb kohe meelde seoses lastega. Istusin maja ees trepil ja minu ümber oli ühel hetkel posu lapsi. Üks tüdruk küsis mu käest nii siiralt:,, Kas sa oled Marcuse(minu õepoeg tegelikult) ema?" Nii tore oli seda kuulda, et nii arvati, sest eks mu õelapsed ongi mulle nagu oma lapsed. Kaitsen neid nagu emalõvi kui vaja. Veel meenub kohe see, kuidas Viktoria nendele samadele lastele ütles:,,Mina ja Marcus teame Marvet kõige kauem ja paremine, sest ta elab meie majas." :). Mina muidugi naersin ja muigasin justkui oleksin keegi keda peaks ülistama :). Taaskord sain kinnitust sellele, et lapsed on ikka minu teema ja ma sobin nendega. Ühe 5 kuuse poisi emmegi ütles kui ta poisile otsa vaatasin:,,See tädi sulle meeldib." 

Kolmapäeva õhtul tulin ma lõpuks koju, sest nii jääb üks päev selleks, et kodus toimetada enne kui tööle peab minema. Kuna mulle maal väga meeldib aga siiski kodus on kõige parem.

Veel korjasin mitu päeva punaseid sõstraid ja ühe põõsa pealt korjates jõudis minuni arusaam, et ma olen ikka maale loodud. Järelikult maakast (nagu näiteks mina) ikka linnakat ei saa. Kokku korjasin umbes 35liitrit marju, mis oli täitsa üllatav, aga mahl on talvel küll hea.

Reedel olin tööl 5 lapsega, mis oli täitsa naljanumber aga noh... Eks peabki tasa ja targu peale hakkama ja harjuma sellega, et varsti peab tööle hakkama. Õhinaga ootan juba esimest septembrit, sest meie muusika õpetajal on üks väga vahva ja äge mõte, kuidas koolieelikutega seda päeva tähistada. Eile pidasid Andri vanemad oma 30 pulma aastapäeva (õige päev on tegelikult täna). Täna käisime veel Härraga shoppingul, mis läks õnneks, sest saime kõik need, mis kodus plaanisime. 

Nüüd nokitsen natuke laste sünnipäeva kaartide kallal, et kõik ikka ühesugused oleksid. 

Seniks olge tublid ja nautige veel päikest kes saab,
Marve

kolmapäev, 5. august 2015

Kuidas sattusin Tallinna Ülikooli?

Lubasin kirjutada kunagi sellest, kuidas sattusin õppima Tallinna Ülikooli.

Nüüd teostan lubatu ja kirjutangi sellest, kuidas sinna sattusin. Veel natuke enne ajalugu sellest, mida ma ülikoolist arvasin, mis minuga juhtus, et ma sellest huvituma hakkasin ja lõpuks kuidas möödusid minu kolm aastat ülikoolis.

Aastaid, aastaid tagasi kui meile ülikoolidest räägiti ning neid külastamas käisime ütlesin endale:,, Ülikool ei ole minu jaoks, sest ma ei saa sinna sissegi." Kuna ma ei olnud omal ajal väga terav pliiats teatud ainetes (ennekõike keeltes), siis arvasingi, et sinna mina oma jalga ei tõsta. Nii lasingi kogu jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kuna mul oli kindel eesmärk saada massööriks, siis arvasingi, et seda ülikoolide infot pole mulle vaja. Nii olingi ülikoole külastades lihtsalt üks kohatäide. Kuni...

2009. aastal kui ma lõpetasin Taebla Gümnaasiumi muutus minu elu totaalselt. Ma leidsin endale mehe, keda ma poleks oma paremas unenäoski ette kujutanud. Ma kolisin Läänemaalt Harjumaale. Sama aasta oktoobris kolisime Keila ja alustasime nn. kodu mängimist, mis on nüüdseks kestnud juba pikki aastaid. Sama aasta lõpus sai minu esimeseks töökohaks Laulasmaa spa, kus tegin erinevaid töid nii köögis kui ka spas, aga mis lõpuks pankrotti läks... ja siis...

2010. aasta september oli see saatuslik aasta kui ma asusin tööle Keila Rukkilille lasteaeda õpetaja abina. Minu esimeseks rühmaks oli mesilased ja õpetajateks Kadri Käosaar ja Airi Mägi. Kadri oli selleks ajaks juba kooli lõpetanud. Kuna Airi käis sellel ajal koolis, siis uurisin temalt kooli kohta ja mulle tundus kohe, et ei ole rasket midagi. Ütlesin endale: ,,Ma saan hakkama!" Mõeldud tehtud.

2011. aasta suvel võtsin selle tee ette ja julgustuseks läksin oma vanema õega Tallinna ülikooli, et SAISis avaldus esitada. Kuna asi oli minu jaoks ikka väga, väga võõras, siis otsustasin õe kaasa võtta, et julgem oleks :). Avaldus esitatud jäin ootama aega, millal vastuvõtt toimub. Ei läinudki kaua aega kui see päev saabus. Kuna minu jaoks oli asi ikka väga, väga võõras ja ma lugesin, et vastuvõtt toimub mingist kellast mingi kellani, siis mina läksingi vastuvõtu päeval enne 12.00. kohale, aga ilmselgelt oli selleks ajaks juba kõik läbi. Minul sees nördimus ja kurbus. Lõpuks hakkasin asja uurima, mis kell järgmisel päeval vastuvõtt toimub, sest seda ma teadsin, et kahel päeval toimub vastuvõtt. Info käes, olingi järgmisel päeval ülikoolis tagasi oma motivatsioonikirjaga. Muidugi kartsin väga vestlust selle eriala õppejõududega, sest ma ei tea ju ülikooli elust midagi. Vestlus möödus väga hästi ja ma väljusin ruumist väga positiivsete tunnetega. Nüüd ei jäänud muud üle kui oodata, et kas ma sain sisse või mitte. Ei läinudki kaua aega mööda kui sain teada, et olen ülikooli vastu võetud. Sellel hetkel oli minus nii rõõm kui õnn ja samas ka ärevus, et kuidas ma selle inglise keele tehtud saan, sest see ei ole ju minu tugevam külg. Kuna ma juba sisse sain, siis pean tubli olema ja pean selle keele ära tegema. 
Eks ma maadlesin sellega ikka pisarateni ja isegi tahtsin loobuda. Aga praegusel hetkel võin öelda, et sellest maadlusest oli kasu, sest mu inglise keel on hulka, hulka parem kui varem. 
Kuna ma olin juba nii pika maa maha käinud, siis arvasin, et ma ei saa ju selle kuradima keele pärast loobuda, sest nii palju on juba koolimaksu makstud. Nii otsustasingi, et on vaja mingeid raamatud, kus ma saaks ülesandeid lahendada ja õppida. Muidugi olid mul ka tublid abimehed, kes mind keelega aitasid, kui seda vajasin. Lõpuks sain ma selle keele eksami tehtud, küll kõige kehvema peale, aga see ei olnud sellel hetkel oluline, sest vähemalt on tehtud. 
Keele eksamit oli mul võimalus viimane kord teha, sest kaks korda olin juba läbi kukkunud... Kuna järgmiseks sessiks pidi veel 15 lehekülge teooriat kirjas olema, siis loobusin selle kirjutamisest ja pingutasin keele eksami jaoks. No õigesti tegin ka, sest teooriat hinnati alles esimest korda ja mul oleks kaks võimalust veel olnud. Kui ma oleks keele läbi kukkunud, siis oleks pidanud seda raha eest uuesti kuulama minema ja seda raha poleks mul olnud.
Uskuge või mitte aga meile öeldi, et teooriat ei ole võimalik kahe nädalaga kokku kirjutada. Peale seda keele eksamit oligi täpselt kaks nädalat järgmise sessini ja ma sain sellega hakkama. Ma istusin küll kõik sellised ilusad ilmad toas, nagu praegu õues, aga ma sain sellega hakkama. Ma kirjutasin kahe nädalaga teooria valmis, mis oli ka nii vormistatud nagu pidi. Lõpuks sain selle ka esimese korraga arvestatud. MA SAIN HAKKAMA. 

Lõpuks oli käes viimane aasta ja lõputöö kirjutamise aeg. Viimane aasta möödus väga ruttu. Lõputöö kirjutamine möödus ka tõusude ja mõõnadega. Loobumise mõtet küll ei olnud, aga tagasiside, mis juhendajalt iga kord tuli, viis tuju alla küll. Teed suure töö ära ja lõpuks ei kõlba kuhugi. Ohjh olid ajad. 
Tänasel päeval sellele mõeldes olen selle eest aga väga tänulik, sest ilma oma juhendaja kriitikata ja tubliduseta ei oleks ma saanud seda hinnet, mis ma sain. Suured kiidusõnad minu juhendajale, kelleks oli Sirje Piht, sest tema tagasiside tuli väga, väga ruttu. Ta andis alati teada kui ta oli kuskil välislähetuses või tal lihtsalt ei olnud võimalik mu tööd lugeda. Meie koostöö oli lihtsalt super, sest mõlemad pidasime kokkulepetest kinni. Selle aja jooksul oli üks kord see kui ma pidin talle vabandava meili saatma, et ma ei suuda talle järgmiseks päevaks tööd saata, sest perekondlikud põhjused olid mind tümaks teinud. Ma lihtsalt ei suutnud sinna midagi adekvaatset kirja panna. Ülejäänud korrad pidasin kokkulepetest kinni ja saatsin kogu aeg oma töö õige aegselt. Ega ma muidu oleks saanud oma lõputöö eest B-d. Jah ma sain oma lõputöö B, mille üle oli meil mõlemal väga hea meel. Meie viimane vestlus lõppes sellega, et ta ütles mulle:,, Selliseid tublisid ja hakkajaid üliõpilasi võiks meil rohkem olla." Nii hea oli neid sõnu kuulda, sest ma tõesti pingutasin palju, ning loobusin asjadest selle nimel, et lõputöö hea saaks. Minu ülikool lõppes ka minu jaoks kõrge keskmise hindega, milleks oli 3,95. Mõne jaoks ei tähenda see number midagi, aga minu jaoks tähendab palju. Ma läksin> kannatasin> tõusin uuesti jalule> tegutsesin> lõpetasin.

Kui keegi küsiks mu käest praegu: ,,Kas sa läheks magistri?", siis ma vastaks: ,,JAH, juhul kui ma ei pea seda inglise keelt tegema." Nagu mu ema mulle ükskord ütles: ,,Sa oled oma vanaisasse, sest tema õppis ka kogu aeg." Kuigi ma ei ole oma vanaisa näinud, siis ma usun, et sellel on tõepõhi all. Ta oli omal ajal raamatupidaja ja nemad ju peavad end ikka täiendama. 

Vot selline pikk postitus sellest, kuidas ma sattusin Tallinna ülikooli, mis vahepeal juhtus ja lõpuks kuidas see lõppes. 

Kuna ma usun, et kõik asjad siin ilmas juhtuvad mingil põhjusel, siis praegusel hetkel võin öelda, et see ülikooli trall oli üks proovikivi, millest suutsin üle ronida ja võitjana välja tulla. 

Uskuge oma sisetunnet ja see ei peta teid.

Nüüdseks olengi juba samas lasteaias õpetaja imearmsatele lastele, kes lähevad järgmine sügis kooli. 

Täna võin öelda, et kogu see kooli trall ja üks aasta õpetajana on mind väga palju muutnud. Vähe sellest, et olen kaalust kaotanud kopsaka koguse kilosid olen muutunud ka sisemiselt. 

Kniks ja kraaps neile, kes suutsid selle pika postituse ja minu viimased mõtteterakesed lõpuni lugeda.
Üks pilt minu lõpetamisest.
Minu kõige suuremad tänud lähevad just temale, sest tema suutis need kolm aastat kannatada minu virisemist, jorisemist, tujutsemist nind seda, et ta jäi naiseliku tähelepanuta. 
Päikest,
Marve

teisipäev, 4. august 2015

Üllatusterohke postitus.


Viimasest postitusest ei ole kaua möödas aga nüüd sellest, kuidas möödus meie sünnipäevade trall.
Neljapäeval oli Andri tädil (Signel) sünnipäev ja nagu ma  eelmises postituses kirjutasin, siis tegime selleks ühe armsa ning südamliku kingituse, milleks oli:

Sõnu polegi vaja.

Selle tellimine on väga, väga lihtne. Valid välja ühe plaadi, mille järgi soovid tellida, siis kirjutad neile, nad muudavad kohe teksti nii nagu tahad ja saadavad näidise sellest, kuidas muutsid. Lõpuks kui asi valmis, maksad raha ja juba järgmine päev saad kätte. Väga lihtne tellida ning ruttu saab kätte.
Sünnipäev möödus rahulikult ning õhtu lõppes üllatuskülalistega, kes tõid kingiks karbi viinereid ning ise tehtud kartulisalatit :). Väga äge kingitus minu meelest. Need ise tehtud asjad on ikka minu meelest kõige ägedamad ja lahedad, sest nendes on tegija hing sees.

Reede oli päev kui proovisin esimest korda teha pavlova kooki. Retsepti võtsin nami-namist. Kõik asjad sain ostetud peaaegu ühest kohast välja arvatud vannilliekstrakti. Mõtlesin küll selle asendada vanillisuhkruga, siis ikkagi otsustasin, et proovin teha ikka nii nagu kirjas. Mõeldud tehtud. Seekord lähevad minu suurimad tänud Janele, kes innustas mind seda proovima, sest nii mina kui külalised jäid väga rahule. Kook oli väga mõnusalt vahukommine nagu retseptis ka kirjas.

Laupäeval oli aga õepoeg Marcuse sünnipäev ja ta sai 11 aastaseks. Kuna 24.07. oli ka mu vanemal vennal sünnipäev, siis korraldasime Andriga neile üllatuspeo Jänese baaris (meie maja juures selline katusealune, kus saab istuda). Kaunistasime selle lindikestega, õhupallidega, sidusime šampuse klaasidele lindikesed, ostsime šampused sünnipäevalistele. Selline mõnus õe pere ja meie õhtusöök oli meil. 
Õhtu lõppes meestel saunaga, sest Anti (naabripoiss) tegi nagunii sauna, siis Ants arvas, et võiks kõik koos minna. Mõeldud tehtud. Kuna õde sauna minna ei tohtinud (arst oli öelnud, et võib ära minestada), siis meie istusime niisama sauna eesruumis. Kuna õues oli nii külm tuul, siis lõpuks kolisimegi alla sauna, sest seal oli soem. Samal ajal kui mehed saunas õlut jõid nautisime meie õega mõnusat veini, seni kuni õde ära väsis ja tuppa tulla tahtis. Õhtu lõppedes tulid kõik meile ja pidu võis jätkuda. Väga tore oli, et Antigi meile tuli olenemata oma kassi allergiast. Väga lahe ning meeleolukas õhtu.
Vähe sellest, et meestel niisama lõbus oli said nad ka naerda õde, kes sonis :). Päris kõigest mehed aru ei saanud aga õhtu nali oli see kui ta pidi Annely juurde porgandeid korjama minema :). Seega Annely kui sa seda postitust loed, siis ole valvas, sest Maily võib su porganditesse tulla :).
Natuke pilte sünnipäevast:

Meie väike piduline
Soe sai ja karulauguvõie
Palju õnne meie Marcusele
Sünnipäevalaps oma sünnipäeva koogiga
Täna on juba teisipäev ja härra pidi täna varem koju tulema. Eks ole näha, mis õhtu toob, sest äkki saabus meile suvi. Kuna ilm oli ilus, siis käisime meremõisas akusid laadimas.

Nädala lõpus lähen ma aga Läänemaale, kus ootab mind aiamaa. Seal saan täiendada oma talvevarusid erinevate marjadega, millest saab nii smuutit teha kui ka mujale kasutada. Ühesõnaga maal käik tuleb taaskord teguderohke. 


Päikest,
Marve


Uue aasta maagilised mõtted

Täna kohe on nii ilus, haruldane ja omapärane kuupäev, mis kutsub kohe kirjutama ning oma mõtteid jagama. 02.02.2022, onju üks wonderful day...