Kuidas sattusin Tallinna Ülikooli?

Lubasin kirjutada kunagi sellest, kuidas sattusin õppima Tallinna Ülikooli.

Nüüd teostan lubatu ja kirjutangi sellest, kuidas sinna sattusin. Veel natuke enne ajalugu sellest, mida ma ülikoolist arvasin, mis minuga juhtus, et ma sellest huvituma hakkasin ja lõpuks kuidas möödusid minu kolm aastat ülikoolis.

Aastaid, aastaid tagasi kui meile ülikoolidest räägiti ning neid külastamas käisime ütlesin endale:,, Ülikool ei ole minu jaoks, sest ma ei saa sinna sissegi." Kuna ma ei olnud omal ajal väga terav pliiats teatud ainetes (ennekõike keeltes), siis arvasingi, et sinna mina oma jalga ei tõsta. Nii lasingi kogu jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kuna mul oli kindel eesmärk saada massööriks, siis arvasingi, et seda ülikoolide infot pole mulle vaja. Nii olingi ülikoole külastades lihtsalt üks kohatäide. Kuni...

2009. aastal kui ma lõpetasin Taebla Gümnaasiumi muutus minu elu totaalselt. Ma leidsin endale mehe, keda ma poleks oma paremas unenäoski ette kujutanud. Ma kolisin Läänemaalt Harjumaale. Sama aasta oktoobris kolisime Keila ja alustasime nn. kodu mängimist, mis on nüüdseks kestnud juba pikki aastaid. Sama aasta lõpus sai minu esimeseks töökohaks Laulasmaa spa, kus tegin erinevaid töid nii köögis kui ka spas, aga mis lõpuks pankrotti läks... ja siis...

2010. aasta september oli see saatuslik aasta kui ma asusin tööle Keila Rukkilille lasteaeda õpetaja abina. Minu esimeseks rühmaks oli mesilased ja õpetajateks Kadri Käosaar ja Airi Mägi. Kadri oli selleks ajaks juba kooli lõpetanud. Kuna Airi käis sellel ajal koolis, siis uurisin temalt kooli kohta ja mulle tundus kohe, et ei ole rasket midagi. Ütlesin endale: ,,Ma saan hakkama!" Mõeldud tehtud.

2011. aasta suvel võtsin selle tee ette ja julgustuseks läksin oma vanema õega Tallinna ülikooli, et SAISis avaldus esitada. Kuna asi oli minu jaoks ikka väga, väga võõras, siis otsustasin õe kaasa võtta, et julgem oleks :). Avaldus esitatud jäin ootama aega, millal vastuvõtt toimub. Ei läinudki kaua aega kui see päev saabus. Kuna minu jaoks oli asi ikka väga, väga võõras ja ma lugesin, et vastuvõtt toimub mingist kellast mingi kellani, siis mina läksingi vastuvõtu päeval enne 12.00. kohale, aga ilmselgelt oli selleks ajaks juba kõik läbi. Minul sees nördimus ja kurbus. Lõpuks hakkasin asja uurima, mis kell järgmisel päeval vastuvõtt toimub, sest seda ma teadsin, et kahel päeval toimub vastuvõtt. Info käes, olingi järgmisel päeval ülikoolis tagasi oma motivatsioonikirjaga. Muidugi kartsin väga vestlust selle eriala õppejõududega, sest ma ei tea ju ülikooli elust midagi. Vestlus möödus väga hästi ja ma väljusin ruumist väga positiivsete tunnetega. Nüüd ei jäänud muud üle kui oodata, et kas ma sain sisse või mitte. Ei läinudki kaua aega mööda kui sain teada, et olen ülikooli vastu võetud. Sellel hetkel oli minus nii rõõm kui õnn ja samas ka ärevus, et kuidas ma selle inglise keele tehtud saan, sest see ei ole ju minu tugevam külg. Kuna ma juba sisse sain, siis pean tubli olema ja pean selle keele ära tegema. 
Eks ma maadlesin sellega ikka pisarateni ja isegi tahtsin loobuda. Aga praegusel hetkel võin öelda, et sellest maadlusest oli kasu, sest mu inglise keel on hulka, hulka parem kui varem. 
Kuna ma olin juba nii pika maa maha käinud, siis arvasin, et ma ei saa ju selle kuradima keele pärast loobuda, sest nii palju on juba koolimaksu makstud. Nii otsustasingi, et on vaja mingeid raamatud, kus ma saaks ülesandeid lahendada ja õppida. Muidugi olid mul ka tublid abimehed, kes mind keelega aitasid, kui seda vajasin. Lõpuks sain ma selle keele eksami tehtud, küll kõige kehvema peale, aga see ei olnud sellel hetkel oluline, sest vähemalt on tehtud. 
Keele eksamit oli mul võimalus viimane kord teha, sest kaks korda olin juba läbi kukkunud... Kuna järgmiseks sessiks pidi veel 15 lehekülge teooriat kirjas olema, siis loobusin selle kirjutamisest ja pingutasin keele eksami jaoks. No õigesti tegin ka, sest teooriat hinnati alles esimest korda ja mul oleks kaks võimalust veel olnud. Kui ma oleks keele läbi kukkunud, siis oleks pidanud seda raha eest uuesti kuulama minema ja seda raha poleks mul olnud.
Uskuge või mitte aga meile öeldi, et teooriat ei ole võimalik kahe nädalaga kokku kirjutada. Peale seda keele eksamit oligi täpselt kaks nädalat järgmise sessini ja ma sain sellega hakkama. Ma istusin küll kõik sellised ilusad ilmad toas, nagu praegu õues, aga ma sain sellega hakkama. Ma kirjutasin kahe nädalaga teooria valmis, mis oli ka nii vormistatud nagu pidi. Lõpuks sain selle ka esimese korraga arvestatud. MA SAIN HAKKAMA. 

Lõpuks oli käes viimane aasta ja lõputöö kirjutamise aeg. Viimane aasta möödus väga ruttu. Lõputöö kirjutamine möödus ka tõusude ja mõõnadega. Loobumise mõtet küll ei olnud, aga tagasiside, mis juhendajalt iga kord tuli, viis tuju alla küll. Teed suure töö ära ja lõpuks ei kõlba kuhugi. Ohjh olid ajad. 
Tänasel päeval sellele mõeldes olen selle eest aga väga tänulik, sest ilma oma juhendaja kriitikata ja tubliduseta ei oleks ma saanud seda hinnet, mis ma sain. Suured kiidusõnad minu juhendajale, kelleks oli Sirje Piht, sest tema tagasiside tuli väga, väga ruttu. Ta andis alati teada kui ta oli kuskil välislähetuses või tal lihtsalt ei olnud võimalik mu tööd lugeda. Meie koostöö oli lihtsalt super, sest mõlemad pidasime kokkulepetest kinni. Selle aja jooksul oli üks kord see kui ma pidin talle vabandava meili saatma, et ma ei suuda talle järgmiseks päevaks tööd saata, sest perekondlikud põhjused olid mind tümaks teinud. Ma lihtsalt ei suutnud sinna midagi adekvaatset kirja panna. Ülejäänud korrad pidasin kokkulepetest kinni ja saatsin kogu aeg oma töö õige aegselt. Ega ma muidu oleks saanud oma lõputöö eest B-d. Jah ma sain oma lõputöö B, mille üle oli meil mõlemal väga hea meel. Meie viimane vestlus lõppes sellega, et ta ütles mulle:,, Selliseid tublisid ja hakkajaid üliõpilasi võiks meil rohkem olla." Nii hea oli neid sõnu kuulda, sest ma tõesti pingutasin palju, ning loobusin asjadest selle nimel, et lõputöö hea saaks. Minu ülikool lõppes ka minu jaoks kõrge keskmise hindega, milleks oli 3,95. Mõne jaoks ei tähenda see number midagi, aga minu jaoks tähendab palju. Ma läksin> kannatasin> tõusin uuesti jalule> tegutsesin> lõpetasin.

Kui keegi küsiks mu käest praegu: ,,Kas sa läheks magistri?", siis ma vastaks: ,,JAH, juhul kui ma ei pea seda inglise keelt tegema." Nagu mu ema mulle ükskord ütles: ,,Sa oled oma vanaisasse, sest tema õppis ka kogu aeg." Kuigi ma ei ole oma vanaisa näinud, siis ma usun, et sellel on tõepõhi all. Ta oli omal ajal raamatupidaja ja nemad ju peavad end ikka täiendama. 

Vot selline pikk postitus sellest, kuidas ma sattusin Tallinna ülikooli, mis vahepeal juhtus ja lõpuks kuidas see lõppes. 

Kuna ma usun, et kõik asjad siin ilmas juhtuvad mingil põhjusel, siis praegusel hetkel võin öelda, et see ülikooli trall oli üks proovikivi, millest suutsin üle ronida ja võitjana välja tulla. 

Uskuge oma sisetunnet ja see ei peta teid.

Nüüdseks olengi juba samas lasteaias õpetaja imearmsatele lastele, kes lähevad järgmine sügis kooli. 

Täna võin öelda, et kogu see kooli trall ja üks aasta õpetajana on mind väga palju muutnud. Vähe sellest, et olen kaalust kaotanud kopsaka koguse kilosid olen muutunud ka sisemiselt. 

Kniks ja kraaps neile, kes suutsid selle pika postituse ja minu viimased mõtteterakesed lõpuni lugeda.

Üks pilt minu lõpetamisest.
Minu kõige suuremad tänud lähevad just temale, sest tema suutis need kolm aastat kannatada minu virisemist, jorisemist, tujutsemist nind seda, et ta jäi naiseliku tähelepanuta. 

Päikest,
Marve