reede, 23. oktoober 2015

Ma olen siiski inimene.

Hei-hei,

Seekordne postitus on natuke teistmoodi ja natukene teistes toonides ning meeleoludes.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et olen emotsionaalne. Minu emotsioonid on kohe ka näost näha ja see ei jää kellelgi märkamata. Nii kurb kui see ka ei ole, siis see nädal on minu jaoks igas mõttes emotsionaalne olnud. Ma olen ju siiski inimene.

Tasapisi pean hakkama harjuma mõttega, et uuest kuust alustan tööd ühe õpetaja süsteemiga. Nädal on veel laias laastus jäänud aga kohale ei ole see asi veel jõudnud. No, mis teha kui olen vana kooli inimene (olenemata sellest, et olen noor) ja ei suuda kohe uute asjadega harjuda. Mitte, et ma hakkama ei saaks, vaid isiksusena olen olend, kellel võtab asjadega harjumine aega. Ma väga kaalun ja mõtlen, mis ma teen, ning mõtisklen, mis võib olla selle tulemuseks. Tegelikult olen ma inimene, kes muretseb väga palju. Eks sellepärast lendab vahel "potil" kaas minema ja pisarad ongi kerged tulema, mida kinnitab ka järgmine lõiguke.

Meil täitus härraga eelmine nädal 7 aastat koos oldud aega, mille üle on mul tohutult hea meel, sest me oleme teineteise jaoks loodud. Pildid, mis facebooki lehele postitasin (postitati), tõid positiivset tagasisidet nii kommentaaride näol kui ka suusõnaliselt. Tööl olles tuli minu juurde üks naine kallistas mind kõvasti ja ütles: ,,Tead ma lugesin su viimast blogi ja vaatasin neid ilusaid pilte ning ma lihtsalt nutsin". "Sa oled ikka ääretult armas inimene ja mulle tundub, et sinu elukaaslane on ka väga tore inimene." Uskumatu aga tõsi need sõnad läksid mulle nii südamesse, et ma lihtsalt nutsin. 
Küsimused, et miks ma ei naera, toovad kurbuse südamesse, sest mõtted on need, mis ei lase mul naeratada. Tähelepanekud, et nädala algul sa ikka naeratasid ka, aga nädala lõpuks on see pisike naeratuski kadunud, teevad mind ümbritsevad inimesed kurvaks. Kahju, et ma ei oska teha head nägu isegi siis, kui kõik on kõige halvemas korras. Küll püüan, aga keegi ikka märkab, et midagi on valesti. Oh jah... miks ma küll ei oska?

Ma isegi ei tea miks ma sellise postituse kirjutasin, aga emotsioonid, mis mind hetkel valdavad, on ikka seinast seina. Ju sellepärast tahtsin kogu selle loo kirja panna, sest rääkides saaksid emotsioonid minust võitu. Ma ei otsi Teilt mingit haletsust aga lihtsalt teadmiseks Teile, kes mind ümbritsevad ning näevad, et olen liimist lahti. Selle põhjuseks on tegelikult lihtsad asjad aga ma ei suuda enda jaoks neid asju selgeks mõelda ning arusaadavaks teha. Ma olen ju siiski inimene ja mul on ka tunded. Oh jah...

Selline kurb postitus aga vahel on hea ka endast neid välja kirjutada mitte ainult rääkida.

Tema on see, kes mind mõistab, kuulab, lohutab, kallistab jne ning on mul alati olemas kui teda vajan. 

Toimekas oktoober

Sauki, Ohoo, keegi on saanud arvuti taha, et oma mõtteid kirja panna.  Etteruttavalt, et postitus võib olla pikk, sest teen ühe kokkuvõtv...