Heihopsti kaasmaalased.
Uskumatu aga täna on juba pühapäev ja uus kuu. Aeg lendab ikka kiiresti.
Kohe meenub mulle üks enda postitus uus kuu, uued tuuled, aga minu jaoks hetkel hoopis teises kontekstis. Sellepärast ka selline pealkiri minu tänasel postitusel.
Hetkel istungi arvuti taga mõnusa kohviga ja naudin üksindust, sest härra läks isaga Audrusse krossile. Eks ühtlasi pean vaimu valmis seadma ka homseks, sest see ei olegi enam mingi saladus, et alustan ühe õpetaja süsteemiga.
Kui reede õhtu ja eilne päev möödusid täitsa rahulikult ja suutsin end kogu sellest möllust välja lülitada, siis hetkel on teisiti. Eks eile lendas korra ikka kaas minema ka, kui olude sunnil pidin sõbrannaga töö juttu ajama.
Uskumatu aga tõsi! Halvad asjad on need, mis inimesi liidavad. Reedel ja eile sain ma nii palju positiivset tagasisidet selle kohta kui tubli ma olen jne. Nagu ma ke eelmises postituses kirjutasin. Mitte, et ma hakkama ei saaks. Saan kindlasti. Just nende pisikeste nunnude pärast pean andma endast rohkem kui 100%. Aga kas see kõik on seda väärt? Kas ma suudan ikka endast nii palju hetkel anda? Kas ma suudan jääda iseendaks ja adekvaatseks? Kas ma suudan jääda terveks (tervise mõttes)? Kas ma suudan jääda kahe jalaga maa peale või vajun kuhugi auku? Kas ma suudan kogu seda koormat kanda? Kas minu valikud on õiged? Kuidas ma harjun uue olukorraga? Kuidas harjuvad olukorraga asjaosalised? Miks see kõik? Küsimused, küsimused aga vastuseid ei ole.
Kas ma muretsen? Jah, ma muretsen ja väga. Antud olukord on meile kõigile uus. Ennekõike mulle, sest ma olen siiski inimene. Kui enne vedasime seda rõõmsat ja ideedest pakatavat vankrit koos, siis nüüd pean seda tegema üksi. Kui täis on see vanker? Ütlen ausalt, ma ei tea, sest praegu olen veel jalutu. Püüan end tasapisi maast üles ajada, et aru saada, mis toimub, aga kui kaua see aega võtab? Ma ei tea, ma tõesti ei tea.
Ma tean, et mul on palju toetavaid inimesi ümber, aga hea sõna ei korva alati seda, mis toimub minuga antud hetkel.
Aitäh Teile kõigile, kes te usute minusse ning toetate mind ja olete mul olemas, kui ma Teid vajan. Eks elu olegi see, mis meid õpetab.
Miks kõik see? Kurat seda teab.
Homme on aga hingedepäev. Pidage kindlasti meeles neid ingleid, kes meid seal üleval valvavad.
Marve
H. Lecter: "Armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar