laupäev, 31. detsember 2016

Aasta kokkuvõte

Terekest,

No nii. Veel viimased toimetused ja ongi aeg maha istuda ning see aasta ära saata.

Nüüd võtan lühidalt kokku oma aasta.

Algatuseks tahan ma tänada Teid mu lugejad, kes peavad ikka ja jälle mu toimetustel silma peal.
Ikka ja jälle saan tagasisidet, et ma loen su blogi ja ootan postitusi.
Aitäh Teile.

Nüüd aga minu aastast.

* see aasta jääb ennekõike meelde kahe suurema sündmusega:
 Kõigepealt sündis meie imearmas Carola ning kahjuks pidin matma oma isa kellel oli terviserike.

Peale selle veel:
* ma sain teada, et saan uuel aastal tädiks,
* ma sain õigemini saime omale oma kodu (nüüd hakkab uus aasta juba ka selle remondiga),
* ma sain oma tööga ideaalselt hakkama, mis algselt tundus väga raske ja keeruline,
* ma saatsin kooli oma esimesed lapsed (olen saanud ka tagasisidet, et lapsed on koolis väga tublid),
* ma sain aasta õpetaja tiitli,
* ma tegin jälle heateo (toetades insuliinipumpade soetamist ning TV3 saadet),
* endiselt ümbritsevad mind head ja väga abivalmis inimesed,
* mul on minu perekond, kes on mulle väga kallid,
* mul on hea meel, et mu õega on kõik hästi,
* mul on siiralt hea meel, et mul on nii rahulik beebsu,
* ma olen saanud tegeleda käsitööga, mis on minu kirg ja armastus,
* ma olen olnud suhteliselt terve.

Mõned asjad, mis negatiivsed, aga kõik olid ületatavad:

* kõigepealt jamad lasteaias, aga ma sain nendega ideaalselt hakkama oma õndsas olekus,
* ma matsin 04.06. oma isa, aga ma sain sellega hakkama, sest ma suutsin jääda rahulikuks ning mind ümbritsesid kallid inimesed,
* mul oli ideaalne rasedus, aga lõpp kiskus käest ära,
* mõned lubadused, mis ma selleks aastaks andsin jäid täitmata.

Vot selline aasta. Üldiselt võin ma oma aastaga rahule jääda. Mul on olnud hea aastas. Minu kunagine lubadus iseendale, et minu beebi sünnib, siis kui mul on talle midagi pakkuda, on täitunud.

Head vana-aasta lõppu Teile mu lugejad.

Ärge, siis end liiga purju jooge ja rakettide ette jääge :).
Küll eelmisel aastal tehtud pilt, aga minu issi oma poja ja tütrega.

kolmapäev, 28. detsember 2016

Natuke loba...

Hei, hei...

Nüüd on meil musununnu sünnipäev peetud ja jõulud ka möödas.

Meil on olnud äraütlemata toredad päevad.

Reedel pidasime musununnu sünnipäeva.

Kinkisime musununnule kell kuus hommikul ühe suure kasti, mille sees oli üks liigutav asi.
Selleks asjaks (tegelikult ei ole see asi) oli meie timbulimbu, sest aasta tagasi oma sünnipäeva hommikul sai härra teada, et ta saab isaks.
Nii tuli mulle (Siki käis selle mõtte tegelikult muuseas välja) pähe, et panengi ta kasti ja pakin ära. Kink õnnestus, sest musu arvas, et see on kassipoeg või kutsikas. Aga võta näpust.
Selleks oli tema oma Nunnu. Tipsu suutis seal isegi vaikselt olla.
Õhtu möödus väga meeleolukalt ja mõnusalt. Sai naerdud ja lihtsalt jutustatud. Õhtu lõppes Andri tädiga veel istudes ja niisama maailma asju arutades.

Laupäeval oli esimene jõulupüha. Selleks puhuks tegime täidetud ahjukana. See traditsioon algas sellest ajast kui meil härraga esimesed jõulud koos olid, sest meil oli kodus alati kana laual. Nii ongi jäänud see ka meie pere jõululaua söögiks.

Meie pere jaoks on nüüd jõuludel hoopis teine tähendus, sest majas on väike Inglike kelle jaoks on see päev kindlasti aasta kõige oodatum aeg.
Meie päkapikul oli sel aastal ikka eriti helged päkapikud. Kõik soovid said täidetud, mis kirja sai pandud.
Tipsu sai endale ikka igasuguseid asju:
* riideid (kleidi, kombeka, sukakaid, pluuse, pükse),
* mänguasju (Näljane pelikan, suure karu, Fiher Price rääkiva karu, Tiny boo night lights kaisuka (sellega oli veel eriti tore see, et näitasin härrale ühest videost, et tulevikus kui Tipsu hakkab oma voodis magama, siis oleks väga tore kui tal oleks selline tore kaisukas). Päkapikud kuulsid meid.
* uue luti ja Brittoni söögi luti,
* CD plaadid Onu Remuse jutud ning Arvo Pärdi lastelaulud,
* silikoonist hambaharja, kaelkirjak Sophie,
* raamatuid,
* kuuseehte... eee rohkem ei meenugi kohe, mis ta veel sai.

Ta ikka sai neid kingitusi. Eks peab kõik asjad kokku koguma ja pildi tegema, et hiljem vaadata, mis ta sai oma esimesteks jõuludeks.

Pühapäeva lõuna paiku hakkasime maale sõitma, et oma perega ka istuda ja jõule nautida. Väga mõnus õhtu oli koos oma kallikestega.

Maale tegime kaasa koogi, milleks oli vaja:
* küpsiseid (400gr)
* võid (150gr)
* kaks pakki kohupiima
* 1 pakk vahukoort (suur)
* 1 pakk toorjuustu
* peale 1 granaatõun ja 4 kiivit.

Purustasin küpsised ja segasin sulatatud või hulka. Panin küpsetusvormi ja külmikusse. Vahustasin vahukoore, millele lisasin maitse järgi suhkrut, siis lasin toorjuustu ja kohupiima ka natuke miksriga vahtu. Segasin selle mikserdatud massi kõik kokku ja valasin küpsise põhjale ning panin külmikusse. Enne sööma hakkamist kaunistasin. Väga hea sai, sest kõik kiitsid, kes sõid.

Korraks sai veel ühe kalli tädi juurest läbi käidud ning väike kingitus viidud.


Peale selle pidasime meeles ka Ingleid taevas süüdates küünlad nende meeles pidamiseks.

Nüüd olin kaks päeva maal emme juures, sest härra läks esmaspäeval tööle. Algselt pidi tal vaba päev olema, aga jah... Nii otsustasingi Nunnuga maale jääda, et mis ma seal kodus ikka üksi istun.

Täna tulime Nunnuga koju, et ta saaks oma uute leludega mängida. Praegu lutsutabki oma Sophiet.

Kohe, kohe saab aasta läbi ja ootamas aasta uus. 
Eks varsti sellest, kuidas möödus minu aasta. Millega jäin rahule, mis õnnestus ning millega ei jäänud. Sellest juba õige varsti.


Sauki,
Marve.

pühapäev, 18. detsember 2016

Pidu, pidu ja veelkord pidu. Sekka ka muid uudiseid.

Terekest,

Seekord meie kahe nädala kokkuvõte.

Kolmapäeval (07.12) oli meil issi töö juures Ottis ja Matildas jõuluhommik, mis oli väga armas ning mõnusalt kodune. Uskumatu kui koduselt ma ennast tundsin. Justkui töötaks ise seal. 
Hommikut alustasime tassi kohviga ning pudruga. Hea, et kodus ei söönud.
Peale seda toodi tuppa kuusk, mille lapsed ära ehtisid. Meie tipsugi sai emmega koos esimese ehte panna. Eriti tore oli veel see, et juhuslikult oli selle ehte peal kirjas my first chrismas.
Kuusk ehitud ei läinudki palju aega mööda kui jõuluvana saabus. Oh seda õnne...
Lõpuks oli meie tipsu kord. Ta tundis end jõuluvana süles väga mõnusalt ja hästi. Sai ju süles istuda ja maailma paremini vaadata.
Naljakas oli veel see, et jõuluvana ei tahtnud meie tipsut tagasi anda, sest ta sai omale väikese päkapiku :).



Kingid jagatud läks jõuluvanagi oma teed ning lapsed hakkasid piparkooke tegema. Meie tipsu arvas, et nüüd oleks õige aeg magada. Mõeldud tehtud. Uinak möödas hakkasime meiegi liikuma.

Mõnus hommik möödas sõitsin Keila Airi juurde, et nii Annaliisa kui ka Reesi üle vaadata. Nii tore oli näha neid pisikesi nupsikuid.
Praegu paistavad need kuused vahed välja aga varsti pole arugi saada, kes noorem, kes vanem. 

Reedel käisime Nunnuga UH-s, kus kõik oli korras. Tipsu oli nii tubli, et lasi ilusti vaadata. Samal ajal naeratades ja uudistades, mis teda ümbritseb.

Laupäeval (10.12) oli meil küla jõulupidu. Tore, et emme ja issi said koos pittu minna ja natuke lõõgastuda, sest tipsut vaatasid õepoeg koos oma tüdrukuga. Aitäh Teile mu kullakesed.

Teisipäeval (13.12) käisime tipsuga lasteaias laadal. Nii tore oli jälle töökaaslasi näha ja jutustada. Laadalt sai isegi ühtteist ostetud. 
Peale seda tegime issile üllatuse ning läksime tema juurde sööma. Kuigi näeme iga päev ja saan kodus tema tehtud toitu süüa, siis sellest hoolimata oli see kõik teistmoodi kui tavaliselt. 
Maitsev praad ja kook söödud ning kohvi joodud hakkasin koju tulema. Musu aitas tipsu autosse sättida ja võisimegi koju sõita.
Uskumatu kui pime on juba kella 5 ajal. Tulin mööda vääna teed ja see oli ikka nii pime ja vastik. Ühtegi teeääre märgistust polnud, keskjoonest rääkimata. Jälgi veel metsloomi, et keegi kuskilt teele ei jookseks. Ühesõnaga üks äärmiselt vastik tee pimedas sõitmiseks.

Kolmapäeval oli mul sünnipäev ... juhuuu ... Siinkohal suur, suur aitäh nende toredate õnnesoovide, kingituste eest ja külalistele, kes kohale tulid ning hiljem lille näol õnne soovisid.
Nüüd on jagub õnne ja rõõmu järgmise aastani.



Neljapäeval käisime Harku valla koduste laste jõulupeol. Seal sai tipsu endale Priit Pajusaare "Hea tuju laulude" cd. 
Peab tunnistama, et täitsa asjalik värk. Olenemata sellest, et tipsu on veel väike kuulame seda tihti. Ta isegi kuulab ja laliseb ning naerab kaasa.
Peale selle tõime ka kuuse tuppa, sest mulle oli juba selline jõulutunne hinge pugenud, et tahtsin kohe endale ka kuuske. Mõeldud tehtud. Mina jäin tipsuga koju ja musu läks kuuske tooma. Kuuse üles panemise ajal tipsu magas aga ehtimise ajaks ärkas. Laps teab, millal peab ärkama :).



Reedel saime naistega kokku, kellega oli väga tore muljetada ning juttu rääkida. Üks äraütlemata lahe seltskond on meil kellega saab oma rõõme ja muresid jagada. Te olete mulle väga kallid mu kullakesed.
Üks suur pere.
Fotograaf: Väike poiss nimega Andris
Eile ja täna oleme kodused olnud.
Eile ehtisime maja ees õue kuuske, mis äi tõi ja üles pani. Eile oli meie tipsul täitsa esimene sauna päev. Laval küll ei käinud aga ees ruumis vannis sai küll sulistatud, mis talle väga meeldis.
Täna jalutasime tipsuga ning jäime tuttavatega rääkima. 
Lõpuks hakkas õues ikka nii rõske ja vastik, et hakkasin koju tulema. Nüüd tipsu magab ja nii kasutangi juhust, et kirjutada.

Varsti on jõulud. Enne seda on meil veel issi sünnipäev, siis jõulud ning kaugel see uus aastagi.

Nüüd on õige aeg otsad kokku tõmmata ja soovida Teile ilusat neljandat adventi.

Marve.

esmaspäev, 5. detsember 2016

Arstil käik ja selle nädala plaanid.

Hei-hei,

Taaskord tehnokontrollis käidud. Mõõdud järgmised.

Eelmine kuu ja täna:
kaal: 5550 ja 6150 (juures +600grammi)
pikkus: 58,5 ja 61,5 (juures +3cm)
peaümbermõõt: 38,5 ja 39,5 (juures +1cm)

Arst oli meiega väga rahul. Kõik on nii nagu peab.
Vaktsiinidega läks ka hästi. Rota maitses aga ajas seda seekord rohkem suust välja kui eelmine kord ning süsti peale ei teinud teist nägugi.

Nüüd aga meie selle nädala toimetustest:

Täna käisime arstil ning peale seda ka töö juures.
Nii tore oli Teid üle pika aja näha ning kuulda, kuidas Teil läheb.

Kolmapäeval lähme tipsuga issi töö juurde jõuluhommikule ning peale seda sõbranna juurde beebsusid vaatama.

Reedel lähme Nunnuga Tallinna Lastehaiglasse puusa UH-uuringule. Kindluse mõttes saatis perearst kontrolli, et kõik ikka korras oleks, sest läbivaatusel üks puus naksus.

Uus nädalgi tõotab tore tulema, sest 14ndal on mul sünnipäev ning 15ndal lähme Tipsuga Harku valla koduste laste jõulupeole.

Eks kõigest sellest juba uuel nädalal.

Marve.

pühapäev, 4. detsember 2016

Uskumatu, aga tõsi...

Heie-hei,

Kõigepealt ilusat teist adventi Teile mu lugejad.

Uskumatu aga tõsi meie tipsu sai täna kolme kuuseks. Ilunumbrid saame homme.

Meie tipsu koogab, hoiab ilusti pead, haarab mänguasju, tunneb huvi erinevate materjalide ja asjade vastu, "jutustab" hommikuti kõva häälega oma korvikeses (emme ja issi on vaja ju üles ajada), sööb ja kasvab ilusti ning õues  meeldib magada. Erinevad hääled ja häälitsused teevad teda väga rõõmsaks ning püüame emme ja issi abiga ümber pöörata. Ühesõnaga üks väga tubli ja armas tipsu.

Eile käisime vanavana, vanavanatädi ja vanatädi juures. Seal oli meil väga tore ja lõbus. 
Lõpuks sai natuke tukutud ja autogagi sõitma mindud, mis tipsule väga meeldis.
Peale selle kohtusime esimest korda jõuluvanaga, kes ei olnud kade ka pilti tegema.



Täna on meil väike minisünnipäev ja selle puhul sööme natuke kooki kui issi töölt koju tuleb.
Praegu tunneme end lihtsalt mõnusalt.



Siinkohal tahan kirjutada ka ühest toredast kingitusest ja üllatusest, mis meie piiga teisipäeval sai.
Tellisin talle ühe armsa kaisuka, aga kasti lahti tehes oli üllatus suur, sest seal oli veel midagi.
Suur aitäh Sulle Monika toreda üllatuse eest.


Kellel soov enda lapsele ka tellida, siis tšekka siia.
See imearmas jänkuke on väga pehme, mõnus ja soe, mida saab kaissu võtta ning niisama kaisutada. Soovitan soojalt, sest see on tõesti mõnus ning meie Tipsule meeldib see väga.
Isegi kahju on seda talle anda kui mängu hoos karvakesed piimaga või ilaga kokku saavad :).


Sünnipäeva puhul tõi tädigi kingituse nii tipsule kui ka emmele ja issile.


Homme juba natuke meie arstil käigust ning uue nädala plaanidest.

Ilusat talveaega,
Marve

teisipäev, 29. november 2016

Perepuhkus Tervise Paradiisis

Heihopsti,

Lõpuks sellest, kuidas möödus meie ja tipsu esimene spa puhkus Pärnu Tervise Paradiisis. 
Kuna see aasta on olnud meie jaoks väga tähtis, siis lubasime endale mõnusa puhkuse. Selleks valisime "Vaid me kaks" paketi.
Siinkohal suured tänud eelmise aasta päkapikule, kes tegi sellise toreda kinkekaardi.

Kell 14.00 jõudsime spa ette, kus oli parkimiskoha leidmine suht võimatu. Autosid oli palju ning pargiti nii nagu jumal juhatas. Lõpuks seisis õde ühe koha peale ning hoidis seda kinni. Teised muidugi vaatasid, mis tal viga, et eest ära ei tule :).

Nii saimegi koha suht maja ette.
Seekord lubasime endale saunaga sviidi. Nagu ma alguses kirjutasin, siis see aasta on meie jaoks üks tähtis aasta. Meil on oma beebi ja kodu pluss veel ilusaid momente.
Nii lubasimegi endale natuke luksust, millega jäime väga rahule.

Meiega olid kaasas veel õde oma mehega, aga teises toas, ning ühed tuttavad, aga teises spas.
Mõnusalt tuppa sisse seadnud vahetasime riided, et ujulasse minna. Õde koos oma mehega ja tuttavad olid juba ujulas.
Kohe me neid ei näinud, sest vedelesid saunas. Meie läksime aga Nunnuga ujuma. See oli tema esimene kord kui ta käis ujumas. Talle väga meeldis. Susserdas oma jalgadega väga ning endal oli naeratus näol. Äraütlemata õnnelik laps oli meil seal vees.
Muidugi väsimus oli ka kiiresti tulema, sest ujumine väsitas ära. Nii läksimegi välja, sõime kõhu täis ja uni oli kohe platsis.
Samal ajal kui õde koos oma mehega massaažis oli läksin mina sõbrannaga saunasid külastama. Nii jäi musununnu ja sõbranna mees koos Carolat vaatama. Tagasi tulles hakkasin naerma, et huvitav kas teid viltu ei vaadatud, et kaks meest hoiavad väikest beebit :).

Mõnus kolme tunnine sulistus tehtud läksin Carolaga tuppa, et ta riided ära vahetada ja end õhtusöögiks valmis kasida. Musununnu läks veel sauna ja tuli hiljem järgi.
19.00 paiku hakkasingi sättima, et 20.00ks pidulikule õhtusöögile minna. Jäime õhtusöögiga väga rahule.

Meile pakuti algatuseks väike tervise amps (leivakooriku sees mädarõika vaht peedi želeega), siis toodi lauda eelroog (värske salat, madalal temperatuuril küpsetatud mägihõrnas (kala) ja grillitud tiigerkrevetiga). Enne pearooga pakuti veel üks maitseid neutraliseeriv vahepala, milleks oli pohla, kaneeli ja greibi jääsegu. Pearoaks (veisepõsk, Cafe de Paris kaste, miniporgand, paksoi). Liha oli nii maitsev, pehme ja hea, et see lausa sulas suus. Magustoiduks oli šokolaadisuflee, pähklipuruga ning kõrvale pakuti teed või kohvi.


Üks äraütlemata hea õhtusöök. Tipsugi sai sellest osa. Ta oli kogu aeg meie juures. Vahepeal magas, siis oli jälle üleval ning jälle magas. Enne magustoitu hakkas nutma ja küsis süüa. Kõht täis söödetud jäi uuesti magama. Nii saime magustoidu lõpuni nautida.
Õhtusöök söödud läksime tuppa, kus meid ootas soe saun.


Muidu oli meil väga tore ja lõbus puhkus kui välja arvata see, et tipsul oli uinumisega raskusi. Silmad olid küll kinni aga vähkres ning häälitses kogu aja. Nii oligi minu uni ka rikutud kuniks ta oma kõrvale võtsin. Peale seda oli rahu mõisas ja tipsu magas.
Kuigi tema enda voodi oli ka väga ilus. Sinna oleks isegi magama jäänud.



Sellise väikese kingituse saime ka



Pühapäeva hommikusi toimetusi saate lugeda siit.

Ilusat talvist päeva,
Marve

reede, 18. november 2016

Midagi müügiks

Hei-hei,

Seekordne postitus hoopis teistsugune. Proovin ka kas blogi kaudu õnnestub midagi maha müüa :).

Kelle soovi ja tahtmist saab soetada endale allolevaid karpe. Karbi hind sõltub suurusest, kuid ühegi hind ei ületa 25€.
Jõulud ju kohe, kohe tulemas ja üks ehte- või ilukarbike võiks Sinu riiulil leiduda.

Karbi mõõdud 20*15

Mõõdud 25*20

25*20

Kellel soov endale miskit soetada võtke julgelt ühendust.

Mõnusat reede õhtut,
Marve.

kolmapäev, 16. november 2016

Meie esimene isadepäev.

Terekest,

Täna, siis sellest, kuidas möödus meie pere esimene isadepäev.

Isadepäeva hommik algas spas, kus hommikusöök toodi tuppa koos väikese kingitusega. Sokutasin algselt kingi õe kätte, et ta selle infosse viiks ja sealt see juba hommikuks meile tuppa tuuakse. Kuid meil läks veel eriti hästi, sest saime selle kohe check ini tehes ära anda, sest härra oli eemal. Juhuuu...


Etteruttavalt juba, et spa külastuse postitus on soolas, aga enne pean maalt digika ära tooma, mille spasse unustasime :) (nende aastate jooksul on see esimene kord, kui oleme midagi kuhugi maha unustanud). Kuna mu vend elab Pärnu lähedal, siis ta tõi selle ära ja viib ema juurde, kellele külla läks.
Miks mul seda vaja? Põhjus väga lihtne, sest tahan teha piltidega postituse. Kuiva teksti pole ju mõtet lugeda :).

Hommikusöök toas hüüdis härra:,, Sulle on kingitus ka!" Ma kohe vastu:,, Mis kingitus?". Härra:,, Ma ei tea, siin on üks kingitus!". Kuna tudisime Carolaga, siis ajasin end teki alt välja, et see üllatus talle teha. Nii kallistasingi teda ja soovisin talle ilusat esimest isadepäeva. Endal silmad märjad ja süda trummeldamas.
Üllatus õnnestus, sest härra oli väga üllatunud ja rõõmus. Muidugi ei jäänud ka uurimata, kuidas me selle sinna susserdasime. Ühesõnaga üks ilus hommikusöök koos väikese üllatusega. Kõik läks nii nagu plaanisin.
See oli alles algus.

Kell 09.00 oli meil 45 minutiline massaaž, mis oli väga mõnus ja lõõgastav. Pea laest jalatallani õigemini jalatallast pea laeni said kõik kohad muditud. Mmm... kui mõnus see oli. Kõhuli oli küll natuke raske olla aga kannatasin ära.
Massaaž möödas läksime tuppa oma hommikusöögi jätku nautima. Nunnu magas samal ajal õndsat und.  Tädi Maily ütles:,, Mis viga magavat last vaadata."
Meil mõnuletud ja laps ka vaadatud, mis sa hing veel ihkad.

Kuna tipsu veel magas, siis sõime ja hakkasime tasapisi asju kokku pakkima, sest kella 12st visatakse meid välja. Lõpuks oligi aeg nii kaugel, et pidime oma mõnusast toast lahkuma :(.

Kodinad koos ootasime tuttavaid, kes pidid õele ja ta mehele järgi tulema.
Kõik autodes sõitsime Maximasse. Seal oli hullumaja, aga sellest hoolimata saime natuke shopata. Sain tipsule ilusaid riideid. Kõige selle juures oli hea veel see, et igalt asjalt sai -20%.


Shopingud tehtud hakkasime kodu poole liikuma. Enne seda käisime veel mu tädi juures, kus Carola sai oma vanatädilt imearmsa kingituse. Tooted valmisid juba järgmisel päeval peale tipsu sündi.


Vanaonugi tuli tipsut vaatama, mis oli väga tore, sest lõpuks pani tipsulegi sokid jalga nagu oleks ennegi seda teinud. Käis lipsti jalga ja valmis.

Umbes 15.30 paiku hakkasimegi tädi juurest koju sõitma.
Kodus ootas härrat veel üks üllatus, milleks olid roosid, kaart ja tort. Siinkohal aitäh abilistele, kes aitasid selle orgunnida.
Jällegi olid mul silmad märjad ja süda peksles, sest meil on nüüd oma issi, kes on kõige parem oma lapsele ja naisele.
Väike kaardike avatud ja läbi loetud, läksime Andri vanemate juurde, kus oli koduse roaga õhtusöök.
Härra kinkis oma isale Minionside advendikalendri ning tassi, mille kirjad ise tegin.
Nii saidki see aasta issid omale päris omanäolised kingitused.

Õhtut nautisime veel kodus diivanil istudes ning lobisedes.

Vot selline tore isadepäev oli meil. Sai lõõgastuda, head sööki nautida, shopata ning lihtsalt oldud.

Varsti, varsti ka meie spa postitus.

Seniks sauki ja olge tublid,
Marve.

reede, 11. november 2016

Meie toimetused

Terekest,

Kõigepealt suur, suur aitäh emmedele, kes võtsid vaevaks ja jagasid näpunäiteid, kuidas Nunnu söögilaud korda saada.
Need MULTI-MAM kompressid aitasid mind väga. 

Nüüd aga meie toimetuste juurde.
Algatuseks tunne end ülimalt hästi, sest tipsu on tubli ja terve. 
Üheskoos veedame palju aega nii toas kui õues. See pisike olevus on ikka nii armas. See lalin, naeratused jne on ikka üks äraütlemata armas ja nunnu. Ühesõnaga üks armas printsess on meie peres, kes toob igasse päeva päikese ning teeb emme, issi päevad lõbusaks.

Kuna tipsu on nii tubli, siis saan tema kõrvalt teha seda, mida ma pole saanud kaua teha. See on KÄSITÖÖ. Uskumatu, kuidas see mulle meeldib. 
Tipsu sai meil eelmine reede 2 kuuseks ja selleks sünnipäevaks tegin talle oma pärdiku, mida ta ikka uudistab ja vaatab. 
Hetkel pooleli veel üks müts, linik ja vaip. Kui ühest ära tüdinen, saab vahelduseks teist teha.
Uskumatu, kuidas üks väike asi teeb tuju ja meele heaks.

Eelmine nädalavahetus oli meil väga tore, sest õepoeg käis oma tüdrukuga külas. Üheskoos tegime piparkooke, mängisime lauamänge ning veetsime niisama aega. Tipsu sai oma teiseks mini sünnipäevaks ühe roosa sädeleva lutipudeli, kus oli tema nimi peal. Vanatädi tõi talle ühe armsa jänkukese, mida saab väga hästi suhu panna. Peale selle kinkis onu talle veel turvatooli, mis sobib kuni 36kg. Emmel ja issil jääb see vaev nägemata, et seda muretseda. Meie tipsul ikka vedanud, et tal nii toredad sugulased.

Esmaspäeval käisime Nunnuga arsti juures. Taaskord kaaluti ja mõõdeti. Seekordne kaal oli 5,550 (eelmine kuu 4,890) ja pikkuseks 58,5 (eelmine kuu 54,5). Selle mõõtmisega oli omajagu nalja ka :). Arst sai algul 62, aga õele tundus see liiga suur kasv. Nii mõõdeti meid uuesti ja saimegi 58,5. Kui me aga õega koos uuesti mõõtsime saime 59,5 :). Nüüd ei teagi kui pikk Nunnu on :). Peaasi, et kasvab ja kosub.
Sünnikaalust tänaseni on tibu juurde võtnud 1,205 kg ja kasvanud 5,5 cm. 
Saime rotaviiruse geeli ka, mille tipsu ilusti ära lutsutas. Tipsu oli peale seda väsinud ja magas päris pikalt. Muid kaebusi meil sellega seoses ei olnud.
Saime arstilt kiita, et ta nii tubli ja rõõmsameelne.

See nädal oleme tipsuga ka niisama õues käinud ilma vankrita. Ükspäev nautisime lund, mis meie tibule väga meeldis. Ta püüdis seda oma väikese keelekesega kui see talle näole lendles. Ühel päeval käisime tõukekelguga sõitmas. Meie istusime kelgul ja issi lükkas. See meeldis nii väga, et silm läks ka kinni :).
Täna on meil plaan väike grill teha ning homme lähme spasse, mida väga ootan.
Tore on see, et tipsuga võib ka ujuma minna. Kõigest sellest juba järgmine kord, sest asjad vajavad kokku pakkimist.

Pühapäeval on isadepäev. Seekord on see päev ka minu peres tähtis, sest meil on nüüdsest oma issi. 

Lõpetuseks mõned pildid meie toimetustest:

Meie kahekuune Nunnu oma armsa pärdikuga.
Seljas riided, millega ta haiglast koju tuli
Meie aare

Ilusat reede õhtut ja järgmise korrani,
Marve

teisipäev, 25. oktoober 2016

Natuke eelmise nädala toimetustest.

Hei, hei.

Seekord sellest, kuidas meil imetamisnõustaja juures läks, õe sünnipäev ning maal käik.

Imetamisnõustaja juurde läksime ennekõike ämmaemanda soovitusel. Tean, et piiga imeb õigesti, aga kontrolli mõttes käisime ära. Minu sisetunne ei petnudki mind, sest kõik on nii nagu peab. 
Mina, kes ma muretsesin kaalutõusu pärast sain kinnitust, et seegi on nii nagu peab. 

Siinkohal aga küsimus emmedele, kellel on pisike nibud katki imenud. Kuidas olete need korda saanud või milliseid meetodeid kasutanud?
Ise panen alati peale imetamist purelani (mõnus rasvane kooslus), sest bepanthen on mingi lahja värk. Olen kasutanud ka kummeli kompressi ning välja pumpamist (see tundub ka päris hea, sest nii ei saa need pidevat lutsutamist).
Kas kellelgi on mõni eriti hea, kiire ja tõhus meetod, kuidas lapse söögilaud korda saada :) ning emme hea enesetunde? 

Õe sünnipäeval pidas preili end ka ilusti üleval, sest magas kogu aja. Sellel päeval oli tal und ikka omajagu. Isegi turvatoolist vankri tõstmine ei ajanud teda üles. 

Reede õhtul sõitsime õega maale ema juurde. Pean tunnistama, et see oli väga tore käik, sest kodust sai välja.
Reede saatsime niisama lobisedes õhtusse. Piiga jäi ka päris kiiresti ja ilusti magama. 
Peale selle oli piiga nõus tädiga jääma kui emme asju käis ajamas. 

Selfi time

Laupäeval oli meil aga toimekas. Aitasime emal tubaseid toimetusi teha ning venda remondi tegemisel.
Samal ajal kui minul käed jalad tööd täis ja Carola hakkas häält tegema oli õde kohe platsis, kes ta sülle võttis.
Siinkohal võin öelda, et piigal on tädi Mailyga hea klapp ja koostöö.

Hommikulgi, kui talle kaltsukast riideid käisin otsimas, keeras tema end tädi kaissu magama. Mitmeid kordi jäi tädi rinnal magama ning veetsid lihtsalt mõnusalt aega.
Eks temastki saab vist tädi laps. 

Vot sellised lookesed seekord. 

Mõnusat lumist päeva,
Marve

kolmapäev, 19. oktoober 2016

Piiga nimelugu.

Terekest,

Olen nüüd eriti aktiivne kirjutaja :).

Täna sellest, kuidas meie piiga endale nime sai.

Algatuseks olen ma vist juba korra seda maininud, et selles kodus on asjad hoopis teistmoodi. Kui ei ole, siis nüüd on see tehtud.

Miks teistmoodi?
Siin on olemas kodutunne. Siin kodus sai peetud soolaleivakas, mille puhul saime kingituseks just sellise südamekese. Mu vend ütles, et see on jummale äge kodu teil. Siin on olemas ahju küte ja maa tunne, mis on mul hinges.
Sellega on kõik öeldud.


Sama ilusal päeval, kui täna, palus Andri minu kätt ning nüüdseks on meil ka perekond.

Sama lihtsad nagu oleme meie sama lihtsad on ka sündmused, mis tähendavad meile palju.

Kuidas see kõik piiga nimepanekuga seotud?
Algselt tahtsime piigale nimeks panna Karoliina. Hiljem juba Karoliine, sest seegi tundus väga ilus ja armas nimi. 
Ühel ilusal päeval kodus  diivanil olles ja kõhtu paitades tuli mulle pähe nimi Carola. 
Saatsin selle mõtte kohe härrale ja ta kiitis selle heaks. Nii jäimegi ootama piiga sündi, et kas see nimi ikka sobib talle ja kas sünnib ikka piiga.
Peale sündi oli selge, et tema on meie väike Carola Kask. 
Nime avalikustamisel saime tagasisidet, et see on väga ilus nimi. Eile ämmaemanda vastuvõtul käies kuulsin sama lauset.
Peale selle on ta ka veel Nunnu. Sellest nimest ei ole me suutnud ka loobunud. 

Miks just C-ga mitte K-ga?
Vanarahvas ikka räägib, et õiges nimes peab R täht sees olema. See on täitsa olemas. Peale selle tekkis meil mõte, et R tähe olemasolu nimes näitab juba niigi seda "jõulisust", siis C-ga Carola teeb selle nime natukene leebemaks. Meile lihtsalt tundus, et lõpuks saab see nimi liiga "jõuline" ja see meile ei meeldinud.
Nii otsutasimegi, et selle leebemaks muutmiseks paneme talle sellise nime.

Vot nii sai meie piiga endale nime.

Kuna täna on väga ilus ilm, siis meil on plaan perega Keila Maximasse jalutada, et õhtuks söögi asjad osta. 

Homme lähme aga imetamisnõustaja juurde ja sealt juba edasi õele külla, kellel oli esmaspäeval sünnipäev.

Sauki ja olge tublid ning nautige ilusaid ilmasid,
Marve.

teisipäev, 18. oktoober 2016

Sünnipäevast ja katsikutest.

Terekest,

Kasutan juhust ja panen seekord kirja Carola vanaonu sünnipäevast ja katsikutest.
Miks juhust? Kuna Carola tukub.
Carola kõrvalt saan blogi kirjutada ainult magades :). Emmede rõõmud.

Pean tunnistama, et peod läksid ilusti, sest piiga pidas end ilusti üleval. Võrreldes sellega kui ta meil ühe kuuseks sai.

Nüüd lapsevanemana saan aru, kuidas õigel ajal kokkulepitud kohtadesse ei jõuta. Arvasin, et lähme sünnipäevale natuke varem kohale. Miks? Kui piiga jaurama ja väga virilaks muutub, siis tuleme koju ära. Lihtsalt tahtsime kauemaks minna mitte pooleks tunniks.
Kuna ta oli neljapäeval ja reedel väga viril, ning jäi väga hilja magama, siis kartsin, et sama pull ka laupäeval. Õnneks mitte.

Sünnipäev algas kell 19.00 ja piiga ärkas 18.30 ning kodust startisime alles 19.11. Koju tulime peale 21.00. 
No ja lootuses, et saame puhaste riietega ka sünnipäevale oli ainult lootus. Nii kui piiga riide sain, et hakkame pidusse minema, ajas ta piima välja :).



Sünnipäevalapsele meisterdasin kommipudeli

Pidus ta küll natuke jorises, aga muidu oli tubli tüdruk. 

Pühapäeval olid katsikud. Siinkohal pean aitäh ütlema õepoja Marcusele, kes tegeles Carolaga kui meie köögis ettevalmistusi tegime. Neid oli koos nii tore vaadata, nagu õde ja vend.

Selleks ajaks kui külalised tulid magas piiga magusat und. Enne kui külalised ära hakkasid minema ärkas tema ka üles.
Kingitusteks sai väike piiga neid, mida ta soovis. Siinkohal avalikustan ka lõpuks selle kingituse, mille saime enne piiga sündi. Selleks oli Moosese korvike, mille kinkis õe pere.
Siin magab meie Nunnu oma magusad uned. Tal on küll oma voodi ka, aga see tema toas. Mul öösel lihtsam toimetada kui ta minu lähedal. 


Vot sellised olid meie peod.

Täna käisin aga ämmaemanda vastuvõtul. Lihtsalt kontrollis peale sünnitust. Temagi oli mu sünnitusloost hämmingus. Kogu rasedus kulges ju väga hästi, aga sünnitus läks nii nagu poleks tahtnud, et läheb. Ütles ka, et sa said kohe kõik asjad. Minu üllatuseks õmmeldi mind ka seest, mida ma ei teadnud. Nii, et peale sünnitustki sain üllatuse osaliseks :).

Meie sünnitusjuttude lõpuks ütles ämmaemand mulle:,, Sa oled üks päikesekiireke ja väga positiivne. Nii, et sa olid väga tubli ja said kõigega hakkama". Vot need sõnad tegid südame soojaks.

Siinkohal ongi õige aeg lõpetada, sest Nunnu hakkab emme süles ärkama.

Tsauki,
Marve

reede, 14. oktoober 2016

Imelised aastad...

Hei-hei,

Täna on reede ja meil on pidupäev.

Uskumatu kui kiiresti see aeg läheb.

Täna on see päev, kus meil täitub härraga 8 aastat puhast armastust.

Nende aastate jooksul oleme üheskoos ületanud kivid ja kännud ning veetnud imelisi hetk, mida on olnud palju.

Meie armastuse ja kooselu saladuseks on:
* me armastame üksteist,
* me usaldame üksteist,
* me andestame teineteisele tehtud vead,
* me anname üksteisele vabadust ning hingamisruumi,
* me ei kontrolli teinetest,
* me klaarime oma probleemid sama päeva õhtul mitte järgmise päeva hommikul,
* me naudime ja väärtustame koosveedetud päevi ning aega,
* me üllatame üksteist väikeste asjadega,
* me oleme sarnased,
* me lihtsalt sobime kokku ja meil on ühised huvid,
* me täiendame üksteist,
* me saame kõigest vabalt rääkida.
Kindlasti on neid veel aga hetkel lihtsalt ei meenu.

Üheskoos oleme saavutanud selle, millest oleme mõlemad unistanud. 
Meil on kõik see olemas, mida ühed noored inimesed tahavad.

Täna naudime üheskoos head sööki, mida härra ikka iga pidupäev teeb.

Armastus ja kallite inimeste olemasolu toob igasse päeva päikese. 
Nii ka minul.
Armastus on see, mis teeb südame soojaks.
Foto: K.Luts
Suvi 2009
Ilusat nädalavahetust,
Marve

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Natuke kõigest

Heihopsti Teile,


Viimasest postitusest jälle omajagu aega möödas, aga ega midagi väga juhtunud ka pole, millest Teile kirjutada.
Olen ennekõike oma Nunnuga kodus ja pusserdame üheskoos koduseid toimetusi. Tavapäraselt ikka koristame tube, teeme süüa, peseme pesu (mida läheb ikka omajagu), sest kakaralliga saavad bodid ikka mustaks :), vaatame telekat, kütame ahju ning oleme niisama. 
Päevad lähevad nii kiiresti, et ei saagi aru kui õhtu juba käes.

Uskumatu kui kiiresti see aeg läheb. 04.oktoobril sai meie printsess juba kuuseks. Alles oli, kui teda ootasime, aga nüüd juba ühe kuu ja ühe nädalane.

Foto: K.Luts

Esimene minisünnipäev kulges meil kehvasti, sest preili ei maganud lõuna ajal ja nii ei lasknud emmel õhtuks valmistuda. Kuna issi oli tööl, siis pidin kuidagi hakkama saama. Sain ka... Ühed pirukad jäid küll küpsetamata, aga mis sellest. Õde aitas veel viimased asjad teha ja külalised võisidki tulla.
Kingiks sain Carola ühe ilusa punase kleidikese, body kirjadega I love mummy she is my best friend ning esimese vannipardi ja -raamatu. 
Õhtul näitas printsess kui võimast häält ta teha oskab, sest väsimus oli see, mis ta pahuraks ja kurjaks tegi. Ise ütleme, et ta on möira pull kui ta õhtuti karjuma pistab :).

Kirjutan siia ka ühed väikesed naljad, mida õepojad ütlesid. Sander (Carolat süles hoides): ,,15 aasta pärast hoiad Sina minu last niimoodi süles". Marcus Cesar (enne kui hakkasid koju minema ja Carola nuttis): ,,Kas ta ära ei väsi, kui ta kogu aeg röögib?" :). 
Kõige selle juures oli veel armas see, et õepojad võtsid Carola esimest korda sülle. Nad olid nii kohmetud, aga samas nii armsad. 





Sünnipäev möödas oli järgmine päev arsti aeg. Arst mõõtis ja kaalus meid ning saime süstigi. Seekord olid meie ilunumbrid järgmised:
10 päevaselt kaalusime 4200 ja seekord 4890 ning pikkuseks 53cm ja seekord 54,5cm. 
Süst ajas meid natuke nutma, aga issi süles vaibus nutt kiiresti. 
Emme ei saanud teda sülle võtta, sest temalt võeti verd, et teada saada kui palju on meie hemoglobiin tõusnud. Reede hommikul sain vastused, mis olid positiivsed. 77 oli saanud 126, mis on täitsa normaalne. 

Pean tunnistama, et selle kuu ajaga on meie nupsik nii palju kasvanud. Peale selle, et ta ise on tublisti kasvanud on silmnähtavalt ka juuksed ja ripsmed kasvanud. Kui muidu on preili issi nägu, siis tundub, et emmelt on ta pärinud ilusad suured silmad ning pikad ripsmed. 

Muidu on meie armas Carola väga tubli laps. Laseb emmel öösel magada. Issi saab nagu karu magada, sest ta lihtsalt ei kuule, kuidas preili öösel süüa nõuab ning süües nohiseb :). 

Peale selle, et ma päevast-päeva Nunnuga pusserdan sain ma kolmapäeval ühe toreda üllatuse.

Kolmapäeval oli Õpetajate päev. Olime musununnuga kodus ja tegime süüa. Mina tegin magusaid õunapirukaid, kui ühel hetkel musu ema uksest sisse astus. Enda poolt andis ta mulle šokolaadi ja soovis head Õpetajate päeva. Peale selle saadeti mulle lasteaia poolt roosid ning kaart. Kaardis oli kirjas: 

Armas Marve!

Rukkilille pere valis just Sind
Meie parimaks 2015/16 õa õpetajaks
Oled oodatud Õpetajate päeva pidulikule vastuvõtule
07.oktoobril kell 14.00 Keila Kultuurimajja

Rukkilille pere

Olin sellest nii lummatud, et mul läks isegi silm märjaks, kui selle lugemisega lõppu jõudsin. Nii pidingi mõtlema, et kuidas ma sinna koos Nunnuga lähen, aga seegi oli juba ära orgunnitud. Nunnu jäi vanaema hoolde, kes oli talle väga hea laps. 

Nii jõudiski kätte reede. Samal ajal kui Nunnu magas sai emme end ilusaks sättida. Vahepeal ärkas ta üles, küsis süüa ja jäi uuesti magama. Nii andsingi vanaemale üle magava lapse, kes oli nagu väike Inglike. 
Kõige selle juures oli väga tore näha üle pika aja oma töökaaslasi, kes võtsid mind nii soojade tervituste ja kallistustega vastu. Komplimendidki, et ma näen peale sünnitust kena välja, ei jäänud tulemata. 
Kultuurimajas pidu läbi, läksime oma kullakestega sööma. Kuna tipsu oli vanaemale tubli laps ja magas, siis emmegi sai natuke temast eemal olla. 
Kokkuvõtvalt oli üks väga lahe ja tore reedene päev.

See nädalgi tuleb meil pidustustega. Laupäeval lähme Carola vanaonu sünnipäevale ning pühapäeval on katsikud. Jään lootma, et tipsu peab end tublisti üleval. Seekord on õnneks issi ka kodus, kes aitab ettevalmistusi teha.

Eks järgmine kord juba natuke sellest, kuidas meie pidustused kulgesid.

Seniks olge tublid,
Teie Marve.

pühapäev, 25. september 2016

Ma olen õnnelik naine.

Terekest,


Pean jagama Teiega seda õnne, mis mind hetkel valdab.



Algatuseks võin öelda, et kõik see, mis sa tahad, et su ellu tuleks ja sinuga juhtuks, siis usk sellesse ka ühel hetkel täitub.



Keegi ei keele meil unistada. Iseasi kas need ka täide lähevad. Mina võin öelda, et minu unistused on täitunud.

Nüüd võib edasi unistada. Mõned unistused veel on, mis võiksid täituda. Küll iga asi omal ajal.


Nüüd sellest, miks ma olen õnnelik  naine.



Algatuseks on mu kõrval mees, kes on minu süda ja hing. Ta on minu jaoks hindamatu väärtusega. 

Ta on mu kõrval kui ma teda vajan ning ta mõistab mind. Varsti, varsti täitub meil 8 aastat, mis on olnud imelised.


Teiseks on mul nüüd oma perekond. Meie peres kasvab Inglike, kes sai täna kolme nädalaseks. Tema on see, kes teeb meie päevad rõõmsaks ning toob igasse päeva päikese.

Ma võin öelda, et minu unistus on täitunud. Mina, kes ma lubasin kunagi iseendale, et minu laps sünnib, kui mul on talle midagi pakkuda. Nüüd võin öelda, et olen selle lubaduse iseendale täitnud. Jah, mul on oma lapsele pakkuda seda, mida ta vajab ning soovib.


See ei ole veel kõik, sest meil on nüüd lõpuks oma kodu. Jah. Meil on nüüd päris oma kodu. Printsessi sünd tõi endaga kaasa ka lõpuks oma kodu.


Lõpetuseks võingi öelda, et ma olen õnnelik naine, sest mul on olemas kõik see, millest ma olen unistanud.
Armastav mees, oma pere ja oma kodu. Eks mingi aeg tuleb ka ühine perekonnanimi. Iga asi omal ajal.

Õnnelik olen ka selle üle, et sain täna esimest korda oma printsessiga pikemal jalutuskäigul käia, sest ma tunnen ennast juba paremini. Järelikult tabletid ja õige toitumine on eduliselt kaasa aidanud mu rauavarude taastumisele. 

Kas Sina tahad ka olla õnnelik?
Selleks annan Sulle lihtsa valemi. Leia igas päevas midagi, mis teeks su meele ja tuju heaks. Väga tähtis on elada antud hetkes, mitte tulevikus. Ela üks päev korraga nagu mina.

Nunnut oodates...
... ja lõpuks ta ongi meiega

Ilusat värvilist sügist Teile mu lugejad,
Marve.

kolmapäev, 14. september 2016

Meie beebsu sünd.

Tere üle pika aja,

Seekord, siis meie Nunnu sünnist. Juba etteruttavalt, et seekordne postitus tuleb pikk ja võib olla kohati hüplik.

Alustan, siis algusest...

Kolmapäeval (31.08), oli meil ultraheli (UH) aeg, sest nädalaid oli juba omajagu ja oli vaja üle vaadata, kas kõik asjad on normis ning korras. Õnneks olid kõik beebi näidud korras. Kardiogrammgi (KTG) tehti meile, et teada saada kas meil on juba lootust sünnitusele, aga tutkitki.
Nagu ma juba enne ühes postituses kirjutasin, et meie viimane lõpp on olnud ikka jamadega, siis seekord arstil käies sain teada, et mul on uriinis valk sees. Küll üks ühik, aga siiski.
Saime esilekutsumise kirja algselt esmaspäevaks, aga valgu olemasolu tõttu kutsuti juba reedel tagasi.
Reede hommikul läksimegi haigla. Kodinad koos ja sõit võis alata. 
Kuna sünnituseelsesse mehi ei lubati, siis oli mul üsna raske härrast lahti lasta. Pisarad said minust seekord võitu, aga ma kogusin end, sest kõik läheb ju hästi ja see on meie beebi heaolu jaoks. 
Nii saingi omale palati 11 ja voodi 1 :). Seal tehti mulle analüüse, mõõdeti vererõhku ja tehti KTG.

Läbivaatlusel selgus, et avatus 1,5cm ja kuna näidud kehvad, siis esilekutsumine võis alata. Nii läksingi palati tagasi ja sain esimese doosi rohtu. 
Vahepeal pandi mulle uuesti KTG külge, et tuvastada kas on juba sünnitegevusest märke.  Seekord näitas juba mingeid kokkutõmbeid, aga mitte midagi suurt. 
16.00 paiku võtsin teise doosi rohtu ning kui vahepeal KTG tehti, siis see ei näidanud enam mingeid kokkutõmbeid ja 21.00 võtsin kolmandat korda rohtu. Ikkagi ei miskit, aga tasapisi hakkasid mingid muudatused toimuma. 

Õhtul ca 23.30 ajal tuli ära limakork ning laupäeva hommikul 11.00 paiku hakkasid veed jooksma. Need nirisesid iga kord, kui istumisest püsti tõusin, siis olin natuke šokis, et kas see normaalne. Õnneks oli normaalne ja ma rahunesin maha. Ämmaka sõnul tilguvad veed kuni sünnituseni. Pean tunnistama, et see oli ikka ebameeldiv tunne. 
Taaskord pandi mulle KTG külge, et kokkutõmbeid tuvastada, mis olid täitsa olemas.

Vahepeal käis arast mind veel üle vaatamas, et avatust kontrollida. Minu kurbuseks oli avatust sama, mis eelmise päeva õhtul :(. Veel eemaldati mingi kile, mis aitaks kaasa kokkutõmmete tekkele. Juhuuuu ja see aitas.

Mingi aeg tuli musununnugi meile külla . Kell 19.00. lõppes külastus ja musununnu läks koju. Peale seda tehti mulle uus läbivaatus ning avatus oli juba suurem, mille peale mult küsiti kas tahad vanni minna või niisama olla? Mille peale mina automaatselt, et tahan vanni. Nii palutigi mul kodinad kokku pakkida ja mind viidi alla sünnitusosakonda. Peale seda uudist helistasin härrale, et tulgu tagasi, sest meid viiakse alla ja asi läheb vist asjaks. Nii tegigi härra kodus viimased toimetused ning kella 21.00 paiku oli meie juures tagasi. 

Vannis olime ca 1,5 tundi, mis aitas igati avatuse tekkele kaasa, sest seal olin rohkem lõdvestunud kui voodis. Avatust kontrollides oli see juba 4cm. Taaskord KTG külge. Meie õnneks oli näha juba tihedamaid kokkutõmbeid. 
Kell liikus uskumatu kiirusega. 00.00. paiku lasin teha endale epideraal süsti. Enne sünnitust olin kindlal arvamusel, et ma ei lase endale midagi teha, sest jumal teab, mis need endaga kaasa toovad. Kuna avatus oli olemas ja see süst andis võimaluse magada, siis ma pikalt ei mõelnud. Lasin selle ära teha ja see oli hea. Nii sain magada kella 02.00ni kuni tasapisi hakkasin tuhusid tundma. Avatust kontrollidest oli see juba 7cm. Juhuu ... Taaskord pandi mulle KTG külge, mis oli seekord peal ca 2h. 
Siinkohal võin öelda, et need tuhud olid puusa krampide kõrval ikka kökimöki, mis mind tuhude ajal kimbutasid. Õnneks oli musununnu mu juures, kes sai ühte jalga masseerida, aga teist mitte, sest olin ju külili. Nii olingi lõpuks nii läbi, et tõusin istukile.
Nüüd oli kell juba 04.00 paiku ja nii see aeg kulges. Vahepeal pandi mulle ka tilguti, sest Nunnu kaal oli nii suur. Tilguti pandi selleks, et aitaks emakat. 
Nii kulgesimegi seal omajagu aega. Lõpuks olin nii unine ja väsinud ning mul oli meeletult palav. Härra käis ja tupsutas mind külma veega, sest palavus tappis.

Lõpuks hakkasidki need pressid, mis tulid üsna kiiresti. Ämmaemand tuli korra vaatama ja kohe ütles, et ma lähen annan oma naised teistele üle, sest sina hakkad juba sünnitama. 

Mäletan, et kell oli 06.45 ja pressid olid korralikud. Sealt edasi kulges aeg kiiresti. Ühtäkki kästi mul selili heita, et nüüd natuke veel ja beebsu käes. Pressisin, mis ma pressisin, aga Nunnu ei tahtnud välja tulla. Lõpuks sekkus üks õdedest, kes surus mulle kahel tuhude ajal kõhule ning beebsu oligi käes. Oh seda rõõmu ja õnne.

Siinkohal on õige öelda, et jumal tänatud, et ma käisin tuhude mahahingamise loengus, sest sellest oli tõesti väga, väga palju abi. Mina esmasünnitajana soovitan kindlasti noortel emmedel seda loengut kuulamas käis.

Sellega see kõik veel ei lõppenud.

Beebi ilusti käes ja rinnal hakkas ühtäkki arstidel kiire. Platsenta tuli ära ja peale seda oli verejooks. Kõik toimus nii kiiresti. Mul jäi emakasse üks väike tükike, mis oli vaja eemaldada. Nii saadetigi härra koos beebiga minema ja ühtäkki oli toas 6-7 arsti aparaatidega. 
Nii kästigi mul hapniku hingata, et narkoosis oleksin. Protseduur kestis ca 30 minutit. 
Arstidelt uurides, et mis minuga tehti, siis nad rääkisid väga avameelselt. 
Toibudes oli minu imestuseks mul küljes tilguti, pluss vererõhu aparaat. Miks? Ma olin peale beebsu sündi kaotanud 1,3 liitrit verd. Nii mind jälgitigi, et äkki on vaja vereülekanne teha. Vererõhkugi mõõdeti kogu aeg, sest mul oli preeklampsia oht. Kuna mu hemoglobiin langes iga päevaga, siis olin veel erilise tähelepanu all. Etteruttavalt, et koju tulles oli mu hemoglobiini tase 77. Tegelikult suht olematu, aga vereülekannet mulle ei tehtud, sest nägin hea, tugev ja kõbus välja. Eks need on need tugevad maa naised. 

Väike opp läbi, toodi beebi meie juurde kaissu ja nii jäimegi ootama, millal saame perepalatisse. Seda lubati meile ca kella 15.00-16.00 paiku. Nii tuligi härra lõuna paiku koju, et saaks ka natuke puhata, sest temagi oli ju tegelikult väga väsinud ja kurnatud. 

Õhtul saimegi perepalati. Oh seda õnne ja rõõmu, mis mind valdas kui härra meie juurde tagasi tuli. Kõike seda üksi tehes oleksin ma üsna muserdatud. Kahekesi ikka kergem. 
Mulle tehti veel lahkliha lahtilõige, mis õmmeldi ja no istumine ning sirgeks ajamine oli ikka õudne. Terve pühapäeva olin suht kongus ja ädine. Liikuminegi oli olematu. Jõust ja jaksust rääkimata. Sellest hoolimata olin tubli. 

Kokkuvõtvalt oli meie beebi sünd üsna närvesööv aga lõpuks üsna kiire. Palju aitas kaasa õige tuhude maha hingamine ning oma sisetunde kuulamine. Loomulikult ka kallima juuresolek. 

Vot selline oli meie Nunnu sünd. 

Ise kosun ja püüan taastada oma hemoglobiini. Enesetunne on mul juba hulka parem kui võrrelda seda haiglast koju tuleku päevaga.

Täna oli meil juba esimene perearsti visiit. Seal meid mõõdeti ja kaaluti. Pikkus on meil sama 53cm ja kaal 4200 grammi. Küll natuke vähem kui sünnikaal, aga tasapisi kosume. 

Nüüd meie Carola magab ja emme saab postituse lõpuni kirjutada. 
Võin öelda, et meil on tubli beebsu. Ärkab iga 3h tagant ja nõuab süüa.

Seniks päikest,
Marve

Elumuutvad uudised

Hei-hei, Uskumatu kui ilusad ilmad on ikka olnud. Täiesti suvi juu. Loodame, et suvi tuleb sama ilus või veel ilusam.  Mina olen saanud ...