reede, 8. aprill 2016

Õnnelikuim päev meie elus!

Terekest,

Enne kui alustan tänast teemat on mul hea meel selle üle, et võidsime Smoki kontserdilt õhtusöögi kaheksale, mis toimub esmaspäeval kell 17.30 Haapsalus. Kindlasti tuleb üks äge ja tore õhtu.

Aga nüüd see tuleb...


Paar päeva peale enda sünnipäeva sain ma kinnitust oma kahtlusele. See oli 16.12. hommikul kui minu rasedustestil oli ühe triibu asemel kaks. Oh seda üllatust ja õnne. Me olime härraga teda nii kaua oodanud ja soovinud. Iga päev vaatasin seda testi, et kas ikka on kaks triipu või on üks juba ära kadunud. 21.12 hommikul näitas teine test sama. Polnud kahtlustki. Meist olid härraga saanud lapsevanemad, mida olime nii kaua oodanud. 



23.12. hommikul sai härra teada, et temast saab isa. Miks alles siis? See oli tema sünnipäeva hommik ja tal oli juubel. Pidasin seda kõige õigemaks ajaks ja ajastuks, et talle teatada. Oh seda õnne sellel hommikul. Siiani vaatan seda video ja tuletan meelde neid õnne hetki ning seda toredat hommikut.



Oh seda õnne ja neid pisaraid meie peredes, kui nad said teada, et kes saab uuesti vanaemaks, tädiks, onuks, ning kes saab esimest korda vanaemaks,- isaks, -tädiks, tädiks, vanavanaemaks. 



Esimeses ultrahelis käisin ma aga üksi. Muidugi süda valutas, et kas ma tegin ikka õigesti. Sellel päeval kui ma helistasin, et aeg kinni panna oli minu imestus suur, kui juba järgmiseks päevaks pakuti aega. Mõeldud tehtud ja ma läksin nii, et härrale ei öelnud. Arsti juures olles ei uskunud ma ikka veel oma silmi, et ta on minu sees, sest meile ei tahtnud see uudis kuidagi kohale jõuda. See võttis ikka aega, aga nüüdseks oleme selle mõttega harjunud. Tulles tagasi nüüd arsti juures käigule.

Ilmselgelt olid mul pisarad valla kui ma ta südant löömas kuulsin. Appi... See ei olegi uni vaid reaalsus. Sellest ajast peale on ta meie nunnu, sest ta oli kõigest 1,67cm pikk. Uskumatu, et sellisest väiksest olevusest kasvab laps. Ta on nii pisike ju. 
Arsti juures käidud hakkasin koju sõitma. Mõttes mõlkumas, kuidas ma härrale seda ütlen. Mõeldud tehtud... Ostsin poest ühe koogikese ja šampuse ning tegin väikese üllatuse. Oh seda õnne ja neid õnne pisaraid. 


Teises ultrahelis käisime veebruari keskel ja seal juba kahekesi. Hommik algas küll natuke pahasti aga selle eest ultrahelis läks kõik väga hästi. Ma nägin meie nunnut uuesti. Ta oli juba nii suureks kasvanud selle kuu ajaga. Seekord oli tal juba lapse kuju. Pea, käed ja jalad. Eks ta oli meil üks pätu seal ja ei lasknud oma kuklavolti mõõta, sest oli nii kausjas kui kausjas vähegi olla sai. Lõpuks said ikka mõõdetud. Kogu protseduur kestis kokku 30minutit. Seal ikka uuriti ja puuriti teda, mis oli väga hea, sest nii sain taaskord kinnitust, et meie nunnuga on kõik korras.

Ultraheli lõppes muidugi väikese naeruga, sest nunnu lõi oma ühe jala nii sirgeks kui ta sai, mis pakkus meile härraga nii palju nalja :).


29.03 käisin ämmaemanda vastuvõtul, mida ma ootasin väga, sest nii sain kinnitust, et meie nunnuga on kõik korras. Muidugi peabki kõik korras olema, aga sellega sain veelkord kinnitust, et kõik on kõige paremas korras. Nagu ma enne ütlesin, siis ta on meil üks pätu ja seda ka seekord, sest pani putku kui südant kuulati. Õnneks sai kuulatud ja kõik oli kõige paremas korras. 



Järgmisel päeval rääkisin ka oma lasteaia lastele lõpuks seda uudist. Need pilgud, hoiakud, näod... on kirjeldamatud. Küsimused, et kas sa saad poisi või tüdruku. Võib olla on üldse kaksikud. Me ei saagi sulle lasteaeda külla tulla. Kas sa Facebooki ka pildid paned? Kallistused ja paid kõhule. See tunne on kirjeldamatu. Omal sees selline tunne, et mu ees on mu omad lapsed, kellele teatan, et nad saavad veel ühe õe või venna juurde. See siiras õnn ja rõõm laste silmades, suul ... Kõik see on kirjeldamatu. Sõnadega on seda raske edasi anda. Hetkel sellele mõeldes tuleb klomp kurku, sest see oli tõesti ilus hetk ja hommik. Mainimata ei saa jätta ka vanemate õnnesoove ja häid sõnu. Aitäh Teile.



Võin öelda, et mu unistus sai täidetud. Saadan oma nunnud kooli ja jään ise ka oma nunnuga koju. Lihtsalt super ... 



Eile käisime aga härraga uuel ultrahelil. Sedagi ootasime juba nii, nii kaua. Meie nunnu on nüüdseks 5 kuune. Lootsime, et seekord saame soo ka teada. Taaskord läks kõik kõige paremini. Saime teada, et ta kaalub juba 330 grammi ning temaga on kõik korras. Nagu tõesti!? Ultraheliga saab öelda palju su pisike sinu sees kaalub. 

Saime teada ka soo, mis võib muidugi muutuda. Mina küll aru ei saanud, kuid arst sealt tumedalt pildilt suudab vahet teha kas on poiss või tüdruk. Aga jah. Saime teada, et meie kolme rübliku sekka võib sündida üks printsess. 
Oh seda õnne ja neid emotsioone minus kui ma teada sain, et esiteks on temaga kõik korras ja teiseks meil on tütar. Olen alati öelnud, et vahet ei ole kumb sünnib. Peaasi, et kõik oleks korras.

Kuna uudised olid nii head, siis otsustasime minna Rocca al Maresse. Tegelikult oli eesmärk kalakese poodi külastada. Kuna kõht oli ka natuke tühi, siis tegi härra üllatuse ja viis meid sööma. 

Söödud ja kõht mõnusalt täis tahtsin H&M minna, et omale raseda pükse ja retuuse vaadata. Retuuside hinnas ma isegi ei kahelnud. 10 euri pole hullu maksta. No ja ilmselgelt vaatasin ma ka viisakamaid pükse. Oh õudust ... 30euri maksid kõik need püksid. Kindlasti on see mõne jaoks närune summa, aga minu jaoks ikka suur. Need püksid, mis mina valisin olid tõesti ilusad, mugavalt, venivad, siis ma ei saanud neid ostmata jätta. Süda tilkus küll algul verd, et nii kallid, aga praegu seda kirjutades ma ei kahetse, et ma need ostsin. Tähtis on ennekõike enda ja lapse heaolu. 

Vot sellised toredad lood on meiega. 
Teie aga natige kevadet. Liigutage ja ärge diivanile puhkama jääge, sest kaugel see suvigi on.

Lehva, lehva,
Marve.

Kuidas meil lasteaias läheb?

Hei, hei. Istun siin "uhkes" üksinduses ja mõtlesin, et kasutan seda hommikut natuke kirjutamiseks. Vunksu kõrvalt on seda natu...