kolmapäev, 29. juuni 2016

Meie Nunnu 32+2 nädalane

Heihops Teile,

Jaanid läbi ja nüüd naasen tavatoimetuste juurde tagasi. 

Algatuseks natuke jaanidest, siis minu eilsest päevast, ning lõpetuseks homsest päevast
Nagu öeldakse "kõik teed viivad Rooma", siis minu puhul viivad kõik teed MAALE. 
Nii sõitsingi 24nda õhtul maale, sest härra pidi järgnevad päevad tööl olema.
Reedel grillisime ja tegime lõket. Laupäeval käisime sugulase juures ja õhtu lõppes ühes talus.
Kokkuvõtvalt oli meil Nunnuga väga äge nädalavahetus. Unerežiimi keerasin ainult nende päevadega täiega vussi, sest magama sai alles peale keskööd.


Vot nii ... Nüüd meie eilsest toimekast päevast.

Eile käisime Nunnuga arsti juures. Meiega on kõik kõige paremas korras. Südamelöögid saime ka esimese korraga kuulatud, sest kõhubeebi magas ja tundis end hästi. Kõhu mõõdud on nii nagu peavad ja kaal ei ole ka ülemäära tõusnud. 
Ämmakas ütles, et meil on nagu raamatu rasedus, sest kõik on nii nagu peab. Mul oli seda ilmselgelt väga hea kuulda.

Peale selle, et meil kõik hästi läks tundsin hommikul, kuidas Nunnu esimest korda luksus. See oli nii armas tunne. Justkui süda lööks väikeste vahedega. 

Ämmaka juures käidud, läksin õe juurde. Lõuna paiku läksin Nunnule riideid vaatama. See minu esimene shopping Nunnu jaoks. Aitäh abimehele, kes mind nõustas ja aitas nendel valikutel. Esimese lapse puhul ei ole sugugi lihtne neid riideid osta. Jummal teab kui pikukesena see pisike Inglike sünnib. Riided ja asjad vaadatud, läksin Pelgulinna sünnitusmajja loengusse, mis algas 14.00.

Loengu teemaks oli "Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine". Pean tunnistama, et selles loengus sain ikka hulka targemaks. Peaasi, et sünnituse ajal see teooria õigesti praktikasse rakenduks. Õnneks on mul selleks kaasas TUGIISIKI :), kelleks on minu härra. 

Loeng läbi, linnas asjad aetud, läksin koju.
Kogu staff toas, härra õe reisimuljed kuulatud, enda ämmaka juures käik lähedastele räägitud, suundusin lõpuks tuppa. Selle asemel, et pikutada või midagi muud teha enne sünnipäevale minekut, hakkasin vaatama Nunnule toodud riideid.
Ilmselgelt kujutasin jube ette, kuidas ta meiega juba on, ning ma talle nendest midagi selga panen. Oh seda õnne ja rõõmu, mis mind sel hetkel valdas.

Üldiselt on rasedus hästi kulgenud, ning ma tunnen end enda kehas hästi. Välja arvatud mõnedel juhtudel...
* magamise ajalt tahab parem külg valutada,
* kõhu kokkutõmmete ajal tahaks kuskilt nahka järgi anda, sest kõhul on nii raske,
* vahel ei saa ka selili magada, sest kõht on nii raske,
* tavapärased on ka jalakrambid öösel.

Hästi on see, et ...
* ma tunnen ennast enda kehas hästi ning mulle meeldib, milline ma välja näen,
* ma suudan end hommikul voodist energilisena üles ajada,
* ma ei käi öösel tihti wc-s,
* ma saan kõike süüa ja mul ei ole kõrvetisi,
* ma saan teha tavapäraseid toimetusi (koristada, rohida, korjata marju jne),
* ma võin õhtul arbuusi süüa ja sellele ei järge mingeid tagajärgi :) (pole tihedat tualetti külastust),
* mu enesetunne on hea.

Need olid esmased asjad, mis mulle meelde tulid, kui oma rasedusele mõtlesin. Olen väga õnnelik selle üle, et mu rasedus on kulgenud just nii, nagu see on kulgenud. 

Tänagi oli meil toimekas päev. Pesime Nunnu riideid, korjasime maasikaid ning tegime toormoosi, koristasime ja nüüd naudime diivanil lebotamist.

Homme ootab meid ees uus loeng, mille teemaks on "Tugiisiku abi sünnitusel". Jään põnevusega ootama, millest seal räägitakse.

Seekord, siis selline postitus, kus hüppasin ühelt teemalt teisele.

Nüüd lehva, lehva ja järgmise korrani.


reede, 24. juuni 2016

Puhkuselt tagasi.

Tere taas,

Taaskord on vihmane ilm ja nii kasutangi aega, et meie selle suve esimesest puhkusest kirjutada.
Meie paaripäevane puhkus Kurkses kulges väga hästi ja mõnusalt.
Seekordne käik erineb teistest, sest kõhubeebil oli esmakordne puhkus.

Esmaspäeval startisime kodust 11.45 ja 12.30 olime juba kohal. 14.00 oli meil juba laagergi püsti. Laagri ülespaneku ajal meie Nunnuga vahepeal puhkasime, sest päikese käes hakkas kuum.

Esmaspäev kulges meil väga mõnusalt. Musununnu tegi uue lõkkekoha vanast grilli ümbrisest. Käis kuivanud puid toomas, et õhtul lõket teha. Meie Nunnuga käisime jalutamas ja metsmaasikaid söömas ning leidsime ka kuivanud puu, mille kütteks kaasa haarasime. 
Esmased toimetused tehtud tegime pätikohvi ning nautisime seda vaatega merele. 
Peale selliseid toiminguid läks lõpuks kõhtki tühjaks. Kuue paiku sõimegi õhtusööki. Keetsime lõkkel kartuleid, tegime tomati-kurgi salatit ning grillisime liha. Kõht mõnusalt täis oli magustoidu aeg, milleks tegin lõkke peal vahukommi, mille panin Digestive küpsise vahele.
Kuna ilm oli ilus ja soe, siis läksime magama alles 23.45.
Öö oli ainult natuke jahe. Meil oli Nunnuga isegi kohati külm.

Muidu möödus öö rahulikult. Kartsin natuke, et äkki on meil paha magada, aga kõik kulges hästi. Nunnu magas terve öö nagu ingel ja lasi mullgi magada.



Käib töö ja puhkus käsikäes

Vana lõkkeplats

Metsamees

Need täpikesed sinisel taustal on lennukid

Uus lõkkeplats

Meie lebola Nunnuga

Kartulid keevad

Õhtusöök

Magustoidu aeg

Imeline vaade merele

Teisipäeva hommik algas meil kohvi ja pankookidega. Nunnuga jõime kõrvale veel külma piima, mis tainast järgi jäi. Millist hommikusööki veel metsas tahta!?


Minu vandersell


Külm piim, pankoogid värkse maasikamoosiga

Hommikusöök söödud, jalutasime härraga mere ääres ning nautisime vaadet merele. 
Päev kulges meil päikest, tuult ja linnulaulu nautides. Vahepeal tibutas ka. 
Ikka iga kord kui oleme Kurkses olnud oleme vihma saanud.
Õhtul tulid meile külalised. Nendeks olid Andri vanemad koos Muksuga. 
Taaskord grillisime. Musununnu tegi mustikamarinaadis ribi, mis oli väga maitsev ja hea. Ainult natuke kärssama lasi :).
Külad tõid külakostiks Aleksandri kooki, mida maiustasime üheskoos.
Külad läinud, istusime musununnuga lõkke ääres. Üheskoos nautisime lõkke vaateid, mida saatis mõnus jutuajamine. 


Üks imeline taevas

Kuna tänane õhtu oli natuke niiskem, siis läksime ka varem telki. Öö oli selle eest soojem kui eelmine. Mul hakkas isegi nii palav, et kobisin magamiskotist välja.

Märkamatult oligi kätte jõudnud kolmapäeva hommik. Hommikusöök söödud nautisime Nunnuga päikest oma lebolas ning jõime kohvi.
Täna oli ilm lausa nii ilus ja soe, et läksime mere äärde päikest võtma. Mul posu ajakirju kaasas. Mõnus küljealune valmis viskasimegi Nunnuga külili ja nautisime merekohinat, linnulaulu ja väikest tuult ning lugesime. See oli tõeline puhkus.

Kolme paiku tegime Nunnuga veel ühe uinaku. Musununnu oli aga nii tubli, et pani juba asju kokku. 
Tunnine siesta tehtud hakkasime meiegi raske südamega asju kokku pakkima.
Poole kuueks oli meil juba kogu laager koos ning koju sõit võis alata. 
Nii nagu ikka... ostsime seekordki Kusti poest jäätist. See on igakordne traditsioon, et koju tulles ostetakse alati jäätist.

Kokkuvõtvalt oli meil väga tore puhkus. Nunnugi oli väga rahulik. Mulle tundus, et talle väga meeldis selline puhkus. 
Telkimine, mida ma natuke kartsin, ei olnudki nii õudne, sest Nunnu oli rahulik.

Vot selline tore puhkus, aga eile olid jaanid.

Meie pidasime seda kodu juures koos oma perega. Kui aus olla, siis ei olnudki mingit tahtmist kuhugi minna. Miks? Kui väsimus peale tuleb, siis on hea lühike maa põhku keerata. No ja oma kõhukesega ei taha ma ka kuhugi rahvarohketesse kohtadesse trügida. Jumal teab, mis olekus seal need inimesed on ja kuidas käituvad. Parem hoian ise eemale. 
Pean tunnistama, et koduski oli väga mõnus. Käisime Nunnuga isegi saunas. 

Need neli päeva on olnud ühed mõnusad ja ägedad. Ma olen ülimalt õnnelik selle üle, et mu kõrval on selline mees. Minu musununnu on üks kuldaväärt kaasa, kes võiks olla iga naise kõrval.

Nüüdseks lehva, lehva ja järgmise korrani,
Marve.

pühapäev, 19. juuni 2016

Sinu kodu on nüüd seal, kus linnutee...

Terekest,

Nüüdseks olen end natuke kogunud ja panen kirja mõned mõtted meie möödunud kurvast nädalast. 
Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei hakka kogu protsessist kirjutama, vaid peatun mõningastel asjadel.

Eelmine pühapäev oli see kurb päev kui sain teada, et minu isa on nüüdsest taevas ingel. Esmaspäev kulus meil ennekõike telefoniga rääkimisele, teisipäeval käisime Saaremaal asju ajamas, kolmapäeval vallas, neljapäeval veel viimased toimetused, reedel viimase sängi kaevamine ning laupäev sängi asetamine.

Minu eesmärk ei ole selle postitusega saada meeletut kaastunnet või haletsust. Ennekõike tahan anda tagasisidet selle kohta, kuidas ma kõige sellega hakkama sain, oma õndsas olekus.

Eelmisel nädalal küsiti minu käest korduvalt, kuidas ma end tunnen ning kuidas mul läheb. Tean, et seda küsiti ka minu lähedastelt. 

Nüüd vastangi Teile. Ma suutsin jääda kogu selle loo juures väga rahulikuks. Kuidas? Eks see ka, et olen kahe eest mitte ühe, ning ma ei saa teha muud kui ajada asju nii, nagu ma suudan. Kindlasti oli suureks asjaks see, et kõik kulges nii nagu planeeritud. Paar ahastavat hetke küll oli, aga needki said ületatud. Suureks asjaks oli minu jaoks see, et ette ei tulnud ühtegi üllatavat momenti. Kõik kulges kuni viimase päevani nii nagu organiseeritud.
Pole vist õige öelda aga minu jalge alla oli kindel tee, mida mööda ma käisin, sest kõik "kurvid, käänud, kivid jne" olid mul teada. Muidugi andsin endast nii palju kui suutsin. Loomulikult lõppesid asjaajamised minu jaoks teatud kella ajal. Õhtul enne magamaminekut ei tegelenud ma enam ühegi asjaga. Kui mingi teema ka jutuks tuli, siis ma ei tegelenud sellega, sest juhe oli nii koos ja lahendust poleks nagu nii tulnud. Ju olin päeval teinud nii palju kui suutsin ja jaksasin.
Vast see oligi kõige võti, kuidas ma suutsin rahulikuks jääda ja kogu looga toime tulla.

Loodan, et nüüd said vastused kõik need inimesed, kes ei julgenud või ei tahtnud küsida, kuidas ma end tundsin või kuidas hakkama sain.
Kokkuvõtvalt hästi, sest kõik kulges nii nagu olime organiseerinud.

Siinkohal panen sellele kurvale päevale punkti. Enne pean ütlema suurimad tänud oma härrale, emale, vennale ning lähedastele, kes olid mulle suureks toeks. Üksi ei oleks ma kindlasti nii tubli olnud.

Nüüd rõõmsamate toonide juurde. Meil käis külas Hiiumaa õepoeg Oliver. Eks natuke paha aeg aga saime hakkama. 

Sellest hoolimata sai üheskoos ka aega veedetud. 

Esmaspäeval oli härra nii tubli, et nad käisid Olluga koos ratastega sõitmas, mängisid palli ja tegid veel huvitavaid asju.

Teisipäeval käisime Saaremaal. Asjad aetud olid kõhud juba tühjad. Üheskoos sai väike rämpstoidu ring tehtud. Kõhud täis hakkasime koju tagasi sõitma. Enne sadamasse jõudmist käisime Kaali kraatrit vaatamas. Peale seda jätkus sõit sadama poole. Muhus tahtsime veel jaanalinde ning sebra vaatama minna. Aga jah... kokkuvõtvalt oleksime sinna ikka kopsaka summa jätnud. Nii otsustasimegi, et seekord ei lähe.
Toimekas päev lõppes sellega, et viisin härra ja Ollu bussi peale. Enne koju jõudmist oli neil vaja muidugi Statolist hot dog võtta, millega end täis mökerdati.
Sellega meenub kohe ka üks nali. Antsul oli käed täis ja ta ei saanud turvavööd kuidagi kinni panna, mille peale Oliver tagant: ,,Ment sõitis just mööda, pane vöö tagumiku alla" :).

Kolmapäeval käisid musununnu ja Oliver porgandiga sõitmas. Nad tutvusid Toompeaga ning käisid Pika Hermani torni juures. Rongisõit oli poisi jaoks väga tore kogemus, sest nägi kui kiiresti see liikus ning saipiiluda ruumidesse kuhu tavaliselt ei saa :).

Neljapäev oli meil õepoja ja tädi päev. Hommikusöök söödud, pesud pestud ning sõit võis alata. Ollule ma ei rääkinud, mis meid ees ootab. Kõigepealt käisime Andri juures "Ottis ja Matildas" söömas. Peale seda läksime Lohusalu, Keila joale, poodi ning Karjakülla lennukit vaatama. Keila joal sõime magustoiduks pannkooke jäätisega. Poest ostsime kolm pakki krõpsu, et õhtul lauamängude kõrvale näksida. Karjakülas saime lennukisse ka sisse, mis oli väga tore ja lahe. 

Kätte jõudiski reede. Hommikusöök söödud, Ollu riided kokku pakitud ja sõit maale võis alata, sest Ollu läks koju. Tore autosõidu aeg oli, sest poiss rääkis väga tarka ning arukat juttu. Kohe oli aru saada, et tegu on juba suure poisiga. 
Õhtul käisin ka rallit vaatamas, mis Nigulas toimus. Ilm oli ainult väga külm ja vihmane.

Laupäev kulges oma rada...

Pühapäev kulges aga aiamaa lainel. Üheskoos emmega rohisime ning nokitsesime aiamaal. Vennaga sai üks lillekast kokku lastud ning emmega lilledki sisse istutatud. Väike grillgi käis kõige selle juurde. Õhtul koju sõites mööda vana Haapsalu mnt nägime põtra koos põnniga ning jänest. Lõpuks koju jõudes olin läbi nagu läti raha.

Lõpetuseks mõned pildid:













Vot selline oli meie möödunud nädal.
Uus nädal tõotab äge tulema, sest lõpuks saab minna telkima. Sellest aga juba järgmine kord.

Ilusat algavat nädalat,
Marve.

laupäev, 18. juuni 2016

"Ninnupoja" lõpetamine

Hei-hei.

 Trotsides vihmast ilma on õige aeg kirja panna natuke eilsest "Ninnupoja" lõpetamisest.

Taustaks mõnus muusika ning kõrval hea tass kohvi, mis sa hing veel ihkad.

Eile ja 2 aastat tagasi oli seesama päev (17.06.), kui meie peres olid lõpetamised. Kaks aastat tagasi lõpetasin mina Tallinna Ülikooli ja eile lõpetas "Ninnupoja" Tallinna Ühisgümnaasiumi 9. klassi neljade, viitega.


Meie tubli lõpetaja
Mina 2 aastat tagasi

Teil tekkis küsimus, et kes see "Ninnupoeg" on ja miks selline nimi? Tema on minu kõige vanem õepoeg Sander. Kui ta väike oli, siis kutsusin teda alati nii. Ta oli väikesena nii armas ja nunnu poiss. Muidugi ka meie esimene beebi peres. Eks sellest ka tema hüüdnimi. Poiss on küll suur, aga tädi jaoks jääb ta ikka "Ninnupojaks". 


Üks lemmikumaid pilte temast

Nüüd natuke lõpetamisest.

Algatuseks võrdlen kahte lõpetamist (enda ja Sandri oma), mis olid ilma poolest natuke sarnased, aga samas erinevad. Eile hommikul sadas vihma. Aktuse ja pildistamise aeg oli ilus ning õhtul sadas vihma, aga oli soe. Minu lõpetamise hommik oli ilus päikeseline, aktuse ja pildistamise ajal sadas ning õhtu oli ilus, aga jahe. 

Lõpetamine ise oli väga ilus ja armas. Lõpetas kaks klassi ja kokku oli 49 lõpetajat, kellest kolm lõpetasid viitega ja 14 neljade-viitega.
Aktus kestis kokku 1h.

Aktuse ülesehitus oli nii nagu ikka:
* Direktori sõnavõtt,
* kellegi etteaste (seal laulis üks väike tüdruk),
* tunnistuste andmine (mõlemad klassid olid teinud väikese videokese, mida meile näidati. Pean tunnistama, et Sandri klassi video lõpus olid pisaradki valla), 
* lastevanemate sõnavõtt (vanemad tegid ühise ansambli ja esitasid üheskoos Rock Hoteli laulu "Tean, ei tea". No vot see oli ikka äge:)),
* õpetajate sõnavõtt,
* iga laps tänas oma pere roosiga, mille küljes oli silt "Kallile perele",
* õpetajate tänamine lillekesega,
* lõpetajad tänasid õpetajaid,
* lõpuks lõpetajate õnnitlemine.

Lõpuks jõudiski kätte lõpetajate õnnitlemise aeg. Lilled ja õnnesoovid edastatud, pildid tehtud, suundusime koju, et külalisi oodata.

Nüüd vahepeal pilte ka:


Ootuses...


Sandri pere

Üks õnnelik pesakond

Minu õnnelik härra :)

Tuulest viidud :)


Tädi oma tubli lapsega
Tädi + Nunnu (30+4 nädalane juba), onu ja ema

Kuna after party oli meil, siis pean tunnistama, et täitsa mõnus oli oma lähedaste ja kallite inimestega koos istuda ning lobiseda. 

Siinkohal lõpetangi enne pilte oma postituse ja tahan öelda, et minu pere ja pesakond on mulle väga kallid. Kullastki kallimad on mulle mu lähedased.
Me oleme omavahel kraagelnud, aga sellest hoolimata on nad mulle väga kallid. Nad on mul alati olemas kui ma neid vajan.

Hoidke Teiegi oma õde-vendi, sest nad on tõesti kuldaväärt. Ärge kartke neile näidata ega öelda, et nad on Teile kallid. Ärge tõrjuge neid endast eemale, sest kunagi ei tea, millega see kõik ükskord lõppeda võib.

Ettevalmistus täies hoos

Grillmeistrid

Kook valmib...

Kook saigi valmis

Magustoidu aeg

Juuljus tegi nalja

Vot selline tore ja pildirohke postitus seekord. 
Kui hästi läheb ja ilm soosib, siis uue nädala alguses saame ka telkima minna. Ootan seda juba väääägaaaaa. 

Seniks lehva, lehva ja olge tublid,
Marve

teisipäev, 14. juuni 2016

"Untsus" naiste pidu

Hei-hei,

Seekord "untsus" naiste peost.

See ei ole enam mingi saladus, et meie lasteaiast läheb korraga kolm naist beebipuhkusele. Algatuseks kirjutangi natuke sellest, kuidas meid kolme "untsus naist" üllatati ning lõpuks sellest, millised kingitused oleme nunnule saanud.

Nii nagu sünnipäevade puhul tehakse midagi välja tegime meie ka.

Kuna suvi on tulekul, siis otsustasime teha värske laua. Ega enam tahagi neid rammusaid koogikesi ja muud säärast. Suveks pole ju polstrit vaja, mis külma eest kaitseks :). Suveks on vaja ikka vormi saada.

Mõeldud tehtud. Lauale sai ostetud mureleid, maasikaid, arbuusi, viinamarju, juustu. Airi tegi marineeritud kurke (kohe söömiseks), mis olid väga head ja maitsvad. Kokkuvõtvalt sai laud väga värske ja maitsev.

Nii nagu sünnipäevale tuuakse kingitustega, toodi ka meile. Pean tunnistama, et see kingitus oli väga armas ja ilus mälestus. Aitäh Teile kallid kolleegid selle armsa kingituse eest. Sinna saavad pandud meie nunnu esimesed mälestused.

Meie nunnu album

Ly nunnule

Airi nunnule

Üks ilus luuletus, mis oli kõigis kolmes albumis sama
Kaane seest leidsime ka sellise armsa üllatuse
Ideeks on sinna albumi panna meie nunnu ultrahelipildid ning fotosid sellest, kui ma teda ootasin.

Nüüd aga teistest kingitustest. Nagu ma eile kirjutasin, siis ühest kingitusest kirjutan ma natuke hiljem. Siit see tuleb.

Lasteaia lõpupäeval tuli minu juurde üks tüdruk, kes andis mulle ilusa värvilise kotikese. Sellele järgnesid sõnad: ,,Mu vanaema tegi Sulle ühe Liblika". Sel hetkel ei olnud mul aimugi, mis oli selle lause taga tegelikult. 
Koju tulles ja seda pakki avades... Algatuseks hea, et ma põrandal istusin, sest selle sisu liigutas meid härraga pisarateni.
Vaatasime üksteisele otsa, silmad vesised ja ütlesime: ,,Nii armas". 
Aitäh armsala vanaemale, kelle nobenäpud selle valmis heegeldasid.


Viimasel tööpäeval üllatasid mind ka oma meeskonnaliikmed. Taaskord pisarateni. Lapsed küll ütlesid, et õpetaja jälle nutab. Nii pidingi neile ütlema, et need on õnnepisarad.

Karbike kuhu hakkan ka nunnust mälestusi korjama

Kindlasti saab näha ka minu inglikese jalas neid sussikesi



Luuletus oli sel hetkel nagu rusikas silmaauku. 
Sellised toredad ja armsad kingitused on meie nunnul juba olemas. 

Täna on see päev kui meil hakkas jooksma 30 nädal. Olenemata möödunud raskest nädalast tunneme end hästi. 
Eile olin ainult kuskil augus, millest väljasaamine tundus võimatu. Õnneks oli musununnu kodus kui ma teda vajasin. Istusime diivanil kuni panin pea talle sülla ja suutsin pooleks tunniks silma looja lasta. Pean tunnistama, et peale seda hakkas kohe kuidagi parem. Aga jah...

Ma kogun end natuke ja kirjutan ka eelmisest nädalast põgusalt. Peale selle kurva päeva oli meil ka tore aeg, sest meil oli külaline. Aga sellest juba mingi aja pärast. 

Lõpp kiskus natuke kurvaks aga kõige tähtsam on see, et meiega on kõik korras. Nunnu liigutab end ja tunneb end minu kehas hästi. Öösel laseb ilusti magada ning päeval on aktiivsem. Praegugi diivanil istudes annab endast märku.

Päikest,
Marve.

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei, Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst.  Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu p...