Täna saab lõpuks lugeda sellest, kuidas möödus meie Kihnu "Räimeretk".
Pean ütlema, et see oli äraütlemata vahva ja tore retk, olenemata vihmast.
Enamik teed käisime jala, sest auto rent oli üüratu. Jala oli tegelikult väga lahe ja tore käia, aga suureks miinuseks oli see, et teeviidad olid puudu ning poldud arvestatud, et seda teed võidakse läbida ka jala. Nii seilasime ja otsisimegi, kuhu minema peame. Isegi mina koos nunnuga jaksasin kogu selle tee käia. Nii tore oli, et töökaaslased ikka uurisid ja küsisid, kas ma jaksan ning kuidas muidu olemine?
Nüüd natuke retkest.
Retk nägi välja selline, et liikusime talust talusse, maitsesime igas talus suitsukala, räimerulli, jooki, mis nad olid ise valmistanud, ning leiba.
Üks tore seik tuleb kohe meelde kui hakkasime ühte tallu liikuma. Meile tuli vastu üks kastikas, mis mahutas ca 7 inimest. Kuna nemad tulid meilt teed küsima, siis jõudsime arusaamale, et meil on ühine tee ning otsime ühte ja sama talu. Nii küsisimegi, et kas nad on nii head ja võtavad meid peale ning viivad meid sinna tallu? Nad olid nii toredad ja abistasid lahkesti. Kuni...
Natuke maad edasi sõites tulid neile vastu tuttavad, kes otsisid sama talu, mida nemad tegelikult otsisid. Nii uuriti ja puuriti kaarti kuni jõuti arusaamale, et nemad on selles talus juba käinud kuhu meie minna tahtsime. Segadus tekkis sellest, et meie alustasime tee käimist tagurpidi. Ehk 10-ndast talust. Nemad tahtsid minna sinna tallu, kus meie just tulime. Ühesõnaga üks soodamakamorra. Õnneks lõppes kõik hästi, sest sotid saadi selgeks, kes kuhu minna tahab ja minema peab.
Meile tundus juba alguses, et see pere on väga tore ja abivalmis. Nii küsisimegi autojuhilt: ,,Kas ta oleks nii hea ja viiks meid järgmisse tallu, olenemata sellest, et Teie olete seal juba käinud ja otsite teist talu?" Õnneks olid nad nõus ja peab tunnistama, et see väike suts autoga tegi mu jalakestele pai.
Selles talus kõik asjad maitstud, ostsin veel ühe rabarberikoogi maiustamiseks. Samal ajal ootasime teisi järgi, et ikka üheskoos meeskonnana edasi liikuda. Ega läinudki kaua aega kui nad juba tulid.
Neilgi asjad maitstud liikusime retkega edasi.
Ühed külastasid veel Kihnu kohalikku poodi. Mina lugesin samal ajal kas kõik on kohal. Naersime, et õpetajad on ikka õpetajad, kes kogu aeg jõmme loevad :).
Nüüd tulen jutuga tagasi korra maitsmiste juurde. Miks me nii palju pidime neid maitsma? Retke eesmärgiks oli ennekõike leida parim suitsukala. Kuidas see välja selgitati? Rahvamajja jõudes saime sedelid kuhu pidime kirjutama kõik oma lemmikud (suitsukala, räimerull, leib, jook) talud. Õhtul said enim hääli saanud talud auhinnad ja nii selgitatigi välja võitja. Võitjaks osutus pere kelle peremees on põline kalur. Peab tunnistama, et tõesti selle talu suitsukala oli kõige parem.
Olenemata vihmast ja väsinud jalgadest suutsime kuni Kihnu Virve taluni käia (7 talu). Olime ikka väga tublid. Kuna kella kolmeks pidime Rahvamajas olema, et loosimises osaleda, siis otsustasime auto tellida, et viimased talud veel ruttu läbi käia, et loosimisele jõuda. Mõeldud tehtud. 2euri nägu ja auto oligi tellitud.
Loosimisele jõudsime ka õigel ajal. Ma isegi ei mäleta palju neid auhindu oli aga meie omad võitsid kuus auhinda, mis oli ikka hea tulemus.
Loosimine läbi hakkasime oma majutuskohta tagasi marssima. Rahvamajast Tolli taluni oli 2,9 km. Lõpuks kui kohale jõudsime ja voodisse pikali saime oli ikka hea olla, sest jalad ning selg said puhata. Väike puhkus enne õhtust tansulkat võis alata.
Kaheksa paiku hakkasime enda Rahvamajja tagasi sättima, et õhtusele tansulkale minna. Enne seda kui bänd lavale tuli tänati kõiki talusid ja selgitati välja võitjad, kelle poolt meie olime hääletanud. Auhinnad jagatud võis pidu alata ja meile esines Väikeste Lõõtspillide Ühing.
Peab tunnistama, et ikka hoopis teistmoodi peetakse sellele saarel pidu kui meil. Lapsed ja imikud olid ka peole kaasa võetud, mis oli meie jaoks üllatus. Kõrvalepõike korras mainin ka, et seal kutsuti rasedaid "untsus naisteks". Meiegi nunnuga lõime tantsu, aga samas jälgisin kogu aeg, et keegi meile otsa ei lendaks või ei müksaks. Lõpuks tantsisime ka Kihnu Virve tütretütre eestvedamisel ringtantsu, mis oli väga lahe ja ühtne.
Pikk päev seljataga lõppes meie jaoks pidu juba enne 00.00, sest väsimus oli meist võitu saanud. Rahvamajast majutuskohta saime õnneks autoga. Sängi poetud tuli unigi üsna kiiresti.
Hommikusöök söödud, kohvi joodud, asjad pakitud ning tagasisõit võis alata. Mainimata ei saa jätta, et laul ja tants jätkus ka laeval. Mille kohta saab lugeda ja vaadata siit.
Nüüd minu jutukese ilmestamiseks ka mõned pildid:
 |
| Meie majutuskoha söök ja jook hindamiseks |
 |
| Esimeses talus (meie majutuskoht) sööki ja jooki võtmas |
 |
 |
| Järgmises talus sööki ja jooki proovimas |
 |
| Tore pilt lihtsalt sellest kui ägedad me oma kilekoti kostüümidega välja nägime |
 |
| Säärikuid meisterdamas :) |
 |
| Kamp, kes sai autokastis sõita |
 |
| Üks äraütlemata ilus talu. Saarekese keskel võis kohata lambaid |
 |
| Natuke lambaid :) |
 |
| Kes teab, kelle pesadega tegu? |
 |
| Virve juures |
 |
| Üks võidetud auhind |
 |
| Väike puhkus enne tansulkat |
 |
| Minu toakaaslased |
 |
| Meie maja vandersellid |
 |
| ... ja sellega saime koju |
Päikest,
Marve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar