Meie Nunnu 33 nädal

Heie - hei,

Täna lihtsalt natuke sellest, mis oleme teinud.

Algatuseks sellest, kuidas meil "Tugiisiku abi sünnitusel" koolitus läks. Pean tunnistama, et saime ikka targemaks. Tore, et härra oli minuga sama meelt. Seal räägiti hingamisest, tugiisiku (meeste) hirmudest/ abistamisest/toest minule, räägiti erinevatest perioodidest sünni algusest> lõpuni. Tegime ka massaaži prooviks läbi. Ühesõnaga üks asjalik loeng meile mõlemale.

Nüüd, aga meist kahest.

Kuna enesetunne on hea ja Nunnu laseb kõike teha, siis olengi seda aega ära kasutanud.

Oleme üheskoos rohinud, muru niitnud (natuke), herneid sidunud, maasikaid korjanud, kodu korrastanud, akvaariumit uuendanud (vahetasime vana põhja ära, ühendasime lõpuks välise pumba, muutsime asukohta), Nunnu riideid pesnud/triikinud, mustikal käinud ... mida veel??? Vast saigi kõik.

Oeh... ühesõnaga oleme olnud toimekad. Nagu eelmisest lõigust lugeda võis, et oleme Nunnu riideid pesnud ja triikinud. Nüüd on meil see aeg käes, kus muretseme juba asju. Mitte ainult meie ei muretse, vaid Nunnulegi muretsetakse. Meil on olemas juba posu riideid, tudu asju ja muid hädavajalikke. "Autogi" :) on juba ostetud, mille härra valis (auto ehk vanker, kes aru ei saanud:)). Õnneks on veel natuke aega, et viimased asjad muretseda.

Lõpuks hakkab kohale jõudma, et polegi kaua aega jäänud. Siinkohal pean aitäh ütlema ühele sõbrannale, kes mu kuidagi maapeale tõi ja pani arusaamale, et aeg on asju muretsema hakata. Aitäh sulle selle eest. 

Selleks, et aru saada, et aeg on nii kiiresti läinud vaatasime Markusega (õepojaga) koos pilte ja videosi, mis filmisime kui pereliikmetele Nunnust rääkisime. Pean tunnistama, et silm läks ikka märjaks küll neid vaadates. Emotsioonid ... need on kirjeldamatud. Üks ilus ja armas mälestus Nunnule. 

Oeh...

Nüüd sellest, kuidas on lood tervisega ja isudega? 

Jalakrampidest olen nüüd lahti saanud, mis on ikka suur asi. Saan rahus sirutada ja tulemuseks ei ole valu. 
Enesetunne on meil hea, aga selle eest on meil hemoglobiin natuke madal. Selleks võtan rauatablette, et see korda saada. Algul ehmusin ikka väga ära, sest raua puuduse tulemuseks on aneemia. Hiljem (järgmisel päeval rahulikult) netist ja raamatutest uurides/puurides sain teada, et see täitsa normaalne, et rasedatel läheb see madalaks. Nüüd võtan aga asja rahulikult ja kõik saab korda. 
Isudega sellised lood, et hetkel on asendamatud MAASIKAD. Neid ma võiks ikka palju süüa. Puuviljadki on väga in.

Ahjaa... kuna Nunnu laseb mul kõiki asju teha, siis eile käisime mustikal. 2 tunniga (pluss väike piknik), korjasime 3.2kg mustikaid. Panen need sügavasse, et talvel hea mustikajooki ja toormoosi teha.

Meie varud

Ma olen nii uhke enda üle, et hoolimata rasedusest sain nautida seda, mis mulle metsas meeldib. Puhas õhk, erinevad hääled jne.

Vot sellised lood. Nüüd lähen aga õue, kus on väike grill ja telekas, kus jälgime seltskonnaga jalkat. 

Uus nädal tõotab meil tulema kodune, sest härral pikk nädal ja õepoeg Markus läheb ka ära. Nii tore, et ta oli terve nädala meil. Küll on tore kui suured lapsed tahavad ikka tädide juures käia. 

Kõik küsimused on teretulnud ja vastan neile meeleldi.

Päikest,
Marve.