pühapäev, 28. august 2016

Küsimuste ja vastuste sadu

Terekest,

Jälle pikk aeg viimasest postitusest möödas. Ega midagi suurt nagu juhtunud ka pole, millest kirjutada.

Etteruttavalt juba, et tänagi 40+6 nädalat olen veel ühes tükis. Loodan, et järgmine postitus juba sellest, kuidas sünnitus kulges ja kõik see.

Tujud ja meeleolud on olnud nii ja naa. Ennekõike ikka head. Energiaga on lood nagu on ... Vahel jaksan midagi teha ja vahel olen lihtsalt pika päeva diivanil teleka ees või loen midagi. No ja päeval tõmbab keegi "juhtme stepsli" välja, sest väike uinak käib ikka iga päeva juurde.

Nüüd väike küsimuste ja vastuste sadu :).

Kuidas magada saan?
Pean tunnistama, et viimasel ajal olen maganud diivanil, sest seal kuidagi mõnusam, parem ja kõvem. Kasski on härra hüljanud, sest magab kõik päevad minu jalge otsas :). 
Eks ma arvestan härraga ka, kes peab saama puhata, sel ajal kui ma wc-d külastan või joomas käin. Tean, et ta iga minu kõpsu peale siiski üleval, sest äkki on minek. 

Kuidas ma tunnen ennast?
Tunne on selline, et nagu läheks sünnitama ja samas nagu ei läheks ka. 
Täna tegime aga avastuse, et preili on issiga kokkuleppe teinud, et haigla saab, siis minna kui issil vaba päev. Nii, et ... Või tuleb sama kangekaelne nagu õepoeg, kes ei tahtnud välja tulla :).

Peale selle löövad veel imelikud valud igale poole. Kord jalga, siis selga, siis kõhtu jne. Ei saa mina aru ... 

Peale selle haakisin esmaspäeval endale külge mingi külmetuse. Kurk oli valus, nina kinni ja nohu ka. Täna on õnneks juba olukord parem. Nüüd eile olen saanud veel ohatise ka. Täis loto võit kohe. Teisipäeval ämmaemanda vastuvõtul käies oli temagi üllatus suur, et ma haige. Olen olnud ju terve raseduse nagu raamatu rase ja nüüd lõpus sellised jamad. Eks selliseid olukordi jagataksegi selleks, et neid ületada. 

Kas ma kardan?
Ütlen ausalt, ei karda, sest pääsu ju pole. Olen sõlminud iseendaga rahu. Tean, et reaalselt võib kõik olla teisiti, aga praegu olen sellel lainel, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama.
Asi, mida ma kardan on esilekutsumine. See tundub minu jaoks õõvastav. Aga ma sünnitan ise. 

Kas meil on kõik asjad olemas?
Kuna ma ei ole kunagi olnud "tulevikus" elaja, siis praegu mõeldes Nunnu asjadele võin öelda, et meil on kõik asjad olemas. Eks "töö" käigus selgub, mida oleks juurde vaja.


Siinkohal ongi õige aeg lõpetada ja öelda Teile mu lugejad, et mul on hea meel, et teid nii palju on, kes mu tegemistel silma peal hoiavad.

Nii tore on tõdeda, et meil on nii palju tuttavaid, kes ikka iga päev tunnevad huvi selle vastu, kuidas meil läheb, ning kas ma olen sünnitanud. Aitäh Teile, see tähendab meile palju. 

Vahepeal jõuab kindlasti 01. septembergi tulla. Siinkohal soovingi juba ette kõigile ilusat saabuvat õppe- ning kooliaastat. 

Ühel ilusal juuli õhtul käisime kõhubeebit jäädvustamas.
Foto: Kerli Luts


Päikest,
Marve.

esmaspäev, 8. august 2016

Oh juudas...

Heihopsti...

Etteruttavalt, et seekord on üks virinat täis postitus. Ju raseduse emotsioonide ja tujude kõikumise tõttu.

See pole enam mingi saladus, et olen juba viimase vindi rase. Homme juba nädalaid 38+1.

Pean tunnistama, et see lõpu aeg on ikka raske. Mõnel on kindlasti veel raskem kui mul.

Ühes postituses mainisin, et mul puusad valutavad. Nüüd on sellele lisandunud öised kehvad magamised, närvivalud (ju Nunnu surub end juba rohkem emakasse), seljavalud, jalasurinad. Kaal tõuseb ka kolosaarselt. Nädalaga jälle 1,6kg juures. Ju see lõpus normaalne, et kaal tõuseb, aga minu jaoks meeletu tõus.

No ja täna ei millestki kipub nutt ka veel peale :(. Kuigi meil on härraga kõik kõige paremas korras ja Nunnugi tunneb end hästi. Ohjh ... ei tea mis see on. 

Peale selle tahaks olla tubli ja teha midagi kasulikku, aga samas ei taha ka. Keeraks hea meelega teki alla kerra ja põõnaks. Kes keelab? Keegi ei keela, aga miski ei tõmba ka. Ohjh...

See vist mu esimene jorinat täis postitus. Samas tunnen, et tahan selle endast välja kirjutada ja seda Teiega jagada. 

Loodan, et see päev ei jää täna selliseks. 

Päikest,
Marve

teisipäev, 2. august 2016

Meie 37 nädalane Nunnu

Hei-hei,

Täna natuke sellest, kuidas meil arstil läks, ning muud juttu.

Nunnu on meil nüüd 37+1 nädalane. Täitsa suur juba.

Arsti juures oli meil kõik korras. Südamelöögid sai ämmakas esimese korraga kuulatud, sest Nunnu magas. 
Enesetunne on meil hea ja hemoglobiin ning teised analüüsid on korras, mis teeb meele rõõmsaks.
Emakapõhja kõrgus on täpselt 37cm, Nunnu on pea seisus ja süda lõi 139x´- 156x´. Peake saab meil veel alla poole liikuda.

Täna sai Nunnu omale ühe kingituse, mis meile väga meeldis. Eks sellest juba teine kord. 

Nüüd natuke sellest, kuidas meil muidu läheb ning, kuidas ma end emotsionaalselt tunnen. Õigemini, kuidas me end tunneme.

Minu magamised on nagu on... Küljed, puusad valutavad ning vasakus küljes on vastu hommikut selline tunne nagu pistaks ning keegi rebib nahka. Ma ei oska õigesti seda sõnadesse panna, kes on rase olnud ehk teab, millest räägin. Eks see kõik ole normaalne. Magamine on meil ka katkendlik, sest kogu aeg on vaja asendit muuta, aga saan hakkama. Need on need rasedate rõõmud.

Emotsioonid on meil musununnuga laes. Me ei suuda enam ära oodata, millal Nunnu sünnib. Ootame teda juba väga koju. 
Haigla kotigi olen juba enam-vähem kokku pakkinud. Mõned asjad veel puudu, aga üldiselt koos.

Koduseid toimetusi tehes taba end mõttelt, et arvestan juba sellega, et Nunnu on kodus meie juures. Eks nüüd on ootamine veel erilise tähendusega, sest nii vähe on veel jäänud.

Ühesõnaga meiega on kõik hästi ja oleme terved (vahel) tihti natuke väga väsinud :)) ning enesetunne on hea. Ma isegi ei karda sünnitust, sest pääsu pole ja üle pole mõtet ka mõelda.

Homme põrutame taaskord maale ema juurde, et marjad ära korjata. Eks ole näha kuidas see meil kulgeb.

Lõpetuseks veel üks teistmoodi pilt meie kõhubeebist.



Päikest,
Marve.

esmaspäev, 1. august 2016

Puhkus Hiiumaal

Heihopsti.

Oeh... Viimasest postitusest jälle nii pikk aeg möödas. Ei saa mina aru kuhu see aeg kaob. Tahan ja püüan küll rohkem kirjutada, aga jah, kuidagi ei jõua :(.
Eks olen ise ka suht läbi. Ei jaksa väga midagi teha ja olen kogu aeg väsinud. Eks see lõpu rasedatele iseloomulik.
Nüüd lõpuks, siis meie Hiiumaa reisist.

Juba etteruttavalt postitus võib olla pikk, aga selle eest rohkete piltidega.

Härra mõte ja idee reede (22.07.) hommikul kella 06.30 Hiiumaa praamile minna sai teoks. Äratus oli 03.50 ja 04.47 olime autos ja sõit võis alata.
Kell 06.04 olime õnnelike ja rõõmsatena sadamas. Õnneks saime ka viimaste seas peale. Juhuuu saatus oli meie poolt. Praamil sõime hommikusööki ja jõime kohvet.


08.00 paiku olime juba üle ja võtsime suuna Kärdla poole. Kärdla Konsumi juures sai natuke jalutatud ja mõned pildid tehtud. Ühel hetkel otsustasime poodi minna, et natuke juua ja muud nänni osta. Me kaks tarka tahtsime ka kohalikku õlut kaasa osta :). Mõeldud, tehtud... õlled korvi ja kassa poole. Kuni mulle meenus, et kurivaim enne kella 10.00 ei saa poest midagi. No nii me, siis südamest naersimegi ja panime õlled riiuli tagasi. Terve päeva pakkus see situatsioon meile nalja.
Poe asjad ostetud istusime autosse ja sõitsime ühte sadamasse niisama aega parajaks tegema (jube piinlik, aga nimi ei tule hetkel meelde. See asus Kärdla lähedal).
Sadamas tuur tehtud istusime autosse tagasi ja sõitsime Kärdla tagasi. Nüüd oli kell juba 09.00 läbi. Juhuuu... esimene poodki Realiseerimiskeskus oli lahti. Sealt saime natuke kommi ja härra matka lambi. Tuur käidud istusime autosse ja sõitsime Samaarja poodi, mis asus seal lähedal. Sealt ei saanud me miskit. Nüüd oli kell juba edasi liikunud ja turulgi toimus liikumine. Mõeldud, tehtud... suund turule, kus polnud midagi huvitavat.
Kuna Kärdlas polnud enam midagi teha, siis võtsime suuna Hiiumaa avastamise peale.


Esimene sihtkoht oligi Lehtma RMK ala. Pean tunnistama, et see oli tõesti ilus koht. Selleks, et ilusaid kohti vaadata ei pea sõitma välismaale. Meil Eestis on ka väga palju ilusaid kohti.
Hommikusest kohvest oli juba jupp aega möödas, siis otsustasime väikese piruka ning kohve peatuse teha. Härra võttis matkavarustuse välja, pani vee keema, ning varsti saigi kohvet. Nüüdseks oli kell juba 11.30.


Kõht mõnusalt täis liikusime edasi. Järgmiseks sihtkohaks oli Tahkuna. Tuletorni ma ilmselgelt ronima ei hakanud, sest see oleks füüsiliselt olnud üsna raske. Kujutan juba ette, kui hingetu ma oleks olnud kui sinna üles oleks jõudnud. Tuletorn ja Estonia mälestusmärk üle vaadatud liikusime edasi.


Järgmiseks sihtkohaks pidi meil olema RMK telkimisala, aga võta näpust.

Härra viis meid "Hiiumaa Eiffeli torni" vaatama, mis asub Reigis. Pean tunnistama, et seal oli väga lahe. Pilet maksis 1,50€, aga see hind oli seda väärt. Poiss atv-ga sõitis meie juurde võttis raha ja sõitis jälle minema. Emotsioonid, mis mind seal valdasid, olid ikka ägedad. Müts maha selle pere ees, kes seal toimetab ja neid ideid ellu viivad.
Majakesed, toolid ja muud asjad vaadatud hakkasime edasi liikuma.














Eriti pahadele lastele :)

Kuna olen hingelt maakas, siis lambad, kes tagasiteel silma jäid, said ka üles pildistatud. Tore oli vaadata, kuidas tall ema kõhu alla puksis, et piima saada.
Suuskadest bussipeatuski ei jäänud nägemata.






Need asjad ka vaadatud oli silme ees juba aina rohkem telkimisala, sest väsimus hakkas tasapisi peale tulema. Mõeldud, tehtud... Meie esimeseks ööbimiskohaks sai Hirmuste RMK ala. Väga mõnus mereäärne koht. Kell oli selleks ajaks juba 15.00. Telk püsti ja pesa valmis keerasime Nunnuga magama. Härra oli nii vapper, et kollas ringi ja uuris maad, mis meid ümbritses.
Meie Nunnuga tudusime vähem kui kaks tundi. Küll oli mõnus siesta. Musununnugi puhkas laua ääres nagu parm :). Pani käed lauale ja pea sinna peale. No hea, et natukenegi tukkus.

Kella 17.00 paiku ajasime end telgist välja ja hakkasime õhtusööki valmistama. Milleks olid värsked kartulid, tomatisalat ja grillitud liha. Ära sai proovitud ka kanepi leib, mis on niiii heaaa. Kes on proovinud teab, millest räägin.

Õhtusöök söödud veetsime niisama aega toolidel lebotades ning lõket vaadates. Üks äraütlemata mõnus õhtu oli meil musununnuga. Rääkisime maast ja ilmast, tulevikust, minevikust jne, jne. Taaskord sain kinnitust sellele, et mul on ikka hea mees. Ca 00.00 paiku läksime magama.

Telgis magamine ei ole endiselt meie jaoks probleem. Tundub, et Nunnule selline magamine sobib, sest ta lasi mul ilusti magada.






Laupäeva hommikul magasime nii kaua kui saime, sest meil ei olnud kuhugi kiiret.

Hommikusöök söödud, kohved joodud, laager koos ning sõit võis alata. Selleks ajaks oli kella juba 12.30. Tänane kindel suund oli maanduda Sarve RMK telkimisalal. Mis vahepeal juhtub see ei olnud planeeritud.

Selle päeva esimeseks külastus kohaks oli Surfiparadiis. No see oli tõesti paradiis. Jälle üks äraütlemata ilus koht. Ei olegi vaja välismaale minna (kuhu praegu nagu nii ei julgeks minna), et ilusaid kohti avastada.





Paradiisis käidud võtsime suuna Emmaste poole. Enne seda põikasime veel Nurste, et õe pere suvine pesa üle vaadata, mida nad kõpitsevad. Õe mehega maad üle vaadatud, jutud räägitud, kohved joodud, liikusime edasi.

Järgmiseks sihtkohaks oli Orjaku sadam, kus tegime väikese lõuna. Söödud, sadamas jalutatud, meened ostetud istusime autosse ja sõitsime edasi.

Lõpuks olimegi Sarve telkimisalal. Algul me sinna ei jäänud, sest ruumi nagu polnud ja lõket ei saanud ka teha. Nii läksimegi tiirutama ja maad uurima, et äkki on kuskil veel mõni telkimisala. Aga jah... ei olnudki. Lõpuks jõudsimegi tiiruga sinna tagasi ja panime laagri püsti. Autosid käis seal ikka omajagu. Ju see koht oligi meile loodud.



Avastasime, et Sarvest sai äkki Marve :)

Öö möödus taaskord hästi ja Nunnu lasi mul magada.
Pühapäeva hommikul sättisime end 08.30 praamile, millele mahtusime ilusti peale. Kodutee võis alata.

Enne oli vaja ikka maalt ema juurest ka läbi käia kui koju sõitma hakkasime. Aiamaal sai taaskord vitamiine suhu pistetud. Lõpuks hakkasime ka koju liikuma.

Üks äraütlemata tore ja vahva reis oli meil kolmel. Eks sellepärast ka, et meil puudus otsene plaan kuhu lähme ja kuhu minna tahame. Mõned asjad olid paigas aga enamik mitte.

Eelmine nädal sai töökaaslastega söömas ning Paldiskis käidud. Veel käisime kõhubeebiga pildistamas, pakkisime tasapisi haigla kotti juba kokku ja laupäeval oli Andri tädi sünna.
Eks ole näha, mis see nädal toob.
Homme on meil Nunnuga ämmaka aeg ja meie Nunnul hakkab jooksma 37 nädal.

Meie Nunnu oli sel reisil 35+... nädalane

Nüüdseks lehva, lehva ja järgmise korrani.

Ilusat augusti algust Teile mu lugejad,
Marve.

Uue aasta maagilised mõtted

Täna kohe on nii ilus, haruldane ja omapärane kuupäev, mis kutsub kohe kirjutama ning oma mõtteid jagama. 02.02.2022, onju üks wonderful day...