teisipäev, 2. august 2016

Meie 37 nädalane Nunnu

Hei-hei,

Täna natuke sellest, kuidas meil arstil läks, ning muud juttu.

Nunnu on meil nüüd 37+1 nädalane. Täitsa suur juba.

Arsti juures oli meil kõik korras. Südamelöögid sai ämmakas esimese korraga kuulatud, sest Nunnu magas. 
Enesetunne on meil hea ja hemoglobiin ning teised analüüsid on korras, mis teeb meele rõõmsaks.
Emakapõhja kõrgus on täpselt 37cm, Nunnu on pea seisus ja süda lõi 139x´- 156x´. Peake saab meil veel alla poole liikuda.

Täna sai Nunnu omale ühe kingituse, mis meile väga meeldis. Eks sellest juba teine kord. 

Nüüd natuke sellest, kuidas meil muidu läheb ning, kuidas ma end emotsionaalselt tunnen. Õigemini, kuidas me end tunneme.

Minu magamised on nagu on... Küljed, puusad valutavad ning vasakus küljes on vastu hommikut selline tunne nagu pistaks ning keegi rebib nahka. Ma ei oska õigesti seda sõnadesse panna, kes on rase olnud ehk teab, millest räägin. Eks see kõik ole normaalne. Magamine on meil ka katkendlik, sest kogu aeg on vaja asendit muuta, aga saan hakkama. Need on need rasedate rõõmud.

Emotsioonid on meil musununnuga laes. Me ei suuda enam ära oodata, millal Nunnu sünnib. Ootame teda juba väga koju. 
Haigla kotigi olen juba enam-vähem kokku pakkinud. Mõned asjad veel puudu, aga üldiselt koos.

Koduseid toimetusi tehes taba end mõttelt, et arvestan juba sellega, et Nunnu on kodus meie juures. Eks nüüd on ootamine veel erilise tähendusega, sest nii vähe on veel jäänud.

Ühesõnaga meiega on kõik hästi ja oleme terved (vahel) tihti natuke väga väsinud :)) ning enesetunne on hea. Ma isegi ei karda sünnitust, sest pääsu pole ja üle pole mõtet ka mõelda.

Homme põrutame taaskord maale ema juurde, et marjad ära korjata. Eks ole näha kuidas see meil kulgeb.

Lõpetuseks veel üks teistmoodi pilt meie kõhubeebist.



Päikest,
Marve.

Kas Sina saad öelda, et Sa oled õnnelik?

Hei-hei, Täna tahan jagada Teiega ühte mõtet, mis mina tabas.  Hoiatan, et see on kirjutatud emotsiooni ajal. Seega võib seal olla midagi...