reede, 29. detsember 2017

Meie pere vahvad jõulud

Sauki taas!

Nii nagu lubasin, siis täna veel üks postitus. Seekord, siis meie jõuludest. 
Kirjutan, siis väikese sissejuhatuse ka sellest, kuidas meie jõulud algasid ning lisan ka pilte. 

Kõigepealt lõhkusin jõuluhommikul ära ühe kuuseehte, siis avasime advendikalendri viimase päeva ning lõuna ajal istusime Andri perega koos. Jõululõuna Musu vanemate juures oli selline lihtne. Natuke näksimist ja kakaod. Avatud sai ka mõned kingitused. 
Peale seda tulime koju ja sain oma kingituse. 
Asjad maale kaasa pakitud ja auto stardiks valmis, külastasime veel musununnu vanaema, vanatädi ja tädi. Jutustasime seal natuke, avasime kingitusi ning võtsime suuna maale. 
Enne seda käisime veel musununnu onu pere juures ning kallistasime ja soovisime neilegi ilusat jõuluaega. 
Lõpuks võis sõit maale alata. 





Advendikalendri kingitused ning minu kingitus
Venna Riho oli juba maal, aga õe pere veel polnud. Nii tegimegi enne sööma hakkamist aega parajaks. Jutustasime emmega niisama ja kasutasin võimalust, et emme uues arvutis blogipostitus teha, mida saab lugeda siit.

Lõpuks olid kõik ilusti kohal ja võisime sööma hakata. Sõime nagu tavaliselt liha, kartulit, kapsast, kana, verivorsti, ning laualt ei puudunud ka emme tehtud sült ja pasteet. Need on lihtsalt nii head, et keele viis alla.
Enne sööma hakkamist saime aga nii palju naerda, sest üksteiselt võeti isegi valmis tehtud võileivad ära. Pool saia ja karp pasteeti kadus laualt nagu muti auku. 
Lõpuks sai süüa ka. 



Kõht head ja paremat täis ning videokõne tehtud hakkasime kinke avama. 
Nii tore oli see, et igaüks avas oma kingid kohe mitte ei jäänud ootama ja peitma.
Meie Tipsul on kinkide avamine väga selge, sest advendikalendri kingid avas ka tema. Küll meie väikese abiga, aga siiski tema.
Üheks kingituseks sai ta Fisher Price telefoni, mille täitsa ise 3 minutiga lahti pusis. Ja kui õnnelik ta selle üle oli kui ta selle lahti pusis. Teiseks kingiks sai ta koer Maxi. Sellegi üle oli ta nii rõõmus. Tänaseks teab ta väga hästi, kuidas rihmal nuppu vajutada ning, et talle on vaja järgi kõndida. No ja Peppa tudukatega jalutati ka mööda tuba ringi. 







Kinkide avamisel ja asjade uurimisel oli meil taaskord nii palju nalja. Kõigepealt oli kingipaberitest selline hunnik nagu oleks terve maailma kingid avanud, ning siis uuriti, puuriti, prooviti asju, millega mida teha saab, ning peale selle oli meil taaskord ägedad videokõned. Ühes telefonis oli üks õde ja ta pere ning teises teine. Uskumatu kuidas tehnika on ikka arenenud.
Üks igati vahva kõne oli Hiiumaale, sest nägin õigemini nägime kogu õe pere ära ja isegi kingitused.
Lõpuks oli ikkagi kõik pere ilusti koos. Küll eripaikades, aga siiski koos.
Õhtu lõppes meil lauamängu mängimisega. Peab tunnistama, et täitsa äge mäng on see "5 sekundit". Keel ja mõistus läheb ikka nii sassi. Samas ei ole seal ette antud õigeid vastuseid. Nii saab üheskoos vastuste üle diskuteerida ning arutleda. 
Kokkuvõtvalt oli üks äraütlemata tore jõuluaeg, sest pere oli koos ning sai palju nalja ja naerda. Magama saime alles 02.00 paiku, aga see aeg oli seda väärt. 



Meie pere kingitused maalt kõik ühe pildi peal.



Üks kingitus on pildilt puudu, sest see oli klaasist, ning avades oli see katki. Ma korra alguses juba mainisin, et lõhkusin kodus ühe kuuseehte, siis õhtu lõppes ka kildudega. Killud pidid ju õnne tooma. Jääme, siis seda suurt õnne ootama. 
Olen küll ääretult õnnelik kõige selle üle, mis mul on ning mida saavutanud. Nurisemine ei vii siin elus ega ilmas kuhugi. Inimene peab tundma rõõmu ja uhkust selle üle, mis tal on, ning mida saavutanud. Elu on elamiseks ja nautimiseks mitte hullude eesmärkide seadmiseks. Elu tuleb elada üks päev korraga ning tšillilt ja mitte stressata. Inimese kõige suurem vaenlane pidi stress olema. Kaldusin küll teemast kõrvale, aga järelikult pidi see mõte siia kirja saama. 
No ja kui mind ümbritseb iga päev selline nunnu naerupall, siis ei saagi stress tulla. Peale selle vajab laps oma kõrvale rõõmsaid vaemaid mitte stressavaid. 
Võiksin selle teemal veel kirjutada, aga see on teise postituse teema. 

Nüüd jõulude juurde.

Esmaspäeva hommikul sõitis musununnu emme juurest tööle ja meie tulime õe perega.
Hommik oli meil taaskord naerune, sest meil sai nii palju nalja. Alustades sellest, et õepojal oli armuke, minu pikk pats sai coca colaga kokku ning meil oli kommi järamise võistlus. Emme sai kingiks Kalevi kommivaagna, ja kui see lagedale toodi olime nagu hagijad kallal. 
Lõpuks tõi Riho veel poest toffifeed ja seegi kadus muti auku.
Lõpuks oli kell nii kaugel, et emme hakkas meile söögipoolist ja sisse tehtud saadusi kaasa pakkima. Küll need emmed on ikka head. 

16.00 paiku jõudsime koju. Puhkasime natuke Vunksuga ning hakkasime õhtuseks koosviibimiseks sättima. 
Kella 19.00 paiku läksime Vunksuga musununnu vanemate juurde, et nendegagi jõulusööki süüa. Musu õde küll polnud oma peiksiga, aga sellest hoolimata oli meil väga vahva ja tore.
Enne sööma hakkamist ootas taldrikutel väike üllatus. Muidugi polnud meil õrna aimugi, millega tegu. Lõpuks oli see hetk käes kui saime ümbrikud avada. Ümbrikus olid Draamateatri piletid etendusele "Finaal", mis toimub 16.01. Ootame huviga. 
Ümbrikud avatud saime sööma hakata. Taaskord tavapärane jõulusöök. 
Seekordne õhtugi oli tore, sest see lõppes jõuluvana külastusega. Carola jaoks oli see küll väga suur šokk, sest ta nuttis kogu aja. Samas kinki vastu võttes ütles ilusa selge häälega kinki, päka, aitäh.
Kurb muidugi, et nii kartis, aga see vist sellel eale iseloomulik. Kogu selle melu käigus unustasime piltegi teha. Filmisime, aga pilte ei teinudki.
Jällegi oli ta oma kinkide üle väga uhke, sest nüüd saab ta ise oma uute pottide ja pannidega ning Peppa mütsi ja põllega nukkudele süüa teha. Pärast saab üleliigse sodi kokku pühkida või, siis emmet abistada.
Põll ja müts sai täna juba sisse õnnistatud, sest tegi koos issiga süüa. 
Taaskord ei puudunud meie seltskonnast naer, sest Vunksu suutis kogu rahvast naerutada. Kohe meenub kui ta tahtis kapi ääre peale istuda, aga vajus kuidagi kappi ja ütles: "Pekki". Võib olla see ei olnud see sõna, aga meile see nii kostis ja saimegi taaskord naerda.






Õige kokk ju maitseb ka, mis teeb


Pildilt puudu maiustused, mida oli ikka omajagu, ning voodipesukomplekt
Teise jõulupüha puhul käisime ka musununnu vanemate juures. Sõime koos, istusime niisama ja jutustasime. Üks vahva istumine jõulude lõpetamiseks.



Seekordsed jõulud olid Tipsu jaoks juba erilisemad. Esiteks olid need tema elu teised jõulud ning ta avas oma kingitused ise. Küll väikese abistamisega, aga siiski ise. 

Ja saidki selleks aastaks jõulud läbi.
Varsti saab aasta ka läbi ja jäämegi uusi jõule ootama.

Kokkuvõtvalt olid meil väga vahvad jõulud küll mõningaste muudatustega, aga siiski toredad. No ja need kingitused, mis kõik saime. Väga omapärased ja lahedad. Aitäh päkadele. 

Postitus tuli küll väga pikk, aga kõik sai nii kirja nagu oli. 

Süütundest

Sauki. 

Täna on taaskord nii sompus ja vastik ilma, ning miski ei tõmba kodust välja. Nii püüangi natuke pühadest kirjutada, mida on juba nii paljud blogijad teinud, ning teevad veel tänagi. Nii, et võin väikese hilinemisega kirjutada küll. Juba etteruttavalt, et tuleb väga põnev lugemine, sest meil olid väga vahvad jõulud olenemata sellest, et teistsugused kui eelnevad aastad. 

Enne seda veel üks postitus sellest, miks inimesed ei täida seda mida lubavad, ning hüppavad viimasel minutil alt ära. Mina olen seda tüüpi inimene, kui ma midagi kellelegi luban, siis täidan selle. Juhul kui ei tule mingeid asju ette. Kui olen ikka teisele inimesele midagi lubanud ja ei saa seda mingil põhjusel täita, annan talle sellest teada. Mitte nii, et luban ja siis kaon 7 tuule poole, ning ei anna endast märku. 
Minu meelest on see alatu tegu, ning minu silmis kaotab see inimene igati oma mainet. 
Peale selle, et sa teed oma lubaduse mitte täitmisega liiga iseendale (kui sul on olemas süütunne, siis sa tunned ennast kehvasti), teed sa väga palju liiga hoopis teisele inimesele. Tema on sinuga arvestanud ja loodab Sinu peale, aga siis lendab kõik äkki vastu taevast, ning lubaja ei tunne mingeid süümekaid alt ära hüppamise pärast. 
Vot sellised inimesed on need, kes ajavad mul harja punaseks, ning endast välja. Leian, et sellised inimesed on kohusetundetud. Jah on erandeid, et mingil põhjusel ei saa endast märku anda või on midagi juhtunud, aga kui sul kõik korras ja ei suvatse endast lihtsalt märku anda või leiad plaksust, et oi ma unustasin või pidin äkki tööle minema või olen nii väsinud, et ei viitsi tulla... Võtab sõnatuks ja paneb imestama. 
Uskumatu, et ilmas on olemas selliseid inimesi. Ise arvestamata sellega, mida teeb sellega teisele inimesele. Aga jah, nii suur kui on Issanda loomaaed on ka maailm. Siin leidub igasugu sulelisi ja karvalisi. 

Sellest hoolimata suudame end koguda, mis sest et enne seda oleme nutnud ühe korraliku peatäie, ning tundnud ennast väga kehvasti. 

Nii otsustasimegi eile teha ühe väikese veini õhtu, et end koguda ja akusid laadida. Vahel on see väga hea, sest teine seltskond ja muud jutud kompenseerivad lüüasaamise, vahel ei aita ka see. Vahel on vaja aega, palju aega, et lüüasaamisest üle saada. 
Õnneks eilne õhtu täitis oma eesmärgi. Igas mõttes. 

Nüüd kribinal krabinal vana juurde ja siis koju tagasi jõulupostitust kirjutama.
Nii, et täna on veel ühte postitust oodata.





pühapäev, 24. detsember 2017

Jõulumõtted

Hei, hei.

... ja märkamatult ongi jõulud käes, küll mustad, aga siiski jõulud, mida pere ja lähedastega koos veeta.

Selle aasta jõulud on meie pere jaoks hoopis teistsugune kui tavaliselt.

Hommik algas suure kohvitamisega, siis avasime viimase pakikese advendikalendrist (üks äraütlemata vahva kalender toodi meile kingiks) ning peale seda koristasin natuke eilse sünnipäevapeo jääke.

Lõuna ajal läksime Andri vanemate juurde, et tunnike tema perega istuda, ning peale seda käisime Andri vanaema, vanatädi ja tädi juures, et häid jõule soovida, ning peale seda hakkasime Läänemaale sõitma.

Enne emme juurde jõudmist käisime ka surnuaias, et seal puhkavaid inimesi meeles pidada.

Muidu oleme 24ndal Musu perega koos istunud, aga see aasta oleme maal minu pere juures, sest musununnu läheb homme hommikul tööle ja tuleb suhteliselt hilja töölt. Nii ei pea pimedas maale sõitma hakkama. Nii istumegi homme Musu perega, et koos jõlusööki süüa ja koos ehk mõni kingituski avada.
Täna tõotab ka väga vahva õhtu tulema, sest pere on jälle koos.

Peale selle tundub, et olen hea laps/ema olnud, sest sain juba nii vahvaid kingitusi. Aga kõigest juba järgmine kord.

Kohe varsti peaks osa perest kohale jõudma ja saame sööma hakata.

Lõpetuseks soovingi Teile mu lugejad ilusaid jõule, vahvaid kingitusi ning muidugi head ja paremat süüa. Ärge, siis ainult liiale minge.

Hoidke ja armastage oma lähedasi, ning öelge, et nad on teile kallid ning hoolite nendest.

Häid jõule Teile mu lähedased, sugulased ja sõbrad ning lugejad.




reede, 22. detsember 2017

Kui sa ikka midagi tahad, siis küll sa selle saad.

Sauki.

Appi kui kiiresti ikka aeg läheb. Alles oli teine advent, nüüd juba kolmaski möödas ja kohe, kohe on jõulud.

Püüan täna teha väikese kokkuvõte möödunud aegadest, mis on olnud täitsa vahvad.


Reedel (08.12)  tulid Sannu ja Kreta meile. Käisin neil järgi ja peale seda tegime üheskoos poetuuri. Tuur tehtud võtsime suuna koju. Õhtul jutustasime niisama, tegime head süüa ja lõpuks piparkoogitaigna. Tuba oli kohe nii head lõhna täis. Meie Tipsugi sai selle teost osa. Segades massi pliidil olevas potis, mis lõppes puulusika välja tõstmisega ja emme riiete kokku tegemisega. Ühesõnaga üks vahva taigna tegu.

Laupäeval käisin haltuural. Aitasin ühel noorel perel magamistoa seina struktuurivärviga ära teha. Tulemus sai täitsa kena.
Õhtul tegime kõik koos piparkooke. Meie Tipsul oli see päris esimene kord ise teha. Talle väga meeldis. Vajutas ise kujusid, rullis tainast, määris issi algatuslikult jahu näkku ja pähe. Lõpuks glasuuris ja sedagi jagus nii suhu kui omale pähe määrimiseks. Ühesõnaga üks suur mäkerdamine oli, aga laps oli rõõmus.


Sama päeva hilja õhtul juhtus minuga üks jõuluime, mida mainisin juba eelmine kord. Lõpuks sellest lähemalt. 
Pühapäeval 10.12 oli Saku Suurhallis Disney filmimuusika kogupereshow.
Ma ikka ootasin ja lootsin, et äkki Instagrami loosiga võidan . Aga tutkitki. Laupäeva õhtul teki alla minnes ja telefoni vaadates vaatasin, et Siiri oli kirjutanud. Vestlus algas sellega, mis homme teeme jne. Lõpuks lõppes vestlus sellega, et neil üks vaba koht showle. Kas tahan Carolaga tulla? Algul olin ikka väga sõnatu ja ei uskunud oma silmi, mis lugesin. Lõpuks ma ei kõhelnud ja olin sellega kohe nõus. Ma olin õhtul ikka nii põnevil sellest. Ei suutnud uskuda, et selline asi minuga juhtus. Võib öelda, et jõulud on imede aeg.
Pühapäeva hommik käes olin ma nii põnevil ja ärevil. Põnevil ikka sellest, kuidas minuga selline asi juhtus, ning mis seal saama hakkab. Ärevil olin sellepärast, et see oli meie piiga esimene nii suur kontsert. Ma ei teadnud, kuidas ta seal reageerida võib, kui nad seal laulma hakkavad.
Õnneks minu õudusunenägu sellest, et peame peolt lahkuma, ei täitunud. Vunksu oli nii tubli ja vaatas kogu showd ilusti mu süles.
Show ei olnud minu jaoks just suurem asi, sest seal ainult lauldi ja suurt tegevust nagu ei toimunudki. Teine vaatus vajus ikka nii ära, et lapsed lausa karjusid selja taga ja seda oli üle saali kuulda.
Aga jah. Emotsioon oli suur, sest sain sinna ja Tipsu pidas end nii suurel showl tublisti üleval.
Samal ajal käisid musu ja lapsed Kohilas laadal ning niisama sõitmas ja aega nautimas. 

Ootame pidu

Päeva kangelased



Teisipäeval saabus Nunnule jõuluvanalt kiri. Ma olin ikka nii põnevil seda avades ja uurides. Nagu väike laps, kes saab oma esimese kommi.


Neljapäeval 14.12 oli minu sünnipäev, mis oli eelmistest aastatest erinev, sest sellel päeval ei kutsunud endale külalisi. Miks? Kuna Andril oli Saku Suurhallis jõulugaala.
Nii ei hakanudki midagi orgunnima, sest koos on ikka lihtsam ettevalmistusi teha.
Päev oli mul muidu ilus. Sain kuhjaga õnnesoove, ilusaid lilli ja kingitusi. 
Ära sai tehtud ka blogi esimene loos. Fortuunaks oli oma laps, kes võttis kõigi nimede seast ühe nime. Nii ei olnud mingit sohi tegemist. Kõik oli aus ja õiglane. 

Mõned kingitused tähtsa päeva puhul

Loosi võitja
Võitja helkurid

Sünnipäevalaps sai oma traditsioonilise tordi
Musu ema tehtud
Reedel oli meil Harku valla koduste laste jõulupidu, milles olin ääretult pettunud. Miks?
Kõigepealt toimus pidu teises kohas kui oli kutsele märgitud, jõuluvana juurde kingi ja pildi saamiseks pidid ootama elavas järjekorras nagu poes. Peale selle said lapsed kingiks erinevad raamatud. See oli küll lapse kink ja kingitud hobuse suhu ei vaadata. Lootsin, et saame samasuguse luulekogu nagu meie kõrval istunud väike tüdruk sai. Minu kurvastus oli kodus väga suur kui ma seda ei saanud. Aga teha pole midagi. Ühesõnaga minu jaoks üks lörri läinud pidu. 
Päev ise lõppes väga toredalt, sest kuusk sai tuppa toodud ja ära ehitud. 


Laupäeval oli mul mõneks tunniks täielik home alone, sest musu oli tööl ja Liisu võttis Carola. Täitsa mõnus oli. Sain natuke rahus nikerdada, mis vajas selget mõtlemist ja keskendumist. Ideaalne ajastus. 

Pühapäeval 3ndal advendil käisime Musununnu vanematega sõitmas. Täitsa toredad tunnid olid. Naised said rahus sopata ja vanaisa vaatas Tipsut. Kokkuvõtvalt sai nii mõnigi asjalik ost tehtud ja kodust sai ka natukeseks ajaks eemale.

Peale selle märkasin õigemini tundsin, et inimesed on nii närvilised. Arusaadav, et jõulu stress, aga seda on niiiii kaugele tunda. Uskumatu ikka.

Teisipäeval oli meil perepäev. Kõigepealt ajasin Keilas omad asjad ära, siis tulin koju ja sättisime end valmis, et Laagri Hortesesse minna. See oli muidugi juba nii tühjaks ostetud, aga lapsel ja issil oli tore. Laps sai joonistada, kinos Lotte multikat vaadata ning lõpuks nägi ka küülikuid. 


Täna on meil plaan Roccasse minna ja seal natuke tuuritada. 
Homme on härral sünnipäev ning õhtuks on oodata külalisi ja pühapäeval ongi juba jõulud. Uskumatu kui kiiresti ikka aeg lendab. 

Nüüd ongi õige aeg otsad kokku tõmmata ja minna päikest nautima. 

Lõpetuseks üks snapi pilt, mis pidi väga ilus olema

neljapäev, 14. detsember 2017

Head teha on hea.

Sauki,

Täna, siis see lubatud postitus sellest, et head teha on hea. 

Täna on olnud lihtsalt nii hea päev.  Peale selle, et mul on sünnipäev sain teha ka, õigemini Carola tegi, ühe perele heameelt, kes võitis loosiga endale ja oma tütrele helkuri.

Siinkohal tänan ka kõiki loosis osalejaid. 

Nüüd, aga põhilise teema juurde. 

Mingi aeg tagasi nägin Prillitoosis heategevuslikku üleskutset, et teha kingitusi suurpere lastele. See mõte hakkas mulle kohe meeldima ja tegingi selle teoks. 

Ma sain ühe armsa lõnga, mis kutsus kohe midagi nikerdama. Nii tegin ühele pisikesele tüdrukule sallikese ja väikese unekaisuka. 




Täna kiigates Prillitoosi Facebooki lehele sain veel suurema üllatuse osaliseks. 

Peale selle, et nii palju kingitusi on tehtud, nägin ka enda tehtud kingitust teiste lelude seas. See oli lihtsalt nii emotsionaalne hetk minu jaoks. 

Video saab vaadata siit. Võta see aeg ja kuula see väike pea 10 minutine lõiguke ära. Võib olla oled Sinagi midagi teinud ja leid sealt enda oma.
See emotsioon on seda väärt.

Ilusat jõuluaja ootust.

esmaspäev, 11. detsember 2017

3 päeva loosini

Hei, hei.

Teine advent kenasti möödas ja nüüd ongi õige aeg meelde tuletada, et helkuri loosini on jäänud veel 3 päeva.

Loosis osalemiseks ei ole Sul vaja teha muud kui;

likeda seda postitust,
* kui soovid võid postitust jagada, et su sõbrad või sõbranna seda näeksid, ning saaksid ka soovi korral osaleda,
kirjutada kommentaari, kellele sooviksid helkurit.


Peale selle on veel üks boonus.

Kas pole mitte tore, et need, kes likesed seda juba eelmise postituse all, saavad ühe lisahääle juurde.

Loosi läheb selline helkurpross pluss helkur sellele, kellele soovisid.



Jõulud on imede ja andmise aeg. 

Järgmine postitus juba sellest, millise imelise ime osaliseks meie Tipsuga saime.

Seniks päikest ja head loosiõnne. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Blogi esimene loos

Terekest mu lugejad,

Esimene advent ilusti vastu võetud, mis minul möödus koos musununnu perega jõulusööki süües, niisama lobisedes, ning näosaate finaali vaadates.

Tänane päev on ennekõike möödunud kodu kauniks loomise tähe all. 
Nüüd ongi õige aeg ära teha minu päris esimene blogi loosimine.

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis loosi läheb(vad) midagi, mis olen ise teinud.

Loosi läheb(vad) enda valmistatud helkurid, mida saab kasutada nii jope, käekoti, vankri jne asja külge.

Loosis osalemiseks ei ole vaja Sul teha muud kui;

* likeda seda postitust,
* kui soovid võid postitust jagada, et su sõbrad või sõbranna seda näeksid, ning saaksid ka soovi korral osaleda,
* kirjutada kommentaari, kellele sooviksid helkurit.

* loosimine toimub 10 päeva pärast ehk 14.12
Enda sünnipäeval onju tore veel kedagi õnnelikuks teha.

Nii lihtne see ongi.
Like, kommenteeri ja jaga, kui soovid, ning osaledki loosis.

Mõned näited helkuritest

Head loosiõnne

neljapäev, 30. november 2017

Uskumatu, et juba homme...

Hei, hei.

Eile oli jälle üle pika aja maa valge (küll mingi jura), aga täna on jälle must maa. 
Ehk jõuluks tuleb ikka midagi maha! Aga mine tea.

Uskumatu, et juba homme hakkab selle aasta viimane kuu ehk jõulukuu. Ja polegi palju jäänud kui jälle üks aasta möödas. 

Aeg läheb ikka kiiresti.

Peale selle, et on jõulukuu on ka meie sünnipäevade kuu. See aasta on meil natuke teismoodi kogu see sünnipäevade värk. Aga eks kõigest hiljem.

Olen nüüd mingi aja jälle blogist eemal olnud, aga tahan kirjutada kui lahe nädalavahetus meil oli.
Reedel käisid meil külalised koos ühe pisikese tüdrukuga. Meie oma ehmatas küll algul ära, et keegi temasugune tuli, aga lõpuks harjus ära. Rääkisime ikka kuidas lapsed kasvavad ja mis teha oskavad jne. See emmede jutt.
Aga eriti tore oli see, kuidas me üksteise rasedusest teada saime. Siiril oli 25-aasta juubel no ja ilmselgelt ei saanud ja midagi juua, sest beebsu ju kasvas. Nii mõtlesingi välja hädavale, et mul antibiootikumid peal ei saa alksi tarvitada. Õnneks ei pidanud seda kellelgi ütlema ja saime rahus sünna mööda saata. 
Meil Antsuga omal väike kahtlus kogu aeg, et äkki on ikka Siiri ka, sest pole näinud, et ta teiste jookide juurest omale koksi teeks või joob tõesti mahla viinaga. Aga jäime ikka oma esimese variandi juurde. 
Mingi aja möödudes tulid nad meile uuesti külla. Siiril Cosmopolitan kaasas (teate küll selline roosa pudel). Mille peale ma kohe, et ma ei saa juua (ise uurimata kas see on alkoga või ilma). Mille peale Siiri, et saad küll, sest see on alkovaba. Nii saimegi teada, et ootame mõlemad beebit. 
Kuid toredaks teeb selle loo hoopis see, et Siiri oli tahtnud oma sünnipäeval minult küsida, et kas sul on sama antibiootikumide kuur, mis mul😄. Nüüd naeramegi, et see on meie laste lugu.

Laupäeval käisime Andri vanemate juures ning pühapäeval ta õe sünnipäeval.

See nädalavahetus tuleb sama tore. Laupäeval on plaan Laulasmaale jõululaadale minna ning õhtul teen Liisule soengut. Ja kui pühapäeval ei saja lähme Liisuga jala Keila advendilaadale. Sealt järgmine nädalavahetus on meil jälle külalisi oodata. Nii maalt kui linnast. Plaanime taaskord midagi toredat teha ja mõnusalt aega veeta. 

Üks küsimus Teile mu lugejad?

Kas Teid huvitaks üks väike loos? Loosi läheks midagi väikest, mille olen oma kätega teinud, aga samas on see väga vajalik asi. 

laupäev, 18. november 2017

Elu tuleb elada olevikus ja mingil määral tulevikus

Sauki,

Mis saaks olla veel parem kui see, et toad on korras, söök on valmis, laps magab ning kodus on rahu ja vaikus?
Saan nautida kohvi ja kirjutamist, mis mulle meeldib. Teeksin seda tihemini, aga jah. Pere nõuab oma aja. No ja piiga kõrvalt arvuti tulla... See pole seda väärt, sest ta tahab kohe oma tähelepanu. Tehes igasugu lollusi :). Alustades sellest, et ronib arvuti laua peale ning lõpetades klaviatuuri nuppude vajutamisega. 

Aga sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis sellest, mis imelise lause omanikuks ma sain. 

Kas Sind on keegi inspireerinud? Olgu selleks mõni treener, kokk, tuttav, sõbranna, pereliige jne?

Tunnistan ausalt, et mind on küll. Uskumatu aga tõsi, ma sain natuke aega tagasi teada, et minu blogist saab üks tore tüdruk inspiratsiooni. Olin sellest nii lummatud, et võttis kohe sõnatuks. Oma teada kirjutan asjadest õigemini olukordadest/sündmustest, mis tekitavad minus hea tunde ja kutsub kohe kirjutama.
Ma ei ole kunagi kirjutanud sellepärast, et pean end kellelgi tõestama või selleks, et näidata kes ma olen jne. Lihtsalt tuli selline tahtmine hakata blogima ja kogu lugu.
Eks selle algatamiseks sain ka inspiratsiooni teistest. Nüüdseks kui olen bloginud juba mitmeid aastaid olen saanud tagasisidet, et teen õiget asja. Igati vahva uudis minu jaoks. 

Selle inspiratsiooni jutu jätkuks sain mõned päevad tagasi oma ühelt healt sõbrannalt ühe ilusa lause. 
Algatuseks:
Minu eluke ei ole olnud lillepidu ja meil kõigil olid lapsepõlves omad unistused. Minu unistused on täitunud nagu Te juba teate. Mõned veel on, aga iga asi omal ajal. 
Oma teada olen seda korduvalt öelnud, aga kordan veel igaks juhuks, et ma olen ääretult õnnelik, et mul on selline perekond ja selline pere just pere, kus oleme meie kolm ja koduloomad. Saate aru küll.
Jah, kes meist ei ole unistanud ideaalsest perest ja uhketest villadest jne, jne. Või sellest, et minu perekond saab olema samasugune nagu sellel ja sellel. Unistada võib kõigest. Aga elul on meile omad keerdkäigud.
Sellel päeval tuligi sõbrannaga juttu perest/ peredest, ning siis ta kirjutas: Teie olete perfect pere minu jaoks. Ma olin sõnatu, aga samas oli südames nii hea soe tunne. 
Mina
* ..., kes ma olen elus näinud igasugu olukordi ja olnud igasugu olukordades, kus ükski normaalne inimene olema ei peaks, 
* ..., kes ma ei ole kuulunud plikade pandesse (pole olnud populaarne),
* ..., kes ma olen pidanud kõik asjad ise välja teenime higi ja pisaratega,
* ..., kes ma pole saanud seda, mida ma tahan,
* ..., kes ma olen pidanud loobuma asjadest teiste heaolu nimel,
* ..., kes ma olen kodu hunt,
* ..., kes ma pole maailma näinud jne, jne. 
Neid on veel ja veel. Ei taha päris vana aja asjadest tuulama hakata. Elu tuleb elada olevikus ja mingil määral tulevikus.

Peale sellist loetelu suudan jätta veel kellegi jaoks perfectse perekonna mudeli. Vot see teeb küll südame soojaks. 
Olenemata sellest, et elu pole olnud lill, olen suutnud sellest porimülkast püsti tõusta, põlved puhtaks pühkida ja edasi rassida. Ning nüüdseks suudan olla ka kellelegi eeskujuks. 

Aitäh, Sulle Kullake nende ilusate sõnade eest 💗.

Sõnal on väga suur jõud. 
Ütle Sinagi oma sõbrale, sõbrannale, mehele, elukaaslasele, pereliikmetele midagi, mida Sa nende juures hindad ja usu Sa tood nende päeva päikese välja. 
Tee seda ikka südamest ja näita välja, et see mida ütlesid, seda ka mõtlesid.
Õigel ajal ja õiges kohas on ka erinevad smiled selle kinnituseks, kui Sa ei saa seda silmast silma öelda.

Mõnusat laupäeva jätku. 

Elu on ilus, kui Sa oskad seda õigesti elada
Foto: Kerli Luts


esmaspäev, 13. november 2017

Kas varsti saab pulma?

Hei, hei.

Tänast postitust ajendas kirjutama Reporteri klipp, kus oli juttu pulmadest. 
Ma ei hakka kirjutama mitte oma pulmadest või ideedest/mõtetest, vaid sellest, mis ettepanekuid on mulle tehtud sellega seoses. 

Paar kuud tagasi tegi klassiõde ettepaneku, kui hakkan abielluma, siis ta oleks hea meelega abiline ja aitaks  mul seda päeva planeerida. Muidugi kõike muud ka, mis sinna juurde kuulub.
Mis mul saab selle vastu olla. Kõige paremini oskavad ikka need aidata, kes ise on selle läbi teinud. 

Aga selle ettepanekuga asi ei piirdunud. 

Nädal ja paar päeva tagasi potsatas mu messengeri postkasti kiri, kus üks tuttav kirjutas seoses oma koolitööga, mis on seotud pulmade planeerimisega. 

Ta soovis saada minu arvamust ühe pulmapeo sisustamise võimaluse kohta. 
Idee iseenesest mulle väga meeldis ja nii oli mul selle kohta hea oma arvamus avaldada ja samas aidata ka kodutöö valmimisele kaasa. 

Ideest.

Ta soovis teada, mis ma arvan sellest, et muuta pidu omanäolisemaks käsitöö nurgakesega. Nimelt oleks pulmas inimene, kes juhendaks kaltsuvaiba kudumist kangastelgedel. Juhendaja kooks ise kogu aeg, ning kutsub külalisi, kes kooks enda valitud värvidega rea(d). Samal ajal juhendaja juhendab ja hoolitseb selle eest, et kõik külalised saaksid oma panuse anda. 

Lõpuks valmiks sellest vaibake kas oma koju, vanematele kinkimiseks või pulmaoksjonil maha müümiseks. 

Mina, kes ma armastan väga käsitööd ja hindan väga oma kätega tehtud asju, olin sellest ideest väga lummatud. 
Muidugi on see hull organiseerimine, aga idee mulle väga meeldis. Mina kasutaksin seda ideed oma pulmas. 

Ei tea kas need on mingid märgid, et varsti saab pulma 😊. 

Foto: Kerli Luts

reede, 10. november 2017

Mida võivad õiged inimesed Sinu enesetundega teha?

Hei, hei.

Täna on olnud lihtsalt nii hea päev, mis kutsub kohe kirjutama. 

Algatuseks magasin hommikul nii hästi ja kaua. Peale seda kui hommikused toimingud tehtud ootas ees 1,5h massaaž. Uskumatu kui hea see ikka on. Lihased saavad kõik läbi muditud ja seda väga hea hinna eest. Selline lõõgastus on kehale ikka väga vajalik. 

Peale selle sai räägitud ka natuke uue aasta ehk sügise plaanidest. Pean tunnistama, et sain sealt sellise positiivse energia, et koju tulles ja veel kodus olles, ning isegi praegu kirjutades tunnen seda head tunnet. 
Mulle on alati meeldinud avatud kaartidega rääkida ja nii ka seekord. Asju sai rääkida nii nagu need on.
Maailmapilt sai kohe palju selgemaks, sest nüüdseks olen ära kuulanud kolm osapoolt seoses lasteaia kohaga. Nüüd jääb ainult natuke oodata.
Minu sisetunne ei peta mind kunagi. Ütlesin kohe, et liialt pole mõtet muretseda, sest asjad liiguvad lõpuks ikka nii nagu peavad. Olen õppinud oma sisetundega koostööd tegema ja see on meil õnnestunud, sest 99,9% läheb täppi. Usun, et ka seekord. 
Liialt muretsemine ja tulevikus elamine ei tekita muud kui stressi. Elama peab üks päev korraga. Lihtne öelda, aga raske teostada. Selleks on vaja seda õppida või saada õppetund.

Peale sellise positiivse laengu sai ka õega jutuajamine maha peetud, ning õemehega naljatatud, et peab sügisest koju jääma Carolat vaatama, sest mul pole teda kuhugi panna 😂. 

Õiged ja positiivsed inimesed päevas teevad päeva/enesetunde kohe eriti heaks. 

Homme ootab ees esmaabi koolitus, mis toimub lasteaias. Sügisel peaks seda nagunii tegema. Miks mitte, siis kohe juhust kasutada ja see ära teha. 
Jah, ma lähen juba järgmine aasta tööle. Alles nagu jäin koju ja nüüd juba varsti uuesti tööle, mille vastu ei ole mul midagi, sest armastan oma tööd. 

Peale selle on pühapäeval isadepäev. Meie peres, siis teine isedepäev. 
Mul pea suht tühi, mida meie issile kinkida, aga küll ma midagi välja mõtlen.

Nüüd ongi õige aeg lõpetada ja oma Nunnu tudule sättida.





teisipäev, 31. oktoober 2017

Ühe unistuse täitumine

Hei, hei.

Olen juba pikka aega võtnud hoogu, et kirjutada sellest, kuidas minu üks unistus täitus. Need, kes Instagramis jälgivad ehk teavad juba, millest võib tulla jutt. 

Kuna praegu on peal hull käsitöö maania, siis ei ole lihtsalt raatsinud heegeldust käest panna, et arvuti taha tulla. Olen selles suhtes natuke kärsitu, et tahan ju kohe tulemust saada ja näha.

Nüüd minu ühe unistuse täitumise juurde.

Kindlasti mäletate veel seda paksu ja ilusat lund, mis sadas eelmine kolmapäev maha. Naersime musununnuga, et sel päeval oleks pidanud jõulud ära pidama. 

Aastaid tagasi kui me siia Tutermaale kolisime unistasin ma sellest päevast, et ühel päeval tõstan oma lapse akna lauale ning saame üheskoos issile lehvitada, ning ta tööle saata. Nüüdseks võin öelda, et see unistus on täitunud. Sellel imeilusal lumisel hommikul tuli see mulle äkki meelde. Olin nii rõõmus ja õnnelik selle üle.
Unistama peab, sest ükskord need täituvad. Peab ainult uskuma sellesse. Mina usun ja see täituski.


Peale selle, et üks unistus oli täitunud oli meie lapsel ka esimene kelgutamine. 


Lumi lendas küll silma, mis teda natuke häiris, aga muidu talle meeldis.

Lõpetuseks veel meie toredast nädalavahetusest. Õepoeg Marcus käis meil külas. Meil oli üsna tore nädalavahetus eriti Carolal. Marcus triblas temaga palli nii, et Carola kilkas naerda ja ringi vudida. Lõpuks oli nii ülemeelik, et pidurdas liiga äkki ja kündis näoga maad. Sai kahe silma vahele kolmanda silma (väikese marrastuse vaibalt). 
Laupäeva hommikul käisid nad musununnuga Vasalemmas ning õhtul vaatasime üheskoos multikat "Boss Baby" ning mängisime "Eesti mälumängu". 

Samal ajal kui mehed olid rallil, alustasin mina oma trikotaažpaelu katsetama, mis tellisin siit. Tulemusi veel näidata ei saa, sest asjad on poolikud. 
Kui need valmis, teen ühe käsitöö postituse, mida olen ammu lubanud.

Küll on huvitavad asjad

Mu väike abiline

Pühapäev kulus meil koristamise tähe all. Kohe meenuvad mu vanaema sõnad, kes ütles:,, Et pühapäeviti ei tohi tööd teha, sest üks päev nädalas peab olema ka puhkepäev!". 
Kuna kella keeramine mõjus meile kõigile ja olime juba varakult üleval, siis otsustasime keldrisse sukelduda ja seal korda looma hakata, mis õnnestu. Meie kelder on nüüd peale remontide lõppu korda saanud.

Nädalavahetuseks on meil ka plaanid tehtud. Lähme Carolaga maale, sest kohe, kohe on november ja vennal on kuu algul sünnipäev. 
Nii saan ka hingedepäeva küünlad tagantjärgi viia. Ärge, siis unustage neljapäeval oma ingleid meeles pidada ühe väikese küünlaga. 

Päikest.


kolmapäev, 25. oktoober 2017

Üks vahva päev kodust väljas

Hei, hei.

Täna on õues nii ilus talvine karge ilm. Samas päikseline aga jaheda tuulega. 

Nii istungi hetkeks arvuti taha kohvitass ees ja mõnus muusika taustaks, ning jagan Teiega oma eilset toredat päeva.

Enne kui tänase teema juurde lähen, siis meil olid lapsed külas. Nii vahva ja tore, et nad ikka käivad. Said Carolaga tegeleda ja mängida. Oli näha, et Carolale väga meeldis nende seltskond. Käisid teda tudule panemas ja  niisama jalutamas. Nii said emme ja issi ka natuke puhata. Kuigi see jalutamine pole nii raske. Meie saame seda igapäev teha, aga nemad mitte, sest neil muud kohustused.

Nüüd, siis eilsest.

Algatuseks saime Keilas töökaaslastega kokku. Me vahel ikka korraldame selliseid kokkusaamisi. Seekord oli Anneli tubli ja vedas organiseerimise rongi. 
Ühtlasi käisime ka kõhubeebit kaemas, kes peaks varsti, varsti meie sekka tulema. Meie Carolaga juba väga ootame.

Kari naisi ja kaks last, muud polnudki vaja. Saime maast ja ilmast räägitud ning kuulsime ka uudiseid. Sellises vahvas ja toredas seltskonnas kaob igasugune ajataju, sest kogu aeg on millestki rääkida.

Mõnus aeg veedetud tulime koju, et meie noored Sannu ja Kreta koju viia. Panime juba üleeile plaani, et viime nad koju ja joome tassi kohvi. Mõeldud tehtud. 

Kreta ema oli vaeva näinud ning lauakese katnud. Mõtlesime küll, et oleme natuke aega, aga kus sa sellega. Koju jõudsime alles 21.30 paiku.

Kõik see veedetud aeg oli seda väärt, sest meil oli ääretult tore ja lahe. Sõime kõik koos nagu ühtne pere suure laua taga ning naised rüüpasid veini. Ups, aga see oli lihtsalt nii hea ja nagu rusikas silma auku selle päeval. 
Rääkisime ka kõigest. Mulle väga meeldis selle pika jutuajamise juures mitmeid kordi läbi käinud mõte, et kõik meiega toimuv on meie peas kinni. Ja nii see on. 

Nagu ma juba ammu olen öelnud õigemini kirjutanud, et oleksime juba nagu pikka aega tuttavad, siis kinnitan seda veelkord. Me läksime sinna ning tundsime end nagu kodus. Selline vaba õhk ja seltskond ning see lihtsus. 
Me tundsime end tõesti väga koduselt. Isegi Carola, kes kilkas ja naeris ning ei võõrastanud. Ta klappis väga hästi Kreta perega. Carola käis isegi Kreta venna toas, kes näitas talle oma lahedat laelampi. Nii see meie preili siis jalutas seal kord Kreta tuppa ja siis ta venna tuppa. 
Ühesõnaga üks väga vahva ja tore pere. Mul on ääretult hea meel, et Sannul on selline armas tüdruk ning selline ääretult, ääretult sõbralik perekond, kes on samas väga lihtsad aga elegantsed.

Nüüd ongi õige aeg punkt panna, puud tuppa tuua ning laps tuppa tuua.
Lõpetuseks veel ühed pildikesed sellest ilusast kargest ilmast.





Päikest.
Marve

reede, 20. oktoober 2017

Life is beautiful and sunny

Sauki,

Hommik on alanud juba üsna toimekalt. Tõin Tipsu nännipaki ära, käisin poes ja Andri vanaema juures, koristasin ning pesin pesu, mis hetkel kuivavad, ning väike hunnik ootab triikimist. Seda saab teha ka, siis kui Tipsu on üleval. Hetkel ta magab ja nii ongi mul võimalus kirja panna meie tegusatest ja toredatest päevadest.

Algatuseks oleme valmis saanud Nunnu toa remondiga. Vaja veel ainult iga asi õigesse kohta asetada ja sorteerida, ning ongi valmis. Aga see asjade paigutamine ikka venib ja venib, sest kogu aeg on midagi muud teha. Eks selleks peab viitsimine ka peale tulema. 
Kudusin kahe päevaga Tipsu sokid valmis, see oli nagu hulka ägedam tegevus :).

Nüüd eelmisest ja sellest nädalast.

See ja eelmine nädal olid emotsioone täis. Kõige pealt oli issil eelmine nädal puhkus ja saime üheskoos mõnusalt aega veeta.
Esmaspäeval ja teisipäeval (eelmine nädal) olime niisama ja tegime koduseid toimetusi, aga mina otsisin head ööbimiskohta Pärnusse. Hotelliveebist hea hinnaga koht leitud võis meie kolmapäevane puhkus alata. Jah, me käisime spaasss.


Meil on saanud ikka iga aastaseks traditsiooniks, et käime korra aastas kuskil spas puhkamas. Nii ka seekord. Veetsime öö Wasas. Kes käinud teab, et see pole just kõige suurem asi. Aga meile sobis, sest otsisime hea hinnaga üheks ööks ööbimist ja saime. 
Valitud sai selle hotelli pakett ka sellepärast, et selle sees oli võimalus kasutada Tervise Paradiisi 3 tunnist ujumist. See oli igati õige otsus, sest laps fännas kogu puhkust.

Carola oli kogu spast nii lummatud, et oli nii ülemeelik ja õnnelik. Ta mopsutas ja kallistas meid kogu aeg, ning püherdas selles suures voodis ja meie otsas. Issi ikka ja jälle ütles, mis ma lapsega tegin, et ta nii ülemeelik. 

Ujumist nautis ta ka täie raha eest. Ta kilkas ja naeris, püüdis mullikesi, mis tekivad näiteks mullivannis selline natuke vahu moodi. Ta sulistas oma ujumisrõngas usinasti ning tundis end ujulas/saunades väga hästi. 



Sulistasime seal kokku 2 tundi, sest oli näha, et Tipsu hakkab ära väsima. Käisime veel enne söömas kui hotelli tagasi läksime. Hotelli jõudes mõtlesime, et Tipsu jääb kindlasti kohe magama, aga ei. Jäi ikka oma tavalisel ajal. Öö võõras voodis ja kohas möödus tal väga hästi. 

Ujumast tagasi jõudes arvast ta, et võiks natuke mängida

Lebotab ja vaatab telekat.
Neljapäeva hommikul käisime korra Iklas Alko1000 poes. Kuna me nagu nii olime nii pika maa maha sõitnud, siis kasutasime juhust ja käisime korra läbi. Pean tunnistama, et minus ei tekitanud see mingit ahvi ahastust. Vaatasin ja imestasin neid inimesi kelle kärud olid erinevaid pudeleid ja asju täis. Mõtlesin, et ma siis vaatan ka midagi, mida kaasa osta. Ja siis... käisin terve poe läbi ja see tunne, et ma nüüd ilgelt võtaks ja ostaks, oli läinud. Ma tulin sealt põhimõtteliselt tühjade kätega tagasi. Vanade aegade mälestuseks ostsin ühe Amaretto likööri ja see oli kogu mu ost. 
Ärge nüüd valesti aru saage, et ma mingi hull joodik olen, et ostaks igasugu asju kokku. Lihtsalt nähes neid suuri käru täisi enne poodi minemist tekitasid sellise tunde. Aga jah. Poes olles hakkas mul rahast kahju. Panna see mingi joogi alla. Mõttetu. Kui ma midagi juua tahan, siis suudan selle siit ka osta. Seda enam, et ma ei ole väga suur alkoholi sõber.

Ikla tuur tehtud käisime natuke šoppamas. Igaüks sai midagi. Nunnu sai endale ühed lahedad üles keeratavad mänguasjad ning suure nuku, mille üle oli mul ääretult hea meel. Nukk on tugev ja suur, mida olen talle soovinud. Sünnipäevaks kinkis tädi talle ilusa nuku, aga minu jaoks oli see veel väike. Lihtsalt on armas kui ta saab sellele kunagi neid riideid selga panna, mida ta on ise kandnud. 

Oma uue nuku ja üles keeratavate mänguasjadega
Reedel olime kodused ning tegime ettevalmistusi järgmiseks päevaks. Algselt pidi meil sellel päeval olema üks üllatuspidu meie noorte jaoks, aga mõningastel põhjustel jäi see kahjuks ära. 
Peale selle käisin veel üle pika aja massaažis. Nii hea. Uskuge või mitte, aga olin ma väga heas konditsioonis, sest parem õlg oli ainult valus. Ülejäänud keha oli väga hea korras, mis mind ennastki imestama pani. 1,5 tundi mõnulemist oli ikka nii hea. 

Laupäeval 14.10. oli meie jaoks üks tähtis päev, sest meil sai 9 aastat musununnuga💕💑. Uskumatu kui kiiresti ikka aeg lendab. 
Õhtuke tegi Musununnu meile parti koos juurviljadega. Mmm... oli ikka hea. Küll mul on ikka vedanud, et mul on mees kokk. 
Kohe meenuvad mu vanaema sõnad: ,,Marve õpi kunagi kokaks, sest koka kõht on alati täis". Nüüd mul on mees kokk ja mul ongi kõht kogu aeg täis😋.


Pühapäevast kuni teisipäevani olid sünnipäevad. Pühapäeval oli Andri õe peiksi sünna, esmaspäeval Andri vanatädil ning teisipäeval mu õel. Homme lähme Tipsu vanaonu sünnipäevale. Ühesõnaga üks sünnipäevade nädal on see nädal. 

Kolmapäeval käis Liisu niisama külas kohvetamas ja juttu ajamas. Samal ajal lõhkus musununnu puid. 

Pühapäeval tulevad lapsed külla, mis on väga armas, sest Kreta juba ütles, et igatseb Carola järgi, sest pole teda nii kaua näinud. Teisipäeval küll nägid, aga seda ka üürikest aega. Saavad nüüd teda sossutama tulla, et muudest asjadest mõtted mujale saada ning kooli vaheaega nautida.

Elu on ikka ilus, kui sind ümbritsevad õiged ja ägedad inimesed. 

Nüüd on õige aeg lõpetada ja laps tuppa tuua. 
Päikest.

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei, Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst.  Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu p...