laupäev, 27. mai 2017

Tegusad päevad nii maal kui kodus.

Heihopsti,

Täna, siis sellest, mis me eelmine nädalavahetus maal korda saatsime. Pean tunnistama, et olime ikka tublid.

Läksin Tipsuga laupäeval maale, sest issi oli meil jälle tööl.
Maale jõudes läksime Tipsuga kohe aiamaale, sest emme oli seal.

Ta oli juba hommikul kartuli maha pannud ja nii saimegi muude asjadega toimetada.

Plaanid paigas ja võisimegi tegutsema hakata.

Mina hakkasin sibulaid maha tippima. Oleme ikka iga aasta neid maha pannud. Kui kokk ikka majas, siis neid kulub omajagu.
Meie Tipsu küll magas, aga mingi aeg ärkas üles, ja temalgi oli oma osa täita. Istus vao harjal ja jälgis, mis emme teeb. Ise oli selle juures nii õnnelik ja rõõmus.

Sibulad maas läksime tuppa, et natuke süüa teha, sest Sannu ja Kreta tulid ka maale. Nii läksingi neile mingi aeg bussi vastu. Sõime kõhud täis ja läksime uuesti aiamaale tagasi.

Kartuleid võib pesemata ja koorimata ka süüa

Samal ajal kui emme tomateid istutas panime meie Kretaga sibulaid maha. Sannu vaatas Tipsut. Vahepeal tõi teda ka meie juurde vagude vahele.

Kohe meenub üks tore seik. Naeran, et meie laps oli nagu pingviin, kes lükkab oma tiivakesed taha kui kõhu peal liuglema hakkab. Meie Tips istus ja kui ühel hetkel hakkas ette poole vajuma. Selle asemel, et käed ette panna, lükkas ta need selja taha ja nii oligi näoli vaos. Peale selle lükkas veel oma nägu mullas edasi nagu siga, kes tuhnib mullas 😊.
Tõstsin Tipsu püsti ja nii olidki ta ninaaugud ja silma nurgad mullaga koos 😊. Ta oli tõesti nagu väike põrsas. Ise oli aga nii rõõmus. Saime lastega ja emmega ikka südamest naerda.
Meie väike potipõllumees.

Kohe meenud, kuidas minu kadunud vanaema meid ikka iga hommikul tervitas. Ta ütles alati meile:,, Tere hommikust, potipõllumees".

Väike meenutus minu lapsepõlvest, aga nüüd meie toimetuste juurde.
Neli vagu sibulaid maas ning tomatid istutatud läksime tuppa, sest õues läks jahedaks ning kell oli ka juba palju.

Kuna lapsed tahtsid rabaka kooki, siis tegime veel seda. Mmm... kui hea see ikka tuli. Ma ei suutnud ära oodata, millal see maha jahtub, sest isu oli meeletu 😊.
Kohe kui ahjust välja tõstsin lõin labida sisse ja tõstsin tükikese. Emme naeris, et kook alles ühest otsast keeb ja sa hakkad juba sööma. Muidugi pidin sinna peale ka törtsu jäätist panema. Mmm... see maitse ja aroom... see on kirjeldamatu.


Läksid kadedaks 😊? Siis vutt, vutt kas oma või võõra aiamaale rabakaid tooma ning küpsetama.

Kuna päev oli üsna väsitav, siis olin nii väsinud, et magasin kohe kui pea patja puutus.

Pühapäeva hommik algas meil eriti toredasti. Emme küpsetas meile pannkooke. Nii sõimegi hommikusöögiks võikusid, mis Kreta tegi, ning magustoiduks pannakaid ja kooki.

Kõht täis ning võtsime suuna uuesti aiamaale. Panime veel viimase sutsaka sibulaid maha, kraamisime kasvuhoone ümber, istutasime lilli, samal ajal kui emme seemneid maha pani ning Sannu muru niitis.
Peale selle mõõtsime veel Kreta kasvuhoone jaoks parajad prussid.

Vahepeal tegin pausi ning sain sõbrannadega juttu rääkida, kes ka aiamaal aega veetsid.

Lõpuks oligi kell nii kaugel, et lapsed hakkasid koju sättima.
Mina nokkisin veel enne tulekut nina ja jõin tassi kohvi.

Esmaspäeval oli meil ka tegus päev.
Kõigepealt algas meil remont. Tegime erinevaid ettevalmistus töösid. Peale selle käisin veel kodu juures aiamaal ning istutasin ühe kurgikese maha ja rohisin veel lillepeenraid.

Nüüd olengi need päevad kodu juures aiamaal kõpitsenud ning tasapisi remonti teinud.
Vahepeal oli meil veel üks sünnipäev ning sain olla juuksur, kellele tegin lõpupeoks soengu.



Täna on plaan Keila päevadele minna ning õhtul on suur 20+25 juubel. 

Peale selle tuleb ka meie Tipsul ülemine hammas. Kaua oodatud kaunikene. 

Vot sellised tegusad päevad on ühel kodusel emmel.

Päikest,
Marve.

esmaspäev, 15. mai 2017

Esimene emadepäev

Tere mu lugejad.

Täna, siis minu esimesest emadepäevast.


Kõigepealt soovin Teile emmed möödunud emadepäeva. 
Nüüd emana saan aru kui armas ja siiras päev see on 💕.

Algatuseks on omapärane see, et meie pere isadepäev ja emade- hommik algasid kodust eemal. Isadepäeval olime spas ja eile hommikul Rootsi laeval.

Kuna emme oli ka meiega koos laevas, siis tegime Tipsuga talle väikese üllatuse.
Tipsu kinkis oma vanaemale tassikese ning mina natuke magusat.

Kuidas möödus minu esimene emadepäev?

Juba mingi aeg tagasi sain oma kingi kätte, milleks oli Kärcheri aknapesur. 

Emme kinkis mulle aga koos Tipsuga ühe šokolaadimedaljoni. Mul muidugi silmad märjad. Võttes vastu ema kallistus ja oma laps koos selle pisikese kingitusega... See tegi südame väga, väga soojaks. Nii kallistasingi oma Nunnut, pisarad silmis. 

Peale selle olid ka mu vanem õepoeg koos oma tüdrukuga meie kajutis. Olgu öeldud, et õelapsed on nagu oma lapsed. Miks nagu? Tegelikult ongi oma lapsed. Olen seda juba mitmeid kordi maininud.
Pean tunnistama, et Sandri tüdruk on ka nagu oma laps. Ta on nii armas, lahke, sõbralik, abivalmis... Ta oleks nagu kogu aeg meie peres olnud, sest see oma inimese tunne on juba algusest peale olemas. 
Küll linna preili aga hingelt maa tüdruk. Aitäh, et te mul olemas olete. 


Kodus kinkis musununnu mulle roosid. Sellega veel mu emadepäev ei lõppenud, sest minu kullakallis Liisu tuli ka roosikese ja väikese šokolaadiga. 
Peale selle sain veel suusõnalisi õnnitlusi. 

Võin öelda, et mu esimene emadepäev oli igati tore ja armas. 
Musununnu kingitud lilled pluss üks kollane sall
Emme kingitud medaljon
Liisu kingitud lill ja šokolaad

Peale selle, et õues oli ilus ja päikeseline ilm, ning nautisime maja ees kohvi, käis meie tipsu esimest korda liivakastis mängimas. 


esmaspäev, 8. mai 2017

Natuke virinat.

Terekest mu lugejad.

Ei teagi, kust otsast peale hakata, aga olen päris pikalt oma blogist eemal olnud.

Olen hakanud mõndasid postitusi kirjutama, aga mitte ei jõua nendega lõpuni. 
Ühel hetkel ehk ikka jõuan. 

Ikka ja jälle on vaja kuhugi lipata või midagi teha. Kuigi samas, kes keelab korra toolile istuda ja kirjutada. Keegi, aga praegu on emotsionaalselt ja vaimselt raske aeg. Jah, ma ei ole kunagi virisenud, et olen väsinud või ei saa millegagi hakkama. Ei tee seda ka seekord, sest elu on siiski lill ja kõik on ületatav.
Aga kõik päevad ei ole vennad. 

Miks mul siiski natuke raske hetkel?

Meie 8 kuusel maragaratil tulevad hambad. Ööd on kehvad ning lühikesed ja see halastamatu nutt. Oeh.
Nunnul on uni silmis, aga valu, jonn ei lase magama jääda.
Nii istusimegi eile ala 00.30 üleval, sest piiga ei saanud magama jääda. Terve öö magas meie kaisus, et mul oleks natuke kergem teda kaissu võtta kui jonn tuleb. No ja eks lähedus aitab ka kaasa lapse heaolule.

Hetk tagasi oli sama trall. Uni on silmis aga magama ei jää. Oeh. 

Hea, et issil on vabad päevad. Peale selle, et ööd on kehvad, on ta meil ka varajane ärkaja. Täna oli juba 07.30 üleval ja jäigi üles. 
Hommikul, õigemini lõunal, oli uni taaskord silmas aga enne magama ei jäänud kui vankri sai. Jah, vanemaks olemine ei ole kerge, kui hambad tulevad.

Peame selle aja lihtsalt üle elama. 

Muidu on meiega kõik hästi. Nädalavahetusel ootab meid ees reis Rootsi. Saab ehk natuke akusid laadida. Loodan, et hammaste tulek tipsut nohuseks ei tee ning vanemaid hulluke ei aja.

Püüan nüüd natuke tublim olla ja oma toimetustest rohkem kirjutada, sest kirjutada on palju. 
Tean, et olen lubanud mitmeid postitusi, aga lapse kõrvalt on seda aega kohati kuidagi keeruline leida. Seda enam, et ta on meil juba selline maragratt kellel peab kogu aeg sabas olema. 

Nüüdsek sauki ja olge tublid. 

Aiamaal saab ka kõhuli olla


Uue aasta maagilised mõtted

Täna kohe on nii ilus, haruldane ja omapärane kuupäev, mis kutsub kohe kirjutama ning oma mõtteid jagama. 02.02.2022, onju üks wonderful day...