kolmapäev, 27. september 2017

Milles peitub õnn?

Hei, hei.

Taaskord ühed tegusad päevad möödas ja nüüd näpistan natuke aega, et kirjutada kui tore nädalavahetus mul oli. Õigemini meil Carolaga.

Reedel läksime maale, sest issi oli tööl ja minu jaoks ideaalne aeg natuke asjadest eemale saada ja akusid laadida. Enne kohale jõudmist käisin Haapsalus ning võtsin emme peale. Käisime veel poes nipet - näpet asju ostmas, ning imehäid soojasid pontšikuid. Mmm... keele viisid lausa alla. Isegi Carola maiustas.
Õhtul läksime sünnipäevale, kus Nunnu nägi koera, ning oli sellest nii lummatud, et hüüdis kogu aeg:,, Koe, koe, koe!". Uskumatu kui tubli ta ikka on. 

Laupäeval olime aiamaal. Saime kõik kartulid sorteeritud, mille üle oli meil väga hea meel. Isegi pisipiiga sai sellest osa. Käis, majandas ja tõstis ning proovis neid kartuleid. Tal oli igati palju tegemist nendega. 
See suur töö tehtud oli plaan seenele minna. Mõeldud tehtud. Siinkohal pean kiitma oma venda Jarmot ehk Carola onu, kes oli temaga kokku 3,5 tundi. Nad käisid üheskoos jalutamas ja küla peal tutvusi tegemas. Muidugi helistasin talle üsna tihti, et kuidas lood. 
Kuna kõik oli korras, siis olime ikka üsna pikka aega emmega metsas ja saak oli ka korralik. 



Ahjaa oleks juba unustanud, et nägin metsas selle aasta jooksul esimest kord USSI 💀. Ossa tuhat ja tuline, milline kuum jutt minust läbi käis. Tantsisin ikka tükk aega jalalt jalale ja värisesin üle kere. Ta oli küll ilusti keras ja nautis päikest, aga minule sellest täitsa piisas, et endast väljuda 😃. 
Mul ei ole nende vastu midagi, aga ma jälestan neid.
Õnneks rohkem ma selliste tegelastega kokku ei puutunud.

Mõnus seenel käik möödas läksime koju ja hakkasime neid puhastama. Saime omajagu palju porgandiriisikaid, mida saab kohe praadida ja süüa. Mmm... kui head need ikka olid.

Tegus laupäev möödas keerasime magama ja magasime nagu notid.

Pühapäeva hommik algas minu jaoks katastroofiga, sest piiga oli oma mässu sisu laiali laotanud 😂. Nii pidingi kõige pealt seda kaost koristama ja harima. 

Emme tegeles kupatamist vajavate seentega. Panin Carola magama ja käisin surnuaias. Minu jaoks on see koht, kus ma saan tagasi oma sisemise hingerahu. Maa keeli öeldes saab linnukese kirja. Minu jaoks hea mõttes. Ma käin seal hea meelega ja teen kõik korda. 

Nüüd peatungi natukeseks sellel teema. Minu vanaisa hauda käib koristamas ja tegemas juba aasta kümneid üks vanem naine (meie sugulane mitte võõras). Sellel päeval juhtusime puht juhuslikult mõlemad surnuaias olema. Nii kasutasin juhust ja jätsin auto seisma ning lippasin tema juurde, et natuke rääkida. Nii nagu ikka rääkisime, kuidas kõigil läheb ja mis keegi teeb. Aga nüüd selleni, mis minule sellest vestlusest väga hinge jäi. 
Rääkisin, et ikka ja alati kui ma siin käin panen ka vanaisale küünla, kuigi ma ei ole teda kordagi näinud, mille peale ta ütles mulle:,, Aitäh, Sulle.". Need sõnad jäid mulle nii südamesse. Miks? Esiteks ma tundsin temas ennast ära. Minagi ütlen alati aitäh neile, kes mind abistavad või mingil muul moel toetavad. Seda ütlen ma südamest mitte niisama, et oi peaks vist Sind, Sind ja Sind selle eest tänama. Elu on õpetanud kas selline asi on Sinu sees või mitte.  
Teiseks on see minu jaoks nii väike asi, aga mulle tundus, et Tema jaoks oli see väga suur asi.
Peale seda lõppeski meie jutuajamine ja ma sain enda toimetusi tegema minna endal hinges selline soe tunne. Ma ei oska seda täpselt vist edasi anda, aga ma olin saanud sealt sellise positiivse energia laengu, mis saatis mind terve päeva. 
Alustasin vanaema omast. Riisusin, istutasin lille, panin küünla ja edasi suundusin issi juurde. Päev oli selleks ideaalne. Seal oli natuke rohkem toimetada, aga sain hakkama. 
Seal tabas mind väike helluse hetk, sest paljudki jäi talle ütlemata, mida ma ei saa enam kunagi teha. 
Jah, mul olid muresid ja leidsin ka mõne häda vale, et mitte teda vaatama minna. Nüüd küsin endalt, et miks küll, aga mingil põhjusel see pidi nii minema. 
Sina mu lugeja pea ikka oma lähedasi ja kalleid inimesi meeles ja ütle neile, et nad on Sulle kallid, ning külasta neid, sest järgmisel hetkel võib olla juba hilja, liiga hilja. 
Minul jäi üks kõige olulisem asi talle ütlemata, mida ma ei saa enam kunagi teha. 

Need toimetused tehtud läksin emme juurde. Carola oli mingi tund tagasi ärganud kui mina jõudsin, aga ukse taga juba kuulsin, et ta nuttis. Ju ta tajus, et ma tulin. Emme sõnul oli ta väga tubli laps olnud ja oli just nutma hakkanud. 

Lõpuks läksime aiamaale, et viimased aiasaadused üles võtta ning kartulid aiamaalt maja juurde tuua. Kartulid järelkärus ja muu staff üleval võis meie sõit alata. Eriti toredaks tegi selle see, et onu istus koos Carolaga seal kärus kuni maanteeni jõudsime. Laps oli nii õnnelik ja rõõmus. Oma lapsepõlv tuli kohe meelde. 
Ütlesin emmele, et mina olen ikka maale loodud. Ma tunnen ennast seal nii hästi. 
Kartulite kunn
Sõiduks valmis

See suur töö ka tehtud tegi emme head õunakooki, mis viis keele lausa alla. Mina ei suuda oodata kuni see jahtub ja emme teab seda, sest tõstis mulle kohe suure tüki seda "püreed", sest kõik oli nii vedel ja tahenemata. Aga see oli nii paganama hea. 

Vot selline tore ja vahva nädalavahetus oli meil maal. Tundsin end vaba, rõõmsa ja õnnelikuna, sest suur unistus seenel käia sai ka täidetud.

Teatud põhjustel pidin maalt koju tulema, aga tegin seda alles esmaspäeval. Ma oleks seal veel mitu päeva olnud ja aidanud emmel talveks valmistuda, aga jah...

Laupäeval ootab meid Musununnuga ees väike aeg ainult meile kahele, sest minu armas Liisu tahab Carolaga koos midagi põnevat teha. 

Nautige päikest ja seda vapustavat sügist.
Marve

neljapäev, 21. september 2017

Kes on kes?!

Sauki.

Täna siis täidan enda antud lubaduse. Ehk, siis tutvustan, kes on kelle õde-vend, tädi-onu.

Seda Te juba teate, et mul on suur pere, onju. Aga täna, siis tutvustan natuke, kes on kes.

Aga alustame, siis "lahangugu". Algatuseks kasutan juba eelmises postituses läbi käinud pilte. Nii on mul lihtsam ka mõnda lauset selgitada, mis mõnele pildile olin lisanud.

Alustan, siis kõigepealt enda perest.
Kahjuks on siit kaks inimest puudu.


Alustan vasakult poolt äärest.
Prillidega poiss on minu kõige vanem õepoeg Sander (Sannu). Ja tema südame sõbrannaks on Kreta, kelle nimi käis eelmises postituses korduvalt läbi.
Sannu selja taga on minu vanem vend Riho, ehk üks ääretult lahe onu Carolale.
Minu selja taga on mu ema.
Nokamütsiga on minu noorem vend Jarmo. Ta on Carolat juba sünnist saati kutsunud oma nukuks. Sellepärast oli ka tema pildil kirjas "Onu oma nukuga".
Andri selja taga roosa jopega on mu vanem õde Maily. Sannu on tema vanem poeg. Tema mees on Marek, ning nooremaks pojaks Marcus Cesar, kes on pildilt puudu.
Roosaka pluusiga on minu Hiiumaa õde Raily, ning ta kõrval seisab tema elukaaslane Eido koos Kene Gritiga. Rohelise jopega poiss on nende poeg Oliver.

Sannu koos Kreta ja Carolaga

Minu õemees ja ristiisa Marek

Õepoeg Marcus Cesar
Nüüd natuke musununnu perest.


Paremal pool on Andri vanemad ehk Carola vanaema ja -isa.
Vasakul pool pildil paremal on Andri õde ning Carola tädi. Vasakul pool on Andri tädi, kes on Carolale üks ääretult lahe ja äge vanatädi. Kuna ta ei ole sugugi nii vana, siis kasutame, et ta on tädi ruudus. Sama asi kehtib ka Andri onuga, kellest kirjutan ka natuke.


Vasakul pool on Andri onunaine Külli, keskel onu Aavo ja Carola onu ruudus, ning paremal Liis. Mina kutsun teda Liisuks. Kirjutasin ka, et ta on üks tähtis tädi Tipsule, sest on näha, et Nunnu tunneb ennast temaga sama turvaliselt ja hästi, nagu oma teiste tädidega.

Tegin suht puust ja punaseks, aga nüüd on vähemalt aru saada, kes on kes 😊.

Homme teen oma kodused toimetused ja ülesanded ära, ning sõidan maale. Plaane on omajagu, mis teha tahaks või teha võiks, aga eks ole näha, mis tehtud ja täitetud saab.

Sauki ja olge tublid.

pühapäev, 17. september 2017

Carola esimene sünnipäev

Sauki.

Nagu ma eile lubasin, siis täna see lõpuks tuleb. Nüüd saab detailsemalt lugeda Tipsu esimese sünnipäeva kohta. Juba etteruttavalt, et leiab ka palju pilte. Enamik on kokku monteeritud, aga siiski...


Sissejuhatus kuidagi segane, aga alustame, siis algusest ehk reedest.

Algatuseks tõin venna bussi pealt meile. Koju jõudes sain hakata ettevalmistusi edasi tegema. Vahepeal jõudsin makaronid ja munad ära keeta, enne kui talle järgi läksin.
Nüüd kui vend oli meil, siis oli mu kindel plaan, salat valmis teha, et see saaks homseks ikka ilusti läbi tõmmata.
Kuna emme saatis veel värsket kurki, siis esmajoones said need salatisse tükeldatud. Veel saatis ta kiirekaid (kurke), mis olid natuke vürtsised, aga nii head. Küll need emmed on ikka head. Alati on õigel ajal õiges kohas.
Hea, et vend meil oli, sest aitas nii Carola vaatamisega kui ka nipet-näpet söögi asjadega.

Õhtu poole tulid Kreta ja Sannu ka meile. Nemadki abistasid erinevate töödega. Algatuseks said pudistada pulgakookide keeksi, mille eelmisel päeval valmis küpsetasin, sest mingi sisetunne ütles, et tee see ära.
Peale seda segasin selle hapukoorega kokku ning jätsin seisma, et järgmine päev nendest koogikesed teha. Siinkohal jälle aitäh Kretale, kes aitas mul neid teha ning oli abiks nõu ja jõuga.
Peale selle, et munad said munatibude jaoks kooritud, salat ja keeksi taigen kokku segatud, asjad järgmiseks päevaks ette tükeldatud, tegime ja küpsetasime veel õhtul Sannu ja Kretaga lehttaigna torusid, mille täitsime hommikul kohupiima/vahukoore seguga. Neid tegin ennekõike Kreta algatusel, sest mainis ükskord kui poodides käisime, et ta tahaks neid teha ja süüa. Mõeldud tehtud. No ja need kadusid ka nagu soojad saiad.


Lõpuks said plaanitud asjad tehtud. Magama sain alles peale 00.00, sest pulgakookide alus oli ka vaja valmis teha. Musununnu ja vend aitasid mul seda plaani teostada. Lõpuks sai tulemus just selline nagu soovisin.


Siiri sõnad pidasid paika, et öö und tuleb juurde näpistada. Ja nii oligi.

Lõpuks oli see tähtis päev käes. Mul oli juba korraks väike paanika, et me ei jõua kõigi oma asjadega valmis. Õnneks läks ikka nii, et kõik sai viimasel minutil valmis.

Alustame, siis laupäeva hommikust.

Musununnu käis Keilas koos vennaga asju ajamas ja asju toomas, mis veel puudu olid. Peale selle sai laps endale veel heeliumiga õhupallid, mis talle väga meeldisid. Mitte ainult talle, vaid ka meie teistele külalisetele (Õepoeg Oliverile ja Kene Gritile).
Meie Tipsu oli oma Peppadest nii lummatud, et käis mööda tuba hüüdis:" Eppa, eppa!" ja näitas kogu aeg palli peale.


Samal ajal tegime meie Kretaga koogikesi, kui issi Keilas asju ajas. Küll oli ikka tüütu neid kaaluda ja mudida, aga saime hakkama. Koostöö toimis, sest mina kaalusin ja Kreta tegi pallikesi ning pani pulga otsa. Kahest keeksi taignast saime üle 50 tk (20gr.) koogikese. Lõpuks saime need valmis ning ootasid kaunistamist.
No ja, siis hakkas pull peale. Šokolaadi sees oli neid võimatu keerutada, sest kukkusid sealt küljest ära. Kuna keeksis sisse oli segatud ka õli, siis toppisin need enne õigele alusele panemist penoplasti sisse, mille tõstsin lahtise akna peale, et natuke taheneksid enne kui hakkan kaunistama. Teooria toimis. Lõpuks sain need ka valmis tehtud. Küll viimasel minutil, aga valmis saime.


Koogikesed tehtud tuli mu vanem õde ka appi, et ikka valmis jõuaks. Aitas ikka hulk asju ära teha. Nii olin mina mingi aeg nagu peata kana, sest ei osanud midagi teha ega mõelda. Käisin toast tuppa ja mõtlesin, mis tegema peaks.

Järgmisel hetkel tuli Hiiumaa õde koos oma perega, mille üle oli mul ääretult hea meel, et võtsid selle tee ette olenemata sellest, et piiga ei kannata väga auto sõitu. Mul ei olnud kahjuks väga aega nendega rääkida, sest kogu aeg oli mida sebida, aga põhiline, et tulid.

Õed-vennad, tädid-onud,õepojad, ühesõnaga minu suur perekond

Mehed panid õues vahepeal varikatused püsti, sest pidu toimus õues. Jah sadas küll vihmas, aga selle eest oli soe.

Lõpuks oli kell nii kaugel, et oleks pidanud ennast ka korda tegema. Siis tuli musununnu, et paneme kaunistused ka enne ära. Mõeldud tehtud.

See asi ka tehtud tuli meelde, et pulgakoogikesed on õige aluse sisse torkamata (üks igavene jauramine oli nende pulgakookidega. Muud ei saagi lugeda, kui muudkui tegin neid 😆. )
Tegin selle ruttu ära ja viisin õue.
No ja siis tuli veel meelde, et suur pildiraam on ka veel lõpetamata. Ilmselgelt tegime selle ka veel ruttu ära. Panime aga liimipüstoli sooja ja lõpetasime selle koos Kretaga ära. Vahepeal küsiti kogu aeg kas on veel midagi teha/ viia.  Ühesõnaga see viimane tund enne pidu oli ikka nii kiire, et mul tekkis juba väike paanika, et midagi jääb tegemata. Õnneks oli musununnu õues ja kamandas/ sättis seal asju.
15 mintsa enne peo algust sain lõpuks enda ka korda tehtud. Äigi ütles, et oi sa oled isegi näo pähe saanud 😆.

Ülevaade pidupaigast💖

Lõpuks oli kõik ilusti valmis ja külalised võisid tulla.



Ja nii see pidu hakkaski. Külalised muudkui tulid ja tulid. Nüüd ongi õige aeg vahepeal külalistest ja tähtpäevalisest pilte lisada.








Nunnupallid leidsid ka aega vahepeal koos mängida

Nii nagu ikka tehakse ka sünnipäeval pidulisega pilte, siis ka meie väikesel peol. Siinkohal tänud pildistajatele, kes võtsid vaevaks pilte klõpsutada.


Nüüdseks üle-eelmisel laupäeval käisime pisikese Saskia sünnipäeval, kes sai aastaseks

Nagu siga ja kägu







Ühed külalised juba ära saadetud oli vahepeal ka tordi söömise aeg, mis oli väga maitsev ja mahlane.


Lõpuks oli kinkide avamise aeg, sest kõiki ikka huvitas, mis pisipiiga sai. Pean tunnistama, et mina olin emotsionaalselt nii rõõmus ja sõnatu. Ma juba korra kirjutasin, et Carolal on ääretult vedanud, et tal on selline suguvõsa, sest need kingitused on ääretult vahvad, ilusad, asjalikud. Täna võin öelda, et mitmed kingid on igapäevases kasutamises.

Tipsu kingitused, millele on juurde lisandunud üks ilus müts, vihmariided
ja tulemas veel üks ratas. ning midagi veel, mida veel ei tea. 
Nüüd võib rõõmuga vihmaseid ilmasid nautida

Kuna ilm oli kehva, siis pidupäeva kleiti selga panna ei saanud, aga toas pildistamiseks sai küll.


Lõpetuseks lisan veel pildid, kuidas meie pisikesest piigast on asjalik tüdruku Tirts kasvanud.













Ja nii ta meil ÜKS saigi


Holiday is the best.

Hei, hei. Ma pole kuhugi kadunud. Lihtsalt t egemisi on olnud ja pole saanud mahti arvuti taga istuda, et oma toimetustest kirjutada. Peal...