Milles peitub õnn?

Hei, hei.

Taaskord ühed tegusad päevad möödas ja nüüd näpistan natuke aega, et kirjutada kui tore nädalavahetus mul oli. Õigemini meil Carolaga.

Reedel läksime maale, sest issi oli tööl ja minu jaoks ideaalne aeg natuke asjadest eemale saada ja akusid laadida. Enne kohale jõudmist käisin Haapsalus ning võtsin emme peale. Käisime veel poes nipet - näpet asju ostmas, ning imehäid soojasid pontšikuid. Mmm... keele viisid lausa alla. Isegi Carola maiustas.
Õhtul läksime sünnipäevale, kus Nunnu nägi koera, ning oli sellest nii lummatud, et hüüdis kogu aeg:,, Koe, koe, koe!". Uskumatu kui tubli ta ikka on. 

Laupäeval olime aiamaal. Saime kõik kartulid sorteeritud, mille üle oli meil väga hea meel. Isegi pisipiiga sai sellest osa. Käis, majandas ja tõstis ning proovis neid kartuleid. Tal oli igati palju tegemist nendega. 
See suur töö tehtud oli plaan seenele minna. Mõeldud tehtud. Siinkohal pean kiitma oma venda Jarmot ehk Carola onu, kes oli temaga kokku 3,5 tundi. Nad käisid üheskoos jalutamas ja küla peal tutvusi tegemas. Muidugi helistasin talle üsna tihti, et kuidas lood. 
Kuna kõik oli korras, siis olime ikka üsna pikka aega emmega metsas ja saak oli ka korralik. 

Ahjaa oleks juba unustanud, et nägin metsas selle aasta jooksul esimest kord USSI 💀. Ossa tuhat ja tuline, milline kuum jutt minust läbi käis. Tantsisin ikka tükk aega jalalt jalale ja värisesin üle kere. Ta oli küll ilusti keras ja nautis päikest, aga minule sellest täitsa piisas, et endast väljuda 😃. 
Mul ei ole nende vastu midagi, aga ma jälestan neid.
Õnneks rohkem ma selliste tegelastega kokku ei puutunud.

Mõnus seenel käik möödas läksime koju ja hakkasime neid puhastama. Saime omajagu palju porgandiriisikaid, mida saab kohe praadida ja süüa. Mmm... kui head need ikka olid.

Tegus laupäev möödas keerasime magama ja magasime nagu notid.

Pühapäeva hommik algas minu jaoks katastroofiga, sest piiga oli oma mässu sisu laiali laotanud 😂. Nii pidingi kõige pealt seda kaost koristama ja harima. 

Emme tegeles kupatamist vajavate seentega. Panin Carola magama ja käisin surnuaias. Minu jaoks on see koht, kus ma saan tagasi oma sisemise hingerahu. Maa keeli öeldes saab linnukese kirja. Minu jaoks hea mõttes. Ma käin seal hea meelega ja teen kõik korda. 

Nüüd peatungi natukeseks sellel teema. Minu vanaisa hauda käib koristamas ja tegemas juba aasta kümneid üks vanem naine (meie sugulane mitte võõras). Sellel päeval juhtusime puht juhuslikult mõlemad surnuaias olema. Nii kasutasin juhust ja jätsin auto seisma ning lippasin tema juurde, et natuke rääkida. Nii nagu ikka rääkisime, kuidas kõigil läheb ja mis keegi teeb. Aga nüüd selleni, mis minule sellest vestlusest väga hinge jäi. 
Rääkisin, et ikka ja alati kui ma siin käin panen ka vanaisale küünla, kuigi ma ei ole teda kordagi näinud, mille peale ta ütles mulle:,, Aitäh, Sulle.". Need sõnad jäid mulle nii südamesse. Miks? Esiteks ma tundsin temas ennast ära. Minagi ütlen alati aitäh neile, kes mind abistavad või mingil muul moel toetavad. Seda ütlen ma südamest mitte niisama, et oi peaks vist Sind, Sind ja Sind selle eest tänama. Elu on õpetanud kas selline asi on Sinu sees või mitte.  
Teiseks on see minu jaoks nii väike asi, aga mulle tundus, et Tema jaoks oli see väga suur asi.
Peale seda lõppeski meie jutuajamine ja ma sain enda toimetusi tegema minna endal hinges selline soe tunne. Ma ei oska seda täpselt vist edasi anda, aga ma olin saanud sealt sellise positiivse energia laengu, mis saatis mind terve päeva. 
Alustasin vanaema omast. Riisusin, istutasin lille, panin küünla ja edasi suundusin issi juurde. Päev oli selleks ideaalne. Seal oli natuke rohkem toimetada, aga sain hakkama. 
Seal tabas mind väike helluse hetk, sest paljudki jäi talle ütlemata, mida ma ei saa enam kunagi teha. 
Jah, mul olid muresid ja leidsin ka mõne häda vale, et mitte teda vaatama minna. Nüüd küsin endalt, et miks küll, aga mingil põhjusel see pidi nii minema. 
Sina mu lugeja pea ikka oma lähedasi ja kalleid inimesi meeles ja ütle neile, et nad on Sulle kallid, ning külasta neid, sest järgmisel hetkel võib olla juba hilja, liiga hilja. 
Minul jäi üks kõige olulisem asi talle ütlemata, mida ma ei saa enam kunagi teha. 

Need toimetused tehtud läksin emme juurde. Carola oli mingi tund tagasi ärganud kui mina jõudsin, aga ukse taga juba kuulsin, et ta nuttis. Ju ta tajus, et ma tulin. Emme sõnul oli ta väga tubli laps olnud ja oli just nutma hakkanud. 

Lõpuks läksime aiamaale, et viimased aiasaadused üles võtta ning kartulid aiamaalt maja juurde tuua. Kartulid järelkärus ja muu staff üleval võis meie sõit alata. Eriti toredaks tegi selle see, et onu istus koos Carolaga seal kärus kuni maanteeni jõudsime. Laps oli nii õnnelik ja rõõmus. Oma lapsepõlv tuli kohe meelde. 
Ütlesin emmele, et mina olen ikka maale loodud. Ma tunnen ennast seal nii hästi. 

Kartulite kunn

Sõiduks valmis

See suur töö ka tehtud tegi emme head õunakooki, mis viis keele lausa alla. Mina ei suuda oodata kuni see jahtub ja emme teab seda, sest tõstis mulle kohe suure tüki seda "püreed", sest kõik oli nii vedel ja tahenemata. Aga see oli nii paganama hea. 

Vot selline tore ja vahva nädalavahetus oli meil maal. Tundsin end vaba, rõõmsa ja õnnelikuna, sest suur unistus seenel käia sai ka täidetud.

Teatud põhjustel pidin maalt koju tulema, aga tegin seda alles esmaspäeval. Ma oleks seal veel mitu päeva olnud ja aidanud emmel talveks valmistuda, aga jah...

Laupäeval ootab meid Musununnuga ees väike aeg ainult meile kahele, sest minu armas Liisu tahab Carolaga koos midagi põnevat teha. 

Nautige päikest ja seda vapustavat sügist.
Marve