reede, 29. detsember 2017

Meie pere vahvad jõulud

Sauki taas!

Nii nagu lubasin, siis täna veel üks postitus. Seekord, siis meie jõuludest. 
Kirjutan, siis väikese sissejuhatuse ka sellest, kuidas meie jõulud algasid ning lisan ka pilte. 

Kõigepealt lõhkusin jõuluhommikul ära ühe kuuseehte, siis avasime advendikalendri viimase päeva ning lõuna ajal istusime Andri perega koos. Jõululõuna Musu vanemate juures oli selline lihtne. Natuke näksimist ja kakaod. Avatud sai ka mõned kingitused. 
Peale seda tulime koju ja sain oma kingituse. 
Asjad maale kaasa pakitud ja auto stardiks valmis, külastasime veel musununnu vanaema, vanatädi ja tädi. Jutustasime seal natuke, avasime kingitusi ning võtsime suuna maale. 
Enne seda käisime veel musununnu onu pere juures ning kallistasime ja soovisime neilegi ilusat jõuluaega. 
Lõpuks võis sõit maale alata. 





Advendikalendri kingitused ning minu kingitus
Venna Riho oli juba maal, aga õe pere veel polnud. Nii tegimegi enne sööma hakkamist aega parajaks. Jutustasime emmega niisama ja kasutasin võimalust, et emme uues arvutis blogipostitus teha, mida saab lugeda siit.

Lõpuks olid kõik ilusti kohal ja võisime sööma hakata. Sõime nagu tavaliselt liha, kartulit, kapsast, kana, verivorsti, ning laualt ei puudunud ka emme tehtud sült ja pasteet. Need on lihtsalt nii head, et keele viis alla.
Enne sööma hakkamist saime aga nii palju naerda, sest üksteiselt võeti isegi valmis tehtud võileivad ära. Pool saia ja karp pasteeti kadus laualt nagu muti auku. 
Lõpuks sai süüa ka. 



Kõht head ja paremat täis ning videokõne tehtud hakkasime kinke avama. 
Nii tore oli see, et igaüks avas oma kingid kohe mitte ei jäänud ootama ja peitma.
Meie Tipsul on kinkide avamine väga selge, sest advendikalendri kingid avas ka tema. Küll meie väikese abiga, aga siiski tema.
Üheks kingituseks sai ta Fisher Price telefoni, mille täitsa ise 3 minutiga lahti pusis. Ja kui õnnelik ta selle üle oli kui ta selle lahti pusis. Teiseks kingiks sai ta koer Maxi. Sellegi üle oli ta nii rõõmus. Tänaseks teab ta väga hästi, kuidas rihmal nuppu vajutada ning, et talle on vaja järgi kõndida. No ja Peppa tudukatega jalutati ka mööda tuba ringi. 







Kinkide avamisel ja asjade uurimisel oli meil taaskord nii palju nalja. Kõigepealt oli kingipaberitest selline hunnik nagu oleks terve maailma kingid avanud, ning siis uuriti, puuriti, prooviti asju, millega mida teha saab, ning peale selle oli meil taaskord ägedad videokõned. Ühes telefonis oli üks õde ja ta pere ning teises teine. Uskumatu kuidas tehnika on ikka arenenud.
Üks igati vahva kõne oli Hiiumaale, sest nägin õigemini nägime kogu õe pere ära ja isegi kingitused.
Lõpuks oli ikkagi kõik pere ilusti koos. Küll eripaikades, aga siiski koos.
Õhtu lõppes meil lauamängu mängimisega. Peab tunnistama, et täitsa äge mäng on see "5 sekundit". Keel ja mõistus läheb ikka nii sassi. Samas ei ole seal ette antud õigeid vastuseid. Nii saab üheskoos vastuste üle diskuteerida ning arutleda. 
Kokkuvõtvalt oli üks äraütlemata tore jõuluaeg, sest pere oli koos ning sai palju nalja ja naerda. Magama saime alles 02.00 paiku, aga see aeg oli seda väärt. 



Meie pere kingitused maalt kõik ühe pildi peal.



Üks kingitus on pildilt puudu, sest see oli klaasist, ning avades oli see katki. Ma korra alguses juba mainisin, et lõhkusin kodus ühe kuuseehte, siis õhtu lõppes ka kildudega. Killud pidid ju õnne tooma. Jääme, siis seda suurt õnne ootama. 
Olen küll ääretult õnnelik kõige selle üle, mis mul on ning mida saavutanud. Nurisemine ei vii siin elus ega ilmas kuhugi. Inimene peab tundma rõõmu ja uhkust selle üle, mis tal on, ning mida saavutanud. Elu on elamiseks ja nautimiseks mitte hullude eesmärkide seadmiseks. Elu tuleb elada üks päev korraga ning tšillilt ja mitte stressata. Inimese kõige suurem vaenlane pidi stress olema. Kaldusin küll teemast kõrvale, aga järelikult pidi see mõte siia kirja saama. 
No ja kui mind ümbritseb iga päev selline nunnu naerupall, siis ei saagi stress tulla. Peale selle vajab laps oma kõrvale rõõmsaid vaemaid mitte stressavaid. 
Võiksin selle teemal veel kirjutada, aga see on teise postituse teema. 

Nüüd jõulude juurde.

Esmaspäeva hommikul sõitis musununnu emme juurest tööle ja meie tulime õe perega.
Hommik oli meil taaskord naerune, sest meil sai nii palju nalja. Alustades sellest, et õepojal oli armuke, minu pikk pats sai coca colaga kokku ning meil oli kommi järamise võistlus. Emme sai kingiks Kalevi kommivaagna, ja kui see lagedale toodi olime nagu hagijad kallal. 
Lõpuks tõi Riho veel poest toffifeed ja seegi kadus muti auku.
Lõpuks oli kell nii kaugel, et emme hakkas meile söögipoolist ja sisse tehtud saadusi kaasa pakkima. Küll need emmed on ikka head. 

16.00 paiku jõudsime koju. Puhkasime natuke Vunksuga ning hakkasime õhtuseks koosviibimiseks sättima. 
Kella 19.00 paiku läksime Vunksuga musununnu vanemate juurde, et nendegagi jõulusööki süüa. Musu õde küll polnud oma peiksiga, aga sellest hoolimata oli meil väga vahva ja tore.
Enne sööma hakkamist ootas taldrikutel väike üllatus. Muidugi polnud meil õrna aimugi, millega tegu. Lõpuks oli see hetk käes kui saime ümbrikud avada. Ümbrikus olid Draamateatri piletid etendusele "Finaal", mis toimub 16.01. Ootame huviga. 
Ümbrikud avatud saime sööma hakata. Taaskord tavapärane jõulusöök. 
Seekordne õhtugi oli tore, sest see lõppes jõuluvana külastusega. Carola jaoks oli see küll väga suur šokk, sest ta nuttis kogu aja. Samas kinki vastu võttes ütles ilusa selge häälega kinki, päka, aitäh.
Kurb muidugi, et nii kartis, aga see vist sellel eale iseloomulik. Kogu selle melu käigus unustasime piltegi teha. Filmisime, aga pilte ei teinudki.
Jällegi oli ta oma kinkide üle väga uhke, sest nüüd saab ta ise oma uute pottide ja pannidega ning Peppa mütsi ja põllega nukkudele süüa teha. Pärast saab üleliigse sodi kokku pühkida või, siis emmet abistada.
Põll ja müts sai täna juba sisse õnnistatud, sest tegi koos issiga süüa. 
Taaskord ei puudunud meie seltskonnast naer, sest Vunksu suutis kogu rahvast naerutada. Kohe meenub kui ta tahtis kapi ääre peale istuda, aga vajus kuidagi kappi ja ütles: "Pekki". Võib olla see ei olnud see sõna, aga meile see nii kostis ja saimegi taaskord naerda.






Õige kokk ju maitseb ka, mis teeb


Pildilt puudu maiustused, mida oli ikka omajagu, ning voodipesukomplekt
Teise jõulupüha puhul käisime ka musununnu vanemate juures. Sõime koos, istusime niisama ja jutustasime. Üks vahva istumine jõulude lõpetamiseks.



Seekordsed jõulud olid Tipsu jaoks juba erilisemad. Esiteks olid need tema elu teised jõulud ning ta avas oma kingitused ise. Küll väikese abistamisega, aga siiski ise. 

Ja saidki selleks aastaks jõulud läbi.
Varsti saab aasta ka läbi ja jäämegi uusi jõule ootama.

Kokkuvõtvalt olid meil väga vahvad jõulud küll mõningaste muudatustega, aga siiski toredad. No ja need kingitused, mis kõik saime. Väga omapärased ja lahedad. Aitäh päkadele. 

Postitus tuli küll väga pikk, aga kõik sai nii kirja nagu oli. 

Süütundest

Sauki. 

Täna on taaskord nii sompus ja vastik ilma, ning miski ei tõmba kodust välja. Nii püüangi natuke pühadest kirjutada, mida on juba nii paljud blogijad teinud, ning teevad veel tänagi. Nii, et võin väikese hilinemisega kirjutada küll. Juba etteruttavalt, et tuleb väga põnev lugemine, sest meil olid väga vahvad jõulud olenemata sellest, et teistsugused kui eelnevad aastad. 

Enne seda veel üks postitus sellest, miks inimesed ei täida seda mida lubavad, ning hüppavad viimasel minutil alt ära. Mina olen seda tüüpi inimene, kui ma midagi kellelegi luban, siis täidan selle. Juhul kui ei tule mingeid asju ette. Kui olen ikka teisele inimesele midagi lubanud ja ei saa seda mingil põhjusel täita, annan talle sellest teada. Mitte nii, et luban ja siis kaon 7 tuule poole, ning ei anna endast märku. 
Minu meelest on see alatu tegu, ning minu silmis kaotab see inimene igati oma mainet. 
Peale selle, et sa teed oma lubaduse mitte täitmisega liiga iseendale (kui sul on olemas süütunne, siis sa tunned ennast kehvasti), teed sa väga palju liiga hoopis teisele inimesele. Tema on sinuga arvestanud ja loodab Sinu peale, aga siis lendab kõik äkki vastu taevast, ning lubaja ei tunne mingeid süümekaid alt ära hüppamise pärast. 
Vot sellised inimesed on need, kes ajavad mul harja punaseks, ning endast välja. Leian, et sellised inimesed on kohusetundetud. Jah on erandeid, et mingil põhjusel ei saa endast märku anda või on midagi juhtunud, aga kui sul kõik korras ja ei suvatse endast lihtsalt märku anda või leiad plaksust, et oi ma unustasin või pidin äkki tööle minema või olen nii väsinud, et ei viitsi tulla... Võtab sõnatuks ja paneb imestama. 
Uskumatu, et ilmas on olemas selliseid inimesi. Ise arvestamata sellega, mida teeb sellega teisele inimesele. Aga jah, nii suur kui on Issanda loomaaed on ka maailm. Siin leidub igasugu sulelisi ja karvalisi. 

Sellest hoolimata suudame end koguda, mis sest et enne seda oleme nutnud ühe korraliku peatäie, ning tundnud ennast väga kehvasti. 

Nii otsustasimegi eile teha ühe väikese veini õhtu, et end koguda ja akusid laadida. Vahel on see väga hea, sest teine seltskond ja muud jutud kompenseerivad lüüasaamise, vahel ei aita ka see. Vahel on vaja aega, palju aega, et lüüasaamisest üle saada. 
Õnneks eilne õhtu täitis oma eesmärgi. Igas mõttes. 

Nüüd kribinal krabinal vana juurde ja siis koju tagasi jõulupostitust kirjutama.
Nii, et täna on veel ühte postitust oodata.





pühapäev, 24. detsember 2017

Jõulumõtted

Hei, hei.

... ja märkamatult ongi jõulud käes, küll mustad, aga siiski jõulud, mida pere ja lähedastega koos veeta.

Selle aasta jõulud on meie pere jaoks hoopis teistsugune kui tavaliselt.

Hommik algas suure kohvitamisega, siis avasime viimase pakikese advendikalendrist (üks äraütlemata vahva kalender toodi meile kingiks) ning peale seda koristasin natuke eilse sünnipäevapeo jääke.

Lõuna ajal läksime Andri vanemate juurde, et tunnike tema perega istuda, ning peale seda käisime Andri vanaema, vanatädi ja tädi juures, et häid jõule soovida, ning peale seda hakkasime Läänemaale sõitma.

Enne emme juurde jõudmist käisime ka surnuaias, et seal puhkavaid inimesi meeles pidada.

Muidu oleme 24ndal Musu perega koos istunud, aga see aasta oleme maal minu pere juures, sest musununnu läheb homme hommikul tööle ja tuleb suhteliselt hilja töölt. Nii ei pea pimedas maale sõitma hakkama. Nii istumegi homme Musu perega, et koos jõlusööki süüa ja koos ehk mõni kingituski avada.
Täna tõotab ka väga vahva õhtu tulema, sest pere on jälle koos.

Peale selle tundub, et olen hea laps/ema olnud, sest sain juba nii vahvaid kingitusi. Aga kõigest juba järgmine kord.

Kohe varsti peaks osa perest kohale jõudma ja saame sööma hakata.

Lõpetuseks soovingi Teile mu lugejad ilusaid jõule, vahvaid kingitusi ning muidugi head ja paremat süüa. Ärge, siis ainult liiale minge.

Hoidke ja armastage oma lähedasi, ning öelge, et nad on teile kallid ning hoolite nendest.

Häid jõule Teile mu lähedased, sugulased ja sõbrad ning lugejad.




reede, 22. detsember 2017

Kui sa ikka midagi tahad, siis küll sa selle saad.

Sauki.

Appi kui kiiresti ikka aeg läheb. Alles oli teine advent, nüüd juba kolmaski möödas ja kohe, kohe on jõulud.

Püüan täna teha väikese kokkuvõte möödunud aegadest, mis on olnud täitsa vahvad.


Reedel (08.12)  tulid Sannu ja Kreta meile. Käisin neil järgi ja peale seda tegime üheskoos poetuuri. Tuur tehtud võtsime suuna koju. Õhtul jutustasime niisama, tegime head süüa ja lõpuks piparkoogitaigna. Tuba oli kohe nii head lõhna täis. Meie Tipsugi sai selle teost osa. Segades massi pliidil olevas potis, mis lõppes puulusika välja tõstmisega ja emme riiete kokku tegemisega. Ühesõnaga üks vahva taigna tegu.

Laupäeval käisin haltuural. Aitasin ühel noorel perel magamistoa seina struktuurivärviga ära teha. Tulemus sai täitsa kena.
Õhtul tegime kõik koos piparkooke. Meie Tipsul oli see päris esimene kord ise teha. Talle väga meeldis. Vajutas ise kujusid, rullis tainast, määris issi algatuslikult jahu näkku ja pähe. Lõpuks glasuuris ja sedagi jagus nii suhu kui omale pähe määrimiseks. Ühesõnaga üks suur mäkerdamine oli, aga laps oli rõõmus.


Sama päeva hilja õhtul juhtus minuga üks jõuluime, mida mainisin juba eelmine kord. Lõpuks sellest lähemalt. 
Pühapäeval 10.12 oli Saku Suurhallis Disney filmimuusika kogupereshow.
Ma ikka ootasin ja lootsin, et äkki Instagrami loosiga võidan . Aga tutkitki. Laupäeva õhtul teki alla minnes ja telefoni vaadates vaatasin, et Siiri oli kirjutanud. Vestlus algas sellega, mis homme teeme jne. Lõpuks lõppes vestlus sellega, et neil üks vaba koht showle. Kas tahan Carolaga tulla? Algul olin ikka väga sõnatu ja ei uskunud oma silmi, mis lugesin. Lõpuks ma ei kõhelnud ja olin sellega kohe nõus. Ma olin õhtul ikka nii põnevil sellest. Ei suutnud uskuda, et selline asi minuga juhtus. Võib öelda, et jõulud on imede aeg.
Pühapäeva hommik käes olin ma nii põnevil ja ärevil. Põnevil ikka sellest, kuidas minuga selline asi juhtus, ning mis seal saama hakkab. Ärevil olin sellepärast, et see oli meie piiga esimene nii suur kontsert. Ma ei teadnud, kuidas ta seal reageerida võib, kui nad seal laulma hakkavad.
Õnneks minu õudusunenägu sellest, et peame peolt lahkuma, ei täitunud. Vunksu oli nii tubli ja vaatas kogu showd ilusti mu süles.
Show ei olnud minu jaoks just suurem asi, sest seal ainult lauldi ja suurt tegevust nagu ei toimunudki. Teine vaatus vajus ikka nii ära, et lapsed lausa karjusid selja taga ja seda oli üle saali kuulda.
Aga jah. Emotsioon oli suur, sest sain sinna ja Tipsu pidas end nii suurel showl tublisti üleval.
Samal ajal käisid musu ja lapsed Kohilas laadal ning niisama sõitmas ja aega nautimas. 

Ootame pidu

Päeva kangelased



Teisipäeval saabus Nunnule jõuluvanalt kiri. Ma olin ikka nii põnevil seda avades ja uurides. Nagu väike laps, kes saab oma esimese kommi.


Neljapäeval 14.12 oli minu sünnipäev, mis oli eelmistest aastatest erinev, sest sellel päeval ei kutsunud endale külalisi. Miks? Kuna Andril oli Saku Suurhallis jõulugaala.
Nii ei hakanudki midagi orgunnima, sest koos on ikka lihtsam ettevalmistusi teha.
Päev oli mul muidu ilus. Sain kuhjaga õnnesoove, ilusaid lilli ja kingitusi. 
Ära sai tehtud ka blogi esimene loos. Fortuunaks oli oma laps, kes võttis kõigi nimede seast ühe nime. Nii ei olnud mingit sohi tegemist. Kõik oli aus ja õiglane. 

Mõned kingitused tähtsa päeva puhul

Loosi võitja
Võitja helkurid

Sünnipäevalaps sai oma traditsioonilise tordi
Musu ema tehtud
Reedel oli meil Harku valla koduste laste jõulupidu, milles olin ääretult pettunud. Miks?
Kõigepealt toimus pidu teises kohas kui oli kutsele märgitud, jõuluvana juurde kingi ja pildi saamiseks pidid ootama elavas järjekorras nagu poes. Peale selle said lapsed kingiks erinevad raamatud. See oli küll lapse kink ja kingitud hobuse suhu ei vaadata. Lootsin, et saame samasuguse luulekogu nagu meie kõrval istunud väike tüdruk sai. Minu kurvastus oli kodus väga suur kui ma seda ei saanud. Aga teha pole midagi. Ühesõnaga minu jaoks üks lörri läinud pidu. 
Päev ise lõppes väga toredalt, sest kuusk sai tuppa toodud ja ära ehitud. 


Laupäeval oli mul mõneks tunniks täielik home alone, sest musu oli tööl ja Liisu võttis Carola. Täitsa mõnus oli. Sain natuke rahus nikerdada, mis vajas selget mõtlemist ja keskendumist. Ideaalne ajastus. 

Pühapäeval 3ndal advendil käisime Musununnu vanematega sõitmas. Täitsa toredad tunnid olid. Naised said rahus sopata ja vanaisa vaatas Tipsut. Kokkuvõtvalt sai nii mõnigi asjalik ost tehtud ja kodust sai ka natukeseks ajaks eemale.

Peale selle märkasin õigemini tundsin, et inimesed on nii närvilised. Arusaadav, et jõulu stress, aga seda on niiiii kaugele tunda. Uskumatu ikka.

Teisipäeval oli meil perepäev. Kõigepealt ajasin Keilas omad asjad ära, siis tulin koju ja sättisime end valmis, et Laagri Hortesesse minna. See oli muidugi juba nii tühjaks ostetud, aga lapsel ja issil oli tore. Laps sai joonistada, kinos Lotte multikat vaadata ning lõpuks nägi ka küülikuid. 


Täna on meil plaan Roccasse minna ja seal natuke tuuritada. 
Homme on härral sünnipäev ning õhtuks on oodata külalisi ja pühapäeval ongi juba jõulud. Uskumatu kui kiiresti ikka aeg lendab. 

Nüüd ongi õige aeg otsad kokku tõmmata ja minna päikest nautima. 

Lõpetuseks üks snapi pilt, mis pidi väga ilus olema

neljapäev, 14. detsember 2017

Head teha on hea.

Sauki,

Täna, siis see lubatud postitus sellest, et head teha on hea. 

Täna on olnud lihtsalt nii hea päev.  Peale selle, et mul on sünnipäev sain teha ka, õigemini Carola tegi, ühe perele heameelt, kes võitis loosiga endale ja oma tütrele helkuri.

Siinkohal tänan ka kõiki loosis osalejaid. 

Nüüd, aga põhilise teema juurde. 

Mingi aeg tagasi nägin Prillitoosis heategevuslikku üleskutset, et teha kingitusi suurpere lastele. See mõte hakkas mulle kohe meeldima ja tegingi selle teoks. 

Ma sain ühe armsa lõnga, mis kutsus kohe midagi nikerdama. Nii tegin ühele pisikesele tüdrukule sallikese ja väikese unekaisuka. 




Täna kiigates Prillitoosi Facebooki lehele sain veel suurema üllatuse osaliseks. 

Peale selle, et nii palju kingitusi on tehtud, nägin ka enda tehtud kingitust teiste lelude seas. See oli lihtsalt nii emotsionaalne hetk minu jaoks. 

Video saab vaadata siit. Võta see aeg ja kuula see väike pea 10 minutine lõiguke ära. Võib olla oled Sinagi midagi teinud ja leid sealt enda oma.
See emotsioon on seda väärt.

Ilusat jõuluaja ootust.

esmaspäev, 11. detsember 2017

3 päeva loosini

Hei, hei.

Teine advent kenasti möödas ja nüüd ongi õige aeg meelde tuletada, et helkuri loosini on jäänud veel 3 päeva.

Loosis osalemiseks ei ole Sul vaja teha muud kui;

likeda seda postitust,
* kui soovid võid postitust jagada, et su sõbrad või sõbranna seda näeksid, ning saaksid ka soovi korral osaleda,
kirjutada kommentaari, kellele sooviksid helkurit.


Peale selle on veel üks boonus.

Kas pole mitte tore, et need, kes likesed seda juba eelmise postituse all, saavad ühe lisahääle juurde.

Loosi läheb selline helkurpross pluss helkur sellele, kellele soovisid.



Jõulud on imede ja andmise aeg. 

Järgmine postitus juba sellest, millise imelise ime osaliseks meie Tipsuga saime.

Seniks päikest ja head loosiõnne. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Blogi esimene loos

Terekest mu lugejad,

Esimene advent ilusti vastu võetud, mis minul möödus koos musununnu perega jõulusööki süües, niisama lobisedes, ning näosaate finaali vaadates.

Tänane päev on ennekõike möödunud kodu kauniks loomise tähe all. 
Nüüd ongi õige aeg ära teha minu päris esimene blogi loosimine.

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis loosi läheb(vad) midagi, mis olen ise teinud.

Loosi läheb(vad) enda valmistatud helkurid, mida saab kasutada nii jope, käekoti, vankri jne asja külge.

Loosis osalemiseks ei ole vaja Sul teha muud kui;

* likeda seda postitust,
* kui soovid võid postitust jagada, et su sõbrad või sõbranna seda näeksid, ning saaksid ka soovi korral osaleda,
* kirjutada kommentaari, kellele sooviksid helkurit.

* loosimine toimub 10 päeva pärast ehk 14.12
Enda sünnipäeval onju tore veel kedagi õnnelikuks teha.

Nii lihtne see ongi.
Like, kommenteeri ja jaga, kui soovid, ning osaledki loosis.

Mõned näited helkuritest

Head loosiõnne

Minu hirmud

Hei, hei, Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli ...