reede, 3. august 2018

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei,

Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst. 

Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu peab. Mõõdud ja näidud on vastavuses ning korras.

Nüüd testist, mis oli ka korras. Kui näpust võetud veri oli 4,5, siis veeni oma oli söömata /joomata olekus 3,8. Peale siirupi joomist oli esimene näit 8 kopikatega ja teine 5 kopikatega. Arsti sõnul on see väga ok.

Nüüd olen ka valmis natuke Mailyst kirjutama. 


Uskumatu, et täna 40 päeva tagasi käisime ka arstil ning nägime teda veel viimast korda, ning saime talle beebi uudiseid rääkida. Täna, aga ei saa talle sellest rääkida, vaid saan ainult kirjutada. Tean, et ta on kuskil meiega ja ta on kõigega kursis, aga see pole see. 

Jah, tal sai/saab täna 40 päeva täis, et lahkuda maalt taevasse Inglite juurde. Kõik oli nagu alles ja juba üle kuu aja möödas. 
Etteruttavalt, et see postitus võib olla natuke hüplik ja pikk, sest mõtteid on omajagu, mida on ehk natuke raskegi kirja panna.

Nagu ma just kirjutasin, et seda postitust on raske kirjutada, siis nii see on, sest kogu see lugu on niivõrd uskumatu, nagu uni, mis võiks lõppeda kui ärkad. Kahjuks see pole nii. 

Vaadates tema pilti, siis ei taha mitte kuidagi uskuda ja endale tunnistada, et teda ei ole enam ning me ei saa talle helistada või kirjutada, mida oli harjunud siis tegema kui ise tahtsin. Me ei saa ka Carolaga talle videokõnet teha, mis Vunksule väga meeldis. Ta oli alati kohe platsis, kui rääkisime ning hüüdis: "Tädi Maii, tädi Maii". Vahel ei saanud isegi omavahel rääkidagi, sest Carolal oli midagi tähtsamat talle öelda.  

Samas ma mõtlen tema pilti vaadates alati koos veedetud ajale, ning asjadele mida saime veel viimases lõpus koos teha. Kui peaks mõni teda meenutav laul tulema, siis silm on ikka märg, mis kaob suhteliselt ruttu, sest ta ei olnud väga nutja tüüpi. Pigem rõõmsameelne ja positiivne ning nägi kõiges midagi head. Nii tulebki mul alati ka alateadvuses mõte, et ta ju tegelikult ei taha, et tema pärast nutame, sest ta oli, on ja jääb meie mälestusse ja südamesse, mida ei saa keegi kustutada.
Peale selle on mul hinges ja südames rahu ning soojus, sest sain talle sellel viimasel päeval öelda kõik selle, mis soovisin, tahtsin. Seda ka selle ärasaatmise päeval, kus saime olla enne teiste tulekut koos perega tema juures.

Ma ei taha pikalt kirjutada sellest, kuidas oli viimane lõpp. Põhiline oli see, et perekond ja sõbrad olid temaga ning käisid teda vaatama, kes vähegi sai. 
Kuigi tean, et ta ei paneks seda pahaks, sest eelmiste postituste kõik laused, lõigud ja mõtted kiitis ta heaks. Mõned laused oleme küll välja jätnud, aga ta ei peljanud ega kartnud kunagi rääkida oma haigusest. Pigem oli ta väga avameelne ja avatud. 

Kuna see on tema mälestuseks kirjutatud postitus, siis ei hakka ka kirjutama asju, mis oleme välja jätnud. 

Lõpp saabus meie jaoks muidugi ääretult kiiresti. Loomulikult olime kuskil oma sisimas valmis selleks, et ühel päeval võib see juhtuda. Muidugi uskusime ja lootsime, et seekordki saab haigusest võitu, aga ... Isegi kui see kallis ravim tema peal ei toiminud, lootsime, et mingi väljapääs on olemas. Me ei andnud alla... 

Siinkohal tahame tänada kogu perega kõiki neid anntejaid ja Vähiravifondi "Kingitud Elu", kes andsid meile juurde palju lootust, et Maily saab terveks. Selle ravimi ja ravi saamine tähendas meie jaoks palju. Aitäh Teile kõigile. 

Nagu kirjutasin, siis see kallis ravim ei toiminud, ning nii otsustasid hakata kasutama alternatiivravi, mis tegelikkuses toimis väga hästi. See andis meile nii palju lootust ja usku juurde, et äkki ongi võimalik taaskord võitjana väljuda, sest näidud ja analüüsid paranesid väga ilusti. Isegi arst imestas kui ilusaks need on läinud.

Kahjuks jääb minu mälestusse see päev, kui tal oli meeletu ninaverejooks, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda ja kinni jääda. Samas oli see üks armas nädalavahetus, kus saime kõik koos maja peal toimetada ja natuke koristada.

Kahjuks sai ta sel nädalavahetusel külma, mille tagajärjel ta haigestus, ning pidi jääma haigla. Sel hetkel tuli katkestada ka ravi, mis saigi kahjuks saatuslikuks. Haigus suutis end nii palju taastada, et hiljem ta sellele ravile enam ei allunud.

Sel hetkel ei tahtnud ma seda kuidagi uskuda. Tundsin, et minu silmade, kõrvade ees on klapid, mis ei lase seda infot talletada, sest lootus ja usk olid need, mis ei lasknud seda teha. Muidugi ma ei kahelnud kordagi õemehe sõnades, mis ta meile rääkis. Isegi sel lõpufaasi teisipäeva õhtul (19.06) ei tahtnud uskuda, mis ta rääkis. Ma ei tahtnud uskuda, et tal on tõesti jäänud ainult mõned päevad. See tundus kõik nii ebaloogiline, ebaaus, mõistmatu jne, sest 14.06., kui teda vaatamas käisime oli ta nii kõbus. Ta oleks isegi koju saanud, aga kindluse mõttes jäid haigla, et ehk uue nädala algul saab juba koju, aga ... Kõik hakkas niiiii kiiresti allamäge minema, et ta ei saanudki lõpuks koju.
Käies kõik need viimased päevad tema juures koos Carolaga... Tegelikkuses nägin, et olukord on kehvake, ning ta hääbub iga päevaga, aga ikkagi säilis mingi lootusekübe kuni hetkeni, mil kohtusime arstiga. 

See oli 22.06.2018 hommik kui käisime kõhubeebiga UH-s, et teada saada, kuidas tal on, ning kas saame tüdruku või poisi. Seegi hommik jääb minu mälestustesse üheks armsamaks hommikuks. 
Ma sain teada, et kõhubeebiga on kõik korras ning näidud on sellised nagu peavad.
Kõik tehtud läksime haiglasse Maily juurde, et tallegi uudistest rääkida. Me ei olnud küll kaua, sest talle oli oodata veel palju külalisi. Helistama ma talle ei hakanud, sest mingi sisemine hääl ütles, et ta ei ole selleks võimeline ja see väike hetk sinna minna ei võta tükki küljest. Mõeldud, tehtud. Perekondlik visiit Maily juurde oli seda väärt.
Sel hommikul oli neil ka 17.pulma-aastapäev, mille puhul viisime neile lillekese, kallistasime ja soovisime õnne. Istusime ja jutustasime seal kuni ta ise küsis: ,,Kuidas meil arstil läks.?" Jah, tal oli mõistus kuni viimaste hetkedeni selge ja ta sai aru, mis toimub. Olin ja olen ääretult õnnelik, et saime talle seda kolmekesi koos teatada.

Saime seal ikka hulk aega istuda, kui kuulsime ees toas võõraid hääli ja sisse astus arst koos õega...
Arsti esimesed sõnad olid peale minu õlale patsutamist: ,,Tore, et te Mailyt ikka vaatama tulite ja, et sul Maily ikka külalisi käib". 
Peale seda hakkas arst Mailyga rääkima ja asju küsima. Ja, siis tundsin mismoodi mu sees hakkas see lootuse loss lössi vajuma. Ma ei tahtnud uskuda seda, mis ta rääkis, aga tunnistasin endale, et ta on arst ja teab, mida räägib. Seda enam, et ta rääkis kõigest nii avatud kaartidega. Jah, ega mida tal ka varjata, sest asju tuleb rääkida nii nagu need on. Sel hetkel oli see väga valus tõde!

Sel hetkel kui arst koos õega väljus ja uued külalised ukse taga ootasid, sain mina talle öelda veel oma viimased mõtted. Püüdsin jääda tugevaks, et mitte nutta, aga ma ei suutnud. Ma hakkasin nutma, ning samal ajal püüdsin rääkida, millest ei tulnud midagi välja, sest ta ei saanud minust midagi aru. Nii hingasingi paar korda sisse välja, kogusin end natuke, ning püüdsin edasi rääkida, mis ka õnnestus.
Pean tunnistama, et seda vestlust oli ääretult raske alustada, sest sel hetkel sain aru, et see võib olla meie päris, päris viimane vestlus. Lõpu kallidki oli tugevad ning silitused Carola peale tulevad kohe silme ette. Sain aru, et need jäävad viimasteks.
Õhtul ema ja venda kuulates, mis seal päeval oli olnud, ning et õemees jäi ööseks haigla... Nendel hetkedel sai mulle pilt päris selgeks, et enam ei ole kahjuks midagi teha. 

Praegu mõeldes sellele laupäeva hommikule, kui õemees tuli ja teatas... See oli raske, ääretult raske, aga samas suutsin säilitada rahu. Kas seda suutis teha kõhubeebi või mõni muu tegur seda ma ei tea. Taaskord suutsin jääda rahulikuks nagu sel hommikul kui kuulsin, et issit enam pole. Jah, hinges ja südames oli meeletu valu ja tühjus, ning meeltes mõte, mida tunnevad lapsed ja õemees. Siiani mõtlen, et kuidas nad hakkama saavad. Jah, elu peab edasi minema ja elama, aga kuidas on see võimalik kui iga nurgake, toake, asjake tuletab teda meelde?
Kui kellegi on mõni väga hea soovitus või mõte, siis olen seda meeleldi nõus kuulama. 

Juba kirjutasin sellest, et mul on siiani tahtmine lihtsalt helistada ja küsida, kuidas läheb või mis ta teeb. Neil külaski käies on tunne, et ta kohe tuleb ja astub uksest sisse. Kuid kui pilk jääb püsima tema väikeses mälestuste nurgakeses nende kodus, siis saad aru, et see ei ole nii. Raske, väga raske.

Sel korral ajas asju õemees, et kõik saaks ikka nii nagu ta sooviks ja tahaks. See ei tähendanud aga seda, et jätsime ta üksi kõigi nende asjadega. Ikka ja jälle kirjutasime või helistasime, ning olime mõtetes temaga. Peaaegu iga päev suhtlesime, et kas sai midagi juba tehtud või targemaks, ning kuidas lihtsalt olemine. 
Jah, sel nädalal tundsin isegi ennest väsinuna ja kohati andis kõhubeebigi tunda, et olen natuke pinges. Õnneks küll midagi hullu ei olnud, aga ebamugavast tundest kõhus piisas, et mina end pinges tunneks.

Pean tunnistama, et sel nädalala jagati minuga nii palju häid mõtteid, mis tegid iga päeva natuke rõõmsamaks.
Nagu mulle öeldi ja kirjutati mitmeid kordi, et suudan sellises raskes olukorras olla väga suureks eeskujuks. Tegelikkuses te ei tea kui palju need sõnad mulle sellel hetkel tähendasid. See on loomulik, et sellises olukorras toetatakse inimesi, aga oli ka neid, kellega igapäevaselt ei suhtle ja nad kirjutasid mulle.

Sina, kes Sa jagasid mulle ühe kirikuõpetaja vastuse küsimustele - miks elu on nii ebaõiglane? Vastus küsimusele oli minu jaoks väga suure tähendusega, sest võtsin sealt mõned mõtted omaks sellel raskel hetkel, ning tundsin end kuidagi natukene kergemini.
Ma olen seda mõtet enne kasutanud ja kasutan ka edaspidi endale kallite inimeste puhul, et Sinu kodu on nüüd seal, kus linnutee. See mõte rahustas ja rahustab mind siiani, ning toob ka naeratuse suule, sest nii teadvustan endale, et Maily lendleb kuskil taevas, mitte põrgus. 

Asjaajamiste nädal kulges omasoodu. Mõtete, pisarate ja eksisteerimise tähe all. Päev enne matuseid oli mul võimalus Mailyt näha. Kasutasin seda võimalust, sest sisimas tundsin, et see on hea variant end järgmiseks päevaks ette valmistada. Nii juba teadsin, mis mind ees ootab. Jah, raske oli see nii või naa, aga mul oli selle võrra natuke kergem seda enam, et tulemas oli ka üsna palju inimesi. Mõeldes beebi heaolule, tegin õigesti.

Laupäev kulges omasoodu. Jah, meil oli sellega väga, väga raske leppida ja teda seal kirstukeses lamamas vaadata.
Kuna tegu oli kirikliku matusega, siis see tegi selle päeva kuidagi... eriliseks, armsaks. Kui nii võib üldse matuste kohta öelda.  
Kirikuõpetaja tegi selle hinge lahkumise maalt kuidagi arusaadavamaks ja ilusamaks, sest seal ei rõhutud surmale, vaid tulevasele elule, mis teda ees ootab. 
Kes on seda ise kogenud või sellest osa saanud, siis oskavad ehk aimata kuhu ma sihin. Võib olla vale öelda, aga see kirikust ärasaatmine oli kuidagi armas ja südamlikum. 

Usun, et nüüdseks on ta lahkunud taevasse, et meid pilvepiirilt kaitsta ja valvata. Kunagi me kindlasti kohtume ja saame koos olla. Nii nagu ütlevad laulusõnad "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik".


Siinkohal ongi õige aeg sellele pikale postitusele punkt panna, ning lõpetada see ühe armsa luuletusega, mille õemees Maily ärasaatmise päeva jaoks kirjutas. 
Minu jaoks on selles luuletuses öeldud kõik, sest usun sellesse positiivsesse ellu pärast surma. 

Sa lahkusid öös ja maha jäi valu,
nii tohutu see, et ära ei talu.
Sa oled me õnn ja me südame aare,
nüüd taevasse suundud Sa vikerkaarel.

Tuleb aeg, mil kohtume kindlasti taas,
siis kui lõppemas sügis ja lumi on maas.
Seniks hoia ja kaitse meid pilvede pealt,
lihtsalt oota ja istu ning naerata sealt.

Elad edasi lilledes, rohus ja puudes,
oled südamerõõm ja valu mu luudes.
Kaks tugevat õit jäid sust kasvama maha,
nendest kiirgab vaid headust ja ei midagi paha. 

Sinu lõpmatu headus ja silmade sära,
me südamest iial saa kaduda ära.
Sind usaldan tagasi Jumala hoolde,
saad rahus Sa lahkuda teisele poole. 


Kallis Maily, jääme Sind alatiseks igatsema. 

teisipäev, 31. juuli 2018

Aeg parandab kõik haavad. Kas tagasi blogimise lainel?

Hei, hei,

Märkamatult ongi juba juuli viimane päev ja homme algab juba august. Aeg on ikka nii kiiresti läinud. 
Olen olnud nüüd päris pikalt ka blogist eemal, sest pole olnud mahti ja tahtmist, et arvuti kätte võtta. 
See ei tähenda muidugi seda, et olen kuskil sügavas augus (vahel tuleb muidugi ka selliseid päevi ette), aga  enamik ajast olen ikka midagi teinud ja toimetanud. 
Eks aeg on see, mis parandab kõik haavad. 

See nädal tuleb meil üsna toimekas, sest iga päev on midagi. Täna olin glükoositaluvustestil, homme on õepoja sünnipäev kuhu lähme neljapäeval. Neljapäeval on ka arst. Saan testi vastused ning lihtsalt tavapärane kontroll. Nädalavahetuse plaanid hetkel lahtised, aga eks midagi ikka teeme. 
Täna tuli lihtsalt tahtmine arvuti avada ja natuke kirjutada, mis teinud oleme ning ühest asjast, mille üle olen ka ääretult õnnelik.

Kõigepealt sellest, mida oleme vahepeal teinud:
* valmistusime talveks: korjates mustikaid; keetsime maasika-mustika-mustsõstramoosi
* meisterdanud karbikesi,
* puhanud, sest pikali asend on ikka kõige parem, 
* oleme kolmekesi, ning kõhubeebiga nautinud Eesti paikasid, metsi, merd, loodust. Käisime Hiiumaal ning tuuritasime Haapsalus, kus tutvusime rongidega, bussidega. 
* oleme käinud laatadel,
* nautinud vett nii meres kui koduses basseinis,
* aidanud emmel marju korjata ja aurutada,
* grillinud ja nautinud Eestimaa kuuma suve,
* teinud ka elementaarseid koduseid toimetusi,
* veetnud lihtsalt aega koos lähedastega ja sõpradega,
* kuulnud ja saanud kingitusi/meeneid lähedaste reisidelt,
* valmistunud vaikselt lasteaiaks, millest tuleb ka tänane postitus.

Enne seda aga väike sissejuhatus eilsest mõnusast istumisest õemehe venna juures, kus Carolal oli nii äge. Pean tunnistama, et mul endal ka. Peale selle, et saime lihtsalt koos grillida tulid sinna ka meie sõbrad. Carola oli nii leilis kui nägi Elisabethi, kes saab alles poole aastaseks. Ta ikka katsus ta käsi ja jalakesi ning isegi kallista. Sannust, Ketust ja onu Marekist rääkimata, kes kinkis talle ämbri koos plastiliinidega ja vormidega. 
Kõigepealt kui neile külla jõudsime võtsid meid vast koer ja viis kiisupoega. Appi, kui ägedad nad olid. Carola oli neist nii leilis. Mina muidugi ka, sest selline vaatepilt ei ole enam tavaline, et nii palju kiisusid saab ühel hoovil nii vabalt joosta. Peale seda nägime kukkesid ja kanu, kellel oli nii äge kollane akendega maja nagu nukumaja. Carola kuulis esimest korda päris enda lähedal kuke kiremist, mis teda natuke ehmatas, aga samas pakkus nalja ka. Saime ka peremehe käes olevale kukele pai teha. Vunksu ise ütles endale: "Ei karda", ning ta ei kartnudki. Tegi ilusti pai ja käis mitmeid kordi ikka neid kanu ja kukki vaatamas. Veel sai mängida ühe poisiga, kes ta ühel hetkel pealaest jalatallani mullaga üle viskas. Muidugi sel hetkel ka igasugune mäng lõppes, sest Vunksu oli nii õnnetu. Õhtu lõppeski mõnusa grilliga, jutustamisega ning maja ekskursiooniga.

Täna käisin aga seda glükoositesti tegemas, mis pidavat ikka hull olema. Siinkohal pean tänama Maarja-Liisi, kes soovitas mul selle joogi külma panna. Nii pidavat natuke leebem seda juua olla. Mõeldud tehtud. Pean siinkohal ütlema, et tal oli igati õigus, sest külm sidrunisiirup, mis oli natuke hapukas ja külm oli täitsa joodav, aga peale selle joomist... Ühel hetkel oli kurgus klomp, mis tegi selle olemise eriti kehvaks. Enne teise vere võtmist ehk tund pärast selle joogi joomist tundsin end nii kehvasti, sest mul oli palav ja klomp oli kuskil kinni, mis ei tahtnud kuhugi kaduda. Veri võetud istusin veel tunnikeseks toolile, et viimane vereproov ära oodata, mis ei olnud ka sugugi mõnus. Oleks võinud nende vereproovide võtmise ajaks ajaks panna kanüülikese, et proovid kätte saada, et ei peaks kogu aeg seda torkimist taluma. Aga noh,  palju tahad vähe saad. See torkimine ja kolmest kohast vere võtmine oli ka omamoodi, sest ma väga ei kannata kui veenist verd võetakse. Mitte, et see keerukas oleks, aga lihtsalt see on nii ebamugav ja vastik. Kaks tundi möödus tegelikkult kiiresti, sest jutustasin seal ühe naisega ning vahepeal sai ka telefonis ringi surhvatud. 
Selle hommiku tegi eriliseks see, et kui kaks tundi mööda sai, siis see naine ütles mulle, et mul on tunne, et me veel kohtume. Justkui selgeltnägija. 
Protseduur läbi läksin õemehe juurde, kus Sannu ja Ketu vaatasid Carolat. Öö veetsime ka seal, sest nii oli mul hommikul hea lihtne arstile minna ja Carola sai hommikul ilusti magada ka nii kaua kui jaksas. Laste sõnul oli ta väga, väga tubli laps olnud, mis minule kui emale teeb ainult heameelt.

Nüüd aga sellest lasteaiaks harjutamisest.
Kes meist vahel ei võrdleks oma last teisega, kes oskab näiteks rääkida rohkem, kes paneb juba ise riide, kes sööb ilusti kahvli/lusikaga või käib juba potil. 
Mina püüan suhteliselt vähe Carolat kellegagi võrrelda, sest lapsed ja nende areng on erinevad. Mina olen lähtunud tema kasvatamisel pigem oma südamehäälest. Juba väikesest peale on see nii olnud. Kui mina või laps uueks muutuseks valmis ei ole, siis ei tule sellest ka midagi välja. 
Nii kuulasingi ükspäev oma südant ja hakkasime proovima mässu vaba elu ehk potitamist. 
Esimene nädal oli ikka see, kus enamik pissit tuli püksi. Nii magas ka uned mässuga, sest pidamine puudus. Olgem ausad, et lõpuks ajas ikka harja punaseks küll, sest ise ütleb, et pissi käib potti, aga teeb ise su silme alla püksi. 
Saan aru, et ta on alles väike ja uute asjadega harjumine võtab aega, aga mul hakkas lõpuks ikka kannatus katkema, sest ta ei saanud kuidagi aru, et piss käib potti mitte püksi. Ju ta ei olnud selleks muutuseks veel ise valmis või lihtsalt puudus arusaam, mis see pott on ja mis selle peal tehakse. Ega ma jonni ka jätnud. Lasin tal edasi püksi pissida ja isegi natuke tunda seda ebamugavustunnet, et äkki hakkab aru saama kui vastik on piss püksis tunne. 
Nädal ja paar päeva peale tegi ta ise selle üllatuse, et küsis potile ning pissis ilusti potti (10. juulil). Mina muidugi kiitsin teda, et on väga tubli ja lasin tal selle ise ära valada. See päev oli saatusliku tähendusega, sest sel päeval hakkas ilusti potil käima. Ta teadis, mis teda ees ootab kui on potti pissinud. Vahepeal juhtus muidugi ka õnnetusi, sest ta ei saanud ikka aru kas on pissu häda või mitte. Nüü võin öelda, et ta on kaks nädalat ja kaks päeva ilusti potil käinud ja mulle tundub, et ta on sellega "sina" peal. 
Pikematele sõitudele oleme mässu pannud, mis talle üldse ei meeldi, sest on harjunud potil käima mitte püksi. Alati kui mässusse teeb, siis vaatab, et pissu mööda jalgu maha ei jookseks. Kuigi see tuleb tal ikka jalalt jalale tammudes ning nuttes. 
Reedel proovisime juba lõunaune magada ilma mässuta, mida olen kasutanud tänaseni. Thuithuithui kiita ei tohi aga pesud, voodi ja vanker on jäänud ilusti kuivaks. Jah, ta magab mul siiani vankris ja õues, sestr ise avaldab selleks soovi. Öeldes mulle: "Vanki tuttu".
Eile proovisime ka esimese autosõidu ilma mässuta teha. Loomulikult kile oli pepu all, kui peaks õnnetus juhtuma. Ei juhtunudki midagi. Pepu ja pesu jäi ilusti kuivaks. Koju tagasi sõites olime ka ilma mässuta ja kõik jäi kuivaks. Eile õhtul sõitsime Tallinna ja sealt edasi Kakumäele. Uurisime ja vaatasime seal neid loomakesi ja siis lõpuks pissisime ilusti potti, mida tassin igale poole kaasa :). Õhtul sõitsime sealt Puhangusse ja kõik oli kuiv. Täna sõitsime linnast koju ja ta jäi autos magama ning taaskord oli pepu kuiv. Muidugi kohe kui ta ärkab küsib ta ise pissile. Kui ma selle ära unustan, siis läheb ise. Oskab ilusti pesu alla tõmmata ja teeb oma toimetused ära.
Nii palju südant mul veel ei ole, et ta öösel ilma mässuta jätta, sest hommikul on natuke ikka midagi mässus. Aga ta on juba nii tubli, et võtab ise hommikul mässu ära, viskab selle prügikasti ja kasutab edaspidi potti. 
Peale selle kui ta on pissi või kaka ilusti potti teinud kiidame teda ja ta ise tunneb ennast ka nii õnneliku ja tublina. Ta kohe kiidab ka ennast, öeldes endale: ,,Väga, väga tubli!". 
Usun, et mõni vanem, kes seda postitust loeb mõtleb, et laps juba nii vana ja alles nüüd hakkas potil käima. Mina tunnistan seda, et olen kõiki neid uusi asju ja muudatusi teinud koostöös oma südamega ning Vunksuga. Kui meist üks ei ole selleks ikka valmis, siis ma ei hakka seda peale suruma, sest tean, et lõpuks on see, et mõlemad oleme pahurad, trotsis ja nutame, ning sellest ei tule midagi välja.
Järelikult oli ta selleks lõpuks ise valmis ja tahab olla ilma mässuta. Võib olla aitavad kaasa ka need kuumad ilmad, mis on olnud, sest ta on saanud olla palja pepuga ning pole midagi, mis teda häiriks. No ja kindlasti on see tema tahtmine, sest ööunne minnes on meil suur riid, sest ta ei taha mässut. Eks ühel päeval tuleb ka see, et oleme valmis mässudest täitsa loobuma. Praegu ma sellepärast ei muretse. 
Kokkuvõtvalt on potitamine kulgenud suurema stressi ja paanikata ning pealesurumiseta nii minule kui Vunksule, mis on minu jaoks tähtis. Kes meist tahaks olla uut asja õppides või katsetades stressis, kurnatud ja hirmul. Usun, et mittekeegi. Nii ei taha ma seda ka oma lapsele. 
Igatahes mina olen õnnelik selle üle, et suurema stressita ja paanikata on hakanud Vunksu ilusti potil käima ja ta ei karda seda. 

Muidugi on selle potitamise juures ka üks suur miinus, milleks on wc-paberi suurem kulu :D, sest nüüd tarbivad seda juba kolm inimest :D. 
Minu jaoks on see taaskord üks suur oskus, millega saab laps ise lasteaias hakkama. Loodan ainult, et tal ei teki ühel hetkel poti stressi. Thuithuithui kiita ei tohi aga praegu käib ta seal rõõmuga. 

Nüüdseks sauki ja aitäh, et olete ikka minuga.
Loodan nüüd blogimise reele tagasi saada. 

Lõpetuseks üks pildike meist. Pisipõnn on 26 nädalane, kes tunneb end emme kõhus hästi.

esmaspäev, 18. juuni 2018

Kas Sina saad öelda, et Sa oled õnnelik?

Hei-hei,

Täna tahan jagada Teiega ühte mõtet, mis mina tabas. 
Hoiatan, et see on kirjutatud emotsiooni ajal. Seega võib seal olla midagi, mis Sulle ei meeldi või Sind häirib. 
Hiljem kui seda ise loen, siis võib juhtuda see, et kustutan selle, sest asi tundub ikka hull. 

Ehk olete kursis, et nädalavahetusel oli EBA ehk eesti blogiauhinnad. Kirjutan natuke sellest ja siis jätkan oma mõttega, mis mind tabas.
Tulles korra EBA juurde, siis ehk veel mäletate kui küsisin Instagrami storys, kas võiksin sellest osa võtta. Muidugi positiivset tagasisidet oli omajagu, aga siiski oli minus mingi kahtlus ja ma ei osalenud.

Mis kahtlus ja miks ei osalenud?

Mulle lihtsalt tundub, et mul ei ole maailmale midagi sellist jagada, millest saaksid teised õppida. Tean, et hetkel on ka neid lugejaid, kes arvavad teisiti. Ehk, et kirjutan nii, mis kutsub lugema, ning millest on ka midagi õppida.
Harva kirjutan ka selliseid negatiivsemaid postitusi, sest eluke sujub kuidagi hästi ja pole mille üle kurta. Eks vahel kurdame kõik millegi üle. Olgu selleks teada tuntud kehakaal või mõni viga siin/seal. Mina olen üldiselt rahul selle vaatega, mis peeglist vastu vaatab. Jah, kõhuke on hetkel küll suurem ja on näha ka, et teised asjad natuke suurenevad 😊, aga olen siiski rahul.
Eks ole näha võib olla järgmine aasta, sest sügisest algab meil uus eluke (Vunksu läheb ju lasteaeda) ja aasta lõpus on meid kolme asemel neli. Võib olla siis tekib tunne, et mul on midagi sellist, millest saavad ka teised õppida või mõni kogemus, mis kõrva taha jätta.
Jah, ma ei promo oma blogi väga, aga need lugejad, kes jälgivad... neid on omajagu. Olen õnnelik, et ikka ja jälle leiate tee mu blogisse.
Isegi kui Teid on kokku 100 olen ääretult õnnelik, sest järelikult on ikka ja jälle neid, keda huvitab mis toimetame. 

Nüüd minu teema juurde...
Tahtsin kirjutada hoopis sellest, kui rõõmus ja õnnelik olen selle üle, et meid ja mu last ümbritsevad nii toredad inimesed.
Ma saan öelda, et tal on olemas vanaemad, vanaisa, tädid, onud ja sugulased, ning isegi juba mõned sõbrad, kellega saab oma päevi veeta, keda mõnel lapsel kahjuks pole. Muidugi suurim asi on see, et tal on olemas mõlemad vanemad, mida osadel lastel ka kahjuks pole. Ma ei hakka lahkama seda miks ei ole või mis põhjusel, sest neid on nii palju. Sama palju kui on inimesi sama palju on ka arvamusi/erimeelsusi, mis viib inimesi lahku. 

Paar päeva tagasi jalkat kuulates ja oma last koos issiga diivanil istumas vaadates, tekkis mul äkki mõte, et kuidas saavad näiteks mõned mehed/naised teha vahet teise mehe/ naise lapsel. Seda enam kui see laps on, näiteks sama väike nagu meie Vunksu. Tema, kes ta on alles nii sõltuvuses täiskasvanust ning kes vajab igakülgset tuge ja hoolt. Jah, kõik ei ole sellised ja võtavad ka teised lapsed omaks, aga on ka neid, kes ei võta ja teevad vahet. 
Võib olla tekkis see mõtte sellest, et issi võttis omale näksi ja Vunksu krabas selle temalt lihtsalt ära enda kätte. Onju küll neid peresid (loodan, et juba vähem), kus vanemad maiustavad hea ja paremaga ning lapsed saavad natuke või mitte midagi. Võib olla tekkis sellest see laste vahet tegemise mõte või vanema olemasolu tähtsus ei tea. Igatahes mina olen õnnelik, et minu laps saab kasvada koos oma isaga, sest lapsed vajavad neid väga. Ole sa siis poiss või tüdruk. 

Eks sellised mõtted tulevad korra ja sama kiirelt kui sa oled saanud seda mõelda on see ka kadunud. Ma isegi ei tea miks see mõte mulle pähe tekkis. Õnneks oli see sealt sama kiirelt ka kadunud, sest nüüd emana saan aru kui tähtis on lapsele mõlema vanema olemasolu. 
Jah, õpetajana sain ka sellest aru, aga mitte niimoodi, sest ma ei kuulnud, et keegi oleks mööda maja "Issi" karjunud nagu meie Vunksu, kui ta issit ei suuda leida. Olgu ta siis kuskil teises toas või õues. Sama on ka minuga. Kui ta mind ei näe/leia, siis hüüab "Emme". Jah lasteaias kuuled ka neid sõnu, aga hoopis teises kontekstis. Võib olla jäi selle lause mõte kuidagi arusaamatuks, aga kes tahtis sai aru, mis ma selle all mõtlen. 

Miks hakkasin seda postitust üldse kirjutama?

Sellepärast, et olen tõesti õnnelik, et mul on kellega jagada nii enda kui ka oma lapse pilte ja tegemisi. Ennekõike lähtun ikka lapsest. Mul on olemas inimesed, kes teda vajadusel vaatavad. Meid ümbritsevad inimesed kellele saan isegi öösel helistada kui mul on abi vaja. Olgu ma, siis kodus või maal ema juures. 
Jah, on olnud ka keerulisemaid aegu, kus on olnud üksteise eiramisi. Eks seda on igas peres, et vahel on periood, kus mingil põhjusel omavahel ei suhelda. Kõik see laabub kunagi või siis mitte, aga see teema selleks. Tulles tagasi mu mõtte juurde, siis olen tõesti õnnelik, et meid ümbritsevad inimesed, kellega saab suhelda ja kelle hoolde ma teda jätta saan. Teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad ja hoolivad temast, ning toovad vahel ka kingitusi. Olgu selleks, siis mõni mänguasi, riided, jalatsid jne. Mul on ääretult hea meel, et mu lapsel on tekkinud inimesed, kelle nime kuuleme tihti. Järelikult nad tähendavad talle juba midagi või on jätnud mingi jälje. Kahjuks ei saa ma seda temalt küsida, sest ta ei oska veel nii palju rääkida. 
Jah, olen nõus kui mõni inimene turtsatab selle lause peale ja ütleb, et mida sa ajad. Kuidas nii väiksele lapsele saab keegi midagi tähendada (va ema/isa). Jah, Sina kes sa nii arvad. Sul on ka õigus, sest ma ei saa seda väidet kuidagi tõestada. Antud olukorras käib jutt minu lapsest ja Sina kahjuks ei näe, millise emotsiooniga ta kellegi nime ütleb. Nüüd võib Sinus tekkida mõte, et mis emotsiooniga ta siis seda ütleb? Selle mõtte peale ütlen ainult seda, et kui sul on omal lapsed, siis Sa mõistad mind aga kui ei, siis mitte. Taaskord kasutan selles postituses läbi käinud mõtete, et sama palju kui on inimesi on ka arvamusi. 

Peale selle on ilmas küll ja veel neid peresid, kes on 24/7 oma lapse ja mehega koos, ning tal ei ole kellegagi suhelda või last kellegagi jätta. Isegi kas või korraks poodi minnes. Jah, lapsed on meie elu osa ja elu käib nende järgi, aga olgem ausad, et vahepeal ilma lapseta/lasteta olla on väga hea. Isegi kui ta on sõbranna juures või sõbranna jalutab teda magama. 
Eriti raske on veel selline olukord, kus laps on aktivist ja ei lase sul midagi teha või kuskil olla, ning tahabki ainult sinuga ninapidi koos olla. Raske, väga raske. Mina seda küll ette kujutaks. Jah, kui nii on, siis tuleb ja peab hakkama saama, aga kindlasti ei ole see kerge. 
Taaskord pean tõdema, et mul on vedanud. Mul on vedanud, et mind ümbritsevad inimesed, kellega saan oma rõõme ja muresid jagada ning lastki kellegi hoolde jätta. Praegu on mul tõesti vedanud, et mul on tubli laps. Ma ei kiida teda, sest temalgi on asju, mida ta ei oska. Samas olen ääretult õnnelik, et ta on nii tubli ja asjalik. 

Kogu see postitus on kirjutatud emotsiooni pealt ja sellepärast ka natuke hüplik. Selle postitusega ei taha ma öelda muud, kui seda et olen tõesti õnnelik, et meid ennekõike last ümbritsevad inimesed, kes mängivad temaga, viivad sõitma, kärutavad magama, jalutavad jne. Kõik see aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele, mis on väga vajalik oskus. 

Võib olla mulle selline emotsiooni pealt kirjutamine ei sobigi, aga Sina lugeja saad anda mulle tagasisidet, mis on igati teretulnud. 

Päikest ja ootan meeleldi teie tagasisidet. 


reede, 15. juuni 2018

Meenutused

Sauki,

Kell on alles suhteliselt olematu ja kindlasti normaalsed inimesed alles magavad. Kell on alles 05:45 ja mina istun arvuti taga. Nüüdseks on kell juba 07:45 ja olen ikka arvuti taga, sest piltide kokku panek ja kirjutatu kontrollimine on võtnud oma aja. 


Nii vara üleval, sest Vunksu tegi häält, pugesin talle kaissu, aga uni ei tahtnud kuidagi peale tulla. Nii mõtlesingi kirja panna ühe pikalt ootama pidanud postituse. 

Täna, siis natuke aiamaast, koolikokkutulekust, emadepäevast ja mõned toimetused veel.


Mida oleme aiamaal korda saatnud?


Tegelikult ikka üsna palju.

Juba vana kasvuhoone maha lammutamine ja uue paika panemine võttis omajagu aega. Alustades muidugi sellest, et Lätist tellitud kasvuhoone kohale ei jõudnud ning hiljem selgus, et neil polegi 4*2m kasvuhoonet. Kui olime juba Eestist ära tellinud helistati, et kas te sooviksite kasvuhoonet. Ühesõnaga üks suur segadus, mõttetu ootamine ning aja raiskamine.

See aasta sai maha pandud:

* tomatid,
* kurki,
* herneid (varaseid ja hiliseid, mis emme andis),
* redist,
* peterselli (seemnest, mis ei ole üles tulnud),
* türgiube,
* sibulad,
* erinevad lilled (astrid, petuuniad, peiulill ehk tagetes).

Kasvatasin esimest korda seemnest omajagu petuuniaid, mis jäid ka kuidagi hiliseks, aga nüüdseks on igaüks leidnud oma kohakese amplikeses ja on ilusti kosunud. Jah, ma olen neid vist liiga vähe näpistanud, sest kuidagi nii püstised ja väheste õitega. Aga ma ei nurise, sest siiski esimesed, mis olen ise seemnest kasvatanud.


Nüüdseks on aiamaa aeg juba nii kaugel, et saame sealt natuke saaki. Alustades maasikatest. Ma ei ole sellel alal veel väga pädev, aga igasugused tarkused vanematelt inimestelt on teretulnud. Maasikad, mis ümber istutasin kevade poole isegi kannavad saaki kuigi arvasin, et äkki olen hiljaks jäänud, aga õnneks mitte. Nüüd on meie Vunksul mida süüa. Aiamaale saabudes on esimene sõna: ,,Maasud" ja kohe suundub nende juurde. Redised ja sibuladki on ära maitstud. 

Kurgikesed alles tulevad, sest said liiga hilja kasvuhoonde.


Nüüdseks kuu aega tagasi oli ka Taebla gümnaasiumi 170.aastapäeva kokkutulek. 

Kokkutulek algas juba hommikul sportlike võistlustega. Kuna minu ja õhubeebi jaoks oli natuke liiga kuum väljas, siis otsustasin hommikul, et seekord jätan sinna minemata. 
Selle asemel läksime emmega aiamaale, et teda seal natuke aidata, sest vajadusel sain kohe varju istuda ja puhata.
Sel paaril tunnil sai palju tehtud. Jõudsime vennaga isegi kasvuhoone kile ära vahetada ja natuke asju maha panna. 
Kella 17.00ks oli meid kutsutud valla saali, kus toimus väike kontsert, mis oli igati armas ja tore ning ennekõike emadele pühendatud, sest tulemas oli emadepäev.
Kontsert läbi oodati meid koolimajja, kus saime veel viimast korda ringi jalutada ja vanu aegu meenutada, sest seda hakatakse lammutama. 
Ringkäik koolimajas oli tore, sest oli mida meenutada. 
Kohe kui kirjutasin sõna meenutada, siis meenub üks tore seik, kus minu juurde astus üks härrasmees ja küsis mu nime. Ahjaa, kui koolimajja jõudsime, siis anti meile valge kleepsuga paber kuhu kirjutasime oma nimed ja lõpetamise aasta. Kuna see mul kuidagi rinnas seista ei tahtnud, siis kleepisin selle kotile. Ühesõnaga ta küsis mu nime ja kui olin selle öelnud, siis teatas, et tema on see, kes mind esimesse klassi viis😮. Ma olin ikka väga imestunud, aga samas rõõmus, et nüüdseks 21 aastat hiljem, kus aeg on teinud oma töö, kohtusime ja saime paar sõna rääkida. 

Mõned õpikud ja töövihikud, millest ma õppisin

Pühapäeva hommikul oli emadepäev. Selle päeva puhuks küpsetasin talle šokolaadikoogi ning ostsin hortensia. Carola kinkis ühe südamekestega õhupalli. Koogi kaunistamisega ja peidus hoidmisega aitasid mind venna pere. Hommikul kui emme kasvuhooneid lahti tegema läks sain koogi ja lilled kätte ning sättisin need lauale. 

Kuna musununnu oli tööl, siis ma ei pidanud koju väga kiirustama. Saime teha rahus tööd ja olla niisama. 

Meie Vunksu lemmikloomaks on mamma (mine ema) kass Pässu

Kuu lõpus poole värvisime mingi aeg ära ka meie puukuuri, mis said 9 aastat tagasi uue kuue.
Veel käisime Sannu ja Kretaga maal emmel abis ning asju maha panemas, põõsaid istutamas ning lihtsalt kevade ilu nautimas.


Nüüdseks on aeg lõpetada, sest enne musununnu minekut saab veel natuke tukastada.

Tean, et kui oled juba korra üles ärganud ja kui uuesti voodi tagasi lähed, siis hiljem on meeletult raske end kuidagi käima saada. 
Võib olla ei lähe vaid teen hoopis ühe kohvi ja hakkan uut postitust kirjutama. 

Sauki ja ilusat algavat hommikut. 

teisipäev, 5. juuni 2018

Kõhubeebiga arstil käigust ja liigsest ravimi tarvitamisest

Terekest taas,

Täna natuke minu toredast nädalavahetusest ning ennekõike arstil käigust/ käikudest.



Alustame, siis viimasest arstil käigust, mis oli 31.05. Seal oli tavaline vaatlus nagu ikka. Mõõdeti vererõhku, küsitu tervisliku seisundi kohta, mõõdeti emakapõhja kõrgus ning kuulati kõhubeebi südant, mis oli väga ilusti kuulda. 
Miks arstil käigust? Sellepärast, et mul mõõdeti esimesel visiidil (aprilli alguses) kõrge vererühk (tegelikkuses oli see suhteliselt piiri peal 145/92) ning arvati, et ma ei peaks käima mitte ämmaemanda vaid arsti vastuvõtul. Mind määrati kohe ka kõrge riskigrupiga rasedaks. 

Muidu kõigub rõhk 110-120/ 69-80 vahel (visiidil mõõtes nt. 125/83 ja 131/84 >kõrgemad), siis ma üldse ei imesta miks see mul nii kõrgeks esimesel korral läks. Kui su ees istub ikka neli naist (2 assistenti> ühele õpetatakse, arst, kes kirjutab ja ämmaemand) ja nad kõik vaatavad sind ja teevad nägusid vastuste peale, vaatavad sind niisama või sosistavad midagi, siis teeb ikka ärevaks küll. See selleks aga põhiline, et meie pisikesega oli kõik kõige paremas korras. 

Kõrge vererõhk on minu puhul muidugi riski näitaja, sest Carolaga oli preeklampsia oht, mis ongi seotud kõrge vererõhuga. Kellel soov selle kohta lugeda, siis kliki siia.
Peale selle ei ole mul kunagi olnud probleeme vererõhuga (thui-thuio-thui kiita ei tohi), siis oli minu imestus suur kui pidin hakkama 3x päevas Trandatet võtma. Nii otsustas arst, kes mõõtis rõhuks 145/92. Ega mul midagi vastu ka vaielda polnud, sest see on arsti otsus mitte minu. 
Peale selle oli meil ka üks suur segadus, sest arst ütles, et pean enne rõhu mõõtmist olema 15 tundi rahulikult. Jah 15 tundi. Seda ei kuulnud ainult mina, vaid ka musununnu. Hiljem arst parandas ennast ja ütles ikka, et 15 minutit peab rahulikult olema, ning pean mõõtma 1x nädalas. Hiljem oma arsti juurde saades ütles ta, et sa oleksid pidanud iga päev mõõtma. Võib olla tahtis arst öelda, et mõõdaksin 1x päevas, aga ütles 1x nädalas. Võta kinni. Nüüdseks enam vahet ei ole, sest need kolme nädala näidud olid oma arsti sõnul ka madalad. Seega oli kõik korras. Ahjaa minu arstiks on Edikai Arulaane.

Liigne ravim tarvitamine?

Võib olla mäletate, et olin mingi aeg suhteliselt väsinud ja tukkusin koos Carolaga. Algul ei osanud seda suurt väsimust millegagi seostada (eks ikka kas oli halb öö või mõni muu põhjus). Nüüd enne arstile minekut torkas äkki pähe, et äkitselt see võis olla sellest rohust, mida tarbisin liiga palju, sest see tõmbas niigi madala vererõhu veel alla. Arst kinnitas mu mõtet, et see võib seda tekitada küll. 

Miks see mõte alles nüüd tekkis?

Sellepärast, et ühel hetkel vähendasin tablettide kogust. Seda muidugi arstiga kooskõlas. Peale seda kui olin kogust vähendanud hakkasin tundma end kohe paremini.

Nii hakkasingi 07.05. 2 tabletti võtma (2 nädalat) ja siis proovisin kord nädalas. Nüüd arstil käies ja oma näite näidates ütles (seekord mõõtsin juba 2x päevas), et sul kõik näidud korras ja isegi madalad. Arst arvas, et võime roovida üldse trandate ära jätta, sest hommikune Hjertemagnyl (määrati aprillis ja isegi ei öeldud kaua ma seda võtma pean. Hiljem oma arst ütles, et 35-nda nädalani) peaks ka kõrget rõhku ennetama. Nii olengi juba 01.06. saadik ilma Trandateta olnud ja näidud on nii nagu peavad (thui-thui-thui kiita ei tohi).



Nii kirjutangi, et käin arstil mitte ämmaemanda juures. Ahjaa... oma arst arvas, et kui järgmine kord ka näidud korras, siis võib olla saan ämmaemanda juurde, mis oleks tegelikult väga tore. Miks? Selle lapsega on see algus kuidagi nii hirmus olnud. No ja, mis saaks olla veel toredam kui saaksin minna sama ämmaemanda juurde, kes oli Carolala. 

Kokkuvõtvalt algas selle raseduse tuvastamine minu jaoks nii pingeliselt, et tundsin end väga kehvasti kui arsti uksest välja astusin. Edaspidised visiidid läksid õnneks paremini ja oma arst kinnitas mu mõtet, et nad määrasid mulle liiga rutakalt nii suure koguse rohtu.
Selle tagajärjel pean nüüd igapäevaselt rõhku mõõtma 2x päevas. Jah see on minu ja mu lapse heaolu nimel, aga kui enesetunne ikka hea, siis ei näe vajadust mõõta, aga pean. 

31.05. seisuga on meie väike kõhubeebi (Tita, Beebi):
* 17+4 nädalane, 
* emakapõhja kõrgus 17,
* loote südamelöögid 148-154.
* tunnen ka liigutusi💓 (tegelikult tundsin juba esimesi liigutusi kui oli 15 nädalane).

Nüüd natuke meie nädalavahetusest.

Reede hommik algas toreda sõnumiga, kus meile sooviti ilusat lastekaitsepäeva. 
Veel tegin prooviks kuusevõrsesiirupit. Panin võrsed meega kihiti purki ning jahedasse. Nüüd peab 2 nädalat ootama, et tulemust näha. Juba täna oli seal muutus toimunud. Võrsed ei olnud enam rohelised ning oli ka natuke siirupit. Jääme ootama tulemust, aga nüüd tagasi nädalavahetuse juurde. 

Issi oli meil muidugi taaskord tööl, mis oli natuke kurb, aga sellest hoolimata oli meil väga tore, sest lapsed tulid külla. Sannu ja Kreta pidid mulle ühte asja tooma tulema, aga selle tuleku juures oli veel toredam, et Marcus ehk Maku tuli nendega kaasa. Carola juba mitu aega nõuab mu käest Makut. Ohh seda õnne kui Carola ta lõpuks ära tundis, sest soenguga poisist oli saanud kiilakas, kes kannab nokamütsi. 

Terve nädalavahetus oli tuba nalja, naeru ja kilkeid täis. Küll mängiti palli, ehitati maja, vaadati telekat või elati mängule kaasa. Õueski oli meil nii vahva. Küll joosti ja aeti kassi taga, puhuti võililli, mängiti kulli, kiiguti (nii tore oli kuulata kuidas Makuga ütlesid korda mööda kiiga-kaaga), lõpuks sõime ka jäätist, mis Sannu ja Ketu tõid. Carola käis isegi Makuga poes. 

Ahjaa... Carolale toodi lastekaitsepäeva puhul kingituseks üks värviline jumpsuit ja maasikaid. 
Reede õhtu lõppes meil teleka ees mõnuledes ning niisama jutustades ja naerdes. Nii nagu ikka.

Laupäeva hommik algas meil suhteliselt hilja, sest magasin kuni jaksasin. Peale seda hakkas Sannu meile pannkooke tegema, mis kadusid peale valmimist nagu soojad saiad. 

Ühel hetkel läksid ka Sannu ja Kreta ära, sest neil olid õhtuks omad plaanid. Õnneks Maku jäi veel meile, ning Carolala oli ka huvitavam. 
Õhtu lõppes Jänese baaris musununnu vanematega ja ta onu perega. Istusime niisama ja lobisesime ning sõime Musu ema tehtud pannakaid ning isa tehtud suitsukana, mis oli nii hea, maitsev ja mahlane. Taaskord üks tore päev.

... ja jõudiski kätte pühapäev. See teeb alati natuke kurvaks, sest paratamatult lähevad kõik oma kodudesse, kes on kuskil külas. Nii läks ka Maku. 
Algul pidi küll rongiga minema, aga selgus, et kuskil remont ja nii pidi ema-isa ära ootama, kes tulid ka alles õhtu poole. Selle moega nägin ka õde ja õemeest ning kuulsin natuke uudiseid, mis paneb hindama igat päeva endale kallite inimestega. 



Nüüd ongi õige aeg see postitus lõpetada ühe pildiga, mis tuli mulle ühte testi tehes. Pühapäeva õhtusse oli see nagu kirss tordil. 



Mõne jaoks ei tähenda kirjutatud tekst midagi, aga minu jaoks palju.

Päikest Teile.

kolmapäev, 30. mai 2018

Eilse postituse tagasiside ja natuke tegemistest

Hei-hei,

Kirjutasin eile ühe postituse sellest kas jätkata blogimist või lõpetada. Olen saanud omajagu tagasisidet, et teen õiget asja ja lugejaid huvitab, mis toimetame.
Peab tõdema fakti, et kommenteerijaid ei ole olnud küll 100-de viisi, aga eilse postituse vaatajaid/lugejaid on üle 200. Juba see näitab minu jaoks midagi. 
Aitäh Teile, kes võtsid vaevaks reageerida ning kirjutada ja kommenteerida, sest see tähendas mulle palju. 
Kõige tähtsam on muidugi see, et mulle meeldib blogida ja saada tagasisidet meie toimetuste kohta. 

Nii kirjutangi täna väikese kokkuvõtte möödunud Titerallist, Keila päevadest ja eilsest mere ääres käigust. 



Luban ka pilte.

Alustame, siis Titerallist, mis toimus 25.05. Keilas, kuhu oli kokku tulnud 205 rallikat. Rahvast, vankreid oli tõesti palju, sest lõpuks said numbridki otsa, mida tuli lõpuks käsitsi juurde kirjutada. 
Igati lahe ja tore üritus. Meile kolmele (mulle, Vunksule ja kõhubeebile) selline jalutuskäik koos sõpradega sobis ning meeldis meile väga. 


Rahvast oli ikka omajagu



Natuke sellest, mis see üritus endast kujutas. 
Kokkusaamine toimus Keila turuplatsil, kus 10.30 anti start ning liiguti Keila kiriku platsile. Sealt saime kaardid orienteerumiseks ning rallibassid, millele pidime koguma märgiseid. 
Paberid käes hakkasime liikuma. 
Kõigepealt liikusime:
1) 100 tamme parki,
2) Harjumaa muuseumi juurde, 
3) uuesti kiriku juurde tagasi,
4) vana kooli asemel tehtud mänguka juurde,
5) algkooli juurde,
6) raudteejaama ning sealt uuesti kiriku platsile, kus hakkas 12.15 loosimine. 

Piisas kolmest punktist, aga meie võtsime maksimumi ja kogusime kõik kleepsud kokku. 
Kõige selle jalutuskäigu plussiks oli super ilm ja seltskond. 
Kõigi rallikate vahel toimus ka loosimine. Meie küll ei võitnud midagi (tähtis pole võit vaid osavõtt), aga meili peale tuli super kingitus. 
Milleks on:
1) kaks tasuta loengut omal vabal valikul,
2) unekooli pdf-raamat "Beebi ja UNI",
3) mõned soodustused ja üleskutsed.

Loengud ei ole tegelikkuses väga kallid, aga 10€ kokkuhoidu ja tarkused on alati teretulnud. 

Ühesõnaga üks vahva üritus, kus nägi tuttavaid, ning juhtus isegi kahe vankri kokkupõrge, kus kõik väljusid tervetena 😄. Jutustamise käigus ja üksteisele Siiriga otsa vaadates olimegi ühel hetkel rattaid pidi koos. 
Aitäh veelkord neile, kes meiega selle tee läbi käisid.

Laupäeval 26.05. oli Keila linna päevad, kus ka käisime. Ilm oli muidugi nii kuum ja õhku polnud. Ühe korra tundsin isegi, et pean kohe varju saama muidu kukun sinna samasse koos vankriga. Õnneks ei juhtunud midagi, sest vari ja külm vesi koos musununnuga jõudsid õigel ajal.
Tegelikkuses oli hirm päris suur, sest kiirabi oli meile suhteliselt lähedal, sest ühel inimesel oli juba midagi juhtunud. Õnneks oleks abi kohe käepärast olnud, aga ikkagi. Õnneks lõppes kõik hästi.
Keila päevadelt me väga midagi ei ostnud, sest midagi pole väga vaja, va. Vunksule jalatsid ja sokid, mis saime ka. 
Musununnu sai Javerid ja mina ühed kingad. Tiir tehtud puhkasime varju alla ning tegime väikese lõuna. 
Üritus ise oli nii nagu ikka, aga meie jaoks teistmoodi, sest meie Vunksuut sai seal juba ise natuke ringi tatsata ja aega veeta. 
Käisime nii Ensto putkas pildistamas kui ka õnneloosi võtmas. Õigemini laps ise võttis. 
Võitis:
* maja koos mustika meega (selle valisin ise teiste sama numbrite asjade seast),
* helkuri,
* pastaka ja pirni, mis võitis koos issiga.
Võidud näha pildil. va. helkur.

Piisavalt aega laadal veedetud tulime koju, sest õde tuli külla, keda ootasime juba mitu päeva. Eriti Carola. 
Õhtu möödus meil niisama lobisedes ja maailma asju arutades. Magama saime alles 01:00 paiku.


Esimene jääjook sai joodud ning esimesed ampsud masina jäätisest

Pühapäeva hommik algas meil ka lobisemisega kuni hakkasime koos karpe tegema. Juttu jätkus ka karpe tehes. 
Vahepeal tegime pausi, sest musununnu tegi meile õues pannakaid, mis olid nii head ja maitsvad. Hoopis teise maitsega kui kodus tehtud. Kohe meenutasin õele, kuidas oleks tahtnud neid pannakaid, mis ta Pärnus puupliidil oleks saanud teha, aga halva enesetunde tõttu jäid need seekord tegemata. Loodame, et juba järgmine kord saab neid ka süüa.
Taaskord üks tore päev kallitega.



Eile oli meil plaan mere äärde minna. Juhuslikult saatis Siiri snapi, et meremõnusid nautimas. Ega ma kade ka polnud, võtsin telefoni ja kohe hellasin, ning küsisin, kus pesitsevad. 
Koht ja ilma uudised kuulatud panime asjad kokku ja suundusime Meremõisa. 
Meil oli väga tore. Eriti pisikestel, kes said koos mängida ja liivast rõõmu tunda. 1,8 aastased lapsed suudavad juba natuke koos mängida. Nalja ja naeru oli palju, mis tegi meele rõõmsaks ja tuju heaks. 
Tore on vaadata ja tõdeda, et Carolal on keegi kellega koos mängida. Elame küll Keilas väljas ja ei käi seal tihti, aga taaskohtumise rõõm on alati olemas. 
Väike tšill ja jutuajamised uue puhkuse osas peetud hakkasime koju sättima. Veel on vara rääkida, millest käib jutt, sest kui ilma ikka ei ole, siis ei saa nende pudinatega kuhugi minna. 
Eks tegelikult saaks küll, kui ikka vihma sajab, siis on endal ebamugav olla. Lastest rääkimata. 


Meie mõnglid💕😍



Nüüd on õige aeg lõpetada, et järgmine kord juba lugeda sellest, mis palju varem teinud oleme. 
Jah, ma vist luban kohati liiga palju, aga ei jõua kuidagi tegudeni. Õigemini kirjutamiseni. Olen küll kodune ema ja aega peaks nagu olema, aga ei, ei ole, sest kogu aeg on vaja midagi teha.
Hetkel Vunksuut magab õues ja nii saan selle aja näpistada, et paarist möödunud päevast kirjutada. 

Ahjaa, pildid on küll väiksed ja raamidesse surutud, aga mulle nii väga meeldib neid teha, sest ühele pildile saab kõik emotsioonid ja hetked kokku panna. 

Päikest ja vägev, et olete ikka minuga. 

teisipäev, 29. mai 2018

Kas jätkata või mitte?

Sauki,

Tänane postitus on selline, kus ma tahaksin teada Teie arvamust asjast. 
Teen enne väikese sissejuhatuse ja siis tuleb küsimus, millele olen tegelikult mitmeid kordi mõelnud, aga olen saanud "jah" vastuseid.

Täna on väljas nii ilus ilm ja mina olen seda kodus puhkamisele kulutanud. 
Ärkasin hommikul 11.00 paiku ja siis 15.00 paiku keerasin uuesti magama ja ärkasin peale viite. Eriline laiskvorst ikka, aga kasutasin seda täiega ära, et issi kodus täna, sest homme tööl ja ülehomme kodus ning siis kolm päeva tööl. 
Samas see teaduslikult tõestatud, et naised vajavad rohkem und. Seega tegin täna mingi puuduse tasa.

Õhtuks on meil ka väike plaan minna perega mere äärde nii merd, päikest kui liiva nautima. 
Plaanin ka kindlasti pilte teha, sest see oleks meie esimene mere ääres käik neljakesi. 

Millele olen siin juba mõelnud ja millele sooviksin Teie tagasisidet? 
Küsimus väga lihtne.
Kas ma võiks ikka edasi blogida või peaks oma mõtted ja pillid kokku korjama ning riiulisse panema?

Miks ma seda küsin. Mulle endale kohati tundub, et mul ei ole nagu midagi kirjutada ega öelda. Just midagi asjalikku ma mõtlen. Jah, aastaid tagasi kui kirjutama hakkasin, siis tahtsingi kirjutada sellest, millega ma reaalajas tegelen, sest see tundus kõik nii äge. Jah, ma ei ole valinud mingit otsest suunda, millest kirjutada (käsitööst, kokandusest jne). Ma võingi täna kirjutada kokandusest, homme käsitööst ja ülehomme potipõllumajandusest jne. Tegelikkuses tunduvad mulle mu tegemised siiani nii ägedad, sest iga uus hetk, emotsioon tekitab minus nii hea ja mõnusa tunde. 
Näiteks saatis ükspäev maa sõbranna mulle siilide video. Ma läksin nii leili sellest, sest see tekitas minus nii hea emotsiooni, mida oleks tahtnud ka kohe Teiega jagada, kui ma oleks seda ise saanud filmida ja pildistada.

Ühesõnaga minu küsimus Teile on, kas ma peaksin ikka blogima ja oma mõtteid kirjutama või loobuma? Kas oleks ikka neid, kes huvituksid minu/meie tegemistest?

Selleke ei ole sul vaja teha muud kui siia postituse alla jätta üheselt mõistetav kommentaar. Näiteks jah või ei, või pöial üles (jah), pöial alla (ei).

Jään ootama Teie reageeringut ja kõik kommentaarid on ka teretulnud (kas või eraldi sõnumitesse).

Päikest.


teisipäev, 15. mai 2018

Elumuutvad uudised

Hei-hei,

Uskumatu kui ilusad ilmad on ikka olnud. Täiesti suvi juu. Loodame, et suvi tuleb sama ilus või veel ilusam. 

Mina olen saanud selle ajaga korraliku päevituse (isegi õlad põlesid natuke ära, mis nüüd juba nahka ajavad), sest aiamaal tehtud tööd on selleks ideaalne võimalus, et "Saada pruuniks 02.juuniks". 

Kõigist meie toimetustest juba järgmine kord, sest on mida jagada. Kirjutan natuke emadepäevast, kooli kokkutulekust ning toimetustest, mis oleme teinud. On mida oodata, sest selles oli minu jaoks nii palju emotsioone. 
Nüüd aga uudiste juurde, mida mõned ehk juba teavad aga mõned mitte. 

Kõigepealt sellest uudisest, millest mainisin  siin postituses (lõpu poole).
Ühesõnaga nüüd on olemas meil see puuduolev "JAH" sõna. Nii, et saan nüüd ametlikult öelda, et meie Carola on sügisest lasteaialaps.

Eks oleme selles osas juba põnevil, sest uus asi ja uus kogemus meile kõigile. Alles ta ju sündis ja juba lasteaeda, uskumatu ikka. Eks kõigest sellest ka tulevikus, kuidas see tee meil kõik alguse sai ning kui valutult või valusalt kulgeb/ kulges.

Meil on veel üks suur uudis. Kõigepealt ma ei alusta sügisel koos oma Vunksuga uut lasteaia õppeaastat, sest meie perre on oodata lisa. Jah, Carola saab omale väikese õe või venna. 

Minuga ja meie pisikesega on kõik korras. Olen küll arsti jälgimise all eelmise lapse raseduse lõpus tekkinud preeklampsi ohu pärast ning pean vererõhu tablette võtma, aga sellest hoolimata on õnneks muud näidu korras (thui-thui-thui kiita ei tohi). 
Preeklampsia kohta saad lugeda siit.

Siinkohal tahan tänada neid, kes mulle õigemini meile on juba õnne soovinud. 

Nende uudistega seoses tuleb kohe meelde üks mõte, et sa võid plaanida ja tahta asju, aga elul on sinu jaoks omad plaanid.
Mina plaanisin, näiteks koos Carolaga tööle minna kui ta lasteaeda läheb, aga läks teisiti. Selle nimi on saatus. Järelikult pidi kõik nii minema. 

Vot sellised elumuutvad uudised.

Lõpetuseks üks rõõmurull, kes on kõik need päevad kiikumist nautinud.


reede, 4. mai 2018

Raskused on selleks, et ühel hetkel saaks tulla õnn ja rõõm käsikäes.

Heie- hei.

Tänast postitust on õige alustada mõttega, et kui viimasel ajal on olnud natuke kurva tooniga postitused, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, kus kõik hakkab nagu üles mäge minema, va. mõningased asjaolud. 

Viimasel ajal on olnud minus nii palju häid emotsioone, mis teevad igast päevast hinnatud päeva, va. mõned päevad. 

Kõigepealt alustame sellest, et meie Nunnul on täna sünnipäev, kes sai 1,8. Aeg on ikka nii kiiresti läinud ja kui tubli ning osav võib selles vanuses üks laps olla. Minu jaoks lihtsalt uskumatu.



Nii nagu eelmises postituses mainisin, et järgmine postitus tuleb möödunud aegadest, siis nii see on.

Tahan Teiega jagada ka ühte toredat koolitust, ning emotsioonidest, mis mind valdasid.
Ühesõnaga, täna tuleb üks ääretult heade emotsioonidega pikk postitus, mis kulub lõpuks ka marjaks ära siia segaste aegade vahele.

Lubasin algselt, et võib olla tuleb järgmine postitus juba nädala (eelmise) lõpus, aga mis ikka valmis ei saa, siis ei saa seda ka jagada. Kui nüüd on kätte jõudnud aeg, kui Vunksu magab mõned päevad toas, siis mina pean ka kohe ta kõrvale pugema. No ja pagan võtaks! Kohe on mu kõrval keegi, kes "juhtme seinast välja tõmbab" ja nii magangi koos temaga. 

Hiljem ei tule aga sellest kirjutamisest ka midagi välja, sest kogu aeg ta tahab midagi ja pean oma mõtte katkestama. 

Lõpuks, mis kaua tehtud see kaunikene 😊.

Alustame sellest, et kahes eelmises postituses mainisin, et tegin algust oma potipõllumajandusega. Nüüdseks olen need taimed ilusti ära pikeerinud ja ootavad, millal kasvuhoonesse saavad. Need on mu päris esimesed enda kasvatatud taimekesed, mille üle olen nii rõõmus.

Varsti, varsti jõuab ka ehk meie uus kasvuhoone, sest eelmine oli juba ohtlik ja ei hakanud riskima, et sealt kellelegi ühel hetkel suur klaas kaela kukub.
Kasvuhoonesse lähevad ennekõike tomatid ja mõned kurgid, et meie väike Vunksu saaks neid kohe süüa nii kui valmis saavad. Nii ei pea alati maale sõitma ja ootama, millal saame värskeid köögivilju.


Peale selle on meil olnud ka kolm vahvat sünnipäeva. Üks neist oli eriti tähtis. Kes meist ei mäletaks kui väga ootasime, et saaksime juba 18, sest siis on kõik maailm uksed valla ja avatud. Järgmine vanus mida ehk oodata on 21 ja siis 25, ning sealt edasi ei oota enam ühtegi, sest kogu aeg saame vanemaks mitte nooremaks.




Vahepeal sai ka Apollo kinos "Vändapidureid" vaatamas käidus, mis oli omajagu naljakas, ning sai palju naerda. Soovitan soojalt vaatama minna. Naljakas, et soovitan ühte filmi vaatama minna, ise pole juba ala 100 aastat kinos käinud. Püüan seda viga nüüd parandada ja natuke tihemini seda teha. Taaskord pean tänama Liisut, kes mu kaasa tiris, sest minusugust kodukana on suhteliselt raske kuhugi saada.

Mina olen seda sorti inimene, kes elab päev korraga ja sellised suured asjad peavad olema planeeritud. Kui päev või paar ette teada, siis sobib, aga kui nüüd, praegu ja kohe, siis võib juhtuda, et loobun. Juhul kui musununnut kodus pole. Muidugi perega koos olen nõus iga kell, igale poole minema, sest see on kvaliteetaeg.
Tavaliselt need äkk minekud on väga ägedad, aga nüüdseks emana pean arvestama ka lapsega ning sellega, kas on kedagi kes teda vaatab, kui on vaja. Pigem sobib mulle nii, et ma ei peaks kelleltki abi paluma, sest ta on meie elu osa ja käib meiega igal pool kaasas, ning peab sobima meie plaanidega. Nii plaaningi tavaliselt suuremaid väljas käike sellisele ajale kui musununnu on kodus.
Nüüd läks jutt küll vähe teiseks, aga pole midagi.

Peale selle käisid lapsed nädalavahetusel meil. Taaskord oli meil väga vahva ja tore nagu alati. Seekordki tegime head süüa (pitsat ja sidrunikeeksi värskete maasikate ning ananassiga). Väga maitsev ja mahlane. Laupäeval grillisime laste algatuslikult. Sannu oli grillmeister. Ühel hetkel liitus meiega ka Liisu. Grill valmis, tegin kõrvale värske salati ning võisimegi sööma hakata.

Ühel hetkel oli uksele koputus ja järgmisel juba sõna "Tsau". Algul ei saanud kohe arugi, kes tuli. Mõtlesime, et äkki Andri vanemad, aga ei, see oli hoopis minu õde ning õemees. Õde tuli lihtsalt temaga kaasa, aga õemees tuli oma õnge korda tegema, sest plaanisid pühapäeval kalale minna. Mõeldud, tehtud. Plaan paigas oli ka Sannu valmis nendega kaasa minema. Olenemata sellest, et Kreta jäi meile.
Nii oligi meil Kretaga plaan valmis, et kõigepealt magame nii kaua kui jaksame. Ärkasime, kohvetasime, jutustasime ja hakkasime sättima, ning läksimegi musununnu juurde Ott&Matildasse sööma. Võtsime hommikusöögiks praemuna, külmsuitsulõhe ja praetud majaleivaga, ning magustoiduks pistaatsia koogi, mis oli ääretult hea, aga samas natuke magus. Soovitan seda hommikusööki soojalt, sest see kala oli lihtsalt nii hea.
Peale selle pakuti meile ka värsket oma aia külm kasemahla, mis oli kõige selle juurde nagu kirss tordil.
Peale selle tuldi ja kallistata mind kui Andri naisena ja öeldi nii häid soove. Üks naine kallistas mind ja ütles: ,,Olen Sind piltidel näinud ja sa oled seal nii ilus, aga reaalselt oled ka nii ilus." Küll olid ilusad sõnad võõra inimese suust.



Kõht täis hakkasime kodu poole liikuma. Enne seda käisime veel korra poes, siis mere ääres ning metsas mustika oksi korjamas, mis mingi aja möödudes toas lahti lähevad, ning vaasis ääretult ägedad välja näevad. Lõpuks olimegi kodus ning saime veel enne Carola ja Sannu tulekut tukkuda. 


Selle hommiku tegi eriti omapärasek see, et Carola ei olnud minuga. Jah, mul oli lapse vaba hommik juba enne 07.00.

Mu õde võttis ta hommikul kaasa, et maale mamma (minu ema) juurde sõita. Mis mul sai selle vastu olla. Carola ootas seda väga, et saaks minna, sest terve õhtu kuulsime ta suust "Mamma, Pässu (kass)". Hommikul oli äratus küll suhteliselt vara, aga Carola ei hoolinud sellest väga, sest teadis, et saab mamma ja Pässu juurde minna. Ta oli seal ääretult tubli laps, mida minul oli emana nii hea kuulda.
Usun, et minuga ühineb nii mõnigi ema kui ütlen, et isegi paari tunnine lapsest eemal olek tundub igavik ja kui teda uuesti näed, siis on õnn nii piiritu. Mina tundsin end kui koer, kes sai just kondi preemiaks. Just sel hetkel kui Carola mu juurde tuli ning kallistas ja musitas mind. See oli lihtsalt nii ääretult suur rõõm.

Kui tavaliselt on pühapäevad pannkoogi päevad, siis meie tegime seda esmaspäeval. 

Sel päeval sai ka omajagu asju õues ära tehtud. Mehed pesid autosid ning puhastasid seest. Lapsed käisid ka Carolat magama jalutamas. Mina sain aga maja ees kevadisi töid teha (riisusin, lõikasin sirelit). Ühesõnaga üks toimekas päev. 
Nüüd on lõpuks kätte jõudnud kevad ja seda rohkem on ka tööd õues ja aiamaal.


Õde tõi külakostiks viinamarju ja kringlit

Nii toimekad ja ägedad päevad, kui meil on olnud, ootavad veel ees ka. 

Pühapäeval kimasime Carola ja õe perega Pärnu, et seal natuke hoovi korrastada. Peab ütlema, et see oli üks väga vahva aeg, sest selline vaikus ja rahu, ning vaikselt nokitsemine, tegi meelele ainult head. 
Carolal oli seal väga tore, sest mõlemal päeval sai ta mullaga mängida ja ringi tatsata. Ta oli ikka nii mullane ja rokane, mida oli tore vaadata, sest järelikult oli lapsel tore. Ta mängis isegi tigudega (õigemini tühjadega) ning ei kartnud käes hoida vihmaussi. Muld maitses ka hästi, mida sai pulgaga proovida. 
Üheskoos sai palju tööd ka ära tehtud:
* oksi saetud ja võsa maha võetud,
* riisutud,
* lilli ja maasikaid istutatud,
* sõime üheskoos suppi, mis oli tehtud puupliidil,
* tegime mõnusat maiust.

Sellest käigust võiks kohe pika postituse kirjutada, aga kindlasti tuleb neid kordi veel kui sinna lähme ja siis kirjutan. 

Ühesõnaga üks väga lõõgastav koht kuhu iga kell appi ja tšillima minna, sest seal on tõesti mõnus.



See kuu on ees ootamas veel mõned sünnipäevad, kooli kokkutulek, emadepäev, massaaž ning veel ehk midagi, mis tuleb ootamatult.
Peale selle ootame veel ühte otsust sügisese osas, millest on puudu veel üks "Jah" sõna. Eks sellest kõigest kui õige aeg käes.

Peale selle käisin veel lasteaias ühel koolitusel "Lasteaiarühma saatja", mis oli tegelikult väga äge ja kasulik. 

Koolituse eesmärgiks oli meile õpetada, kuidas lastega liigeldes reguleerida liiklust. Kohe kui tunnistus käes on mul õpetajana olemas õigus, kus tohin koos lastega liigeldes peatada liikluse, et ületada teed selleks ette nähtud kohas. Minu meelest on see väga hea tunnistus, sest paratamatult peame liiklema liikluses ning selline oskus kulub alati marjaks ära.
Koolitus koosnes kahest osast:
* eksamist (mis sisaldas 10 küsimust),
* praktiline osa (tegime liikluses läbi selle, mis teoorias räägiti).

Peale selle toreda koolituse sain sel päeval ka nii palju häid emotsioone ja kallistusi, mis tegid selle päeva veel eriti eriliseks. Selline soojus hinges oli hea ja mõnus koju oma pere juurde naasta.


Nüüd ongi õige aeg lõpetada minu jaoks heade emotsioonidega postitus ning öelda, et kõige parem aeg on olnud see, kui olen saanud olla koos endale kallite inimestega. 
Olen seda enne väga väärtustanud ja väärtustan ka edaspidi. Kahju ainult, et mõned seda hinnata ei oska ja sellesse kuuluda ei taha. Aga see on nende valik. 

Päikest ja nautige kevadet.



Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei, Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst.  Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu p...