teisipäev, 25. september 2018

Minu hirmud

Hei, hei,

Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli jätma. Nii ongi pooleli Vunksu sünnipäeva ja käsitöö teemaline postitus.
Ehk jõuan ka need mingi aeg valmis kirjutada.

Täna tahan kirjutada hoopis sellest, millised on minu hirmud.
See ei ole enam ammu saladus, et meie perre sünnib varsti, varsti pisike vennake/pojake. Nüüd juba suhteliselt viimases lõpus hakkavad ilmnema mõningased hirmud, millele ma ei ole ennem nii suurt tähelepanu pööranud. 

Minu käest on ikka küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kas ma natuke kardan ka. Olen siiani vastanud, et kõik on hästi ja karta pole midagi, kuid nüüd...

See oli üleeile öösel, kus olime Andriga hulluks minemas. Jah, ta ei näidanud seda väga välja, aga sain aru, et ühel hetkel lendas temalgi "kaas" pealt minema. Tema, kes ta on üks vana rahu ise, aga jah...

Mis, siis õigupoolest juhtus?

Tegelikult ei olnud see midagi nii hullu, aga sel hetkel sai mõistus lihtsalt otsa... Piiga võttis lihtsalt kätte ja hakkas keset ööd nutma. See ei olnudki nagu nutt, vaid pigem jonn. Muudkui lasi: ,,Emme opatii, emme opatii!". Võtsin ta sülle, siis oma kaissu, siis püüdsin temaga rääkida, mis lahti, aga tulutult. Tema muudkui "Emme opatii ja emme opatii". Issit ei tunnistanud mitte grammigi. Ainult emme ja emme.

Lõpuks tundsin, et ma ei jaksa seda enam kuulata ja tõusin voodist püsti ning jätsin ta korraks issiga, et kaheks hetkeks sellest eemale saada. See tegi aga asja tema jaoks veel hullemaks. Muidugi ka minu jaoks, sest see pisarateta nutt läks veel hullemaks, mida oli veel raskem maha rahustada.
Ma ei läinud ära mitte sellepärast, et ei hooli temast, vaid lihtsalt seda kõike sai minu jaoks liiga palju. Nii tundsin, et pean hetkeks end sellest välja lülitama, ning parim moodus oli korraks teise tuppa minna. 

Nagu kirjutasin, siis selle aja jooksul läks nutt (ilma pisarateta) hullemaks, ning ta oli end veel rohkem üles kütnud. Võib olla mõtles, et emme läkski nüüd ära. Ega me ju näe sinna pisikesse peakesse. Umbes 1,5 - 2 tundi jonni ja rahulolematust lõppes sellega, et istusin voodil rätsepaistes, tema minu süles ning kiigutasin teda. Lõpuks jäi isegi magama.

Selleks hetkeks olin mina muidugi juba nii kurnatud, sest nii suure kõhuga ja lapsega, kellele miski ei sobinud, ning lõpuks püüdes säilitada ka rahu, oli paras katsumus. 

Sel hetkel kui ta lõpuks magama jäi ja mina voodi sain heita mõtlesin, kuidas oleks olukord olnud praegu kahe lapsega? 

Olen püüdnud Musununnut säästa, et ta ei peaks öösel väga Vunksuga tegelema, et saaks hommikuks ilusti välja puhata. Jah, oleme küll mõlemad võrdsed lapsevanemad, aga mõtlen ka temale. Muidugi kui palun tal minna, siis ta ei ütle, et mine ise ma pean homme tööle minema. 
Muidugi on ka suureks miinuseks, et tema ei saa lõuna ajal pikutada, kui tahaks. Minul on see võimalus, aga olemas kui Vunksut tuttu panen. Jah, kohati tunnen ka süümekaid, et Musununnu rabab tööd ja mina lihtsalt magan. 
Kui see teema meil jutuks tuleb, siis saab minust aru, ning lohutab mind.

Sellest ööst tulenevalt tahtsingi kirjutada, millised hirmud on mul viimasel ajal tekkinud?

* kas ja kuidas harjub Vunksu vennakesega,
* kas Vunksu võtab teda kui pereliiget mitte konkurenti, kes tahab temalt tema emme ja issi ära võtta,
* kas lasteaias käimine saab peale vennakese sündi unistuseks,
* kas sealt on oodata suuremat tagasilööki käimise ja olemise osas,
* kas on oodata veel mingeid tagasilööke, millele ma ei oska praegu isegi mõelda,
* kas ja kuidas suudame Musununnuga tagada Vunksule piisavalt tähelepanu ja lähedust,
* kas Vunksu lepib issi lähedusega kui ma ei saa hetkel temaga tegeleda,
* kuidas Vunksu käituma hakkab kui saab aru, et mul ei pruugi alati kohe tema jaoks aega olla kui ta seda tahab,
* kas suudan jääda rahulikuks kui mind ei jätku kahele (tahan teha Vunksule ikka vabu päevi ka lasteaiast),
* kuidas suudame ise uue elukorraldusega harjuda? 

Jah, mulle on korduvalt öeldud, et olen nii tubli ja hakkaja, ning saan kõigega ilusti hakkama. Aga praegusel hetkel tunnen end natuke ebakindlalt, sest kaks väikest last, kes sõltuvad igal hetkel oma vanematest, on ikka paras katsumus.

Jah, Carola on väga tubli ja asjalik laps, aga me ei tea, kuidas talle mõjub vennakese sünd. 
Sisimas tunnen, et midagi hullu ei ole tulemas, aga midagi ikka. Eks seda näitab aeg kas sisetunne peab paika või mitte.

Õnneks tahab Vunksu minna hea meelega lasteaeda, aga mis saab peale vennakese sündi? Oeh... ei taha sellele mõelda, aga paratamatult rändavad mõtted sinna. 
Seda enam, et see lõpp läheneb kuidagi nii kiiresti. Kui Vunksuga muudkui ootasin ja ootasin, et millal kõik, siis hetkel tunnen, kuidas saaksin sündimise aega veel pikendada. Tean, et ei saa seda teha, aga jah... hetkel tunnen, et kõike saab kuidagi liiga palju. 

Eks see meeleolu kõikumine võib tulla kuufaasist või lihtsalt rasedusest.

Kuid selle aja jooksul ei ole kordagi kahetsenud beebsu tulekut ja Carola lasteaeda panekut, sest kõik need asjad on juhtunud mingil põhjusel, ning nendel on mingi eesmärk minu elus. Need raskused on antud meile selleks, et nendest õppida ja teha omad järeldused. 

Kindlasti jätkan seda joont, et elan üks päev korraga ja ei mõtle homsele, sest see ülemõtlemine ei vii kuhugi.

Oeh... kohe natuke kergem hakkas, kui sain oma mõtted kirja. Lõpp läks küll kuidagi väga hüplikuks, aga ju see peab nii olema.
Usun, et nii mõnigi ema, kes seda postitust loeb tunneb ennast ära. 

Loodan ainult, et ma lõpuks kuskil hullumajas ei lõpeta. 

Päikest. 


Kui kellelgi mõned head näpunäited minu hirmude osas, siis võib neid meeleldi jagada.

neljapäev, 13. september 2018

Kuidas meil lasteaias läheb?

Hei, hei.

Istun siin "uhkes" üksinduses ja mõtlesin, et kasutan seda hommikut natuke kirjutamiseks.
Vunksu kõrvalt on seda natuke raskem teha, sest ta tahab ja vajab tähelepanu, hellust ja lähedust. Püüan seda talle nii palju jagada kui saan, sest ühel hetkel sünnib ka venna, ning siis läheb asi keerukamaks. 
Kõik see on aga tuleviku teema, millele ma hetkel ei keskendu.

Täna kirjutan hoopis sellest, kuidas meil lasteaias läheb.

Nüüdseks on ta selle kahe nädala jooksul käinud aias kokku täpselt viis päeva. Need päevad on olnud küll poole päevased, aga see ongi normaalne, sest ta on veel väike. Iga asi tuleb omal ajal. Kas siis natuke varem või hiljem. 

Kuidas meil on läinud?

Eelmine esmaspäev läksime suure rõõmu ja õhinaga. Ta jäi mul juba üksinda. Ma olin ise sel päeval küll majas, sest rääkisin kolleegidega ja soovisin ilusat õppeaastat. Kiikasin teda eemalt, mida tema aga tähele ei pannud.
Sel päeval oli ka lasteaia sünnipäev. Selleks puhuks oli neile külla tulnud Jänku Juss ja Johanna. 
Päev oli täis üllatusi, trilli ja tralli.
Koju sõites oli Carola muidugi nii väsinud, et ei jaksanud väga midagi rääkida. Seda ta suutis ikka rääkida, et Juss oli ja mullid, ning kui küsisin, mis sa sõid, siis vastas:,, Kooki", mis oli õige, sest iga rühm sai omale oma koogi. 
Kohe kui koju jõudsime, keerasime tuttu ja kahe hetke pärast magas. 
Peale selle, et tal on tegus ja lõbus päev, oli ta ka esimest korda korrapidaja ning tõstsid omale juba ise süüa. 
Ühesõnaga üks igati vahva ja tegus päev.

Sõbrannad juba sünnist saati


Teisipäeva oli meil aga suur pidupäev, sest meie Vunksul oli sünnipäev. Hommik algas meil sünnipäevalaulu laulmisega ja koogi söömisega.
Lasteaeda viisime sel päeval puuvilju. See päev möödus tal hästi. Ta tuli koju ja laulis: "Soovi, paju õnne, soovi paju õnne" (kirjutasin nii nagu ta laulis). Nii vahva oli teda kuulata. Koju jõudes läksime muidugi tuttu. Õhtul kui issi koju tuli 16.00 paiku, siis sai oma kingituse. Usun, et ma ei oleks teda kuidagi lasteaeda saanud, kui oleks selle talle juba hommikul kätte andnud. 
Sel päeval tulid talle veel mõned külalised, kes tegid päeva veel erilisemaks, sest õhtuks oli ta ikka nii väsinud, et ei jaksanud rääkida, mida mina enne täheldanud pole.
Ühtlasi tähistasime ka uue õppeaasta algust. See päev oli väga tore ja vahva. Vunksu sünnipäevast juba järgmine kord. 

All keskel on väike kingitus ka koolilastele

Kolmapäeval oli meil vaba, sest nägin, et ta on nendest kahest päevast nii väsinud. Üks pidu peo otsa on ikka pisikesele mudilasele palju. 

Neljapäev ja reedegi läks meil hästi. Läks sinna rõõmuga ja koju tuli ka rõõmuga. Ainult, et reedeks oli ta juba nii väsinud, et ei jõudnud ära oodata, millal autoga koju jõuame. Ta magas juba enne seda.

Olenemata sellest, et tal oli üks vaba päev ja kõik poolikud päevad, oli ta nädala lõpuks nii väsinud. Lasteaiast koju tulles ning maja eest autost tuppa tulles ütles mulle kogu aeg :,,Emme, opatii, emme opatii". Algul ei saanud arugi, miks see nii on, aga mida päev edasi seda paremini hakkas see mulle kohale jõudma, et see tuleb väsimusest. Jah, meie vanemad õpime iga päev oma last ja tema käitumisi tundma. 

Laupäev möödus meil Carola teist sünnipäeva pidades. Pühapäeval käisime vanavanematele lilli viimas ning esmaspäeval puhkasime suurest melust. 


Teisipäeval läksime taaskord rõõmsalt lasteaeda, aga... See oli nüüd see päev kui Vunksul läks esimest korda meel kurvaks ja ta natuke nuttis, ning tahtis oma emmet. See oli meie tagasilöögi päev. Kuid päev ise tundus tore, sest hommikul selga pandud särgike oli lõunaks väga värvine, mis näitab, et tal oli seal vahva ning ta tegutses, mitte ei istunud niisama.



Nii hoidsingi teda eile kodus, et ta saaks koos minuga aega veeta ning tunda, et ta on meile tähtis. Seda oli näha, et ta nautis kodus olemist, sest mängis kogu aeg oma asjadega ja ei olnud viril, mida olime eelmistel päevadel tähele pannud. 

Täna viisin ta lasteaeda kuhu läks taaskord rõõmuga. Eks ole näha, kuidas päev möödus. Usun, et hästi aga kunagi ei tea. 
Meie üllatuseks oli tal ka kapis pildike, mille teisipäeval värvis. Nii vahva on saada selliseid joonistusi. Jah, need on praegu pigem sellised heas mõttes "sota-potad", aga siiski väga armsad ja vahvad. Hiljem neid vaadata on veelgi vahvam. 

Kokkuvõtvalt võib vast öelda, et tal on läinud hästi, aga see on alles algus. Usun, et ühel hetkel võib ka meil tulla suurem tagasilöök. Ei taha küll ära sõnuda, aga kõigeks peab valmis olema. 

Päikest ja olge mõnusad. 

esmaspäev, 27. august 2018

Juba nädala pärast...

Sauki,

Täna on lihtsalt selline ilm, mis kutsub kirjutama.
Algatuseks on meil olnud väga toredad ajad, sest oleme puhanud, käinud reisil, sain täita tädi kohustusi, meisterdanud ning lihtsalt olnud ja nautinud seda suve, mis veel järgi on jäänud. 

Hetkel on taustaks tiksumas hea muusika ning kõrval tass kohvi, mis sobib nagu valatult ja Vunksugi, kes toimetab oma mänguasjadega. 

Nii tahangi Teiega jagada hoopis seda kui ärevil ja põnevil olen, ning mis meid juba nädala pärast ees ootab. Tunnen end kui laps, kes on saanud kommi, mida sööb ja naudib.

See oli üle-eelmine nädal 16.08, kui käisime Carolaga ja issiga lasteaias tutvumas nii laste kui ka uute vanematega.
See oli minu jaoks nii põnev, sest ees on ootamas teekond, mis õpetajana on mulle tuttav, aga lapsevanemana võõras ning huvitav. 
Kindlasti saavad need aastad olema ka rasked. Just emotsionaalses mõttes, sest näha oma last, näiteks teiste lastega koos esinemas, on vanemale ääretult suur rõõm ja emotsionaalselt ka kindlasti armas. Või saada mõni kingitus, mis ta ise on teinud ja suutnud seda kuni viimase hetkeni saladuses hoida. Ühesõnaga igas mõttes üks põnev teekond on meid ees ootamas.  

Üle kahe aasta lasteaiast eemal olek on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, sest päevad saavad nii kiiresti otsa, et ei saa arugi kui juba on õhtu käes.
Kindlasti on olnud need ühed armastust täis päevad, sest näha kasvamas ja sirgumas oma last, on suur kingitus ja rõõm. 

Ja nüüd... Nüüd oma last lasteaeda saates mõtlen, et see oli alles kui koju jäin. Aga ma ei taha sellest kirjutada, vaid hoopis sellest kui elevil olen.

Juba peale seda 16.08. olen mõelnud sellele, mida Vunksule lasteaeda on vaja ning mida veel peab ostma. Tänane päev on möödunud samamoodi lasteaiale mõeldes ning asju üles kirjutades, sest juba järgmise nädala esmaspäeval läheb ta lasteaeda. Jah, juba nädala pärast algab tema teekond lasteaias. 

Tunne on hetkel muidugi selline, et hakkaks ise kuhugi minema. 
Kindlasti meenub Sulle see tunne kui ootasid uut kooliaastat, sest uued kooliasjad ootasid täitmist ning sai neid ikka mitmeid ja mitmeid kordi üle vaadatud, ning mõeldud millisesse tundi millise vihiku võtan. Või proovisid ikka ja jälle uusi riideid. Minul on hetkel sama tunne, aga emana. Olen nii põnevil ja elevil, sest ees on ootamas nii palju uut ja huvitavat. 

Minult on küsitud kas olen selleks valmis, et mu laps läheb lasteaeda?
Jah, olen selleks valmis, ning räägin sellest ka Carolale. Praegu on ta nii põnevil sellest kui talle ütlen, et sa lähed varsti lasteaeda. Kindlasti ei hakka ta seal igapäev käima. Teen talle ikka vabu päevi ka. Aga sellest juba tulevikus.  

Miks ma seda teen, et räägin talle?
Sellega anna talle teada, mis teda ees ootab, ning mis seal tehakse. Hetkel ei ole seda küll tihti teinud aga juba järgmine nädal hakkan talle igapäevaselt rääkima, mis teda ees ootab. Öeldakse küll, et lapsed on väga taibukad, aga kas ta ka sellest kõigest aru saab, mis räägin on iseasi.

Miks räägin? 
Nagu kirjutasin, siis see annab lapsele hea ülevaate sellest, mis teda päeval ees ootab, ning uued asjad ei tule üllatusena. Pluss see, et ta teab, mis päev toob. Jah, vahel võib tulla mõni asi üllatusena, et pole sellest kuulnud. Nii võimegi vanematena ka lapsele öelda kui midagi uut on toimumas, mida mina ka ei tea, siis õpetaja kindlasti räägib sellest. 
Õpetajana ütlen, et lapsele on väga tähtis, et ta teaks, mis teda päeval ees ootab, ning kindlasti peame vanematena lapsele antud lubadustest kinni pidama. 
Lapse jaoks peab saama lasteaed turvaliseks ja mõnusaks kohaks kuhu ta tahab tulla aj minna. Kui iga päev on kõik uus ja laps ei tea, mis teda ees ootab, siis lõppeb see stressi ja trotsiga. Laps ei taha ühel hetkel sinna enam minna, sest ta ei suuda oma emotsioonide ja kõige sellega toime tulla. 

Kuidas end selleks ette valmistan?
See ei ole enam saladus, et ma ei lähe veel see sügis tööle, vaid jään varsti pisikesega koju. See on minu jaoks juba üks suur pluss, sest nii olen iga kell olemas, kui midagi vaja. Jah, issi on ka iga hetk olemas, aga ei taha teda iga väikse asja pärast töölt ära kutsuda.

Peale selle saan olla temaga kodus kui ta peaks haigeks jääma. Ma ei pea muretsema, kes temaga on ja kuidas tal on. 
Hetkel on see alguse asi natuke lihtsam, sest beebsu on veel sündimata ja saan keskenduda sellel, et Carolal läheks uue kesk- ja seltskonnaga harjumine ladusamalt, ning saan jagada ka hellust, mis jääb päeval saamata kui ta seda soovib. 
Eks tulevik muidugi näitab, kuidas see praktikas kõik olema saab. 

Olen ka lahti lasknud mõttest, et lasteaed on üks vastik ja paha koht, kus peaks kogu aeg oma last kontrollima, sest Jumal teab, mis temaga seal juhtuda võib jne.
Meie vanematena peame suutma "lahti lasta" oma lastest, ning harjuma mõttega, et tal on seal ääretult tore ja vahva, ning see on sama tore ja vahva koht, kus saab teistega koos mängida. Mitte kogu aeg muretsema. 

Õpetajana ütlen ka, et kohanemine läheb kiiremini ja valutumalt, kui suudetakse "lapsest lahti" lasta ja talle räägitakse kui ägeda kohaga on tegu. 
Selles osas olen mina end juba ette valmistanud ja olen valmis, et ta läheb sinna sõpru saama ja sotsialiseeruma ning õppima ja uusi kogemusi saama, mida mina ei suuda tallekodus pakkuda. Näiteks võimlemis- ja laulutunnid, pidudeks õppimine, ühesed jalutus- või õppekäigud jne. 

See on ka üks põhjus miks me ta juba kaheselt lasteaeda panen. Ta saab lihtsalt kodusest keskkonnast natuke eemale ning õpib enda vanustega arvestama. 

Peale selle, et ta läheb juba järgmine esmaspäev lasteaeda on meil tulemas ka Vunksu sünnipäev. Ühesõnaga üks emotsionaalne nädal on tuleb, sest ootamas on nii palju uut ja huvitavat. 
Eks sellest kõigest juba järgmine kord.

Nüüd ongi õige aeg oma väike mõtisklus lõpetada ning teha lõplikult valmis üks pooleli olev karbike beebipoisile. Päris esimene magnetiga karp, mille valmis saamist ja tagasisidet juba väga ootan. 
Ehk saan selle karbi valmimise algusest lõpuni ka Teieni tuua. Luba on selleks olemas, aga kas Teid mu armsad lugejad huvitab, kuidas valmib üks karp?

Päikest ja kohtumiseni.




reede, 3. august 2018

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei,

Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst. 

Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu peab. Mõõdud ja näidud on vastavuses ning korras.

Nüüd testist, mis oli ka korras. Kui näpust võetud veri oli 4,5, siis veeni oma oli söömata /joomata olekus 3,8. Peale siirupi joomist oli esimene näit 8 kopikatega ja teine 5 kopikatega. Arsti sõnul on see väga ok.

Nüüd olen ka valmis natuke Mailyst kirjutama. 


Uskumatu, et täna 40 päeva tagasi käisime ka arstil ning nägime teda veel viimast korda, ning saime talle beebi uudiseid rääkida. Täna, aga ei saa talle sellest rääkida, vaid saan ainult kirjutada. Tean, et ta on kuskil meiega ja ta on kõigega kursis, aga see pole see. 

Jah, tal sai/saab täna 40 päeva täis, et lahkuda maalt taevasse Inglite juurde. Kõik oli nagu alles ja juba üle kuu aja möödas. 
Etteruttavalt, et see postitus võib olla natuke hüplik ja pikk, sest mõtteid on omajagu, mida on ehk natuke raskegi kirja panna.

Nagu ma just kirjutasin, et seda postitust on raske kirjutada, siis nii see on, sest kogu see lugu on niivõrd uskumatu, nagu uni, mis võiks lõppeda kui ärkad. Kahjuks see pole nii. 

Vaadates tema pilti, siis ei taha mitte kuidagi uskuda ja endale tunnistada, et teda ei ole enam ning me ei saa talle helistada või kirjutada, mida oli harjunud siis tegema kui ise tahtsin. Me ei saa ka Carolaga talle videokõnet teha, mis Vunksule väga meeldis. Ta oli alati kohe platsis, kui rääkisime ning hüüdis: "Tädi Maii, tädi Maii". Vahel ei saanud isegi omavahel rääkidagi, sest Carolal oli midagi tähtsamat talle öelda.  

Samas ma mõtlen tema pilti vaadates alati koos veedetud ajale, ning asjadele mida saime veel viimases lõpus koos teha. Kui peaks mõni teda meenutav laul tulema, siis silm on ikka märg, mis kaob suhteliselt ruttu, sest ta ei olnud väga nutja tüüpi. Pigem rõõmsameelne ja positiivne ning nägi kõiges midagi head. Nii tulebki mul alati ka alateadvuses mõte, et ta ju tegelikult ei taha, et tema pärast nutame, sest ta oli, on ja jääb meie mälestusse ja südamesse, mida ei saa keegi kustutada.
Peale selle on mul hinges ja südames rahu ning soojus, sest sain talle sellel viimasel päeval öelda kõik selle, mis soovisin, tahtsin. Seda ka selle ärasaatmise päeval, kus saime olla enne teiste tulekut koos perega tema juures.

Ma ei taha pikalt kirjutada sellest, kuidas oli viimane lõpp. Põhiline oli see, et perekond ja sõbrad olid temaga ning käisid teda vaatama, kes vähegi sai. 
Kuigi tean, et ta ei paneks seda pahaks, sest eelmiste postituste kõik laused, lõigud ja mõtted kiitis ta heaks. Mõned laused oleme küll välja jätnud, aga ta ei peljanud ega kartnud kunagi rääkida oma haigusest. Pigem oli ta väga avameelne ja avatud. 

Kuna see on tema mälestuseks kirjutatud postitus, siis ei hakka ka kirjutama asju, mis oleme välja jätnud. 

Lõpp saabus meie jaoks muidugi ääretult kiiresti. Loomulikult olime kuskil oma sisimas valmis selleks, et ühel päeval võib see juhtuda. Muidugi uskusime ja lootsime, et seekordki saab haigusest võitu, aga ... Isegi kui see kallis ravim tema peal ei toiminud, lootsime, et mingi väljapääs on olemas. Me ei andnud alla... 

Siinkohal tahame tänada kogu perega kõiki neid anntejaid ja Vähiravifondi "Kingitud Elu", kes andsid meile juurde palju lootust, et Maily saab terveks. Selle ravimi ja ravi saamine tähendas meie jaoks palju. Aitäh Teile kõigile. 

Nagu kirjutasin, siis see kallis ravim ei toiminud, ning nii otsustasid hakata kasutama alternatiivravi, mis tegelikkuses toimis väga hästi. See andis meile nii palju lootust ja usku juurde, et äkki ongi võimalik taaskord võitjana väljuda, sest näidud ja analüüsid paranesid väga ilusti. Isegi arst imestas kui ilusaks need on läinud.

Kahjuks jääb minu mälestusse see päev, kui tal oli meeletu ninaverejooks, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda ja kinni jääda. Samas oli see üks armas nädalavahetus, kus saime kõik koos maja peal toimetada ja natuke koristada.

Kahjuks sai ta sel nädalavahetusel külma, mille tagajärjel ta haigestus, ning pidi jääma haigla. Sel hetkel tuli katkestada ka ravi, mis saigi kahjuks saatuslikuks. Haigus suutis end nii palju taastada, et hiljem ta sellele ravile enam ei allunud.

Sel hetkel ei tahtnud ma seda kuidagi uskuda. Tundsin, et minu silmade, kõrvade ees on klapid, mis ei lase seda infot talletada, sest lootus ja usk olid need, mis ei lasknud seda teha. Muidugi ma ei kahelnud kordagi õemehe sõnades, mis ta meile rääkis. Isegi sel lõpufaasi teisipäeva õhtul (19.06) ei tahtnud uskuda, mis ta rääkis. Ma ei tahtnud uskuda, et tal on tõesti jäänud ainult mõned päevad. See tundus kõik nii ebaloogiline, ebaaus, mõistmatu jne, sest 14.06., kui teda vaatamas käisime oli ta nii kõbus. Ta oleks isegi koju saanud, aga kindluse mõttes jäid haigla, et ehk uue nädala algul saab juba koju, aga ... Kõik hakkas niiiii kiiresti allamäge minema, et ta ei saanudki lõpuks koju.
Käies kõik need viimased päevad tema juures koos Carolaga... Tegelikkuses nägin, et olukord on kehvake, ning ta hääbub iga päevaga, aga ikkagi säilis mingi lootusekübe kuni hetkeni, mil kohtusime arstiga. 

See oli 22.06.2018 hommik kui käisime kõhubeebiga UH-s, et teada saada, kuidas tal on, ning kas saame tüdruku või poisi. Seegi hommik jääb minu mälestustesse üheks armsamaks hommikuks. 
Ma sain teada, et kõhubeebiga on kõik korras ning näidud on sellised nagu peavad.
Kõik tehtud läksime haiglasse Maily juurde, et tallegi uudistest rääkida. Me ei olnud küll kaua, sest talle oli oodata veel palju külalisi. Helistama ma talle ei hakanud, sest mingi sisemine hääl ütles, et ta ei ole selleks võimeline ja see väike hetk sinna minna ei võta tükki küljest. Mõeldud, tehtud. Perekondlik visiit Maily juurde oli seda väärt.
Sel hommikul oli neil ka 17.pulma-aastapäev, mille puhul viisime neile lillekese, kallistasime ja soovisime õnne. Istusime ja jutustasime seal kuni ta ise küsis: ,,Kuidas meil arstil läks.?" Jah, tal oli mõistus kuni viimaste hetkedeni selge ja ta sai aru, mis toimub. Olin ja olen ääretult õnnelik, et saime talle seda kolmekesi koos teatada.

Saime seal ikka hulk aega istuda, kui kuulsime ees toas võõraid hääli ja sisse astus arst koos õega...
Arsti esimesed sõnad olid peale minu õlale patsutamist: ,,Tore, et te Mailyt ikka vaatama tulite ja, et sul Maily ikka külalisi käib". 
Peale seda hakkas arst Mailyga rääkima ja asju küsima. Ja, siis tundsin mismoodi mu sees hakkas see lootuse loss lössi vajuma. Ma ei tahtnud uskuda seda, mis ta rääkis, aga tunnistasin endale, et ta on arst ja teab, mida räägib. Seda enam, et ta rääkis kõigest nii avatud kaartidega. Jah, ega mida tal ka varjata, sest asju tuleb rääkida nii nagu need on. Sel hetkel oli see väga valus tõde!

Sel hetkel kui arst koos õega väljus ja uued külalised ukse taga ootasid, sain mina talle öelda veel oma viimased mõtted. Püüdsin jääda tugevaks, et mitte nutta, aga ma ei suutnud. Ma hakkasin nutma, ning samal ajal püüdsin rääkida, millest ei tulnud midagi välja, sest ta ei saanud minust midagi aru. Nii hingasingi paar korda sisse välja, kogusin end natuke, ning püüdsin edasi rääkida, mis ka õnnestus.
Pean tunnistama, et seda vestlust oli ääretult raske alustada, sest sel hetkel sain aru, et see võib olla meie päris, päris viimane vestlus. Lõpu kallidki oli tugevad ning silitused Carola peale tulevad kohe silme ette. Sain aru, et need jäävad viimasteks.
Õhtul ema ja venda kuulates, mis seal päeval oli olnud, ning et õemees jäi ööseks haigla... Nendel hetkedel sai mulle pilt päris selgeks, et enam ei ole kahjuks midagi teha. 

Praegu mõeldes sellele laupäeva hommikule, kui õemees tuli ja teatas... See oli raske, ääretult raske, aga samas suutsin säilitada rahu. Kas seda suutis teha kõhubeebi või mõni muu tegur seda ma ei tea. Taaskord suutsin jääda rahulikuks nagu sel hommikul kui kuulsin, et issit enam pole. Jah, hinges ja südames oli meeletu valu ja tühjus, ning meeltes mõte, mida tunnevad lapsed ja õemees. Siiani mõtlen, et kuidas nad hakkama saavad. Jah, elu peab edasi minema ja elama, aga kuidas on see võimalik kui iga nurgake, toake, asjake tuletab teda meelde?
Kui kellegi on mõni väga hea soovitus või mõte, siis olen seda meeleldi nõus kuulama. 

Juba kirjutasin sellest, et mul on siiani tahtmine lihtsalt helistada ja küsida, kuidas läheb või mis ta teeb. Neil külaski käies on tunne, et ta kohe tuleb ja astub uksest sisse. Kuid kui pilk jääb püsima tema väikeses mälestuste nurgakeses nende kodus, siis saad aru, et see ei ole nii. Raske, väga raske.

Sel korral ajas asju õemees, et kõik saaks ikka nii nagu ta sooviks ja tahaks. See ei tähendanud aga seda, et jätsime ta üksi kõigi nende asjadega. Ikka ja jälle kirjutasime või helistasime, ning olime mõtetes temaga. Peaaegu iga päev suhtlesime, et kas sai midagi juba tehtud või targemaks, ning kuidas lihtsalt olemine. 
Jah, sel nädalal tundsin isegi ennest väsinuna ja kohati andis kõhubeebigi tunda, et olen natuke pinges. Õnneks küll midagi hullu ei olnud, aga ebamugavast tundest kõhus piisas, et mina end pinges tunneks.

Pean tunnistama, et sel nädalala jagati minuga nii palju häid mõtteid, mis tegid iga päeva natuke rõõmsamaks.
Nagu mulle öeldi ja kirjutati mitmeid kordi, et suudan sellises raskes olukorras olla väga suureks eeskujuks. Tegelikkuses te ei tea kui palju need sõnad mulle sellel hetkel tähendasid. See on loomulik, et sellises olukorras toetatakse inimesi, aga oli ka neid, kellega igapäevaselt ei suhtle ja nad kirjutasid mulle.

Sina, kes Sa jagasid mulle ühe kirikuõpetaja vastuse küsimustele - miks elu on nii ebaõiglane? Vastus küsimusele oli minu jaoks väga suure tähendusega, sest võtsin sealt mõned mõtted omaks sellel raskel hetkel, ning tundsin end kuidagi natukene kergemini.
Ma olen seda mõtet enne kasutanud ja kasutan ka edaspidi endale kallite inimeste puhul, et Sinu kodu on nüüd seal, kus linnutee. See mõte rahustas ja rahustab mind siiani, ning toob ka naeratuse suule, sest nii teadvustan endale, et Maily lendleb kuskil taevas, mitte põrgus. 

Asjaajamiste nädal kulges omasoodu. Mõtete, pisarate ja eksisteerimise tähe all. Päev enne matuseid oli mul võimalus Mailyt näha. Kasutasin seda võimalust, sest sisimas tundsin, et see on hea variant end järgmiseks päevaks ette valmistada. Nii juba teadsin, mis mind ees ootab. Jah, raske oli see nii või naa, aga mul oli selle võrra natuke kergem seda enam, et tulemas oli ka üsna palju inimesi. Mõeldes beebi heaolule, tegin õigesti.

Laupäev kulges omasoodu. Jah, meil oli sellega väga, väga raske leppida ja teda seal kirstukeses lamamas vaadata.
Kuna tegu oli kirikliku matusega, siis see tegi selle päeva kuidagi... eriliseks, armsaks. Kui nii võib üldse matuste kohta öelda.  
Kirikuõpetaja tegi selle hinge lahkumise maalt kuidagi arusaadavamaks ja ilusamaks, sest seal ei rõhutud surmale, vaid tulevasele elule, mis teda ees ootab. 
Kes on seda ise kogenud või sellest osa saanud, siis oskavad ehk aimata kuhu ma sihin. Võib olla vale öelda, aga see kirikust ärasaatmine oli kuidagi armas ja südamlikum. 

Usun, et nüüdseks on ta lahkunud taevasse, et meid pilvepiirilt kaitsta ja valvata. Kunagi me kindlasti kohtume ja saame koos olla. Nii nagu ütlevad laulusõnad "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik".


Siinkohal ongi õige aeg sellele pikale postitusele punkt panna, ning lõpetada see ühe armsa luuletusega, mille õemees Maily ärasaatmise päeva jaoks kirjutas. 
Minu jaoks on selles luuletuses öeldud kõik, sest usun sellesse positiivsesse ellu pärast surma. 

Sa lahkusid öös ja maha jäi valu,
nii tohutu see, et ära ei talu.
Sa oled me õnn ja me südame aare,
nüüd taevasse suundud Sa vikerkaarel.

Tuleb aeg, mil kohtume kindlasti taas,
siis kui lõppemas sügis ja lumi on maas.
Seniks hoia ja kaitse meid pilvede pealt,
lihtsalt oota ja istu ning naerata sealt.

Elad edasi lilledes, rohus ja puudes,
oled südamerõõm ja valu mu luudes.
Kaks tugevat õit jäid sust kasvama maha,
nendest kiirgab vaid headust ja ei midagi paha. 

Sinu lõpmatu headus ja silmade sära,
me südamest iial saa kaduda ära.
Sind usaldan tagasi Jumala hoolde,
saad rahus Sa lahkuda teisele poole. 


Kallis Maily, jääme Sind alatiseks igatsema. 

teisipäev, 31. juuli 2018

Aeg parandab kõik haavad. Kas tagasi blogimise lainel?

Hei, hei,

Märkamatult ongi juba juuli viimane päev ja homme algab juba august. Aeg on ikka nii kiiresti läinud. 
Olen olnud nüüd päris pikalt ka blogist eemal, sest pole olnud mahti ja tahtmist, et arvuti kätte võtta. 
See ei tähenda muidugi seda, et olen kuskil sügavas augus (vahel tuleb muidugi ka selliseid päevi ette), aga  enamik ajast olen ikka midagi teinud ja toimetanud. 
Eks aeg on see, mis parandab kõik haavad. 

See nädal tuleb meil üsna toimekas, sest iga päev on midagi. Täna olin glükoositaluvustestil, homme on õepoja sünnipäev kuhu lähme neljapäeval. Neljapäeval on ka arst. Saan testi vastused ning lihtsalt tavapärane kontroll. Nädalavahetuse plaanid hetkel lahtised, aga eks midagi ikka teeme. 
Täna tuli lihtsalt tahtmine arvuti avada ja natuke kirjutada, mis teinud oleme ning ühest asjast, mille üle olen ka ääretult õnnelik.

Kõigepealt sellest, mida oleme vahepeal teinud:
* valmistusime talveks: korjates mustikaid; keetsime maasika-mustika-mustsõstramoosi
* meisterdanud karbikesi,
* puhanud, sest pikali asend on ikka kõige parem, 
* oleme kolmekesi, ning kõhubeebiga nautinud Eesti paikasid, metsi, merd, loodust. Käisime Hiiumaal ning tuuritasime Haapsalus, kus tutvusime rongidega, bussidega. 
* oleme käinud laatadel,
* nautinud vett nii meres kui koduses basseinis,
* aidanud emmel marju korjata ja aurutada,
* grillinud ja nautinud Eestimaa kuuma suve,
* teinud ka elementaarseid koduseid toimetusi,
* veetnud lihtsalt aega koos lähedastega ja sõpradega,
* kuulnud ja saanud kingitusi/meeneid lähedaste reisidelt,
* valmistunud vaikselt lasteaiaks, millest tuleb ka tänane postitus.

Enne seda aga väike sissejuhatus eilsest mõnusast istumisest õemehe venna juures, kus Carolal oli nii äge. Pean tunnistama, et mul endal ka. Peale selle, et saime lihtsalt koos grillida tulid sinna ka meie sõbrad. Carola oli nii leilis kui nägi Elisabethi, kes saab alles poole aastaseks. Ta ikka katsus ta käsi ja jalakesi ning isegi kallista. Sannust, Ketust ja onu Marekist rääkimata, kes kinkis talle ämbri koos plastiliinidega ja vormidega. 
Kõigepealt kui neile külla jõudsime võtsid meid vast koer ja viis kiisupoega. Appi, kui ägedad nad olid. Carola oli neist nii leilis. Mina muidugi ka, sest selline vaatepilt ei ole enam tavaline, et nii palju kiisusid saab ühel hoovil nii vabalt joosta. Peale seda nägime kukkesid ja kanu, kellel oli nii äge kollane akendega maja nagu nukumaja. Carola kuulis esimest korda päris enda lähedal kuke kiremist, mis teda natuke ehmatas, aga samas pakkus nalja ka. Saime ka peremehe käes olevale kukele pai teha. Vunksu ise ütles endale: "Ei karda", ning ta ei kartnudki. Tegi ilusti pai ja käis mitmeid kordi ikka neid kanu ja kukki vaatamas. Veel sai mängida ühe poisiga, kes ta ühel hetkel pealaest jalatallani mullaga üle viskas. Muidugi sel hetkel ka igasugune mäng lõppes, sest Vunksu oli nii õnnetu. Õhtu lõppeski mõnusa grilliga, jutustamisega ning maja ekskursiooniga.

Täna käisin aga seda glükoositesti tegemas, mis pidavat ikka hull olema. Siinkohal pean tänama Maarja-Liisi, kes soovitas mul selle joogi külma panna. Nii pidavat natuke leebem seda juua olla. Mõeldud tehtud. Pean siinkohal ütlema, et tal oli igati õigus, sest külm sidrunisiirup, mis oli natuke hapukas ja külm oli täitsa joodav, aga peale selle joomist... Ühel hetkel oli kurgus klomp, mis tegi selle olemise eriti kehvaks. Enne teise vere võtmist ehk tund pärast selle joogi joomist tundsin end nii kehvasti, sest mul oli palav ja klomp oli kuskil kinni, mis ei tahtnud kuhugi kaduda. Veri võetud istusin veel tunnikeseks toolile, et viimane vereproov ära oodata, mis ei olnud ka sugugi mõnus. Oleks võinud nende vereproovide võtmise ajaks ajaks panna kanüülikese, et proovid kätte saada, et ei peaks kogu aeg seda torkimist taluma. Aga noh,  palju tahad vähe saad. See torkimine ja kolmest kohast vere võtmine oli ka omamoodi, sest ma väga ei kannata kui veenist verd võetakse. Mitte, et see keerukas oleks, aga lihtsalt see on nii ebamugav ja vastik. Kaks tundi möödus tegelikkult kiiresti, sest jutustasin seal ühe naisega ning vahepeal sai ka telefonis ringi surhvatud. 
Selle hommiku tegi eriliseks see, et kui kaks tundi mööda sai, siis see naine ütles mulle, et mul on tunne, et me veel kohtume. Justkui selgeltnägija. 
Protseduur läbi läksin õemehe juurde, kus Sannu ja Ketu vaatasid Carolat. Öö veetsime ka seal, sest nii oli mul hommikul hea lihtne arstile minna ja Carola sai hommikul ilusti magada ka nii kaua kui jaksas. Laste sõnul oli ta väga, väga tubli laps olnud, mis minule kui emale teeb ainult heameelt.

Nüüd aga sellest lasteaiaks harjutamisest.
Kes meist vahel ei võrdleks oma last teisega, kes oskab näiteks rääkida rohkem, kes paneb juba ise riide, kes sööb ilusti kahvli/lusikaga või käib juba potil. 
Mina püüan suhteliselt vähe Carolat kellegagi võrrelda, sest lapsed ja nende areng on erinevad. Mina olen lähtunud tema kasvatamisel pigem oma südamehäälest. Juba väikesest peale on see nii olnud. Kui mina või laps uueks muutuseks valmis ei ole, siis ei tule sellest ka midagi välja. 
Nii kuulasingi ükspäev oma südant ja hakkasime proovima mässu vaba elu ehk potitamist. 
Esimene nädal oli ikka see, kus enamik pissit tuli püksi. Nii magas ka uned mässuga, sest pidamine puudus. Olgem ausad, et lõpuks ajas ikka harja punaseks küll, sest ise ütleb, et pissi käib potti, aga teeb ise su silme alla püksi. 
Saan aru, et ta on alles väike ja uute asjadega harjumine võtab aega, aga mul hakkas lõpuks ikka kannatus katkema, sest ta ei saanud kuidagi aru, et piss käib potti mitte püksi. Ju ta ei olnud selleks muutuseks veel ise valmis või lihtsalt puudus arusaam, mis see pott on ja mis selle peal tehakse. Ega ma jonni ka jätnud. Lasin tal edasi püksi pissida ja isegi natuke tunda seda ebamugavustunnet, et äkki hakkab aru saama kui vastik on piss püksis tunne. 
Nädal ja paar päeva peale tegi ta ise selle üllatuse, et küsis potile ning pissis ilusti potti (10. juulil). Mina muidugi kiitsin teda, et on väga tubli ja lasin tal selle ise ära valada. See päev oli saatusliku tähendusega, sest sel päeval hakkas ilusti potil käima. Ta teadis, mis teda ees ootab kui on potti pissinud. Vahepeal juhtus muidugi ka õnnetusi, sest ta ei saanud ikka aru kas on pissu häda või mitte. Nüü võin öelda, et ta on kaks nädalat ja kaks päeva ilusti potil käinud ja mulle tundub, et ta on sellega "sina" peal. 
Pikematele sõitudele oleme mässu pannud, mis talle üldse ei meeldi, sest on harjunud potil käima mitte püksi. Alati kui mässusse teeb, siis vaatab, et pissu mööda jalgu maha ei jookseks. Kuigi see tuleb tal ikka jalalt jalale tammudes ning nuttes. 
Reedel proovisime juba lõunaune magada ilma mässuta, mida olen kasutanud tänaseni. Thuithuithui kiita ei tohi aga pesud, voodi ja vanker on jäänud ilusti kuivaks. Jah, ta magab mul siiani vankris ja õues, sestr ise avaldab selleks soovi. Öeldes mulle: "Vanki tuttu".
Eile proovisime ka esimese autosõidu ilma mässuta teha. Loomulikult kile oli pepu all, kui peaks õnnetus juhtuma. Ei juhtunudki midagi. Pepu ja pesu jäi ilusti kuivaks. Koju tagasi sõites olime ka ilma mässuta ja kõik jäi kuivaks. Eile õhtul sõitsime Tallinna ja sealt edasi Kakumäele. Uurisime ja vaatasime seal neid loomakesi ja siis lõpuks pissisime ilusti potti, mida tassin igale poole kaasa :). Õhtul sõitsime sealt Puhangusse ja kõik oli kuiv. Täna sõitsime linnast koju ja ta jäi autos magama ning taaskord oli pepu kuiv. Muidugi kohe kui ta ärkab küsib ta ise pissile. Kui ma selle ära unustan, siis läheb ise. Oskab ilusti pesu alla tõmmata ja teeb oma toimetused ära.
Nii palju südant mul veel ei ole, et ta öösel ilma mässuta jätta, sest hommikul on natuke ikka midagi mässus. Aga ta on juba nii tubli, et võtab ise hommikul mässu ära, viskab selle prügikasti ja kasutab edaspidi potti. 
Peale selle kui ta on pissi või kaka ilusti potti teinud kiidame teda ja ta ise tunneb ennast ka nii õnneliku ja tublina. Ta kohe kiidab ka ennast, öeldes endale: ,,Väga, väga tubli!". 
Usun, et mõni vanem, kes seda postitust loeb mõtleb, et laps juba nii vana ja alles nüüd hakkas potil käima. Mina tunnistan seda, et olen kõiki neid uusi asju ja muudatusi teinud koostöös oma südamega ning Vunksuga. Kui meist üks ei ole selleks ikka valmis, siis ma ei hakka seda peale suruma, sest tean, et lõpuks on see, et mõlemad oleme pahurad, trotsis ja nutame, ning sellest ei tule midagi välja.
Järelikult oli ta selleks lõpuks ise valmis ja tahab olla ilma mässuta. Võib olla aitavad kaasa ka need kuumad ilmad, mis on olnud, sest ta on saanud olla palja pepuga ning pole midagi, mis teda häiriks. No ja kindlasti on see tema tahtmine, sest ööunne minnes on meil suur riid, sest ta ei taha mässut. Eks ühel päeval tuleb ka see, et oleme valmis mässudest täitsa loobuma. Praegu ma sellepärast ei muretse. 
Kokkuvõtvalt on potitamine kulgenud suurema stressi ja paanikata ning pealesurumiseta nii minule kui Vunksule, mis on minu jaoks tähtis. Kes meist tahaks olla uut asja õppides või katsetades stressis, kurnatud ja hirmul. Usun, et mittekeegi. Nii ei taha ma seda ka oma lapsele. 
Igatahes mina olen õnnelik selle üle, et suurema stressita ja paanikata on hakanud Vunksu ilusti potil käima ja ta ei karda seda. 

Muidugi on selle potitamise juures ka üks suur miinus, milleks on wc-paberi suurem kulu :D, sest nüüd tarbivad seda juba kolm inimest :D. 
Minu jaoks on see taaskord üks suur oskus, millega saab laps ise lasteaias hakkama. Loodan ainult, et tal ei teki ühel hetkel poti stressi. Thuithuithui kiita ei tohi aga praegu käib ta seal rõõmuga. 

Nüüdseks sauki ja aitäh, et olete ikka minuga.
Loodan nüüd blogimise reele tagasi saada. 

Lõpetuseks üks pildike meist. Pisipõnn on 26 nädalane, kes tunneb end emme kõhus hästi.

esmaspäev, 18. juuni 2018

Kas Sina saad öelda, et Sa oled õnnelik?

Hei-hei,

Täna tahan jagada Teiega ühte mõtet, mis mina tabas. 
Hoiatan, et see on kirjutatud emotsiooni ajal. Seega võib seal olla midagi, mis Sulle ei meeldi või Sind häirib. 
Hiljem kui seda ise loen, siis võib juhtuda see, et kustutan selle, sest asi tundub ikka hull. 

Ehk olete kursis, et nädalavahetusel oli EBA ehk eesti blogiauhinnad. Kirjutan natuke sellest ja siis jätkan oma mõttega, mis mind tabas.
Tulles korra EBA juurde, siis ehk veel mäletate kui küsisin Instagrami storys, kas võiksin sellest osa võtta. Muidugi positiivset tagasisidet oli omajagu, aga siiski oli minus mingi kahtlus ja ma ei osalenud.

Mis kahtlus ja miks ei osalenud?

Mulle lihtsalt tundub, et mul ei ole maailmale midagi sellist jagada, millest saaksid teised õppida. Tean, et hetkel on ka neid lugejaid, kes arvavad teisiti. Ehk, et kirjutan nii, mis kutsub lugema, ning millest on ka midagi õppida.
Harva kirjutan ka selliseid negatiivsemaid postitusi, sest eluke sujub kuidagi hästi ja pole mille üle kurta. Eks vahel kurdame kõik millegi üle. Olgu selleks teada tuntud kehakaal või mõni viga siin/seal. Mina olen üldiselt rahul selle vaatega, mis peeglist vastu vaatab. Jah, kõhuke on hetkel küll suurem ja on näha ka, et teised asjad natuke suurenevad 😊, aga olen siiski rahul.
Eks ole näha võib olla järgmine aasta, sest sügisest algab meil uus eluke (Vunksu läheb ju lasteaeda) ja aasta lõpus on meid kolme asemel neli. Võib olla siis tekib tunne, et mul on midagi sellist, millest saavad ka teised õppida või mõni kogemus, mis kõrva taha jätta.
Jah, ma ei promo oma blogi väga, aga need lugejad, kes jälgivad... neid on omajagu. Olen õnnelik, et ikka ja jälle leiate tee mu blogisse.
Isegi kui Teid on kokku 100 olen ääretult õnnelik, sest järelikult on ikka ja jälle neid, keda huvitab mis toimetame. 

Nüüd minu teema juurde...
Tahtsin kirjutada hoopis sellest, kui rõõmus ja õnnelik olen selle üle, et meid ja mu last ümbritsevad nii toredad inimesed.
Ma saan öelda, et tal on olemas vanaemad, vanaisa, tädid, onud ja sugulased, ning isegi juba mõned sõbrad, kellega saab oma päevi veeta, keda mõnel lapsel kahjuks pole. Muidugi suurim asi on see, et tal on olemas mõlemad vanemad, mida osadel lastel ka kahjuks pole. Ma ei hakka lahkama seda miks ei ole või mis põhjusel, sest neid on nii palju. Sama palju kui on inimesi sama palju on ka arvamusi/erimeelsusi, mis viib inimesi lahku. 

Paar päeva tagasi jalkat kuulates ja oma last koos issiga diivanil istumas vaadates, tekkis mul äkki mõte, et kuidas saavad näiteks mõned mehed/naised teha vahet teise mehe/ naise lapsel. Seda enam kui see laps on, näiteks sama väike nagu meie Vunksu. Tema, kes ta on alles nii sõltuvuses täiskasvanust ning kes vajab igakülgset tuge ja hoolt. Jah, kõik ei ole sellised ja võtavad ka teised lapsed omaks, aga on ka neid, kes ei võta ja teevad vahet. 
Võib olla tekkis see mõtte sellest, et issi võttis omale näksi ja Vunksu krabas selle temalt lihtsalt ära enda kätte. Onju küll neid peresid (loodan, et juba vähem), kus vanemad maiustavad hea ja paremaga ning lapsed saavad natuke või mitte midagi. Võib olla tekkis sellest see laste vahet tegemise mõte või vanema olemasolu tähtsus ei tea. Igatahes mina olen õnnelik, et minu laps saab kasvada koos oma isaga, sest lapsed vajavad neid väga. Ole sa siis poiss või tüdruk. 

Eks sellised mõtted tulevad korra ja sama kiirelt kui sa oled saanud seda mõelda on see ka kadunud. Ma isegi ei tea miks see mõte mulle pähe tekkis. Õnneks oli see sealt sama kiirelt ka kadunud, sest nüüd emana saan aru kui tähtis on lapsele mõlema vanema olemasolu. 
Jah, õpetajana sain ka sellest aru, aga mitte niimoodi, sest ma ei kuulnud, et keegi oleks mööda maja "Issi" karjunud nagu meie Vunksu, kui ta issit ei suuda leida. Olgu ta siis kuskil teises toas või õues. Sama on ka minuga. Kui ta mind ei näe/leia, siis hüüab "Emme". Jah lasteaias kuuled ka neid sõnu, aga hoopis teises kontekstis. Võib olla jäi selle lause mõte kuidagi arusaamatuks, aga kes tahtis sai aru, mis ma selle all mõtlen. 

Miks hakkasin seda postitust üldse kirjutama?

Sellepärast, et olen tõesti õnnelik, et mul on kellega jagada nii enda kui ka oma lapse pilte ja tegemisi. Ennekõike lähtun ikka lapsest. Mul on olemas inimesed, kes teda vajadusel vaatavad. Meid ümbritsevad inimesed kellele saan isegi öösel helistada kui mul on abi vaja. Olgu ma, siis kodus või maal ema juures. 
Jah, on olnud ka keerulisemaid aegu, kus on olnud üksteise eiramisi. Eks seda on igas peres, et vahel on periood, kus mingil põhjusel omavahel ei suhelda. Kõik see laabub kunagi või siis mitte, aga see teema selleks. Tulles tagasi mu mõtte juurde, siis olen tõesti õnnelik, et meid ümbritsevad inimesed, kellega saab suhelda ja kelle hoolde ma teda jätta saan. Teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad ja hoolivad temast, ning toovad vahel ka kingitusi. Olgu selleks, siis mõni mänguasi, riided, jalatsid jne. Mul on ääretult hea meel, et mu lapsel on tekkinud inimesed, kelle nime kuuleme tihti. Järelikult nad tähendavad talle juba midagi või on jätnud mingi jälje. Kahjuks ei saa ma seda temalt küsida, sest ta ei oska veel nii palju rääkida. 
Jah, olen nõus kui mõni inimene turtsatab selle lause peale ja ütleb, et mida sa ajad. Kuidas nii väiksele lapsele saab keegi midagi tähendada (va ema/isa). Jah, Sina kes sa nii arvad. Sul on ka õigus, sest ma ei saa seda väidet kuidagi tõestada. Antud olukorras käib jutt minu lapsest ja Sina kahjuks ei näe, millise emotsiooniga ta kellegi nime ütleb. Nüüd võib Sinus tekkida mõte, et mis emotsiooniga ta siis seda ütleb? Selle mõtte peale ütlen ainult seda, et kui sul on omal lapsed, siis Sa mõistad mind aga kui ei, siis mitte. Taaskord kasutan selles postituses läbi käinud mõtete, et sama palju kui on inimesi on ka arvamusi. 

Peale selle on ilmas küll ja veel neid peresid, kes on 24/7 oma lapse ja mehega koos, ning tal ei ole kellegagi suhelda või last kellegagi jätta. Isegi kas või korraks poodi minnes. Jah, lapsed on meie elu osa ja elu käib nende järgi, aga olgem ausad, et vahepeal ilma lapseta/lasteta olla on väga hea. Isegi kui ta on sõbranna juures või sõbranna jalutab teda magama. 
Eriti raske on veel selline olukord, kus laps on aktivist ja ei lase sul midagi teha või kuskil olla, ning tahabki ainult sinuga ninapidi koos olla. Raske, väga raske. Mina seda küll ette kujutaks. Jah, kui nii on, siis tuleb ja peab hakkama saama, aga kindlasti ei ole see kerge. 
Taaskord pean tõdema, et mul on vedanud. Mul on vedanud, et mind ümbritsevad inimesed, kellega saan oma rõõme ja muresid jagada ning lastki kellegi hoolde jätta. Praegu on mul tõesti vedanud, et mul on tubli laps. Ma ei kiida teda, sest temalgi on asju, mida ta ei oska. Samas olen ääretult õnnelik, et ta on nii tubli ja asjalik. 

Kogu see postitus on kirjutatud emotsiooni pealt ja sellepärast ka natuke hüplik. Selle postitusega ei taha ma öelda muud, kui seda et olen tõesti õnnelik, et meid ennekõike last ümbritsevad inimesed, kes mängivad temaga, viivad sõitma, kärutavad magama, jalutavad jne. Kõik see aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele, mis on väga vajalik oskus. 

Võib olla mulle selline emotsiooni pealt kirjutamine ei sobigi, aga Sina lugeja saad anda mulle tagasisidet, mis on igati teretulnud. 

Päikest ja ootan meeleldi teie tagasisidet. 


reede, 15. juuni 2018

Meenutused

Sauki,

Kell on alles suhteliselt olematu ja kindlasti normaalsed inimesed alles magavad. Kell on alles 05:45 ja mina istun arvuti taga. Nüüdseks on kell juba 07:45 ja olen ikka arvuti taga, sest piltide kokku panek ja kirjutatu kontrollimine on võtnud oma aja. 


Nii vara üleval, sest Vunksu tegi häält, pugesin talle kaissu, aga uni ei tahtnud kuidagi peale tulla. Nii mõtlesingi kirja panna ühe pikalt ootama pidanud postituse. 

Täna, siis natuke aiamaast, koolikokkutulekust, emadepäevast ja mõned toimetused veel.


Mida oleme aiamaal korda saatnud?


Tegelikult ikka üsna palju.

Juba vana kasvuhoone maha lammutamine ja uue paika panemine võttis omajagu aega. Alustades muidugi sellest, et Lätist tellitud kasvuhoone kohale ei jõudnud ning hiljem selgus, et neil polegi 4*2m kasvuhoonet. Kui olime juba Eestist ära tellinud helistati, et kas te sooviksite kasvuhoonet. Ühesõnaga üks suur segadus, mõttetu ootamine ning aja raiskamine.

See aasta sai maha pandud:

* tomatid,
* kurki,
* herneid (varaseid ja hiliseid, mis emme andis),
* redist,
* peterselli (seemnest, mis ei ole üles tulnud),
* türgiube,
* sibulad,
* erinevad lilled (astrid, petuuniad, peiulill ehk tagetes).

Kasvatasin esimest korda seemnest omajagu petuuniaid, mis jäid ka kuidagi hiliseks, aga nüüdseks on igaüks leidnud oma kohakese amplikeses ja on ilusti kosunud. Jah, ma olen neid vist liiga vähe näpistanud, sest kuidagi nii püstised ja väheste õitega. Aga ma ei nurise, sest siiski esimesed, mis olen ise seemnest kasvatanud.


Nüüdseks on aiamaa aeg juba nii kaugel, et saame sealt natuke saaki. Alustades maasikatest. Ma ei ole sellel alal veel väga pädev, aga igasugused tarkused vanematelt inimestelt on teretulnud. Maasikad, mis ümber istutasin kevade poole isegi kannavad saaki kuigi arvasin, et äkki olen hiljaks jäänud, aga õnneks mitte. Nüüd on meie Vunksul mida süüa. Aiamaale saabudes on esimene sõna: ,,Maasud" ja kohe suundub nende juurde. Redised ja sibuladki on ära maitstud. 

Kurgikesed alles tulevad, sest said liiga hilja kasvuhoonde.


Nüüdseks kuu aega tagasi oli ka Taebla gümnaasiumi 170.aastapäeva kokkutulek. 

Kokkutulek algas juba hommikul sportlike võistlustega. Kuna minu ja õhubeebi jaoks oli natuke liiga kuum väljas, siis otsustasin hommikul, et seekord jätan sinna minemata. 
Selle asemel läksime emmega aiamaale, et teda seal natuke aidata, sest vajadusel sain kohe varju istuda ja puhata.
Sel paaril tunnil sai palju tehtud. Jõudsime vennaga isegi kasvuhoone kile ära vahetada ja natuke asju maha panna. 
Kella 17.00ks oli meid kutsutud valla saali, kus toimus väike kontsert, mis oli igati armas ja tore ning ennekõike emadele pühendatud, sest tulemas oli emadepäev.
Kontsert läbi oodati meid koolimajja, kus saime veel viimast korda ringi jalutada ja vanu aegu meenutada, sest seda hakatakse lammutama. 
Ringkäik koolimajas oli tore, sest oli mida meenutada. 
Kohe kui kirjutasin sõna meenutada, siis meenub üks tore seik, kus minu juurde astus üks härrasmees ja küsis mu nime. Ahjaa, kui koolimajja jõudsime, siis anti meile valge kleepsuga paber kuhu kirjutasime oma nimed ja lõpetamise aasta. Kuna see mul kuidagi rinnas seista ei tahtnud, siis kleepisin selle kotile. Ühesõnaga ta küsis mu nime ja kui olin selle öelnud, siis teatas, et tema on see, kes mind esimesse klassi viis😮. Ma olin ikka väga imestunud, aga samas rõõmus, et nüüdseks 21 aastat hiljem, kus aeg on teinud oma töö, kohtusime ja saime paar sõna rääkida. 

Mõned õpikud ja töövihikud, millest ma õppisin

Pühapäeva hommikul oli emadepäev. Selle päeva puhuks küpsetasin talle šokolaadikoogi ning ostsin hortensia. Carola kinkis ühe südamekestega õhupalli. Koogi kaunistamisega ja peidus hoidmisega aitasid mind venna pere. Hommikul kui emme kasvuhooneid lahti tegema läks sain koogi ja lilled kätte ning sättisin need lauale. 

Kuna musununnu oli tööl, siis ma ei pidanud koju väga kiirustama. Saime teha rahus tööd ja olla niisama. 

Meie Vunksu lemmikloomaks on mamma (mine ema) kass Pässu

Kuu lõpus poole värvisime mingi aeg ära ka meie puukuuri, mis said 9 aastat tagasi uue kuue.
Veel käisime Sannu ja Kretaga maal emmel abis ning asju maha panemas, põõsaid istutamas ning lihtsalt kevade ilu nautimas.


Nüüdseks on aeg lõpetada, sest enne musununnu minekut saab veel natuke tukastada.

Tean, et kui oled juba korra üles ärganud ja kui uuesti voodi tagasi lähed, siis hiljem on meeletult raske end kuidagi käima saada. 
Võib olla ei lähe vaid teen hoopis ühe kohvi ja hakkan uut postitust kirjutama. 

Sauki ja ilusat algavat hommikut. 

Minu hirmud

Hei, hei, Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli ...