teisipäev, 15. mai 2018

Elumuutvad uudised

Hei-hei,

Uskumatu kui ilusad ilmad on ikka olnud. Täiesti suvi juu. Loodame, et suvi tuleb sama ilus või veel ilusam. 

Mina olen saanud selle ajaga korraliku päevituse (isegi õlad põlesid natuke ära, mis nüüd juba nahka ajavad), sest aiamaal tehtud tööd on selleks ideaalne võimalus, et "Saada pruuniks 02.juuniks". 

Kõigist meie toimetustest juba järgmine kord, sest on mida jagada. Kirjutan natuke emadepäevast, kooli kokkutulekust ning toimetustest, mis oleme teinud. On mida oodata, sest selles oli minu jaoks nii palju emotsioone. 
Nüüd aga uudiste juurde, mida mõned ehk juba teavad aga mõned mitte. 

Kõigepealt sellest uudisest, millest mainisin  siin postituses (lõpu poole).
Ühesõnaga nüüd on olemas meil see puuduolev "JAH" sõna. Nii, et saan nüüd ametlikult öelda, et meie Carola on sügisest lasteaialaps.

Eks oleme selles osas juba põnevil, sest uus asi ja uus kogemus meile kõigile. Alles ta ju sündis ja juba lasteaeda, uskumatu ikka. Eks kõigest sellest ka tulevikus, kuidas see tee meil kõik alguse sai ning kui valutult või valusalt kulgeb/ kulges.

Meil on veel üks suur uudis. Kõigepealt ma ei alusta sügisel koos oma Vunksuga uut lasteaia õppeaastat, sest meie perre on oodata lisa. Jah, Carola saab omale väikese õe või venna. 

Minuga ja meie pisikesega on kõik korras. Olen küll arsti jälgimise all eelmise lapse raseduse lõpus tekkinud preeklampsi ohu pärast ning pean vererõhu tablette võtma, aga sellest hoolimata on õnneks muud näidu korras (thui-thui-thui kiita ei tohi). 
Preeklampsia kohta saad lugeda siit.

Siinkohal tahan tänada neid, kes mulle õigemini meile on juba õnne soovinud. 

Nende uudistega seoses tuleb kohe meelde üks mõte, et sa võid plaanida ja tahta asju, aga elul on sinu jaoks omad plaanid.
Mina plaanisin, näiteks koos Carolaga tööle minna kui ta lasteaeda läheb, aga läks teisiti. Selle nimi on saatus. Järelikult pidi kõik nii minema. 

Vot sellised elumuutvad uudised.

Lõpetuseks üks rõõmurull, kes on kõik need päevad kiikumist nautinud.


reede, 4. mai 2018

Raskused on selleks, et ühel hetkel saaks tulla õnn ja rõõm käsikäes.

Heie- hei.

Tänast postitust on õige alustada mõttega, et kui viimasel ajal on olnud natuke kurva tooniga postitused, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, kus kõik hakkab nagu üles mäge minema, va. mõningased asjaolud. 

Viimasel ajal on olnud minus nii palju häid emotsioone, mis teevad igast päevast hinnatud päeva, va. mõned päevad. 

Kõigepealt alustame sellest, et meie Nunnul on täna sünnipäev, kes sai 1,8. Aeg on ikka nii kiiresti läinud ja kui tubli ning osav võib selles vanuses üks laps olla. Minu jaoks lihtsalt uskumatu.



Nii nagu eelmises postituses mainisin, et järgmine postitus tuleb möödunud aegadest, siis nii see on.

Tahan Teiega jagada ka ühte toredat koolitust, ning emotsioonidest, mis mind valdasid.
Ühesõnaga, täna tuleb üks ääretult heade emotsioonidega pikk postitus, mis kulub lõpuks ka marjaks ära siia segaste aegade vahele.

Lubasin algselt, et võib olla tuleb järgmine postitus juba nädala (eelmise) lõpus, aga mis ikka valmis ei saa, siis ei saa seda ka jagada. Kui nüüd on kätte jõudnud aeg, kui Vunksu magab mõned päevad toas, siis mina pean ka kohe ta kõrvale pugema. No ja pagan võtaks! Kohe on mu kõrval keegi, kes "juhtme seinast välja tõmbab" ja nii magangi koos temaga. 

Hiljem ei tule aga sellest kirjutamisest ka midagi välja, sest kogu aeg ta tahab midagi ja pean oma mõtte katkestama. 

Lõpuks, mis kaua tehtud see kaunikene 😊.

Alustame sellest, et kahes eelmises postituses mainisin, et tegin algust oma potipõllumajandusega. Nüüdseks olen need taimed ilusti ära pikeerinud ja ootavad, millal kasvuhoonesse saavad. Need on mu päris esimesed enda kasvatatud taimekesed, mille üle olen nii rõõmus.

Varsti, varsti jõuab ka ehk meie uus kasvuhoone, sest eelmine oli juba ohtlik ja ei hakanud riskima, et sealt kellelegi ühel hetkel suur klaas kaela kukub.
Kasvuhoonesse lähevad ennekõike tomatid ja mõned kurgid, et meie väike Vunksu saaks neid kohe süüa nii kui valmis saavad. Nii ei pea alati maale sõitma ja ootama, millal saame värskeid köögivilju.


Peale selle on meil olnud ka kolm vahvat sünnipäeva. Üks neist oli eriti tähtis. Kes meist ei mäletaks kui väga ootasime, et saaksime juba 18, sest siis on kõik maailm uksed valla ja avatud. Järgmine vanus mida ehk oodata on 21 ja siis 25, ning sealt edasi ei oota enam ühtegi, sest kogu aeg saame vanemaks mitte nooremaks.




Vahepeal sai ka Apollo kinos "Vändapidureid" vaatamas käidus, mis oli omajagu naljakas, ning sai palju naerda. Soovitan soojalt vaatama minna. Naljakas, et soovitan ühte filmi vaatama minna, ise pole juba ala 100 aastat kinos käinud. Püüan seda viga nüüd parandada ja natuke tihemini seda teha. Taaskord pean tänama Liisut, kes mu kaasa tiris, sest minusugust kodukana on suhteliselt raske kuhugi saada.

Mina olen seda sorti inimene, kes elab päev korraga ja sellised suured asjad peavad olema planeeritud. Kui päev või paar ette teada, siis sobib, aga kui nüüd, praegu ja kohe, siis võib juhtuda, et loobun. Juhul kui musununnut kodus pole. Muidugi perega koos olen nõus iga kell, igale poole minema, sest see on kvaliteetaeg.
Tavaliselt need äkk minekud on väga ägedad, aga nüüdseks emana pean arvestama ka lapsega ning sellega, kas on kedagi kes teda vaatab, kui on vaja. Pigem sobib mulle nii, et ma ei peaks kelleltki abi paluma, sest ta on meie elu osa ja käib meiega igal pool kaasas, ning peab sobima meie plaanidega. Nii plaaningi tavaliselt suuremaid väljas käike sellisele ajale kui musununnu on kodus.
Nüüd läks jutt küll vähe teiseks, aga pole midagi.

Peale selle käisid lapsed nädalavahetusel meil. Taaskord oli meil väga vahva ja tore nagu alati. Seekordki tegime head süüa (pitsat ja sidrunikeeksi värskete maasikate ning ananassiga). Väga maitsev ja mahlane. Laupäeval grillisime laste algatuslikult. Sannu oli grillmeister. Ühel hetkel liitus meiega ka Liisu. Grill valmis, tegin kõrvale värske salati ning võisimegi sööma hakata.

Ühel hetkel oli uksele koputus ja järgmisel juba sõna "Tsau". Algul ei saanud kohe arugi, kes tuli. Mõtlesime, et äkki Andri vanemad, aga ei, see oli hoopis minu õde ning õemees. Õde tuli lihtsalt temaga kaasa, aga õemees tuli oma õnge korda tegema, sest plaanisid pühapäeval kalale minna. Mõeldud, tehtud. Plaan paigas oli ka Sannu valmis nendega kaasa minema. Olenemata sellest, et Kreta jäi meile.
Nii oligi meil Kretaga plaan valmis, et kõigepealt magame nii kaua kui jaksame. Ärkasime, kohvetasime, jutustasime ja hakkasime sättima, ning läksimegi musununnu juurde Ott&Matildasse sööma. Võtsime hommikusöögiks praemuna, külmsuitsulõhe ja praetud majaleivaga, ning magustoiduks pistaatsia koogi, mis oli ääretult hea, aga samas natuke magus. Soovitan seda hommikusööki soojalt, sest see kala oli lihtsalt nii hea.
Peale selle pakuti meile ka värsket oma aia külm kasemahla, mis oli kõige selle juurde nagu kirss tordil.
Peale selle tuldi ja kallistata mind kui Andri naisena ja öeldi nii häid soove. Üks naine kallistas mind ja ütles: ,,Olen Sind piltidel näinud ja sa oled seal nii ilus, aga reaalselt oled ka nii ilus." Küll olid ilusad sõnad võõra inimese suust.



Kõht täis hakkasime kodu poole liikuma. Enne seda käisime veel korra poes, siis mere ääres ning metsas mustika oksi korjamas, mis mingi aja möödudes toas lahti lähevad, ning vaasis ääretult ägedad välja näevad. Lõpuks olimegi kodus ning saime veel enne Carola ja Sannu tulekut tukkuda. 


Selle hommiku tegi eriti omapärasek see, et Carola ei olnud minuga. Jah, mul oli lapse vaba hommik juba enne 07.00.

Mu õde võttis ta hommikul kaasa, et maale mamma (minu ema) juurde sõita. Mis mul sai selle vastu olla. Carola ootas seda väga, et saaks minna, sest terve õhtu kuulsime ta suust "Mamma, Pässu (kass)". Hommikul oli äratus küll suhteliselt vara, aga Carola ei hoolinud sellest väga, sest teadis, et saab mamma ja Pässu juurde minna. Ta oli seal ääretult tubli laps, mida minul oli emana nii hea kuulda.
Usun, et minuga ühineb nii mõnigi ema kui ütlen, et isegi paari tunnine lapsest eemal olek tundub igavik ja kui teda uuesti näed, siis on õnn nii piiritu. Mina tundsin end kui koer, kes sai just kondi preemiaks. Just sel hetkel kui Carola mu juurde tuli ning kallistas ja musitas mind. See oli lihtsalt nii ääretult suur rõõm.

Kui tavaliselt on pühapäevad pannkoogi päevad, siis meie tegime seda esmaspäeval. 

Sel päeval sai ka omajagu asju õues ära tehtud. Mehed pesid autosid ning puhastasid seest. Lapsed käisid ka Carolat magama jalutamas. Mina sain aga maja ees kevadisi töid teha (riisusin, lõikasin sirelit). Ühesõnaga üks toimekas päev. 
Nüüd on lõpuks kätte jõudnud kevad ja seda rohkem on ka tööd õues ja aiamaal.


Õde tõi külakostiks viinamarju ja kringlit

Nii toimekad ja ägedad päevad, kui meil on olnud, ootavad veel ees ka. 

Pühapäeval kimasime Carola ja õe perega Pärnu, et seal natuke hoovi korrastada. Peab ütlema, et see oli üks väga vahva aeg, sest selline vaikus ja rahu, ning vaikselt nokitsemine, tegi meelele ainult head. 
Carolal oli seal väga tore, sest mõlemal päeval sai ta mullaga mängida ja ringi tatsata. Ta oli ikka nii mullane ja rokane, mida oli tore vaadata, sest järelikult oli lapsel tore. Ta mängis isegi tigudega (õigemini tühjadega) ning ei kartnud käes hoida vihmaussi. Muld maitses ka hästi, mida sai pulgaga proovida. 
Üheskoos sai palju tööd ka ära tehtud:
* oksi saetud ja võsa maha võetud,
* riisutud,
* lilli ja maasikaid istutatud,
* sõime üheskoos suppi, mis oli tehtud puupliidil,
* tegime mõnusat maiust.

Sellest käigust võiks kohe pika postituse kirjutada, aga kindlasti tuleb neid kordi veel kui sinna lähme ja siis kirjutan. 

Ühesõnaga üks väga lõõgastav koht kuhu iga kell appi ja tšillima minna, sest seal on tõesti mõnus.



See kuu on ees ootamas veel mõned sünnipäevad, kooli kokkutulek, emadepäev, massaaž ning veel ehk midagi, mis tuleb ootamatult.
Peale selle ootame veel ühte otsust sügisese osas, millest on puudu veel üks "Jah" sõna. Eks sellest kõigest kui õige aeg käes.

Peale selle käisin veel lasteaias ühel koolitusel "Lasteaiarühma saatja", mis oli tegelikult väga äge ja kasulik. 

Koolituse eesmärgiks oli meile õpetada, kuidas lastega liigeldes reguleerida liiklust. Kohe kui tunnistus käes on mul õpetajana olemas õigus, kus tohin koos lastega liigeldes peatada liikluse, et ületada teed selleks ette nähtud kohas. Minu meelest on see väga hea tunnistus, sest paratamatult peame liiklema liikluses ning selline oskus kulub alati marjaks ära.
Koolitus koosnes kahest osast:
* eksamist (mis sisaldas 10 küsimust),
* praktiline osa (tegime liikluses läbi selle, mis teoorias räägiti).

Peale selle toreda koolituse sain sel päeval ka nii palju häid emotsioone ja kallistusi, mis tegid selle päeva veel eriti eriliseks. Selline soojus hinges oli hea ja mõnus koju oma pere juurde naasta.


Nüüd ongi õige aeg lõpetada minu jaoks heade emotsioonidega postitus ning öelda, et kõige parem aeg on olnud see, kui olen saanud olla koos endale kallite inimestega. 
Olen seda enne väga väärtustanud ja väärtustan ka edaspidi. Kahju ainult, et mõned seda hinnata ei oska ja sellesse kuuluda ei taha. Aga see on nende valik. 

Päikest ja nautige kevadet.



teisipäev, 24. aprill 2018

I love crafts

Hei,

Taaskord on jäänud pikk vahe postituste vahele. Põhjus on olnud väga lihtne, sest meie õuele on saabunud kevad ja päike, mis kutsub õue. 
Mul oleks tegelikult nii palju häid emotsioone jagada, aga enne seda jagan hoopis ühest uuest avastusest, mis mulle väga meeldib ja millega olen ka natuke lisa teeninud. Olen neid ka kingituseks teinud. 

Enne tahan jagada, aga ühte ilusat kevadist kompositsiooni, mis ilutseb meie köögi aknal. Eks see nõudis ka natuke fantaasiat ja loomingulisust.




Võin vist öelda, et järgnev, millest ma kirjutan on mu uus hobi, mis nõuab püsivust, keskendumist ja fantaasiat. 
Muidugi on see kõik seotud käsitööga, mida armastan.

Siinkohal pean tänama oma õde, kes oli lahkesti nõus enda materjale ning näpunäiteid jagama. Aitäh Sulle mu kallis õeke. 
Kohati tüütasin teda omajagu, aga sellest hoolimata oli ta nõus mind aitama. 

Nüüd aga minu uue hobi juurde, milleks on enda tehtud karbid. Sattusin kohe nii leili sellest, et olen nüüdseks kokku teinud juba 7 karpi (esimene oli Carola karp). 4 olen nendest maha müünud ja kaks kingituseks teinud.
Olen saanud oma kätetööle väga positiivset tagasisidet, mis teeb meele rõõmsaks ja tuju heaks, ning annab motivatsiooni asjaga tegeleda.

Jagan nüüd uhkusega oma kätetööd.


Kliendi tellitud karbid, millega jäi väga rahule

Kliendi tellitud karp


Karp kingituseks

Karp kingituseks, millele telliti juurde salvrätikarp, mis järgmistel piltidel



Tütar soovis oma emale just sellise kirja ja piltidega karpi

Veel on mõned karbid soolas, mis vajavad valmis tegemist. Olen ääretult rõõmus, et saan seda teha ka Carola kõrvalt.
Kõik, kes soovivad omale või oma lähedastele ühte karbikest võib mulle julgelt kirjutada.

Teen ka väikese sissejuhatuse järgmisse postitusse, mis tuleb väga emotsioonide ning seikluste rohke, sest meil on olnud väga toredad ajad ning toredad ajad on veel ees. 

Järgmine kord saab lugeda minu potipõllumajandusest, lapse vabast hommikust, laste külas käigust, sünnipäevadest ning muudest vahvatest seiklustest. 
Loodan, et nädala lõpuks saan selle postituse ehk valmis kirjutatud. 

Nüüd ongi õige aeg lõpetada ja sellele postitusele punkt panna, sest lillkapsa-bataadi püreesupp on valmis saanud ja musununnu kutsub sööma.

Lapse oma juba jahtub 

Sauki ja olge ikka minuga, ning nautige neid päikeselisi ilmasid ja kevadet, mis meieni on jõudnud.

kolmapäev, 4. aprill 2018

Aeg parandab kõik haavad

Sauki,

Täna on jälle tšill päev, kus saan oma mõtetel lennata lasta, sest minu jaoks on alati kõige parem aeg blogimiseks kui musununnu on kodus või Nunnu magab, sest nii saan rahulikult arvuti taga olla ja sõrmedel liikuda lasta. Suureks plussiks on ka see, et ma ei pea kohe jooksma ja mõtet katki jätma kui suurestoas on vaikus. Tean, et musununnu on seal, kes Nunnul silma peal hoiab, et ta mingit sigadust ei korralda.

Täna oli nii mõnus päikseline ilm, aga pagan, et see lumi nüüd jälle maha otsustas tulla. Varsti ehk saabub ka lõpuks see kaua oodatud kevad oma ilu ja säraga. 

Täna kirjutangi natuke möödunud aegadest, milles on olnud palju kurbust, aga sama palju rõõmu. 

Alustades eelmise nädala algusega, siis esmaspäeva õhtul lahkus meie seast Andri kallis vanaema ja Carola vanavanaema, kellel sai lihtsalt jaks otsa, ning ta ei suutnud enam võidelda.
Ta oli meile väga kallis, ning minagi pidasin teda oma vanaemaks, sest meil oli nii palju ühist, millest rääkida, mille üle naerda ja nutta. Temas oli samu jooni, mis minu vanaemal. Ma püüdsin alati olemas olla, kui ta midagi vajas, sest omal ajal oma nooruse tõttu ei saanud ma alati oma vanaemal abis olla. Ma sain teha südamega neid asju, mida ma ei saanud teha oma vanaemaga. Mäletan kui mu oma vanaema ütles mulle:,, Kui sa load kätte saad, siis viid mind ikka poodi." Kahjuks ei saanudki ma seda kunagi teha, sest temalgi sai jaks enne otsa. Nii tundsinki suurt rõõmu selle üle kui sain seda Andri vanaemaga teha. Kohe meenub tema tehtud kana - juurvilja roog, mis lõhnas ja maitses nii hästi. Ma võikski siia kirjutama jääda, aga mälestused on need, mis jäävad ja keegi ei saa meilt neid võtta. Ta oli üks väärt vanaema.

Sellega see nädal alles algas, sest järgmisel päeval saabus uus hoop, mis lõi meid jälle jalust.

Kui eelmine nädal möödus väga raskelt, siis tean, et ühel hetkel kasvavad kõik haavad kinni. See võtab küll aega, aga aeg parandab kõik haavad. Meie peame suutma oma eluga edasi elada ja leppima selle valuga. Tean, et ühel hetkel on kõigele sellele valule ja pisaratele oma selgitus. 

Kui nädal algas nii kehvasti, siis ootasin juba väga neljapäeva, sest Sannu ja Kreta tulid meile, keda ma ei suutnud enam lõpuks ära oodata. Nad oskasid kohe meile päikese tuua. Oli näha, et Carolagi ootas neid juba väga, sest Sannu ja Ketu nime oli ikka mitmeid kordi kuulda. No ja veel see rõõm, kui tädi nägi. Eks ta on kõiki endale tuttavad inimesi nähes rõõmus ja muutub eblakaks, aga emotsioonidel on vahed, mida emana oskan näha. 

Lastega veedetud aeg on alati olnud rõõmus ja tore. Kui ma ei oska alati midagi toredat välja mõelda, siis teeme midagi head süüa või maiustame millegi heaga. Nii tegimegi seekord suvikõrvitsakotlette ahjus ning kohupiimakoogi värske ananassiga. See oli nii hea, sest kõigil oli oma osa koogi tegemisel. Põhiliselt tegi küll Kreta, aga mina juhendasin, Sannu lõikas ananassi ja Carola segas kohupiima. Mitme koka peale sai valmis üks hea kook. 


Reedel veetsime aega looduses. Käisime Keila juga vaatamas, ning jalutasime seal niisama. Laadisime natuke akusid, et laupäevane päev üle elada. 
Peale selle täiendasime Kretaga oma potipõllumajandust seemnete, mulla ja istutuspottide näol. Mina tegin ka õhtul algust oma potipõllumajandusega. Külvasin erinevad seemned maha. Ootan juba huviga, et need tärkama hakkaksid. Ühed lillekesed on juba ilusti üleval. 
Minu jaoks taaskord üks armas päeva kallite inimestega mööda saadetud. 

Mina olen seda sorti inimene, kes ütleb seda, mida mõtlen ja südames tunnen. Ma ei ütle asju selleks, et kellelegi meeldida või midagi tõestada. Ei. See ei käi minu iseloomuga kokku. Siinkohal tahangi tänada lapsi, kes olid meile laupäeval suureks abiks, kui meie matustel olime, ning nemad samal ajal Carolat vaatasite. Teadke lapsed, et armastan teid väga, nagu ka oma teisi pereliikmeid.
Siinkohal tahan tänada ka neid kalleid inimesi, kes olid meile eelmine nädal toeks ja toetasid meid hea sõnaga. Aitäh Teile💕, et Te mul olemas olete. 

Nädal lõppes ka natuke rõõmsamates värvides, sest pühapäeval oli munadepüha, ning värvisime Vunksuga koos mune. Kretagi tõi meile väikese kingituse, milleks olid enda tehtud makroonid ja väikese jänese küünla. Makroonid olid veel imearmsas jänese korvikeses. Carola tädi ruudus (vanatädi) tõi talle ühe martsipani tibu ja emmele-issile martsipani munasid, Musununnu vanatädigi käis meil külas, ning õhtul käis Carola vanaisa ehk Vassa külas ja kinkis meile värvitud munad. Esmaspäeval saadeti Carolale suur üllatusmuna ja emmele  värskeid kohupiimataskuid, millele ei suuda ma kunagi ei öelda. 

Kokkuvõtvalt käis eelmine nädal kurbus ja rõõm käsikäes. Usun, et nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ainult rõõm ja õnn saavad käsikäes käia. 

Mõnusat kevadet Teile ja hoidke end viiruste eest.

Üks mõnus päev Keila joal

Koks-koks munapoks

Täna tuli meile aga külaline, kellega oli mõnus veelompides, liivakastis ja toas mängida.
Need ette planeerimata külastused on kõige ägedamad.
No ja kõige ägedam on ikka pepuli veelompi istuda😊

teisipäev, 27. märts 2018

Miks on elu nii ebaõiglane?

Hei, hei.

Peab taaskord tõdema, et pikem vahe on jäänud eelmise ja selle postituse vahele. 
Põhjus on olnud väga lihtne. 
Kindlasti on olnud ka Sinu elus periood, kus Sa tunned, et kõik ei lähe sugugi nii nagu Sa tahad, ning Sulle tundub, et kõik siin ilmas on nii ebaõiglane ja -aus. 

Jah, lubasin, et järgmine postitus tuleb positiivsem, aga hetkel on mul lihtsalt tahmine kõik endast välja kirjutada, sest lihtsalt tahan nii. 
Luban, et lõpp on positiivsemates toonides.

Miks või milleks peavad tundma need inimesed nii tohutut ebaõiglust, kellel on tegelikkuses kõik hästi ja nad on väga selle nimel pingutanud, et olla seal, kus on nad praegu. Miks karistatakse neid, kes annavad endast 100+% , ning on alati olemas kui sa teda vajad. Või miks peab inimene suutma nii palju muret ja valu endas kanda? Öeldakse, et inimesele antakse just nii palju, kui ta kanda jaksab. Aga, miks? Miks peame siin elus just seda valu, teadmatust endas nii palju kandma? Miks on nii, et inimesed kellel on oma elust täiesti savi elavad nagu "kuninga kassid", aga see, kes hoolib, peab kannatama ja mitte natuke, vaid päris palju? Muidugi ei kannata ainult tema, vaid ka tema lähedased, kes on selle kõigega seotud. Miks? Miks? ja veelkord Miks?

Muidugi on sellistel hoopidel, valul ja teadmatusel meile kõigile üks väga suur õppetund. Mina olen sellistest hoopidest väga palju õppinud. Kui on vaja tuleb nutta ja võtta lihtsalt aega iseendale, olla üksi ning korrastada oma mõtteid. Analüüsida olukorda ja teha omad järeldused, kuidas just Sina edasi käitud, et sellest oleks kasu nii endale kui ka teistele. Ennekõike muidugi sellele, kes vajab antud hetkel just igakülgset tuge.
Jah, mina olen nõus endast ja endalt andma 100+%, kui ma vaid saaks anda ja see aitaks abivajajat. Usun, et ka sina, aga kui me ei saa teha muud kui uskuda, loota, palvetada ja paluda kõik kõige vägevamaid jõudusid, siis tundub, et ootamine on nii kuradima pikk. Oeh... miks ei võiks olla nii, et sellised raskeid hoope üldse ei jagata, ning asjad liiguksid kiiremini kui tegelikkuses liiguvad? 

Oeh...Taaskord ma ei taha selle postitusega koguda mingit haletsust või kaastunnet, et oi kui raske sul on jne. Sugugi mitte. Vahel on vaja end lihtsalt tühjaks rääkida, kirjutada ja nutta, mis on igati normaalne. 
Muidugi kõik positiivsed mõtted on teretulnud, mida sain ka eelmise postitusega ja mille eest olen väga tänulik neile, kes mõne hea sõna ütlesid. 

Selle kõige kokkuvõtteks tahan öelda veel seda, et öelge oma kallitele inimestele, et nad on teile väga kallid ja et armastate neid, sest ühel hetkel võib olla hilja, liiga hilja. 

Selle mõtiskleva postituse lõppu tahan lisada ka mõned toredad asjad, mis vahepeal toimunud. Mina leian, et igas päevas on siiski ka päike. Kas või minu oma lapse näol, kes on selline rõõmurull, ning toob kogu aeg naeratuse näole.

Algatuseks käisime üle eelmine nädalavahetus Hiiumaal mu õe perel külas, sest meie pere kõige väiksem pesamuna Kene Grit sai aastaseks. Alles ta sündis ja juba ongi aastane. 
Laupäeval pidasime ka väikest sünnipäeva. Kurb oli ainult see, et meid oli nii vähe, sest enamik õemehe perest olid suutnud mingid tõved külge hankida (kes endale või oli lastel). Sellest hoolimata oli meil tore. 
Tädid ja onu kinkisid piigale voodi nagu maja, mille tellisime Superkuust




Meie pere piigadel on ühesugused jänesed💕
Mis pidu see on kui ei ole õhupalle?🎈🎈🎈
Pühapäeval vurasime jälle koju, sest musununnu pidi esmaspäeval tööl olema. 
Neljapäeval käisime väikesel shoppingul ja meie Nunnu sai omale hulka kevadisi riideid. Loodame, et kevad ka ikka tuleb.

Reede õhtul käisime Musununnu onu perel külas. Jutustasime niisama, jõime kohvet ja Carola sai ka natuke kodust välja. 
Eile oli meil, aga nii tore päev. Üks asi viis teiseni ja nii jõudsimegi koju alles 22.30. 

Päev algas issi tööle saatmisega, siis sõime hommikust ja juba kell 12.00 paiku olime Tallinnas. Käisime korra Musununnu tädil külas. Jutustasime natuke ja leidsime ka esimesed lumikellukesed tema hoovist. Kevad juba piilub täie hooga. Olime seal küll vähest aega, sest ta läks oma ema haiglasse vaatama. Meie vurasime, aga sealt edasi minu õe juurde, kes sai haiglast mõneks päevaks koju. Jutustasime, naersime ja nuuksusime natuke nutta, aga meil oli tore, nagu alati. 
Õde mainis ka, et lähevad vist täna Kreta juurde, et mehed pidid sauna minema. Mõtlesin kohe, et sobib. Lähme, siis koju kui nemad minema hakkavad, aga võta näpust. Meid oodati ka sinna. Nii võtsimegi 17.00 paiku suuna nende juurde, kus meil oli taaskord ääretult tore nagu alati. 
Mehed grillisid, naised said niisama lobiseda ja Kreta oli teinud häid pulgakooke. Nii me siis istusime, sõime, lobisesime ja naersime. Eks ma olin lõpuks täitsa väsinud, aga see kõik oli seda väärt. 
Peale selle tuleb kuulata oma vaistu. Miski minus ütles, kui ma koju sõitma hakkasin, et kohtun mingi loomaga. No ja nii oli ka. Õnneks see oli küll väike jänes ja kõik jäime terveks, aga mõte sellest, et miski seda just ütles, läks täide. 
Taaskord üks ääretult vahva päev möödas, mis sai endale kallite inimeste seas mööda saadetud. 




Eile oli mul aga natuke lapse vaba aega, sest mu armas Liisu käis Carolaga jalutamas. Mõnus. Sain rahus söögi valmis teha nii, et keegi ei hüüdnud kogu aeg, et tahab midagi. Peaaegu jõudsin ka ära süüa. 
Eile saabus meile jälle talv, aga täna paistab päike, mis teeb selle päeva kõigest raskest hoolimata siiski rõõmsaks. 

Päikest Teile. 
Hoidke ja armastage oma lähedasi.

kolmapäev, 14. märts 2018

Miks, miks ja veelkord miks?

Hei mu armsad lugejad,

Tänane postitus on hoopis teisest puust kui tavaliselt. Täna ei saa lugeda minu toimetustest ja tegemistest, vaid hoopis elulisel teemal. 

Selles postituses on peamine sõna MIKS, sest olen siin paar päeva mõelnud elule ja tekkis kohe selline tahtmine sellest kirjutada. Jah, ma ei ole selliseid postitusi kirjutanud, aga täna on see tuju ja tahtmine. Ma ei tule siia halama, vaid lihtsalt kirjutama oma mõtteid, ning kas ainult mina taban end sellistest mõtetest või ühineb minuga veel keegi!?

Olen palju mõelnud, et miks peab elu olema just selline nagu ta on? Miks ei võiks meie elutee olla üks sirge tee ilma takistusteta, kurvideta, käänduteta, tõusudeta ja langusteta? Miks see peab olema nagu Ameerika mägi. Kord alla, siis jälle üles, siis kõik seisab ja sinu ees on valik, kas lähed paremale või vasakule?
Kui lähen sinna ja otsustan selle tee kasuks, siis mis mind ees ootab. Kas valisin ikka õige tee? Kui kõik ei lähe sel teel nii nagu tahan, kas valisin, siis vale tee? Kui sellel teel ei lähe kõik nii nagu tahan, siis see ongi selleks, et sellest õppida ja kogeda neid kogemusi, mis on sellel teel?. See tee ei ole antud selleks, et viriseda, halada ja teha oma lähedastele liiga, ning alla anda ja öelda, et ma ei saa seal hakkama ja olengi hädapätakas. See on antud selleks, et pea püsti ja selg sirgelt sellest väljuda. 
See on olnud minu/sinu otsus (küll mitte alati, vahel otsustab keegi teine sinu eest) ja ise vastutame selle otsuse eest. Selle tehtud vale otsuse eest ei pea saama karistada sinu lähedase, kes on sulle kallid ja kes toetavad sind igal sinu sammul, kui sa neid ainult enda lähedale lased ja nende sõnu kuulda võtad. Jah, end on vaja välja elada, aga selleks ei saa kogu aeg olla sulle kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Inimesed, kes arvavad, et see ongi loomulik, et iga läbikukkumise või valede valikute tegemise pärast on vaja end välja elada, valimata isikut, see ei ole õige. See tee on olnud sinu valik, sina oled otsused langetanud ja selles ei ole keegi teine süüdi. Sa pead suutma ise nendest õppetundidest õppida ja oskama end analüüsida, miks on kõik läinud just nii, nagu on läinud. 
Kas olen teinud midagi valesti või on minus midagi valesti, või on minu elu liiga eesmärgistatud, või kardan mis saama hakkab jne? Kui kõik ei lähe nii nagu mina tahan, kas siis on selles teised süüdi, ning kas mul on õigus kõik oma ängistus teiste peal välja elada, arvestamata sellega, et mida tegelikult kõigile teistele teen. Kas mul on õigus öelda omas halvas olekus ka teistele halvasti, ning elada oma ängistust teiste peal välja? 

Miks on nii, et osa inimesi arvab, et tema arvamus ongi see, mis peab peale jääma? Miks on nii, et nad ei anna teisele võimalust oma seisukohta selgitada, vaid suruvad ainult oma tahtmise ja arvamuse peale, sest ainult neil peab õigus olema (ise seda tajumata, et tegelikkuses suruvad ainult oma tahtmise peale)? Miks on nii, et osa inimesi tänu sellele vaikivad, sest tema soove ja arvamust ei võeta nagu nii omaks või ei arvestata? Kas olen sellepärast halvem, et ei hakka oma arvamust peale suruma ja kiidan lihtsalt takka? Kas olen sellepärast nõrk või hoopis tugevam, sest suudan veel peale seda naerda mitte nutta?

Elu oleks ju lihtne kui saaksime käia kogu aeg mööda sirget teed ja kepselda seal rõõmsalt, ning korjata lilli, mis oleksid nagu eesmärgid, unistused ja saavutused minu elus, mis saavutada tahan. Oleks ju lihtne. Korjan lille üles ja ongi üks asi jälle olemas. 
Kuid kui sügavuti mõtlema hakata, siis kas sa oled selle lille kasvamise jaoks midagi teinud, et seda ilu ja vilja nautida? 
On inimesi, kes pingutavad väga iga oma saavutuse jaoks, aga samas on ka neid, kes kasutavad kõike ja kõiki ära, et midagi saavutada. Ja kui midagi saavutavad, siis plaksutavad käsi ja kriiskavad, kui tublid nad on olnud.
Saavutusi siin elus saame hinnata nagu lille kasvatamist, kasvamist. Kõigepealt tuleb osta seeme, maa ette valmistada, siis see mulda panna, kasta ja lõpuks saad ilusaid õisi nautida. See on olnud aedniku suur töö. Samas võib tulla lihtsalt keegi, kes murrab selle ilusa õie, ise selleks midagi tegemata, ning rõõmustab ja naudib seda ilu ja lõhna ning jagab (kui tahab jagada) ka teistega. 
Tegelikkuses pole nad ise ju midagi teinud, sest kõik see on toimunud kellegi teise abiga. 

Peale selle on kurb vaadata ka enda ümber inimesi, kes tahavad olla need, kes nad tegelikult pole, ning tahavad end pidada teistest paremaks. Miks tahetakse olla teistest paremad, ning olla need, kes nad tegelikult pole? Miks on nii, et inimesed kelle on kõik olemas virisevad ja halavad, aga need kellel on mingid puudused suudavad olla õnnelikud ja mitte halada, ning olla kõigest üle? Kas ainult nendele on seda oskust õpetatud või ikka kõigile?

Miks on nii, et igas päevas ei suudeta leida seda päikest? Miks on nii, et inimesed ütlevad sõnu, millest nad ise kinni ei pea? Kas on õige käituda inimestega just nii nagu nemad sinuga käituvad? Kui käitun inimestega just nii nagu nemad, kas olen siis halb? Või peaksin oleme sellest üle ja tegema head nägu. Ise aru saades, et asi pole tegelikult korras. Kas peaks lähtuma vanasõnast - nii kuis küla koerale, nii koer külale? Milline oleks õige käitumine?

Miks on nii, et tõde on valus kuulata? Kas sellepärast, et me ei taha endale tunnistada, et oleme teinud midagi valesti või hoopis see, et seda on märgatud ja me ei suuda selle teadmisega toime tulla? Kas sellepärast peab hakkama kedagi kaitsma, kui talle on öeldud tõde?

Miks kardame asju, mille eest me end kaitsta ei saa? Kas selleks, et end ise seesmiselt hävitada või ikka selleks, et sellest üle olla? Me ei saa kaitsta end selle eest, mis on meie "eluraamatusse" sisse kirjutatud. Me peame elama päev korraga ja seda nautima just nii nagu see meile on antud. Me ei tohiks elada tulevikus, sest sellega "hävitamegi" end seestpoolt. Me peame elama antud hetkes ja nautima kõike seda, mis meil on, sest võib olla on homme juba kõik teisiti.

Ma ei ole viriseja ega vinguja, sest see ei vii kuhugi. Ma olen oma elus saavutanud kõik, millest olen unistanud. Minu unistusest on puudu veel maja, kus saan oma potipõllumajandust pidada, lilli kasvatada, ning lapsed saaksid ringi joosta ja mängida. Küll see ka kunagi tuleb.
Praegu on lihtsalt elus periood, kus "sütik" on väga lühike, ning vahel on tunne, et võtaks lihtsalt oma 7 asja ja läheks kuhugi, kus oleks kõigest ja kõigist rahu ning vaikus.

See postitus oli vist väga hüplik ja paljude küsimustega, aga sain emotsiooni pealt oma mõtted kirja panna, mille üle on mul hea meel, sest võib olla jäid Sinagi mõne küsimuse juures mõtlema või mõtled siiani. Järelikult on see märk sellest, et pead selle küsimusega enda juures tööd tegema.


Luban, et järgmine postitus on rõõmsamates toonides.

esmaspäev, 5. märts 2018

Pidu, pidu ja veelkord piduuuuu

Täna, siis natuke sellest, et meil oli see nädalavahetus pidu peo otsa ja eks see nädal läheb sama rütmis.
Neljapäeval onju meie päev naised ja reedel lähme sünnipäevale. 

Kõigepealt käisime reedel õepoja Sandri sünnipäeval, kes sai juba 18. Uskumatu, et juba, aga nii see aeg läheb. 
Sõime üheskoos head ja paremat, ning tulime suhteliselt vara linnast koju, sest nad läksid Pärnusse.
Kõige tähtsam ikkagi, et sain sünnipäevalapse ära kallistada, talle laulda ja õnne soovida, ning natuke koos aega veeta. 
Mõnus aeg koos perega.

Laupäeval avasime grillihooaja ja tegime šašlõkki, mis oli nii maitsev, sest Musununnu maitsestas selle ise. 
Õhtul vaatasime kolmekesi Eesti Laulu, ning meenutasime eelmist aastat kui sel ajal oli kaks pidu. Hommikul sai Carola poole aastaseks, ning õhtul oli õemehe juubel, kus selgus ka Eesti Laulu finalist, kes meid esitama läheb. 


Eile oli täpselt samasugune päikseline ilm nagu täna ja poolteist aastat tagasi, kui nägi ilmavalgust meie väike ingel Carola.


Tema sünniga muutus kogu meie siinne elu, sest kõik hakkas keerlema tema ümber, nagu tänagi. 
Ta on toonud meie päevadesse palju armastust ja muidugi rõõmu, nagu iga vanema jaoks tema lapsed. 
Oleme musununnuga ääretult õnnelikud, et meil on nii vahva laps, sest esiteks:
* on ta meil väga õpihimuline ja  tunneb huvi igasuguste asjade vastu. Uute asjade proovimisel on algul väike blokk ees, aga kui saab aru, et asi pole nii hull, siis võtab selle õpetuse meeleldi vastu;
* teiseks on ta lihtsalt nii vahva ja haruldane laps, keda endale tahta võib. 

Hommik algas Nunnule väikese kingituse üleandmisega, millest ühe osa tegin ise ja teise ostsime. 


Enda tehtud karbike ja kaardike

Hommik algas meil kolmekesi salati söömisega.
Peale seda sättisime end valmis ja läksime mu õele haiglasse külla.
Lühidalt võin öelda, et tal on kõik hästi (thui-thui-thui) muidugi kiita ei tohi. Ta on endiselt sama rõõmus ja positiivne nagu alati. Ta enesetunne on hea. Peale selle on vist hakanud ka ravi mõjuma, mida on nüüd natuke aega saanud. Aga täna ei taha ma sellel teemal peatuda, sest see on teine teema, ning ehk kõigest sellest ka õige varsti.

Haiglast koju jõudes sõime ka kooki, sest kõigepealt pidi see natuke seisma, ning peale hommikusööki polnud väga isu ka.
Päev ise möödus väga mõnusalt, sest ilm oli ilus ja päikseline. 


Õhtul käis ka meie armas Liisu külas, kes tõi Vunksule päris oma esimese Barbie, ning natuke maiustusi.


Ühel hetkel liitusid meiega ka Musununnu vanemad, kes kinkisid Vunksule koogikese ja natuke nänni.





Taaskord üks vahva päev möödas, mis oli täis emotsioone ja rõõmu.

Täna on aga õemehe sünnipäev, kellele lähme reedel külla. Kindlasti saab meil vahva olema, sest jääme ööseks ning ei pea koju kiirustama. 

Vot selline vahva nädalavahetus oli meil. Ees on ootamas veel toredamad ajad.

Nautige aega koos oma sõprade ja lähedastega. 

Sauki.


pühapäev, 25. veebruar 2018

EV100 SÜNNIPÄEV

Täna natuke sellest, kuidas meie peres selline tähtis pidupäev möödus. 

Hommik algas meil 07:15, sest Vunksu arvas, et oleks õige aeg tõusta ja särada. 
Nii kolisimegi suurde tuppa, panime televiisori mängima ja jälgisime ETVd. 
07:33 heisati Eesti lipp Pikka Hermanni torni. Nii tekkis mul mõte, et ajan korra musununnu üles, et kolmekesi õue minna ja sellise tähtsa päeva puhul meie majale lipp heisata. Mõeldud tehtud. 
See hommik oli minu jaoks väga eriline, sest sellist asja ei juhtu iga päev, et Eesti Vabariik saab 100. 


Lipp heisatud tulime tuppa, et televiisori vahendusele edaspidiseid sündmusi vaadata. Pean tunnistama, et ikka mitmeid kordi oli klomp kurgus. See ühtehoidmine, rahvamass Toompea juures, lehvivad lipud... see oli võimas, ning ilus vaatepilt. 
Jah, me kirume seda riiki, et see ja see on valesti/halvasti, aga eilseid hetki meenutades, peab tõdema, et tegelikult on meil vedanud, et siin elame. 
Mina olen õnnelik, et ma just Eestis elan. Jah, võõrsil on ka hea, sest seal suudame õppida ning toime tulla, aga kodumaal ja kodus on ikka kõige parem. 
Siin olen sündinud ja siin on mu perekond, kes on mul alati olemas, kui ma neid vajan. Jah, võõrsil on ka, aga seal olles ei saa ma neile iga kell külla sõita. 

Minu jaoks korda läinud hommik möödas, jätkasime pidupäeva sündmuste vaatamist. 

Äraütlemata tore oli ka paraad, sest tuttavad näod ja nimed käisid läbi, mis tekitasid veel erilise tunde.
Kohe meenus ka lasteaed, kui püüdsime samamoodi teha nagu seal. Alustades presidendi (kelleks oli üks koolieelik) tulekuga (meie president tuli mööda punast vaipa), kes tervitas kõiki kaitseväelasi. Meie president tervitas rühmasid. 

Minu jaoks oli selle päeva tipphetkeks ka kiiruisutaja Saskia Alusalu sõit, millele elasin väga kaasa. 
No jaa see finaal. Super tubli.

Need suuremad asjad vaadatud hakkasin õhtuks tegema ettevalmistusi, et üheskoos mehe ja lapsega natuke kiluvõileibu ning kamavahtu süüa. 

Kindlasti oli selle päeva tipphetkeks presidendi vastuvõtt. Alustades Tema kõnega ja lõpetades kätlemisega. 
Usun, et nii mõnigi lugeja on nõus ja ühildub ehk minu mõttega, kui ütlen, et sellel vastuvõtul punkti i-le pani ekspeaminister Mart Laar, kes kõndis. 
Ma pole ega ole olnud ühegi poliitiku fänn, aga see vaatepilt oli minu jaoks imetlusväärne. 
Endal on olemas ka kokkupuude insuldiga ja kui sellest suudetakse taastuda on see väga, väga suur asi. 

Peale selle oli ka 20:18 aeg, kus tuli kallistada. Meiegi tegime seda Nunnuga. Ehk tegid seda sinagi?

Nüüd ongi õige aeg lõpetada ja lisada mõned pildid sellest, kuidas peoks sättisime ning tähistasime.

Meisterdasime üheskoos Eesti lipukesed va. vankril

Lipu heiskamine hommikul.
All vasakus nurgas lehvitas Nunnu oma lipukesega issile💗

Pidupäev
Kamavaht emme tehtud mustsõstramoosiga oli ideaalne maiustus selle päeva tähistamiseks
Pildil on üks õnnelik laps, kes sai emme käest kiita, sest ütles :,,Ooo, Eeti!". 

neljapäev, 22. veebruar 2018

Sõprus ja sõbrad on kullastki kallimad


Üks ilus talveilm on sama mõnus kui pere ja sõpradega koos veedetud aeg.


Täna, siis ülevaade meie toredast nädalast koos piltidega. Etteruttavalt, et postitus on pikk, aga emotsioonide ja paljude piltidega.



Kõigepealt pean tõdema, et minu lubatud ühe nädala piltide postitus jääb kirjutamata, sest piltide kättesaamine telefonist osutus algsest natuke keerukamaks. Seega ei saa ma neid nii pea kätte ja sellepärast otsustasin, et jätan ka sellest kirjutamata. Sellest hoolimata jagan mõnda pilti, mis fotokaga tegin. Pildid on seinast seina, sest eesmärgiks oli kodu lähedal looduses kõndida ja iga päev midagi märgata, mis ka õnnestus.


Leie pildilt kelk.







Rahvatarkus peab ikka paika, et kui sa midagi plaanid, siis läheb see luhta. Nii juhtus ka minuga.


Nüüd meie toimetustest.


Üle eelmine nädalavahetus käisime koos ema, tema sõbranna ja venna perega Rootsis. Reis oli nii nagu ikka. Eesmärgiks natuke lõõgastuda ning kodust eemale saada. 

Reedel tšillisime niisama laevas. Carola käis korduvalt pallimeres, mis talle väga meeldis. Aitäh, vennanaise lastele, kes viitsisid teda kogu aeg seda vahet joosta. 
Võtsime osa ka loteriist, kus meie musununnuga ei võitnud midagi, emme ja vend, aga küll. 
Reedene õhtu lõppes meie jaoks suht vara, sest kõik vajusid kuhugi ära ja polnud kellega koos istuda. 

Laupäeva hommikul käisime Rootsi peal. Igaüks sai, mis tahtis ning sai ka natuke šopata. Saime piigale posu kleepse 4€ eest, mida saab oma joonistustele kleepida. Šopingud tehtud ja midagi ka hamba alla vaadatud liikusime laeva tagasi. 

Enne seda suutsime, aga musununnu koos lapsega ära kaotada, sest ühed läksid otse teed ja teised keerasid ära, et turuplatsile minna. 
Ootasime ja seisime, Antsu koos lapsega polnud kuskil. Olin juba natuke paanikas, sest tal polnud ka telefoni. Seistes ja oodates teda tänava otsas, ja teda endiselt näha polnud, ütles mingi hääl, et mine turuplatsile. Nii kiiresti kui jalad liikuda said kõndisin sinna. Jättes emme koos venna perega sinna, kus nad olid. Tuiskasin nendest lihtsalt mööda, sest platsini oli omajagu maad minna. Lõpuks jõudsin platsile ja nii ma ootasin, vaatasin, et kas nad on juba äkki siin, sest jutt oli, et lähme bussi peale, et laeva minna.
Jumal tänatud, et meil on selline ere vanker, sest üsna pea nägin neid teises turu otsas liikumas. Oh seda kergendust ja õnne. Mina muudkui jooksin ja jooksin, et nendeni jõuda. Lõpuks jõudsin ja oli näha, et Musununnul oli väike paanika, sest ta oli näost täiesti valge. 
Õnneks lõpp hea kõik hea. 
Laeva jõudes puhkasime natuke, et õhtusest melust jälle osa võtta, sest laeval oli Eesti sünnipäevaks pühendatud showd. Taaskord võttis emme osa loteriist, aga seekord ei võitnud. Seekord võitis hoopis üks tuttav. 
Kui eile läksime suht vara magama, siis täna jämmisime meie kajutis. Magama läksime alles 02.30. ajal. 
Vunksu oli kogu reisi nii tubli, et käis meiega isegi tantsimas ja Rootsis oli terve aja ilusti vankris. Magama läks muidugi sel õhtul alles 01.30. Seda ka minu rinnal, sest kaisus ei olnud nõus tuttu jääma.

Kokkuvõtvalt oli sel reisil draamat, elamusi, nuttu, laulu, nalja, pisaraid ja väga palju naeru, ning üks ääretult armas mõte, mida Keidi rääkis oma sõbrannale. Pluss head soovid ja kommentaarid minu välimuse kohta.

Keidi mõte: Tänu minule said nad käia omal ajal väljas, kui ma nende ja oma õelapsi vaatasin. Tänu sellele sain super lapsehoidja koolituse ja olin super lapsehoidja, aga tänaseks olen super ema. 
Need on read, mis läksid väga hinge. Pluss Pränsu head soovid, mis sosistas, kui kallistasime. 


Üks maitseelamus, mis oli igati oma hinda väärt (60 kohalikku), nii suuruse kui maitse poolest. Soovitan soojalt.




Pallimere kunn
Keidigi tuletas meelde, kuidas on pallidega mängida💕


Kleepsud
Kleepsuraamat, kus väikestele kleepsudele lisaks veel suured

Nüüd, aga vastlapäevast. Sel päeval tegime ise vastlakukleid. Mmm... ikka nii head. Meie väike pagar oli väga suur abiline. Kuklid tulid väga maitsvad ja head, aga meie piiga ei söönud neid sootukski nii nagu lootsime. Arvasime, et hammustab ikka tükikese nii, et suu ümbrus vahukoort täis, aga tutkitki. Tema hakkas kõige pealt näpuga tuhksuhkrut maitsma. Lõpuks minu algatuslikult hakkasin ka kuklit pakkuma. Kohe kui näpud vahukoorega kokku said tõstis nagu preili käe püsti ja laiutas käsi, et fui mu käed said millegagi kokku. Ta jäi meil ikka nii preiliks, sest suuremat mökerdamist ei toimunud. 




Kuklid valmis ja söödud, puhkasime natuke, et sõbrapäevaks valmistuda. Selleks tegime Nunnuga ise kaardid, kasutades kartulitrükki.




Sõbrapäeva hommik algas lilledega, mis Nunnu ja musununnu mulle kinkisid. Päeva jooksul sain ka omajagu sõbrapäeva õnnesoove. Selle päeva tegi eriti eriliseks see, et meie armas Liisu tuli meile koogiga külla ja tõi igaühele väikese kingituse. See oli nii armas. Õhtu lõppes musununnu vanemate juures pitsa söömisega ja niisama lobisemisega. 



Meie perel oli üks vahva sõbrapäev

Selle päeva kõige armsamad kingitused meie perele💕

Neljapäeva hommikul käisime taaskord Hiirekeses, kus saime kätte kingituse, mis issile koos tegime. Õhtul kella 17.00ks oli meid kutsutud Kreta juurde, kus said taaskord kõik pered kokku. Puudu oli ainult õemees ja -poeg, kellel olid omad toimetamised. 

Meil oli üks ääretult vahva õhtu nagu tavaliselt, kui seal käime. Küpsetasime pirukaid kaasa, sest üldsus soovis neid proovida. 
Nii istusimegi seal kõik koos ja meil oli nii mõnus ja kodune tunne. Taaskord tundsime, et oleme oma inimeste juures. Koju jõudsime alles peale 21.00.




Lusikalt oli kõige parem värsket apelsinimahla juua

Reede hommikul sõitsime Hiiumaale, sest polnud ammu käinud ja nüüd oli musununul puhkus ka ja kasutasime seda aega kohe ära. Ära sai viidud ka Kene Griti kink, kes saab meil järgmine kuu 1 aastaseks, aga sellest kõigest hiljem. 


Reedel Hiiumaale jõudes käisime Kärdlas, et kui juba nii vara üle ja juba siin, siis miks mitte natuke ringi sõita. 

Kärdlas läks meil hästi, sest saime puuküttega ahju uued vormid, kus kartulit ja kas või liha teha. Realiseerimiskeskusest saime ka ühtteist. Piigad said omale suure tuutu värvilisi pallikesi, millega saab nii mängida kui ka midagi meisterdada.



Reedene päev möödus meil niisama muljetades ja rääkides. Mehed läksid sünnipäevale ja naised pidasid mängivate laste seas mokalaata. Nii vahva oli neid mõngleid vaadata, sest nad ei oska veel koos mängida, aga kõrvuti küll. 




Laupäeva hommikul logelesime niisama kuniks lapsed tuttu läksid. Märkamatult oli aeg õhtusse jõudnud, ning jalutasime kõik koos Muku Taresse, et midagi süüa vaadata. Toit käes käisime ka poes, et õhtuks mingit näksi võtta, et Eesti laulu vaadata. Head paremat kaasa haaratud jalutasime õe juurde. 

Samal ajal kui meie niisama jutustasime ja lastega tegelesime pani õemees mööblit kokku. Enne laulusaadet kolisid ka musununnuga mööblit välja ja ühest toast teise. 


Kui mehed ei suuda rahakotti leida
Meie pere kõige väiksemad präänikud💕

Vot sellised vahvad päevad olid meil möödunud nädalal. Koosveedetud aeg koos sõprade ja perekonnaga on hindamatud, nagu tänane hommik, mille veetsime Jägala joal. Ilm oli mõnusalt karge, aga samas päikeseline. Ühesõnaga üks ideaalne päev, et koos perega aega veeta.






Nüüd lõpetangi selle pika postituse, sest selle kirjutamine ja piltide lisamine on omajagu aega võtnud. 

Peab tunnistama, et piltide kokkusurumine raamidesse neelab üsna palju kvaliteeti, aga sellest pole midagi, sest midagi on ikka aru saada.

Sauki ja nautige neid ilusaid ilmasid, ning ilusat saabuvat Eesti Vabariigi aastapäeva. 




Elumuutvad uudised

Hei-hei, Uskumatu kui ilusad ilmad on ikka olnud. Täiesti suvi juu. Loodame, et suvi tuleb sama ilus või veel ilusam.  Mina olen saanud ...