laupäev, 29. detsember 2018

Hommikust on saanud jälle õhtu

Sauki, mu armsad lugejad.

Olen korduvalt alustanud oma postitusi mõttega, et aeg lendab nii kiiresti. Seda ka seekord. Alles nagu kirjutasin ja juba on nii pikk aeg möödas. 

Uskumatu kui kiiresti ikka aeg lendab. 

Alustasin selle postituse kirjutamist juba enne jõule, et saaksin Teile "Häid jõule" soovida ning mõnusat koosviibimist pere keskel, aga igapäeva toimetused võtsid oma aja ja osa, ning sinna see jäi. 
Loodan, et Teil olid ilusad ja rõõmsad jõulud. Meie perel olid need muidugi hoopis teistsugused, kuid siiski perekesksed. 

Nüüd on aeg juba nii kaugel, et jõulud on läbi ja kohe, kohe ka see aasta. Kuhu küll kaob see aeg? Kas asi on lastes ja nendes toimekates päevades või milles? Jumal seda teab. 

Kuna venna  juba tudub ja tänased toimetused võib teha ka homme, siis võtangi selle aja, et kirjutada natuke detsembri tegemistest rohkete piltidega. 

Minu aasta lõpp on olnud aga nii kiire, et polegi aru saanud, kui hommikust on saanud jälle õhtu.
Ennekõike on minu päevi täitnud:

* kodused toimetused,
* lapsed,
* käsitöö.  
* Peod ja üritused nii lasteaias kui kodus.

Üldiselt on meil läinud hästi. Kui välja arvata vahepealsed päevad kui olime kõik natuke tõbised. Kõigil meil oli väike palavik va.venna ning köha ja nohu, millele saime kiirelt jaole. See oli ka ilmselgelt aeg, mil ei saanud arvuti taha ning blogimine lükkus aina edasi. 
Nii jõudiski kätte juba detsember, kus üks pidu/üritus ajas teist taga. 

Novembri lõpus tegelesin enamjaolt käsitööga, sest mult telliti asju ning ise plaanisin minna laadale asju müüma. Nii saigi tehtud kõrvarõngaid, käevõrusid, helkureid, võtmehoidjaid jne.
Ühesõnaga palju ehteid sai valmis vorbitud. Kõik tulu läks mulle kallitele inimestele. 










Veel sai valmis meisterdatud Öökullide helkurid, mida telliti 5 tükki. 
Veel telliti üks karp tüdrukule, millega hakkasin tegelema 18.12 ja 20.12 oli see valmis. Tegin sel ajal kaks karpi korraga, sest see aasta said kõik sünnipäevalised omale karbid, aga üks karp jäi aja nappuse tõttu tegemata. 
Carolale oli lasteaeda näitusele vaja "Minu pere" teemaline meisterdus, mida tegime ka päev enne tähtaega. 







Märkamatult oligi käes detsember, kus üks üritus ajas teist taga.

Nüüd väike ülevaade minu toimetustest.

01.12 käisin Harjumaa muuseumi Andresepäeva laadal oma meisterdatud asju müümas;
02.12 sain kokku oma kallite naistega, et natuke jutustada ja lihtsalt koos olla enne suurt jõulu siginat ja saginat;
07.12 sai meie vennake 1 kuuseks, mille puhul tulid õemees, Sannu ja Ketu meile, et üheskoos natuke istuda, jutustada, kooki süüa ning vennakese esimest mini sünnipäeva tähistada;


08.12 valmistusime järgmiseks päevaks, sest pühapäeval oli vennakese katsikud;
11.12 käisime vennakesega 1 kuu tehnokal. Arst oli meiega väga rahul ja kõik näidud/ mõõdud olid nii nagu peavad;
14.12 oli minu sünnipäev. Õhtul käisid mõned külalised ning õepoeg Marcus tuli ka meile;


Ühed mu lemmikud

Üks vahva kingitus, millest olen väga lummatud ja tahaks juba täita, aga teen seda alles uuel aastal

15.12 käis Carola esimest korda kinos ja samal ajal käisime meie natuke sõitmas. Õhtul küpsetasime Marcusega piparkooke, mida kaunistasime kõik koos, kui Carola tuli jõulupeolt;




Piparkoogid said "Täpid peale" nagu Carola ütles
16.12 käisime Musununnu firma laste jõulupeol, mis toimus Energia avastuskeskuses. Pakuti nii süüa, juua, kooki, kärtsu ja pauku. Carola sai ka oma esimese näomaalingu, milleks oli pisike lumehelbeke. Vennake oli aga nii tubli, et magas seni kuni tuli jõuluvana;

Kuulab Liis Lemsalu

Selliseid torte toodi kokku kolm

Laste kingitused

17-21.12 käis Carola terve nädala lasteaias, mis tähendas iga hommikust ärkamist ning õhtul kindlaks ajaks järgi minemist;
18.12 oli Carolal lasteaias jõuluhommik koos vanematega. Carola esimene jõulupidu möödus väga vapralt, sest ta oli terve kontserdi aja ilusti teiste lastega koos ning tegi nii palju kaasa kui oskas, sest vahepeal oli olnud pikk paus. Jõuluvana juurde läks küll koos minuga, aga pilti oli nõus üksi tegema;





22.12 tegime ettevalmistusi järgmiseks päevaks;
23.12 hommikul käisin surnuaias, sest Mailyl sai 6 kuud ning õhtul oli oodata külalisi, sest Musununnul oli sünnipäev. Ühtlasi tegime ka ettevalmistusi jõuludeks, mis toimusid seekord meil;


24.12 valmistusime jõulu istumiseks, mis toimus seekord meil;



25.12 sättisime maale, et seal koos perega jõule tähistada, mis on olnud meie iga aastane traditsioon. Loomulikult käisin ka surnuaias nagu iga aasta;


Kreta tegi imemaitsva koogikese, mis oli väga jõulune ja maitsev


Natuke disaini ei tee paha 😊


28.12 hommikul oli mul viimane visiit ämmaka juurde kontrolli, õhtul käisime Musununnu onu pere juures ning lapsed tulid meile. Istusime niisama diivanil, nosisime sibularõngaid ning arutasime vana aasta õhtu plaane. 

Täna kirjutasin aga postitust ning Musununnu pani liha marinaadi, et aastavahetusel grillida. 
Ahjaa... vahepeal käisin veel Sannu rahakotti otsimas Rõõmu juurest otsimas, mis oli taskust väljakukkunud ja oli õnneks ikkagi autos.

Homme ootab ees poe tuur, et aastavahetuseks asjad osta ning õhtul hakkan küpsetama kooki ja veel ehk midagi. 

Kui nii vaadata, siis ikka väga, väga toimekas on olnud see aasta lõpp. 

Nüüd panen aga punkti sellele postitusele ja loodan, et ehk jõuan teha ka selle aasta kokkuvõtva postituse. 
Seekord ma ei luba seda, sest endale antud lubadusi kipun natuke murdma. 
Seda õnneks mitte teiste puhul.

Mõnusat õhtut Teile mu lugejad. 

neljapäev, 22. november 2018

Anderi sünd ning suure õe roll

Terekest,

Aeg on see, mis käest kipub lendama.
Täna juba kaks nädalat ja 1 päev on meie peres uus armastus, kes täidab meie päevi suure rõõmu ja armastusega. 

Nii naudingi hetkelist vaikust, sest issi on tööl, Vunksu lasteaias ja vennake magab, et kasutada juhust ja panna natuke midagi kirja.

Nagu pealkiri juba ütleb, siis täna saab lugeda Anderi sündimisest, mis erineb mitmeid kordi Carola omast. Ehk lõpetuseks ka natuke kohanemisest ja suure õe rollist.

Kõigepealt olid mul 06.11 terves kehas just puusade ja tuhara piirkonnas sellised imelikud valud. Meenutasid natuke lihasvalu, mis on tekkinud peale trenni (kui jätad lihased venitamata). Need valud olid nii häirivad ja ebamugavad, sest istuda ja käia oli nii vastik ning iga samm, mis astusin andis kohe tunda. Nii kestis see valu hommikust kuni magama minekuni (23.30ni). 

Terve päev oli ikka selline tunne, et midagi toimub ja ehk läheb asi asjaks, ning vennake otsustab ise sündima hakata. Kui ta ise sündinud poleks, siis 8-ndal oli mul uus arsti aeg, kus pidin saama esilekutsumise paberid, mis mind natuke endast välja viis, sest sama teed uuesti läbi käia oleks olnud kurnav. Nädalaid oleks selleks hetkeks olnud 40+4.
Õnneks läks kõik teisiti. Seda enam, et kodus on teine laps, kes oleks pidanud nii kaua emast eemal olema. Kindlasti oleks see tallegi kehvasti mõjunud. Seda enam, et paari päevane eemalolek oli talle natuke mõjunud. See tuli välja just kodus olles, sest ta ei ole enne selliseid asju teinud, mis ta siis tegi. Õnneks see kõik möödus ja nüüdseks on ta igati tubli suur õde.  

Nüüd pisikese sünnist. Etteruttavalt, et mõni asi võib olla natuke häiriv või naljakas. 

Läksin 23.30 paiku magama ja juba siis ütlesin Musununnule, et läheb vist asjaks, sest midagi toimub. Mingid imelikud valud käivad ja sees kõik nagu mulises ja liikus. Ei oskagi kohe seda tunnet kirjutada. Igatahes minu jaoks see normaalne polnud.

Nii püüdsingi unega pooleks kella vaadata, mis aja tagant valud käivad. Küll oli 5, 8 ja 10 minuti tagant. Isegi selles vahemikus suutsin tukkuma jääda kuni järgmise valuni, mis olid üsna valutud ning kergesti maha hingatavad. 

Kella 1.20 paiku, kui tuhu maha hingasin, käis ühtäkki üks imelik plõks ja veed olid lahti. Õnneks jäi voodi kuivaks aga põrand lainetas kui meri. 

Nüüd läks natuke kiireks, sest haigla oli ka omajagu maad sõita ning väike hirm hinges, et ikka jõuaks enne haigla kui sündima hakkab. 
Hakkasin, siis riideid otsima, mis ruttu selga panna. Pluus seljas ja pükse otsides hakkas mul äkki nii tohutult külm, et värisesin üle kere, mis lõppesid alles poolel teel haigla. 

Riided seljas, kott ja dokumendid kaasas sõitsime haigla poole. Vunksut valvas Musununnu ema. 

Koju ei hakanud me jääma, sest südames oli väikene kartus ka. Ennekõike sellepärast, et beebi enne ära ei sünni ning vererõhk ei hakkaks tõusma, mis oli küll kogu aeg normis, aga ikkagi. Õnneks oli see kuni sünnituse lõpuni korras. 

Haiglasse sõites oli mul mitmeid kordi tuhud, aga üks valusamaid oli Sõle ristis, kus tegin isegi turvavöö lahti. Sel hetkel märkasin, et meist paremal Kristiine pool foori taga seisab politsei. Andri muidugi naeris, et nüüd tegid vöö lahti ja ment on meil selja taga, kes võtab meid veel maha ka. 
Õnneks nii ei läinud ja saime rahus haigla juurde sõita. 

Haiglasse jõudes läksin kohe vastuvõttu, kus küsiti igast küsimusi (mis kell veed tulid, mis aja tagant tuhud jne). Kuna ma olin ikka nii unine ja valutasin, siis kellast kui sellisest ei olnud mul õrna aimugi. Rääkisin nii palju kui suutsin ning meeles oli. Hea, et ma enne Musununnu käest küsisin, mis ajal veed tulid, sest ilma temata ei oleks ma osanud sellele vastata. Miks? Ajataju kui selline oli lihtsalt kadunud. 

Küsimustele vastused antud kontrolliti avatust, milleks oli 3cm. Koju mind õnneks sellega ei saadetud. Seda enam, et mul on üks bakteri näitaja positiivne, mille puhul vajasin tilgutit, et beebi seda bakterit ei saaks. 

Asjad aetud läksimegi sünni eelsesse, kus ootasime ja ootasime. 

Külge pandi KTG, mis mõõtis tuhude vaheks 5minutit. 
Nende tuhude maha hingamine oli ikka hulka valusam kui oli Carolaga. Kasutasin taaskord seda meetodit, et sisse hingates mõtlesin rõõmsale värvile (isegi kujutasin mõnda asja selle värviga ette), ning välja hingates tumedale värvile. Vahel kasutasin ka sisse hingamisel nn. kuuse otsa ronimise meetodit ja välja hingamisel sealt alla tulemist. Kes on käinud perekooli loengutes saavad aru, millest räägin. 
Ühesõnaga see meetod küll aitas aga valud olid ikkagi valusmad kui Carolaga. 

Lõpuks võeti KTG küljest ära ja nii ma siis valutasin, jalutasin, otsisin head asendit, pikutasin, jalutasin ja jälle otsisin head asendit. Kuidagi ei olnud hea, sest valud olid ikka valusamad. Isegi musununnu kaisus ja läheduses olles ei olnud mul hea olla.

Lõpuks sain mingi asendi, kui mul oli hea olla ja siis tuli üks arst. Algul ma ei saanud nagu arugi, mis ta mulle rääkima hakkas või öelda tahtis. Asi oli selles bakteris, mis vajas tilgutit. Tuli välja, et minule on kõik need proovid tehtud ja rasedaraamatusse on see sissekanne tehtud, et mul on see bakter positiivne, aga arvutist nad seda ei leidnud. 
Olin natuke segaduses, sest kuidas saab nii olla, et nii tähtsat analüüsi ei ole arvutis? Kuna nad ei leidnudki seda vastust sealt, siis panid nad usalduse peale selle tilguti. 
Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks siis saanud kui ma poleks adekvaatne olnud ja mulle poleks seda tilgutit pandud, mis kaitseb mu last. Lihtsalt tänu sellele, et arst on jätnud sissekande tegemata. 
Õnneks läks teisiti. 

Tilguti käes valutasin edasi ning ootasin. 

Ise muudkui Musununnule öeldes, et millal meie oma sünnib, sest kõik ümberringi sünnitavad ja meie oma ei taha tulla. 
Musununnu küll lohutas, et küll ta varsti tuleb, ega ta tulemata jää. Ise olin muidugi valudes ja väsinud. Lõpuks istusin kaksiraksi voodil ja mul oli nii hea olla. Ma isegi ei tundnud nii suuri valusid. Midagi oli, aga need olid talutavad ja hästi maha hingatavad. Kuni...

Kuni hetkeni, mil tuli arst, kes kontrollis avatust. Kell oli selleks ajaks juba 06.00 läbi (palju täpselt seda ei tea, sest ajataju oli kadunud ja valude vahel ei olnud mahti seda vaadata).

Avatuseks mõõtis 7cm. Epiduraali enam teha ei saanud ning nüüd oli vaja lihtsalt viimaseid cmd oodata.
Avatus kontrollitud käskis ämmakas mul pikali minna, et KTG uuesti külge panna, mis sai olla ainult mõned hetked. Samal ajal kui ta lõpetas selle külge paneku küsisin valuvaigistit, sest valu (ju vist ikka tuhu) oli nii tohutu suur, et keegi oleks justkui kõhus noaga surkinud või keeranud. Seda valu ei oskagi kirjeldada. See oli igatahes nii valus, et karjusin (tegelikult isegi röökisin) ja käskisin kõik need aparaadid mu küljest ära võtta, sest need oleksid nagu põletanud.

Sel hetkel kui väänlesin voodis nagu uss ja röökisin, tundsin kuidas Musununnul oli hetkeline paanika või kartus, sest ta ei saanud aru, mida ma tahan ära võtta. See oli küll ainult väga väike hetk, aga sain aru, et midagi tal oli. 

Järgmisel hetkel olid kõik aparaadid mu küljest läinud ja kästi külili keerata, sest vennake otsustas sündima hakata.
3*3 pressidega oligi vennake sündinud. Viimase pressiga oli küll juba selline tunne, et lõigake kuskilt katki, sest ma ei suuda enam. Pole ka midagi imestada miks mul selline tunne oli, sest vennake sündis käsi pea juures, mis andis omakorda cm juurde. 

Peale selle, et mind presside ajal "kamandati", et tee nii ja nii ja hoia nii ja nii jne, siis ühel pressi hetkel oli mul nii valus, et hammustasin Musununnut isegi kõhust😁.
Õnneks tükki ma välja ei hammustanud ja jälge ka alles ei jäänud. 

Kõik see protsess avatuse kontrollist kuni lõpuni käis nii kiiresti.

Õnneks lõppes sünnitus hästi ja meiega oli ja on kõik korras. 

Beebsu kõhul jäin ootama kas seekord lõppeb ka  asi narkoosiga või mitte. Õnneks mitte. 
Samas oli see õmblemine ka üks ääretult ebamugav ja vastik asi, mida Carolaga ei tundnud, sest see tehti kõik narkoosi ajal ära. Õnneks. 

Tänaseks päevaks olen juba enamvähem taastunud õmblustest ning saan ilusti istuda ja tunda end vabalt. Eks mõned kohad annavad veel tunda, aga üldiselt on enesetunne hea. 

Haiglast saime koju reede lõunast. Arstid ei näinud põhjust meid kauem sees hoida, sest kaaluiive langus oli suhteliselt väike, ning ta sõi ilusti. Meie õnneks, sest pikemaks ei oleks tahtnud küll jääda. 

Koju jõudes ootas mind ees aga üllatus. Just minu sisimuses, mitte kingituste või lillede näol, sest tundsin kuidas pean hakkama harjuma selle eluga, mis mind siin ees ootab. See oli nii imelik ja naljakas tunne. Samas olen ma oma kodus, kus ma olla tahan, aga ma ei oska siin olla. Olin olnud ju ainult vennakesega üks ühele ning pidin arvestama ainult temaga. Kodus pean suutma arvestada kõigiga pluss koduste töödega. Esimene päev kodus kulgeski nii, et olin justkui peata kana, sest ei osanud kuidagi olla ega käituda. Võib olla oli ka väike pinge langus, sest nüüd saan olla kodus ja teha asju nii nagu mina teen, mitte nii nagu arstid käsivad. 
Tänaseks päevaks olen juba harjunud uue elukorraldusega. Püüdes jagada tähelepanu nii palju kui suudan. Vahel muidugi tunnen, et Vunksu jääb tagaplaanile, sest vennake tahab rohkem tähelepanu. Eks see kõik võtab veel aega, sest vennake alles nii tillu ja ta vajabki rohkem lähedust. 

Usun ja loodan, et lõpuks saame kõik asjad nii jooksma, et kirik jääks keset küla ning kõik oleksid õnnelikud. 

Kokkuvõtvalt oli Anderi sünd hulka kiirem ja stressi vabam kui Carola oma, aga kordades valusam. 
Seda enam, et lubatud 3600gr asemel sündis meil 4490gr poja.

Lõpetuseks ka natuke suure õe rollist ning paar sõna lasteaiast.

Esimesel päeval kui nad issiga vennakest vaatama tulid ja minu küsimuse peale (kui vennakest näitasin): ,,Kes see on?". Vastas tema: "See on minu väike venna". Minul silmis muidugi pisarad, sest see oli nii armas, kuidas ta seda ütles. 
Suur õde jagas vennakesele isegi oma esimesed paid. 

Tänaseks päevaks on Carola oma vennakesega leppinud. Lasteaiast koju tulles hüüab juba ukse pealt:,, Tere emme, tere venna!". Kui riided on seljast võetud, siis kallistab ja musitab teda. 
Kui ma vennal naba või peput puhastan, siis toob mulle asjad. Vahel kui lihtsalt mässut vahetan, siis toob juba vahendid, millega saab naba puhastada. Ta on meil üks igati abivalmis suur õde. 
Pakub isegi vennakesele lutti kui ta nutab. Kui venna tudust ärkab ja nutab, siis Vunksu juba hüüab: "Appi, appi, venna tee nutu-nutu!". 
Carola poeb isegi tema kõrvale kui venna on pikali. Seda muidugi meie valvsa pilgu all, et ta talle liiga ei teeks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Carola on antud hetkel oma vennakesest lummatud ja jagab talle oma hellust ning tähelepanu. Ta kutsub teda isegi juba mängima ja pakub talle mänguasju. Ise ei saa veel muidugi aru, et venna on nii väike ja ta ei mängi veel temaga.

Minu kartus ja hirm, et kuidas me hakkama saame on täneseks päevaks kadunud, sest minu kõrva on mees, kes aitab ja toetab mind. Jah tunnistan, et vahel on mul "sütik" lühike ja ma lähen ruttu marru, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, siis sama kiirelt see ka kaob. 

Nagu mulle nädalavahetusel öeldi, et su lapsed on nii rahulikud, sest sa ise oled nii rahulik ja Andri on ka. Kui seda ütleb sulle inimene kellega sa igapäevaselt ei suhtle, siis järelikult nii see ongi. Öeldakse ju, et inimest ei pea tundma aastaid, vaid piisab paarist minutist, et anda hinnang. 

Isegi haiglas ütles mu palatikaaslane, et sa oled nii rahulik ja sa suudad mind maha rahustada. 
Tal tita nuttis juba pikalt ja ta ei osanud enam midagi teha, sest asendid ei sobinud ja gaasid tegid ka liiga. Nii jagasingi talle mõned soovitused ja ta kuulas mind ning püüdis nii teha. Lõpuks kui beebsu tudus ja ta natuke hinge tõmbas, siis ütles mulle: " Sa oled nii rahulik ja sa suutsid minu ka maha rahustada". Olin seda kuuldes üllatunud, aga järelikult olengi rahulik ja suudan seda ka teistega jagada. 

Nüüd ongi õige aeg lõpetada see pikk postitus, sest Carola jõuab varsti lasteaiast koju, ning sel ajal ei taha ma väga arvutis olla. 

Vunksutil läheb lasteaias hästi, oleme ilusti kohanenud ning läheb sinna rõõmuga. Vahel on ka nutuseid hommikuid, aga seda ennekõike sellepärast, et keegi nutab. Nagu öeldakse nutt on nakkav. 

Muidu oleme rõõmsad ja roosad ning üks õnnelik perekond.



Sauki ja olge ikka minuga.

teisipäev, 30. oktoober 2018

Toimekas oktoober

Sauki,

Ohoo, keegi on saanud arvuti taha, et oma mõtteid kirja panna. 

Etteruttavalt, et postitus võib olla pikk, sest teen ühe kokkuvõtva postituse sellest kuust, mis teinud oleme. Kuigi see kuu on olnud ka natuke raske, siis siia on mahtunud ka palju toredat, mida täna jagangi.


Kõigepealt olen veel ühes tükis ja eelmine neljapäev käisin arstil, ning see neljapäev lähen uuesti. Meiega on kõik kõige paremas korras. Alustades minust ja lõpetades beebiga, kes teeb emmele natuke liiga oma ettevalmistusega. Vererõhk on normis ja proovid korras.


Arsti sõnul on ta juba nii all, millega olen nõus, sest sellist nalja Carolaga polnud nagu vennakesega.
Vennake sõtkub nii all närvide peal, et vahepeal lööb isegi jalad alt ära. Surisevatest jalgadest rääkimata või valudest all korrusel.

Ühesõnaga ta võib iga hetk sündima hakata. Arst kinnitas UHga, et saame ikkagi pojakese/ vennakese, ning hetkeline kaal 3600gr +- seal mõnisada grammi. Arst arvas, et pojakese sünnikaal jääb pigem alla selle.

Neljapäeval lähen uuesti arstile, et taaskord analüüse vaadata ning vererõhku mõõta, et asi hulluks ei läheks. Tähtaeg on küll kohe, kohe, aga viimases lõpus peab natuke tihemini käima, mis on natuke tüütu. Alles nagu käisid ja juba jälle. Eks kõik muidugi emme ja lapse heaolu nimel, aga viimases lõpus on liikumine nagu nii kehvake ja raske, siis olekski parem diivanil ja lihtsalt logeleks, mitte ei rändaks ringi.

Kott on meil muidugi juba koos. Peale selle oleme juba varunud natuke mässusid ja niiskeid lapikesi.
Olen juba nii harjunud sellega, et Vunksu käib ise potil ja ei vaja mässusid, va. öösel. Jah, see on minu  kätte võtmata asi, et sellest lahti saaks.
Nüüd tundub see mässude ja lappide majandus nii tüütu, sest oleme harjunud sellega, et Vunksu juba suur ning küsib ja käib ise potil.
Eks see üks paras katsumus saab jälle olema, aga küll hakkama saame.

Peale selle, et oleme Vunksu ja tema lasteaiaga tegelenud, olen saanud teha ka natuke käsitööd. Olen valmistanud natuke asju lasteaeda laadale ja kõhubeebile. Sellest kõigest juba ühes käsitöö postituses.

Vunksule lasteaeda näituseks
Midagi vennakesele

Vahepeal käisime ka spas puhkamas. Seekord valisime sellise, kus oleks ujumine ja ööbimine koos, et meil kõigil natuke kergem oleks. Nii valisimegi Viiking spa Pärnus. 

Ennekõike valisime selle sellepärast, et see oli väga hea hinnaga, meile sobival kuupäeval oli olemas ka vaba tuba ning spa tundus väga lapsesõbralik, milles me ei pidanud ka pettuma. 

Spas tundus olevat ka palju inimesi, sest ujula oli rahvast ning lapsi täis. Samas meeldis mulle see, et rahvast oli küll palju, aga ikka jätkus kõigile ruumi. Mõnes ujulas on rahvast ikka nii palju, et sul ongi ainult üks kohake, kus saad olla, sest kõik teised kohad on hõivatud ja liikumiseks pole ruumi.

Peale selle meeldis mulle väga, et laste basseinis oli nii soe vesi ning suuremas oli natukene jahedam. Muidugi mitte nüüd nii jahe, et laps oleks värisenud. Imestasime Musununnuga, et Vunksu suutis 2 ja pool tundi seal vastu pidada. Lõpuks hakkas muidugi luksuma ja läksime tuppa ära, aga nii kaua sulistada oli ikka katsumus, mis meile kõigile meeldis ja lõõgastust pakkus.

Hommikusöök oli väga rikkalik ja valikuid palju. Valikus oli krõbinad, putru, pannkooke, kartuleid, kala (mitmes variandis), sinki, juustu (neidki mitmes variandis), muna, kodujuustu, piimatooteid (keefir, jogurt, piim), puuvilju, tomatit, kurki, mahlasid jne. Minu meelest väga rikkalik ja valikuline. 

Ahjaa, mis oli natuke naljakas, et esimest korda nende aastate jooksul, mis oleme spades käinud, pidime ise nõud ära viima.
Selles ei ole muidugi midagi halba, aga see oli kuidagi nii võõras, naljakas.

Nii nagu ikka on iga hea asja juures ka mõni miinus.
Kõigepealt ei leidnud parkimis kohta. Maja ees olev parkla oli autosid täis ja kuhugi polnud parkida. Nii läksingi sisse, et uurida kuhu saame auto panna. Õnneks oli maja taga veel üks plats kuhu saime parkida. Selleks kohaks võis olla isegi bussi parkla. 
Teiseks oli see, et meid paigutati inva tuppa, mis oli küll suur ja ruumi palju, aga see lõhn... Seda enam, et olen natuke rase ja asjad hakkavad vastu.
Kolmandaks oli see, et basseini tuli üks mees klaaspudeliga, mis oli küll peaaegu tühi, aga mulle piisas, et juba natuke ärritusin. Hiljem ma seda meest õnneks ei näinud ja pudelitega mehi ka mitte. 

Kokkuvõtvalt jäime väikese puhkusega rahule, sest kõik see oli seda hinda ja aega väärt. Minu jaoks parim aeg on perega koos veedetud aeg ja seda saime 100%. 


Iga aastane spa külastus on saanud meie pisikeseks traditsiooniks ja seda just oktoobris, sest sel ajal on meil aastapäev. 
Nüüdseks olemegi Musununnuga juba 10 aastat koos olnud, mis on ikka pikk aeg.
Nende aastate jooksul oleme ikka palju läbi elanud, millest õppida ja mida jagada ka teistele. 
Meie pika kooselu saladuseks on kindlasti üksteise armastamine, usaldamine, vabaduse andmine, mõistmine, andestamine.
Oleme vist juba nii kokku kasvanud, et ei kujutaks elu ilma üksteiseta. Üheskoos oleme juba nii palju saavutanud ja on veel mõtteid, mida saavutada tahame. 
Loodame, et tulevik kõike seda soosib, sest ikka on nii kui sa midagi väga tahad, siis sa selle ka saad. 
Ise pead ainult natuke pingutama ja seda väga tahtma. 

Mina olen ääretult õnnelik, et mind on õnnistatud nii toreda mehega, kes on mulle kinkinud nii vahva tütre ja kindlasti ka pojakese. Tema on see, kes on oma pere nimel valmis loobuma kõigest. 
Sõnadest jääb puudu kui palju ta meile tähendab. 

Üks pilt mälestustest

Spast koju jõudes ootas meid ees üllatus, mille taga olid Andri vanemad. See oli nii armas ja vahva. Vunksu oli muidugi nii leilis, et pidas seda üllatust enda omaks. 


Vahepeal oli meil ka natuke kurvem, aga armsam päev, sest meie Maily sai sängitatud, tema pere jaoks õigel ja neile tähtsal kuupäeval.
See päev oli taaskord kurb, aga samas armas. Kirikuõpetaja ilmalikud sõnad, ilus päikesepaisteline ilm, perekond, lähedased, sõbrad ning lõpuks väike istumine kohvikus.
See kõik tegigi selle päeva taaskord nii eriliseks, ilusaks. 
Ma ei taha sellel teemal pikalt peatuda, aga nüüd saame öelda, et tema kodu on nüüd lõpuks seal, kus linnutee. 

Vahepeal sai käidud ka sünnipäevadel, mis on viimases lõpus muidugi paras katsumus, aga saime käidud.
Üle eelmine laupäev oli Andri onu juubel, kus sai nii palju nalja, naeru, mängida kui ka tantsida. Jah, isegi mina oma suure kõhuga keerutasin tantsida. Mitte ainult paar tantsu, vaid ikka rohkem. 
Imestasin isegi, et jaksasin, sest kodus olen ma üks hädapätakas, kes kogu aeg pikutaks, sest igalt poolt valutab. Nagu arst ütles, siis ta on juba nii all ja surubki igale poole. Närvivalu on mul igapäevane. Õnneks jalg enam nii tihti alt ära ei kao, aga vahel tuleb seda ikka ette. 
Üle pika aja saime Musununnuga lihtsalt kahekesi olla, sest meie Kullakesed Sannu ja Ketu vaatasid Vunksut, kes sai ka selle päeval väga, väga kaua üleval olla. Õnneks jäi ilusti nende kaisus tuttu ja meie saime tulla alles hilja. 


Esmaspäeval käisime lastega teatris, mis mu ema sõbrapäevaks võitis. Kuna etendusi enne lihtsalt polnud, siis saime selle hilisemaks lükata. Pean tunnistama, et see oli nendest väga armas, et nad niimoodi vastu tulid kuigi piletid olid juba ammu aegunud. 
Linna sõitsime seekord rongiga, sest laste sõnul pidi Vaba Lava seal lähedal olema.

Etendus ise oli omamoodi huvitav, ning tänapäevane, sest paratamatult liigub meie ühiskond sinna suunda, et väikesed asjad ajavad meid närvi. See tuli ka sellest tükist "Teisitimõtleja" välja.
Isegi inimene, kes nõustab teist inimest, saab ükskord mõõt täis ja temagi läheb närvi. Nii juhtus ka seal, et nõustaja läks närvi ja nüpeldas nõustavat. 
Igatahes üks vahva ja tänapäevane tükk, mis pakkus nii nalja kui naeru.
Mul oli muidugi natuke raske seal see 1,5 tundi istuda, sest üks andis endast kogu aeg märku, aga pidasin vastu.

Koju tulek oli meil ka omamoodi. Algul oli meil kindel kellaeg, mis kellasega tagasi tuleme. 
Peale etendust lihtsalt mõtlesime, et vaatame kas on mingit rongi, mis kohe tagasi minemas. Mõeldud tehtud. Meie õnneks oligi ja meil oli aega 10 minutit, et jõuda. Nii andsimegi jalgadele valu, et jõuda. Vahepeal tegin isegi mõned jooksu sammud. Ise muidugi pärast imestasin ja naersin, et suutsin joosta ja kiiresti kõndida.
Õnneks jõudsime ilusti rongile ja saime ikka palju varem koju kui algselt plaanisime. 


Laupäeval kui oli see hirmus tsunami ja kõikjal sadas lund, lörtsi või vihma, siis meie käisime pildistamas. Ennekõike ikka kõhubeebit jäädvustamas, mis oli omamoodi kogemus ja on mida meenutada.


Nüüd ongi vast õige aeg otsad kokku tõmmata ja sellele pikale postitusele punkt panna. 

Olge ikka minuga. 

Varsti suudan ehk natuke rohkem kirjutada ja oma mõtteid kirja panna. 
Hetkel on olnud lihtsalt Vunksuga toimetusi ja ise ei jaks ka väga arvuti taga istuda. Seda enam, et meie pisike annab endast nii aktiivselt märku, et istumine on üks raskemaid, ebamugavamaid asju. No ja olgem ausad, et need päevad lähevad ka nii kiiresti, et ei saagi aru kui hommikust on saanud õhtu.

Sauki ja kohtumiseni.


teisipäev, 25. september 2018

Minu hirmud

Hei, hei,

Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli jätma. Nii ongi pooleli Vunksu sünnipäeva ja käsitöö teemaline postitus.
Ehk jõuan ka need mingi aeg valmis kirjutada.

Täna tahan kirjutada hoopis sellest, millised on minu hirmud.
See ei ole enam ammu saladus, et meie perre sünnib varsti, varsti pisike vennake/pojake. Nüüd juba suhteliselt viimases lõpus hakkavad ilmnema mõningased hirmud, millele ma ei ole ennem nii suurt tähelepanu pööranud. 

Minu käest on ikka küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kas ma natuke kardan ka. Olen siiani vastanud, et kõik on hästi ja karta pole midagi, kuid nüüd...

See oli üleeile öösel, kus olime Andriga hulluks minemas. Jah, ta ei näidanud seda väga välja, aga sain aru, et ühel hetkel lendas temalgi "kaas" pealt minema. Tema, kes ta on üks vana rahu ise, aga jah...

Mis, siis õigupoolest juhtus?

Tegelikult ei olnud see midagi nii hullu, aga sel hetkel sai mõistus lihtsalt otsa... Piiga võttis lihtsalt kätte ja hakkas keset ööd nutma. See ei olnudki nagu nutt, vaid pigem jonn. Muudkui lasi: ,,Emme opatii, emme opatii!". Võtsin ta sülle, siis oma kaissu, siis püüdsin temaga rääkida, mis lahti, aga tulutult. Tema muudkui "Emme opatii ja emme opatii". Issit ei tunnistanud mitte grammigi. Ainult emme ja emme.

Lõpuks tundsin, et ma ei jaksa seda enam kuulata ja tõusin voodist püsti ning jätsin ta korraks issiga, et kaheks hetkeks sellest eemale saada. See tegi aga asja tema jaoks veel hullemaks. Muidugi ka minu jaoks, sest see pisarateta nutt läks veel hullemaks, mida oli veel raskem maha rahustada.
Ma ei läinud ära mitte sellepärast, et ei hooli temast, vaid lihtsalt seda kõike sai minu jaoks liiga palju. Nii tundsin, et pean hetkeks end sellest välja lülitama, ning parim moodus oli korraks teise tuppa minna. 

Nagu kirjutasin, siis selle aja jooksul läks nutt (ilma pisarateta) hullemaks, ning ta oli end veel rohkem üles kütnud. Võib olla mõtles, et emme läkski nüüd ära. Ega me ju näe sinna pisikesse peakesse. Umbes 1,5 - 2 tundi jonni ja rahulolematust lõppes sellega, et istusin voodil rätsepaistes, tema minu süles ning kiigutasin teda. Lõpuks jäi isegi magama.

Selleks hetkeks olin mina muidugi juba nii kurnatud, sest nii suure kõhuga ja lapsega, kellele miski ei sobinud, ning lõpuks püüdes säilitada ka rahu, oli paras katsumus. 

Sel hetkel kui ta lõpuks magama jäi ja mina voodi sain heita mõtlesin, kuidas oleks olukord olnud praegu kahe lapsega? 

Olen püüdnud Musununnut säästa, et ta ei peaks öösel väga Vunksuga tegelema, et saaks hommikuks ilusti välja puhata. Jah, oleme küll mõlemad võrdsed lapsevanemad, aga mõtlen ka temale. Muidugi kui palun tal minna, siis ta ei ütle, et mine ise ma pean homme tööle minema. 
Muidugi on ka suureks miinuseks, et tema ei saa lõuna ajal pikutada, kui tahaks. Minul on see võimalus, aga olemas kui Vunksut tuttu panen. Jah, kohati tunnen ka süümekaid, et Musununnu rabab tööd ja mina lihtsalt magan. 
Kui see teema meil jutuks tuleb, siis saab minust aru, ning lohutab mind.

Sellest ööst tulenevalt tahtsingi kirjutada, millised hirmud on mul viimasel ajal tekkinud?

* kas ja kuidas harjub Vunksu vennakesega,
* kas Vunksu võtab teda kui pereliiget mitte konkurenti, kes tahab temalt tema emme ja issi ära võtta,
* kas lasteaias käimine saab peale vennakese sündi unistuseks,
* kas sealt on oodata suuremat tagasilööki käimise ja olemise osas,
* kas on oodata veel mingeid tagasilööke, millele ma ei oska praegu isegi mõelda,
* kas ja kuidas suudame Musununnuga tagada Vunksule piisavalt tähelepanu ja lähedust,
* kas Vunksu lepib issi lähedusega kui ma ei saa hetkel temaga tegeleda,
* kuidas Vunksu käituma hakkab kui saab aru, et mul ei pruugi alati kohe tema jaoks aega olla kui ta seda tahab,
* kas suudan jääda rahulikuks kui mind ei jätku kahele (tahan teha Vunksule ikka vabu päevi ka lasteaiast),
* kuidas suudame ise uue elukorraldusega harjuda? 

Jah, mulle on korduvalt öeldud, et olen nii tubli ja hakkaja, ning saan kõigega ilusti hakkama. Aga praegusel hetkel tunnen end natuke ebakindlalt, sest kaks väikest last, kes sõltuvad igal hetkel oma vanematest, on ikka paras katsumus.

Jah, Carola on väga tubli ja asjalik laps, aga me ei tea, kuidas talle mõjub vennakese sünd. 
Sisimas tunnen, et midagi hullu ei ole tulemas, aga midagi ikka. Eks seda näitab aeg kas sisetunne peab paika või mitte.

Õnneks tahab Vunksu minna hea meelega lasteaeda, aga mis saab peale vennakese sündi? Oeh... ei taha sellele mõelda, aga paratamatult rändavad mõtted sinna. 
Seda enam, et see lõpp läheneb kuidagi nii kiiresti. Kui Vunksuga muudkui ootasin ja ootasin, et millal kõik, siis hetkel tunnen, kuidas saaksin sündimise aega veel pikendada. Tean, et ei saa seda teha, aga jah... hetkel tunnen, et kõike saab kuidagi liiga palju. 

Eks see meeleolu kõikumine võib tulla kuufaasist või lihtsalt rasedusest.

Kuid selle aja jooksul ei ole kordagi kahetsenud beebsu tulekut ja Carola lasteaeda panekut, sest kõik need asjad on juhtunud mingil põhjusel, ning nendel on mingi eesmärk minu elus. Need raskused on antud meile selleks, et nendest õppida ja teha omad järeldused. 

Kindlasti jätkan seda joont, et elan üks päev korraga ja ei mõtle homsele, sest see ülemõtlemine ei vii kuhugi.

Oeh... kohe natuke kergem hakkas, kui sain oma mõtted kirja. Lõpp läks küll kuidagi väga hüplikuks, aga ju see peab nii olema.
Usun, et nii mõnigi ema, kes seda postitust loeb tunneb ennast ära. 

Loodan ainult, et ma lõpuks kuskil hullumajas ei lõpeta. 

Päikest. 


Kui kellelgi mõned head näpunäited minu hirmude osas, siis võib neid meeleldi jagada.

neljapäev, 13. september 2018

Kuidas meil lasteaias läheb?

Hei, hei.

Istun siin "uhkes" üksinduses ja mõtlesin, et kasutan seda hommikut natuke kirjutamiseks.
Vunksu kõrvalt on seda natuke raskem teha, sest ta tahab ja vajab tähelepanu, hellust ja lähedust. Püüan seda talle nii palju jagada kui saan, sest ühel hetkel sünnib ka venna, ning siis läheb asi keerukamaks. 
Kõik see on aga tuleviku teema, millele ma hetkel ei keskendu.

Täna kirjutan hoopis sellest, kuidas meil lasteaias läheb.

Nüüdseks on ta selle kahe nädala jooksul käinud aias kokku täpselt viis päeva. Need päevad on olnud küll poole päevased, aga see ongi normaalne, sest ta on veel väike. Iga asi tuleb omal ajal. Kas siis natuke varem või hiljem. 

Kuidas meil on läinud?

Eelmine esmaspäev läksime suure rõõmu ja õhinaga. Ta jäi mul juba üksinda. Ma olin ise sel päeval küll majas, sest rääkisin kolleegidega ja soovisin ilusat õppeaastat. Kiikasin teda eemalt, mida tema aga tähele ei pannud.
Sel päeval oli ka lasteaia sünnipäev. Selleks puhuks oli neile külla tulnud Jänku Juss ja Johanna. 
Päev oli täis üllatusi, trilli ja tralli.
Koju sõites oli Carola muidugi nii väsinud, et ei jaksanud väga midagi rääkida. Seda ta suutis ikka rääkida, et Juss oli ja mullid, ning kui küsisin, mis sa sõid, siis vastas:,, Kooki", mis oli õige, sest iga rühm sai omale oma koogi. 
Kohe kui koju jõudsime, keerasime tuttu ja kahe hetke pärast magas. 
Peale selle, et tal on tegus ja lõbus päev, oli ta ka esimest korda korrapidaja ning tõstsid omale juba ise süüa. 
Ühesõnaga üks igati vahva ja tegus päev.

Sõbrannad juba sünnist saati


Teisipäeva oli meil aga suur pidupäev, sest meie Vunksul oli sünnipäev. Hommik algas meil sünnipäevalaulu laulmisega ja koogi söömisega.
Lasteaeda viisime sel päeval puuvilju. See päev möödus tal hästi. Ta tuli koju ja laulis: "Soovi, paju õnne, soovi paju õnne" (kirjutasin nii nagu ta laulis). Nii vahva oli teda kuulata. Koju jõudes läksime muidugi tuttu. Õhtul kui issi koju tuli 16.00 paiku, siis sai oma kingituse. Usun, et ma ei oleks teda kuidagi lasteaeda saanud, kui oleks selle talle juba hommikul kätte andnud. 
Sel päeval tulid talle veel mõned külalised, kes tegid päeva veel erilisemaks, sest õhtuks oli ta ikka nii väsinud, et ei jaksanud rääkida, mida mina enne täheldanud pole.
Ühtlasi tähistasime ka uue õppeaasta algust. See päev oli väga tore ja vahva. Vunksu sünnipäevast juba järgmine kord. 

All keskel on väike kingitus ka koolilastele

Kolmapäeval oli meil vaba, sest nägin, et ta on nendest kahest päevast nii väsinud. Üks pidu peo otsa on ikka pisikesele mudilasele palju. 

Neljapäev ja reedegi läks meil hästi. Läks sinna rõõmuga ja koju tuli ka rõõmuga. Ainult, et reedeks oli ta juba nii väsinud, et ei jõudnud ära oodata, millal autoga koju jõuame. Ta magas juba enne seda.

Olenemata sellest, et tal oli üks vaba päev ja kõik poolikud päevad, oli ta nädala lõpuks nii väsinud. Lasteaiast koju tulles ning maja eest autost tuppa tulles ütles mulle kogu aeg :,,Emme, opatii, emme opatii". Algul ei saanud arugi, miks see nii on, aga mida päev edasi seda paremini hakkas see mulle kohale jõudma, et see tuleb väsimusest. Jah, meie vanemad õpime iga päev oma last ja tema käitumisi tundma. 

Laupäev möödus meil Carola teist sünnipäeva pidades. Pühapäeval käisime vanavanematele lilli viimas ning esmaspäeval puhkasime suurest melust. 


Teisipäeval läksime taaskord rõõmsalt lasteaeda, aga... See oli nüüd see päev kui Vunksul läks esimest korda meel kurvaks ja ta natuke nuttis, ning tahtis oma emmet. See oli meie tagasilöögi päev. Kuid päev ise tundus tore, sest hommikul selga pandud särgike oli lõunaks väga värvine, mis näitab, et tal oli seal vahva ning ta tegutses, mitte ei istunud niisama.



Nii hoidsingi teda eile kodus, et ta saaks koos minuga aega veeta ning tunda, et ta on meile tähtis. Seda oli näha, et ta nautis kodus olemist, sest mängis kogu aeg oma asjadega ja ei olnud viril, mida olime eelmistel päevadel tähele pannud. 

Täna viisin ta lasteaeda kuhu läks taaskord rõõmuga. Eks ole näha, kuidas päev möödus. Usun, et hästi aga kunagi ei tea. 
Meie üllatuseks oli tal ka kapis pildike, mille teisipäeval värvis. Nii vahva on saada selliseid joonistusi. Jah, need on praegu pigem sellised heas mõttes "sota-potad", aga siiski väga armsad ja vahvad. Hiljem neid vaadata on veelgi vahvam. 

Kokkuvõtvalt võib vast öelda, et tal on läinud hästi, aga see on alles algus. Usun, et ühel hetkel võib ka meil tulla suurem tagasilöök. Ei taha küll ära sõnuda, aga kõigeks peab valmis olema. 

Päikest ja olge mõnusad. 

Hüvasti, 2018 ja tere tulemast, 2019

Hei, hei. Täna, siis natuke möödunud aastast, mis on pakkunud nii kurbust kui ka rõõmu. Loodan, et uus aasta tuleb hulka rõõmsam, toimekam...