pühapäev, 25. veebruar 2018

EV100 SÜNNIPÄEV

Täna natuke sellest, kuidas meie peres selline tähtis pidupäev möödus. 

Hommik algas meil 07:15, sest Vunksu arvas, et oleks õige aeg tõusta ja särada. 
Nii kolisimegi suurde tuppa, panime televiisori mängima ja jälgisime ETVd. 
07:33 heisati Eesti lipp Pikka Hermanni torni. Nii tekkis mul mõte, et ajan korra musununnu üles, et kolmekesi õue minna ja sellise tähtsa päeva puhul meie majale lipp heisata. Mõeldud tehtud. 
See hommik oli minu jaoks väga eriline, sest sellist asja ei juhtu iga päev, et Eesti Vabariik saab 100. 


Lipp heisatud tulime tuppa, et televiisori vahendusele edaspidiseid sündmusi vaadata. Pean tunnistama, et ikka mitmeid kordi oli klomp kurgus. See ühtehoidmine, rahvamass Toompea juures, lehvivad lipud... see oli võimas, ning ilus vaatepilt. 
Jah, me kirume seda riiki, et see ja see on valesti/halvasti, aga eilseid hetki meenutades, peab tõdema, et tegelikult on meil vedanud, et siin elame. 
Mina olen õnnelik, et ma just Eestis elan. Jah, võõrsil on ka hea, sest seal suudame õppida ning toime tulla, aga kodumaal ja kodus on ikka kõige parem. 
Siin olen sündinud ja siin on mu perekond, kes on mul alati olemas, kui ma neid vajan. Jah, võõrsil on ka, aga seal olles ei saa ma neile iga kell külla sõita. 

Minu jaoks korda läinud hommik möödas, jätkasime pidupäeva sündmuste vaatamist. 

Äraütlemata tore oli ka paraad, sest tuttavad näod ja nimed käisid läbi, mis tekitasid veel erilise tunde.
Kohe meenus ka lasteaed, kui püüdsime samamoodi teha nagu seal. Alustades presidendi (kelleks oli üks koolieelik) tulekuga (meie president tuli mööda punast vaipa), kes tervitas kõiki kaitseväelasi. Meie president tervitas rühmasid. 

Minu jaoks oli selle päeva tipphetkeks ka kiiruisutaja Saskia Alusalu sõit, millele elasin väga kaasa. 
No jaa see finaal. Super tubli.

Need suuremad asjad vaadatud hakkasin õhtuks tegema ettevalmistusi, et üheskoos mehe ja lapsega natuke kiluvõileibu ning kamavahtu süüa. 

Kindlasti oli selle päeva tipphetkeks presidendi vastuvõtt. Alustades Tema kõnega ja lõpetades kätlemisega. 
Usun, et nii mõnigi lugeja on nõus ja ühildub ehk minu mõttega, kui ütlen, et sellel vastuvõtul punkti i-le pani ekspeaminister Mart Laar, kes kõndis. 
Ma pole ega ole olnud ühegi poliitiku fänn, aga see vaatepilt oli minu jaoks imetlusväärne. 
Endal on olemas ka kokkupuude insuldiga ja kui sellest suudetakse taastuda on see väga, väga suur asi. 

Peale selle oli ka 20:18 aeg, kus tuli kallistada. Meiegi tegime seda Nunnuga. Ehk tegid seda sinagi?

Nüüd ongi õige aeg lõpetada ja lisada mõned pildid sellest, kuidas peoks sättisime ning tähistasime.

Meisterdasime üheskoos Eesti lipukesed va. vankril

Lipu heiskamine hommikul.
All vasakus nurgas lehvitas Nunnu oma lipukesega issile💗

Pidupäev
Kamavaht emme tehtud mustsõstramoosiga oli ideaalne maiustus selle päeva tähistamiseks
Pildil on üks õnnelik laps, kes sai emme käest kiita, sest ütles :,,Ooo, Eeti!". 

neljapäev, 22. veebruar 2018

Sõprus ja sõbrad on kullastki kallimad


Üks ilus talveilm on sama mõnus kui pere ja sõpradega koos veedetud aeg.


Täna, siis ülevaade meie toredast nädalast koos piltidega. Etteruttavalt, et postitus on pikk, aga emotsioonide ja paljude piltidega.



Kõigepealt pean tõdema, et minu lubatud ühe nädala piltide postitus jääb kirjutamata, sest piltide kättesaamine telefonist osutus algsest natuke keerukamaks. Seega ei saa ma neid nii pea kätte ja sellepärast otsustasin, et jätan ka sellest kirjutamata. Sellest hoolimata jagan mõnda pilti, mis fotokaga tegin. Pildid on seinast seina, sest eesmärgiks oli kodu lähedal looduses kõndida ja iga päev midagi märgata, mis ka õnnestus.


Leie pildilt kelk.







Rahvatarkus peab ikka paika, et kui sa midagi plaanid, siis läheb see luhta. Nii juhtus ka minuga.


Nüüd meie toimetustest.


Üle eelmine nädalavahetus käisime koos ema, tema sõbranna ja venna perega Rootsis. Reis oli nii nagu ikka. Eesmärgiks natuke lõõgastuda ning kodust eemale saada. 

Reedel tšillisime niisama laevas. Carola käis korduvalt pallimeres, mis talle väga meeldis. Aitäh, vennanaise lastele, kes viitsisid teda kogu aeg seda vahet joosta. 
Võtsime osa ka loteriist, kus meie musununnuga ei võitnud midagi, emme ja vend, aga küll. 
Reedene õhtu lõppes meie jaoks suht vara, sest kõik vajusid kuhugi ära ja polnud kellega koos istuda. 

Laupäeva hommikul käisime Rootsi peal. Igaüks sai, mis tahtis ning sai ka natuke šopata. Saime piigale posu kleepse 4€ eest, mida saab oma joonistustele kleepida. Šopingud tehtud ja midagi ka hamba alla vaadatud liikusime laeva tagasi. 

Enne seda suutsime, aga musununnu koos lapsega ära kaotada, sest ühed läksid otse teed ja teised keerasid ära, et turuplatsile minna. 
Ootasime ja seisime, Antsu koos lapsega polnud kuskil. Olin juba natuke paanikas, sest tal polnud ka telefoni. Seistes ja oodates teda tänava otsas, ja teda endiselt näha polnud, ütles mingi hääl, et mine turuplatsile. Nii kiiresti kui jalad liikuda said kõndisin sinna. Jättes emme koos venna perega sinna, kus nad olid. Tuiskasin nendest lihtsalt mööda, sest platsini oli omajagu maad minna. Lõpuks jõudsin platsile ja nii ma ootasin, vaatasin, et kas nad on juba äkki siin, sest jutt oli, et lähme bussi peale, et laeva minna.
Jumal tänatud, et meil on selline ere vanker, sest üsna pea nägin neid teises turu otsas liikumas. Oh seda kergendust ja õnne. Mina muudkui jooksin ja jooksin, et nendeni jõuda. Lõpuks jõudsin ja oli näha, et Musununnul oli väike paanika, sest ta oli näost täiesti valge. 
Õnneks lõpp hea kõik hea. 
Laeva jõudes puhkasime natuke, et õhtusest melust jälle osa võtta, sest laeval oli Eesti sünnipäevaks pühendatud showd. Taaskord võttis emme osa loteriist, aga seekord ei võitnud. Seekord võitis hoopis üks tuttav. 
Kui eile läksime suht vara magama, siis täna jämmisime meie kajutis. Magama läksime alles 02.30. ajal. 
Vunksu oli kogu reisi nii tubli, et käis meiega isegi tantsimas ja Rootsis oli terve aja ilusti vankris. Magama läks muidugi sel õhtul alles 01.30. Seda ka minu rinnal, sest kaisus ei olnud nõus tuttu jääma.

Kokkuvõtvalt oli sel reisil draamat, elamusi, nuttu, laulu, nalja, pisaraid ja väga palju naeru, ning üks ääretult armas mõte, mida Keidi rääkis oma sõbrannale. Pluss head soovid ja kommentaarid minu välimuse kohta.

Keidi mõte: Tänu minule said nad käia omal ajal väljas, kui ma nende ja oma õelapsi vaatasin. Tänu sellele sain super lapsehoidja koolituse ja olin super lapsehoidja, aga tänaseks olen super ema. 
Need on read, mis läksid väga hinge. Pluss Pränsu head soovid, mis sosistas, kui kallistasime. 


Üks maitseelamus, mis oli igati oma hinda väärt (60 kohalikku), nii suuruse kui maitse poolest. Soovitan soojalt.




Pallimere kunn
Keidigi tuletas meelde, kuidas on pallidega mängida💕


Kleepsud
Kleepsuraamat, kus väikestele kleepsudele lisaks veel suured

Nüüd, aga vastlapäevast. Sel päeval tegime ise vastlakukleid. Mmm... ikka nii head. Meie väike pagar oli väga suur abiline. Kuklid tulid väga maitsvad ja head, aga meie piiga ei söönud neid sootukski nii nagu lootsime. Arvasime, et hammustab ikka tükikese nii, et suu ümbrus vahukoort täis, aga tutkitki. Tema hakkas kõige pealt näpuga tuhksuhkrut maitsma. Lõpuks minu algatuslikult hakkasin ka kuklit pakkuma. Kohe kui näpud vahukoorega kokku said tõstis nagu preili käe püsti ja laiutas käsi, et fui mu käed said millegagi kokku. Ta jäi meil ikka nii preiliks, sest suuremat mökerdamist ei toimunud. 




Kuklid valmis ja söödud, puhkasime natuke, et sõbrapäevaks valmistuda. Selleks tegime Nunnuga ise kaardid, kasutades kartulitrükki.




Sõbrapäeva hommik algas lilledega, mis Nunnu ja musununnu mulle kinkisid. Päeva jooksul sain ka omajagu sõbrapäeva õnnesoove. Selle päeva tegi eriti eriliseks see, et meie armas Liisu tuli meile koogiga külla ja tõi igaühele väikese kingituse. See oli nii armas. Õhtu lõppes musununnu vanemate juures pitsa söömisega ja niisama lobisemisega. 



Meie perel oli üks vahva sõbrapäev

Selle päeva kõige armsamad kingitused meie perele💕

Neljapäeva hommikul käisime taaskord Hiirekeses, kus saime kätte kingituse, mis issile koos tegime. Õhtul kella 17.00ks oli meid kutsutud Kreta juurde, kus said taaskord kõik pered kokku. Puudu oli ainult õemees ja -poeg, kellel olid omad toimetamised. 

Meil oli üks ääretult vahva õhtu nagu tavaliselt, kui seal käime. Küpsetasime pirukaid kaasa, sest üldsus soovis neid proovida. 
Nii istusimegi seal kõik koos ja meil oli nii mõnus ja kodune tunne. Taaskord tundsime, et oleme oma inimeste juures. Koju jõudsime alles peale 21.00.




Lusikalt oli kõige parem värsket apelsinimahla juua

Reede hommikul sõitsime Hiiumaale, sest polnud ammu käinud ja nüüd oli musununul puhkus ka ja kasutasime seda aega kohe ära. Ära sai viidud ka Kene Griti kink, kes saab meil järgmine kuu 1 aastaseks, aga sellest kõigest hiljem. 


Reedel Hiiumaale jõudes käisime Kärdlas, et kui juba nii vara üle ja juba siin, siis miks mitte natuke ringi sõita. 

Kärdlas läks meil hästi, sest saime puuküttega ahju uued vormid, kus kartulit ja kas või liha teha. Realiseerimiskeskusest saime ka ühtteist. Piigad said omale suure tuutu värvilisi pallikesi, millega saab nii mängida kui ka midagi meisterdada.



Reedene päev möödus meil niisama muljetades ja rääkides. Mehed läksid sünnipäevale ja naised pidasid mängivate laste seas mokalaata. Nii vahva oli neid mõngleid vaadata, sest nad ei oska veel koos mängida, aga kõrvuti küll. 




Laupäeva hommikul logelesime niisama kuniks lapsed tuttu läksid. Märkamatult oli aeg õhtusse jõudnud, ning jalutasime kõik koos Muku Taresse, et midagi süüa vaadata. Toit käes käisime ka poes, et õhtuks mingit näksi võtta, et Eesti laulu vaadata. Head paremat kaasa haaratud jalutasime õe juurde. 

Samal ajal kui meie niisama jutustasime ja lastega tegelesime pani õemees mööblit kokku. Enne laulusaadet kolisid ka musununnuga mööblit välja ja ühest toast teise. 


Kui mehed ei suuda rahakotti leida
Meie pere kõige väiksemad präänikud💕

Vot sellised vahvad päevad olid meil möödunud nädalal. Koosveedetud aeg koos sõprade ja perekonnaga on hindamatud, nagu tänane hommik, mille veetsime Jägala joal. Ilm oli mõnusalt karge, aga samas päikeseline. Ühesõnaga üks ideaalne päev, et koos perega aega veeta.






Nüüd lõpetangi selle pika postituse, sest selle kirjutamine ja piltide lisamine on omajagu aega võtnud. 

Peab tunnistama, et piltide kokkusurumine raamidesse neelab üsna palju kvaliteeti, aga sellest pole midagi, sest midagi on ikka aru saada.

Sauki ja nautige neid ilusaid ilmasid, ning ilusat saabuvat Eesti Vabariigi aastapäeva. 




teisipäev, 13. veebruar 2018

Holiday is the best.

Hei, hei.

Ma pole kuhugi kadunud. Lihtsalt tegemisi on olnud ja pole saanud mahti arvuti taga istuda, et oma toimetustest kirjutada. Peale selle on musununnul puhkus ja nii kasutame seda aega perega koos olemiseks.


Täna püüan kirja panna ühe väikese kokkuvõte meie möödunud nädalatest, mis on olnud täitsa vahvad ja toredad.


Neljapäeval (31.01) külastasime Nunnuga õde, kes sai natukeseks ajaks jälle koju. Läksime sinna juba päris varakult, et vältida ummikuid. Saime niisama jutustada ja lihtsalt koos olla. Õhtul 19.00 paiku tulid talle ka külalised, kellega oli väga tore. Carolal oli muidugi pidu, sest lauale oli pandud kõike head ja paremat. Alustades arbuusist ja lõpetades muffinitega. 
Arbuus oli nii mahlane ja hea, et Nunnu sõi mitu tükki ära. Mahl voolas muudkui mööda kõhtu alla. 
Kohe meenub hea nali sellega. Mõtlesin, et enne kui ta riide panen pesen ta puhtaks. Nii kiiresti kui see mõte mulle pähe tuli nii kiiresti see läks ka, sest riided ja kõik pidid nagu nii pessu minema. Tegin niiske lapiga kõhu puhtaks, panin riide ja koju. No ja kodus ootas meid suur üllatus, sest kraanist ei tulnud vett :). Nagu tegelt??? Midagi nirises ja see oli ka külm vesi. Lõpuks hakkas ka sooja tulema, sest boileri soe vesi jõudis lõpuks üles. Õnneks sain Nunnu puhtaks pesta. Justkui mingi halb karma, et kui kohe ei tee, siis saad karistuse. 
Õnneks lõpp hea kõik hea. Taaskord üks äraütlemata tore päev ja õhtu mööda saadetud. 

Reedel hakkas musununnul puhkus ja kohe kimasime maale emme juures koos Sannu ja Kretaga.
Maale jõudes logelesime niisama enne kui emme töölt tuli. Mina jäin lõpuks magama. Kuulsin ainult kui ta töölt tuli, ning teistega jutustas.

Õhtul tuli vend ka oma perega emme juurde. Meil oli nii palju nalja ja naeru. 

Laupäeva hommikul vedelesime taaskord niisama. Panime Vunksu tuttu ja nokkisime nina, kas minna Haapsalu tervisekeskusesse ujuma või mitte. Lõpuks otsustasime ikka, et lähme, sest asjad oli ju kaasa pakitud ja mõte oli ju paigas. 

Muidu oli meil väga lahe, aga suureks miinuseks oli see, et vesi oli nii külm just Carola jaoks. Mängisime lastebasseinis ja liikusime seal ringi, aga see ei aidanud. Carola värises üle kere, mis sest et kraad näitas 30, aga tema jaoks oli see külm. Nii läksimegi sauna sooja, sest värisevat last oli nii kole vaadata.
Lõpuks istusimegi suurema aja mullikas, et Carolal soe oleks. Vahepeal karastasime ka teda, viies teda külmemasse vette. Harjus ruttu ja sulistas mõnuga. 
Nii äge oli teda vaadata, kui karjus üle ujula: ,,Sau!" nii issile kui ka Sannule ja Kretale, kes vahepeal teises basseinis mulistasid. 
Kaks tundi sulistamist tehtud ja võisime emme juurde tagasi minna.
Enne emme juurde jõudmist käisime poes, et õhtuks midagi head näksimiseks võtta. Sannu mõttel sai sibularõngaid võetud. Asjad ostetud hakkasime emme juurde tagasi liikuma. 
Ostsime veel Vunksuga ühe valge roosi, mille ise valis, et see emmele kinkida (alati ei pea ju põhjust olema, et lilli viia. Neid võib ju niisama ka kinkida). Lill ostetud hakkasime poest välja minema, aga enne poest väljumist tuli mulle üks mees vastu, kes algselt tahtis meid Carolaga uksest välja lasta, aga siis otsustas ümber ja tuli ise. Hea, et uksed ette jäid, sest laiad õlad ja vastu ust kõndimine panid klaasukse vappuma. Kohe nii, et uks käis mitu korda edasi-tagasi. Hea, et alla ei kukkunud ja ikka ette jäi. Mul muidugi nalja palju, sest nii kiire ei saa ju olla, et kohe ustega koos pead poodi tulema. 
Asjad ostetud võisimegi emme juurde sõita, kus ootas maitsev õunakook ja hea söök. Kõht oli ujumisega ikka nii tühjaks läinud. Kõht head ja paremat täis saime nautida laupäeva õhtut. 
Istusime taaskord oma perega jutustasime ja naersime. Üks vahva õhtu taaskord mööda saadetud.
Pühapäeval pidime koju sõitma, sest lapsed läksid esmaspäeval kooli. Samal ajal kui Vunksu tudus käisin sõbranna juures kohvi joomas ja niisama jutustamas. Laps üleval, pakkis emme meile head ja paremat kaasa, ning sõit koju võis alata.


Nädala algus möödus niisama kodus olles. Kolmapäeval (07.02) käisime Musununnu õe koera vaatamas ja Carolale tutvustamas. Õnneks said hästi läbi ja Tipsu ei hakanud teda niimoodi nässerdama nagu kodus kassiga teeb. Kallistades teda nii kõvasti, et hing kinni ja silmad pahumpidi. Pluss sikutab kõrvast ja elab ta otsas.

Carola jaoks oli hoopis huvitavamad koera mänguasjad ja ta aedik.

Neljapäeva hommikul käisime juba kolmandat korda Hiirekese perekeskuses väikelaste loovus-liikumisringis, mille kohta saad lugeda siit. Kas Teid huvitaks ülevaade sellest, mis me seal teinud oleme? Kui jah, siis kirjutan sellest meeleldi.

Õhtu lõppes pirukate küpsetamisega, mis võtsime Rootsi reisile kaasa. 
Meil oli üheskoos perega neid väga tore teha. Eriti Carolal, kes ei jõudnud ära oodata, millal saab pirukaid munaga määrida. Nii oli nuttugi kuulda, sest pagar ei saanud oma tööd teha.

Siinkohal ongi õige aeg see postitus lõpetada, et see liiga pikaks ei läheks, ning saaksin kirjutada meie Rootsi reisist ja veel mõnest toredast asjast, mis ees ootamas.


Mina soovin Teile, aga ilusat vastlapäeva ning maitsvaid kukleid. 

Musununnu küpsetas meil juba kuklid valmis. Nii saame Nunnuga vastlakuklid valmis teha, et neid üheskoos magustoiduks süüa. 
Peale selle ootab teda ees veel väike kunstitegevus.

Sauki ja olge ikka minuga.

Minu hirmud

Hei, hei, Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli ...