teisipäev, 27. märts 2018

Miks on elu nii ebaõiglane?

Hei, hei.

Peab taaskord tõdema, et pikem vahe on jäänud eelmise ja selle postituse vahele. 
Põhjus on olnud väga lihtne. 
Kindlasti on olnud ka Sinu elus periood, kus Sa tunned, et kõik ei lähe sugugi nii nagu Sa tahad, ning Sulle tundub, et kõik siin ilmas on nii ebaõiglane ja -aus. 

Jah, lubasin, et järgmine postitus tuleb positiivsem, aga hetkel on mul lihtsalt tahmine kõik endast välja kirjutada, sest lihtsalt tahan nii. 
Luban, et lõpp on positiivsemates toonides.

Miks või milleks peavad tundma need inimesed nii tohutut ebaõiglust, kellel on tegelikkuses kõik hästi ja nad on väga selle nimel pingutanud, et olla seal, kus on nad praegu. Miks karistatakse neid, kes annavad endast 100+% , ning on alati olemas kui sa teda vajad. Või miks peab inimene suutma nii palju muret ja valu endas kanda? Öeldakse, et inimesele antakse just nii palju, kui ta kanda jaksab. Aga, miks? Miks peame siin elus just seda valu, teadmatust endas nii palju kandma? Miks on nii, et inimesed kellel on oma elust täiesti savi elavad nagu "kuninga kassid", aga see, kes hoolib, peab kannatama ja mitte natuke, vaid päris palju? Muidugi ei kannata ainult tema, vaid ka tema lähedased, kes on selle kõigega seotud. Miks? Miks? ja veelkord Miks?

Muidugi on sellistel hoopidel, valul ja teadmatusel meile kõigile üks väga suur õppetund. Mina olen sellistest hoopidest väga palju õppinud. Kui on vaja tuleb nutta ja võtta lihtsalt aega iseendale, olla üksi ning korrastada oma mõtteid. Analüüsida olukorda ja teha omad järeldused, kuidas just Sina edasi käitud, et sellest oleks kasu nii endale kui ka teistele. Ennekõike muidugi sellele, kes vajab antud hetkel just igakülgset tuge.
Jah, mina olen nõus endast ja endalt andma 100+%, kui ma vaid saaks anda ja see aitaks abivajajat. Usun, et ka sina, aga kui me ei saa teha muud kui uskuda, loota, palvetada ja paluda kõik kõige vägevamaid jõudusid, siis tundub, et ootamine on nii kuradima pikk. Oeh... miks ei võiks olla nii, et sellised raskeid hoope üldse ei jagata, ning asjad liiguksid kiiremini kui tegelikkuses liiguvad? 

Oeh...Taaskord ma ei taha selle postitusega koguda mingit haletsust või kaastunnet, et oi kui raske sul on jne. Sugugi mitte. Vahel on vaja end lihtsalt tühjaks rääkida, kirjutada ja nutta, mis on igati normaalne. 
Muidugi kõik positiivsed mõtted on teretulnud, mida sain ka eelmise postitusega ja mille eest olen väga tänulik neile, kes mõne hea sõna ütlesid. 

Selle kõige kokkuvõtteks tahan öelda veel seda, et öelge oma kallitele inimestele, et nad on teile väga kallid ja et armastate neid, sest ühel hetkel võib olla hilja, liiga hilja. 

Selle mõtiskleva postituse lõppu tahan lisada ka mõned toredad asjad, mis vahepeal toimunud. Mina leian, et igas päevas on siiski ka päike. Kas või minu oma lapse näol, kes on selline rõõmurull, ning toob kogu aeg naeratuse näole.

Algatuseks käisime üle eelmine nädalavahetus Hiiumaal mu õe perel külas, sest meie pere kõige väiksem pesamuna Kene Grit sai aastaseks. Alles ta sündis ja juba ongi aastane. 
Laupäeval pidasime ka väikest sünnipäeva. Kurb oli ainult see, et meid oli nii vähe, sest enamik õemehe perest olid suutnud mingid tõved külge hankida (kes endale või oli lastel). Sellest hoolimata oli meil tore. 
Tädid ja onu kinkisid piigale voodi nagu maja, mille tellisime Superkuust




Meie pere piigadel on ühesugused jänesed💕
Mis pidu see on kui ei ole õhupalle?🎈🎈🎈
Pühapäeval vurasime jälle koju, sest musununnu pidi esmaspäeval tööl olema. 
Neljapäeval käisime väikesel shoppingul ja meie Nunnu sai omale hulka kevadisi riideid. Loodame, et kevad ka ikka tuleb.

Reede õhtul käisime Musununnu onu perel külas. Jutustasime niisama, jõime kohvet ja Carola sai ka natuke kodust välja. 
Eile oli meil, aga nii tore päev. Üks asi viis teiseni ja nii jõudsimegi koju alles 22.30. 

Päev algas issi tööle saatmisega, siis sõime hommikust ja juba kell 12.00 paiku olime Tallinnas. Käisime korra Musununnu tädil külas. Jutustasime natuke ja leidsime ka esimesed lumikellukesed tema hoovist. Kevad juba piilub täie hooga. Olime seal küll vähest aega, sest ta läks oma ema haiglasse vaatama. Meie vurasime, aga sealt edasi minu õe juurde, kes sai haiglast mõneks päevaks koju. Jutustasime, naersime ja nuuksusime natuke nutta, aga meil oli tore, nagu alati. 
Õde mainis ka, et lähevad vist täna Kreta juurde, et mehed pidid sauna minema. Mõtlesin kohe, et sobib. Lähme, siis koju kui nemad minema hakkavad, aga võta näpust. Meid oodati ka sinna. Nii võtsimegi 17.00 paiku suuna nende juurde, kus meil oli taaskord ääretult tore nagu alati. 
Mehed grillisid, naised said niisama lobiseda ja Kreta oli teinud häid pulgakooke. Nii me siis istusime, sõime, lobisesime ja naersime. Eks ma olin lõpuks täitsa väsinud, aga see kõik oli seda väärt. 
Peale selle tuleb kuulata oma vaistu. Miski minus ütles, kui ma koju sõitma hakkasin, et kohtun mingi loomaga. No ja nii oli ka. Õnneks see oli küll väike jänes ja kõik jäime terveks, aga mõte sellest, et miski seda just ütles, läks täide. 
Taaskord üks ääretult vahva päev möödas, mis sai endale kallite inimeste seas mööda saadetud. 




Eile oli mul aga natuke lapse vaba aega, sest mu armas Liisu käis Carolaga jalutamas. Mõnus. Sain rahus söögi valmis teha nii, et keegi ei hüüdnud kogu aeg, et tahab midagi. Peaaegu jõudsin ka ära süüa. 
Eile saabus meile jälle talv, aga täna paistab päike, mis teeb selle päeva kõigest raskest hoolimata siiski rõõmsaks. 

Päikest Teile. 
Hoidke ja armastage oma lähedasi.

kolmapäev, 14. märts 2018

Miks, miks ja veelkord miks?

Hei mu armsad lugejad,

Tänane postitus on hoopis teisest puust kui tavaliselt. Täna ei saa lugeda minu toimetustest ja tegemistest, vaid hoopis elulisel teemal. 

Selles postituses on peamine sõna MIKS, sest olen siin paar päeva mõelnud elule ja tekkis kohe selline tahtmine sellest kirjutada. Jah, ma ei ole selliseid postitusi kirjutanud, aga täna on see tuju ja tahtmine. Ma ei tule siia halama, vaid lihtsalt kirjutama oma mõtteid, ning kas ainult mina taban end sellistest mõtetest või ühineb minuga veel keegi!?

Olen palju mõelnud, et miks peab elu olema just selline nagu ta on? Miks ei võiks meie elutee olla üks sirge tee ilma takistusteta, kurvideta, käänduteta, tõusudeta ja langusteta? Miks see peab olema nagu Ameerika mägi. Kord alla, siis jälle üles, siis kõik seisab ja sinu ees on valik, kas lähed paremale või vasakule?
Kui lähen sinna ja otsustan selle tee kasuks, siis mis mind ees ootab. Kas valisin ikka õige tee? Kui kõik ei lähe sel teel nii nagu tahan, kas valisin, siis vale tee? Kui sellel teel ei lähe kõik nii nagu tahan, siis see ongi selleks, et sellest õppida ja kogeda neid kogemusi, mis on sellel teel?. See tee ei ole antud selleks, et viriseda, halada ja teha oma lähedastele liiga, ning alla anda ja öelda, et ma ei saa seal hakkama ja olengi hädapätakas. See on antud selleks, et pea püsti ja selg sirgelt sellest väljuda. 
See on olnud minu/sinu otsus (küll mitte alati, vahel otsustab keegi teine sinu eest) ja ise vastutame selle otsuse eest. Selle tehtud vale otsuse eest ei pea saama karistada sinu lähedase, kes on sulle kallid ja kes toetavad sind igal sinu sammul, kui sa neid ainult enda lähedale lased ja nende sõnu kuulda võtad. Jah, end on vaja välja elada, aga selleks ei saa kogu aeg olla sulle kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Inimesed, kes arvavad, et see ongi loomulik, et iga läbikukkumise või valede valikute tegemise pärast on vaja end välja elada, valimata isikut, see ei ole õige. See tee on olnud sinu valik, sina oled otsused langetanud ja selles ei ole keegi teine süüdi. Sa pead suutma ise nendest õppetundidest õppida ja oskama end analüüsida, miks on kõik läinud just nii, nagu on läinud. 
Kas olen teinud midagi valesti või on minus midagi valesti, või on minu elu liiga eesmärgistatud, või kardan mis saama hakkab jne? Kui kõik ei lähe nii nagu mina tahan, kas siis on selles teised süüdi, ning kas mul on õigus kõik oma ängistus teiste peal välja elada, arvestamata sellega, et mida tegelikult kõigile teistele teen. Kas mul on õigus öelda omas halvas olekus ka teistele halvasti, ning elada oma ängistust teiste peal välja? 

Miks on nii, et osa inimesi arvab, et tema arvamus ongi see, mis peab peale jääma? Miks on nii, et nad ei anna teisele võimalust oma seisukohta selgitada, vaid suruvad ainult oma tahtmise ja arvamuse peale, sest ainult neil peab õigus olema (ise seda tajumata, et tegelikkuses suruvad ainult oma tahtmise peale)? Miks on nii, et osa inimesi tänu sellele vaikivad, sest tema soove ja arvamust ei võeta nagu nii omaks või ei arvestata? Kas olen sellepärast halvem, et ei hakka oma arvamust peale suruma ja kiidan lihtsalt takka? Kas olen sellepärast nõrk või hoopis tugevam, sest suudan veel peale seda naerda mitte nutta?

Elu oleks ju lihtne kui saaksime käia kogu aeg mööda sirget teed ja kepselda seal rõõmsalt, ning korjata lilli, mis oleksid nagu eesmärgid, unistused ja saavutused minu elus, mis saavutada tahan. Oleks ju lihtne. Korjan lille üles ja ongi üks asi jälle olemas. 
Kuid kui sügavuti mõtlema hakata, siis kas sa oled selle lille kasvamise jaoks midagi teinud, et seda ilu ja vilja nautida? 
On inimesi, kes pingutavad väga iga oma saavutuse jaoks, aga samas on ka neid, kes kasutavad kõike ja kõiki ära, et midagi saavutada. Ja kui midagi saavutavad, siis plaksutavad käsi ja kriiskavad, kui tublid nad on olnud.
Saavutusi siin elus saame hinnata nagu lille kasvatamist, kasvamist. Kõigepealt tuleb osta seeme, maa ette valmistada, siis see mulda panna, kasta ja lõpuks saad ilusaid õisi nautida. See on olnud aedniku suur töö. Samas võib tulla lihtsalt keegi, kes murrab selle ilusa õie, ise selleks midagi tegemata, ning rõõmustab ja naudib seda ilu ja lõhna ning jagab (kui tahab jagada) ka teistega. 
Tegelikkuses pole nad ise ju midagi teinud, sest kõik see on toimunud kellegi teise abiga. 

Peale selle on kurb vaadata ka enda ümber inimesi, kes tahavad olla need, kes nad tegelikult pole, ning tahavad end pidada teistest paremaks. Miks tahetakse olla teistest paremad, ning olla need, kes nad tegelikult pole? Miks on nii, et inimesed kelle on kõik olemas virisevad ja halavad, aga need kellel on mingid puudused suudavad olla õnnelikud ja mitte halada, ning olla kõigest üle? Kas ainult nendele on seda oskust õpetatud või ikka kõigile?

Miks on nii, et igas päevas ei suudeta leida seda päikest? Miks on nii, et inimesed ütlevad sõnu, millest nad ise kinni ei pea? Kas on õige käituda inimestega just nii nagu nemad sinuga käituvad? Kui käitun inimestega just nii nagu nemad, kas olen siis halb? Või peaksin oleme sellest üle ja tegema head nägu. Ise aru saades, et asi pole tegelikult korras. Kas peaks lähtuma vanasõnast - nii kuis küla koerale, nii koer külale? Milline oleks õige käitumine?

Miks on nii, et tõde on valus kuulata? Kas sellepärast, et me ei taha endale tunnistada, et oleme teinud midagi valesti või hoopis see, et seda on märgatud ja me ei suuda selle teadmisega toime tulla? Kas sellepärast peab hakkama kedagi kaitsma, kui talle on öeldud tõde?

Miks kardame asju, mille eest me end kaitsta ei saa? Kas selleks, et end ise seesmiselt hävitada või ikka selleks, et sellest üle olla? Me ei saa kaitsta end selle eest, mis on meie "eluraamatusse" sisse kirjutatud. Me peame elama päev korraga ja seda nautima just nii nagu see meile on antud. Me ei tohiks elada tulevikus, sest sellega "hävitamegi" end seestpoolt. Me peame elama antud hetkes ja nautima kõike seda, mis meil on, sest võib olla on homme juba kõik teisiti.

Ma ei ole viriseja ega vinguja, sest see ei vii kuhugi. Ma olen oma elus saavutanud kõik, millest olen unistanud. Minu unistusest on puudu veel maja, kus saan oma potipõllumajandust pidada, lilli kasvatada, ning lapsed saaksid ringi joosta ja mängida. Küll see ka kunagi tuleb.
Praegu on lihtsalt elus periood, kus "sütik" on väga lühike, ning vahel on tunne, et võtaks lihtsalt oma 7 asja ja läheks kuhugi, kus oleks kõigest ja kõigist rahu ning vaikus.

See postitus oli vist väga hüplik ja paljude küsimustega, aga sain emotsiooni pealt oma mõtted kirja panna, mille üle on mul hea meel, sest võib olla jäid Sinagi mõne küsimuse juures mõtlema või mõtled siiani. Järelikult on see märk sellest, et pead selle küsimusega enda juures tööd tegema.


Luban, et järgmine postitus on rõõmsamates toonides.

esmaspäev, 5. märts 2018

Pidu, pidu ja veelkord piduuuuu

Täna, siis natuke sellest, et meil oli see nädalavahetus pidu peo otsa ja eks see nädal läheb sama rütmis.
Neljapäeval onju meie päev naised ja reedel lähme sünnipäevale. 

Kõigepealt käisime reedel õepoja Sandri sünnipäeval, kes sai juba 18. Uskumatu, et juba, aga nii see aeg läheb. 
Sõime üheskoos head ja paremat, ning tulime suhteliselt vara linnast koju, sest nad läksid Pärnusse.
Kõige tähtsam ikkagi, et sain sünnipäevalapse ära kallistada, talle laulda ja õnne soovida, ning natuke koos aega veeta. 
Mõnus aeg koos perega.

Laupäeval avasime grillihooaja ja tegime šašlõkki, mis oli nii maitsev, sest Musununnu maitsestas selle ise. 
Õhtul vaatasime kolmekesi Eesti Laulu, ning meenutasime eelmist aastat kui sel ajal oli kaks pidu. Hommikul sai Carola poole aastaseks, ning õhtul oli õemehe juubel, kus selgus ka Eesti Laulu finalist, kes meid esitama läheb. 


Eile oli täpselt samasugune päikseline ilm nagu täna ja poolteist aastat tagasi, kui nägi ilmavalgust meie väike ingel Carola.


Tema sünniga muutus kogu meie siinne elu, sest kõik hakkas keerlema tema ümber, nagu tänagi. 
Ta on toonud meie päevadesse palju armastust ja muidugi rõõmu, nagu iga vanema jaoks tema lapsed. 
Oleme musununnuga ääretult õnnelikud, et meil on nii vahva laps, sest esiteks:
* on ta meil väga õpihimuline ja  tunneb huvi igasuguste asjade vastu. Uute asjade proovimisel on algul väike blokk ees, aga kui saab aru, et asi pole nii hull, siis võtab selle õpetuse meeleldi vastu;
* teiseks on ta lihtsalt nii vahva ja haruldane laps, keda endale tahta võib. 

Hommik algas Nunnule väikese kingituse üleandmisega, millest ühe osa tegin ise ja teise ostsime. 


Enda tehtud karbike ja kaardike

Hommik algas meil kolmekesi salati söömisega.
Peale seda sättisime end valmis ja läksime mu õele haiglasse külla.
Lühidalt võin öelda, et tal on kõik hästi (thui-thui-thui) muidugi kiita ei tohi. Ta on endiselt sama rõõmus ja positiivne nagu alati. Ta enesetunne on hea. Peale selle on vist hakanud ka ravi mõjuma, mida on nüüd natuke aega saanud. Aga täna ei taha ma sellel teemal peatuda, sest see on teine teema, ning ehk kõigest sellest ka õige varsti.

Haiglast koju jõudes sõime ka kooki, sest kõigepealt pidi see natuke seisma, ning peale hommikusööki polnud väga isu ka.
Päev ise möödus väga mõnusalt, sest ilm oli ilus ja päikseline. 


Õhtul käis ka meie armas Liisu külas, kes tõi Vunksule päris oma esimese Barbie, ning natuke maiustusi.


Ühel hetkel liitusid meiega ka Musununnu vanemad, kes kinkisid Vunksule koogikese ja natuke nänni.





Taaskord üks vahva päev möödas, mis oli täis emotsioone ja rõõmu.

Täna on aga õemehe sünnipäev, kellele lähme reedel külla. Kindlasti saab meil vahva olema, sest jääme ööseks ning ei pea koju kiirustama. 

Vot selline vahva nädalavahetus oli meil. Ees on ootamas veel toredamad ajad.

Nautige aega koos oma sõprade ja lähedastega. 

Sauki.


Elumuutvad uudised

Hei-hei, Uskumatu kui ilusad ilmad on ikka olnud. Täiesti suvi juu. Loodame, et suvi tuleb sama ilus või veel ilusam.  Mina olen saanud ...