teisipäev, 27. märts 2018

Miks on elu nii ebaõiglane?

Hei, hei.

Peab taaskord tõdema, et pikem vahe on jäänud eelmise ja selle postituse vahele. 
Põhjus on olnud väga lihtne. 
Kindlasti on olnud ka Sinu elus periood, kus Sa tunned, et kõik ei lähe sugugi nii nagu Sa tahad, ning Sulle tundub, et kõik siin ilmas on nii ebaõiglane ja -aus. 

Jah, lubasin, et järgmine postitus tuleb positiivsem, aga hetkel on mul lihtsalt tahmine kõik endast välja kirjutada, sest lihtsalt tahan nii. 
Luban, et lõpp on positiivsemates toonides.

Miks või milleks peavad tundma need inimesed nii tohutut ebaõiglust, kellel on tegelikkuses kõik hästi ja nad on väga selle nimel pingutanud, et olla seal, kus on nad praegu. Miks karistatakse neid, kes annavad endast 100+% , ning on alati olemas kui sa teda vajad. Või miks peab inimene suutma nii palju muret ja valu endas kanda? Öeldakse, et inimesele antakse just nii palju, kui ta kanda jaksab. Aga, miks? Miks peame siin elus just seda valu, teadmatust endas nii palju kandma? Miks on nii, et inimesed kellel on oma elust täiesti savi elavad nagu "kuninga kassid", aga see, kes hoolib, peab kannatama ja mitte natuke, vaid päris palju? Muidugi ei kannata ainult tema, vaid ka tema lähedased, kes on selle kõigega seotud. Miks? Miks? ja veelkord Miks?

Muidugi on sellistel hoopidel, valul ja teadmatusel meile kõigile üks väga suur õppetund. Mina olen sellistest hoopidest väga palju õppinud. Kui on vaja tuleb nutta ja võtta lihtsalt aega iseendale, olla üksi ning korrastada oma mõtteid. Analüüsida olukorda ja teha omad järeldused, kuidas just Sina edasi käitud, et sellest oleks kasu nii endale kui ka teistele. Ennekõike muidugi sellele, kes vajab antud hetkel just igakülgset tuge.
Jah, mina olen nõus endast ja endalt andma 100+%, kui ma vaid saaks anda ja see aitaks abivajajat. Usun, et ka sina, aga kui me ei saa teha muud kui uskuda, loota, palvetada ja paluda kõik kõige vägevamaid jõudusid, siis tundub, et ootamine on nii kuradima pikk. Oeh... miks ei võiks olla nii, et sellised raskeid hoope üldse ei jagata, ning asjad liiguksid kiiremini kui tegelikkuses liiguvad? 

Oeh...Taaskord ma ei taha selle postitusega koguda mingit haletsust või kaastunnet, et oi kui raske sul on jne. Sugugi mitte. Vahel on vaja end lihtsalt tühjaks rääkida, kirjutada ja nutta, mis on igati normaalne. 
Muidugi kõik positiivsed mõtted on teretulnud, mida sain ka eelmise postitusega ja mille eest olen väga tänulik neile, kes mõne hea sõna ütlesid. 

Selle kõige kokkuvõtteks tahan öelda veel seda, et öelge oma kallitele inimestele, et nad on teile väga kallid ja et armastate neid, sest ühel hetkel võib olla hilja, liiga hilja. 

Selle mõtiskleva postituse lõppu tahan lisada ka mõned toredad asjad, mis vahepeal toimunud. Mina leian, et igas päevas on siiski ka päike. Kas või minu oma lapse näol, kes on selline rõõmurull, ning toob kogu aeg naeratuse näole.

Algatuseks käisime üle eelmine nädalavahetus Hiiumaal mu õe perel külas, sest meie pere kõige väiksem pesamuna Kene Grit sai aastaseks. Alles ta sündis ja juba ongi aastane. 
Laupäeval pidasime ka väikest sünnipäeva. Kurb oli ainult see, et meid oli nii vähe, sest enamik õemehe perest olid suutnud mingid tõved külge hankida (kes endale või oli lastel). Sellest hoolimata oli meil tore. 
Tädid ja onu kinkisid piigale voodi nagu maja, mille tellisime Superkuust




Meie pere piigadel on ühesugused jänesed💕
Mis pidu see on kui ei ole õhupalle?🎈🎈🎈
Pühapäeval vurasime jälle koju, sest musununnu pidi esmaspäeval tööl olema. 
Neljapäeval käisime väikesel shoppingul ja meie Nunnu sai omale hulka kevadisi riideid. Loodame, et kevad ka ikka tuleb.

Reede õhtul käisime Musununnu onu perel külas. Jutustasime niisama, jõime kohvet ja Carola sai ka natuke kodust välja. 
Eile oli meil, aga nii tore päev. Üks asi viis teiseni ja nii jõudsimegi koju alles 22.30. 

Päev algas issi tööle saatmisega, siis sõime hommikust ja juba kell 12.00 paiku olime Tallinnas. Käisime korra Musununnu tädil külas. Jutustasime natuke ja leidsime ka esimesed lumikellukesed tema hoovist. Kevad juba piilub täie hooga. Olime seal küll vähest aega, sest ta läks oma ema haiglasse vaatama. Meie vurasime, aga sealt edasi minu õe juurde, kes sai haiglast mõneks päevaks koju. Jutustasime, naersime ja nuuksusime natuke nutta, aga meil oli tore, nagu alati. 
Õde mainis ka, et lähevad vist täna Kreta juurde, et mehed pidid sauna minema. Mõtlesin kohe, et sobib. Lähme, siis koju kui nemad minema hakkavad, aga võta näpust. Meid oodati ka sinna. Nii võtsimegi 17.00 paiku suuna nende juurde, kus meil oli taaskord ääretult tore nagu alati. 
Mehed grillisid, naised said niisama lobiseda ja Kreta oli teinud häid pulgakooke. Nii me siis istusime, sõime, lobisesime ja naersime. Eks ma olin lõpuks täitsa väsinud, aga see kõik oli seda väärt. 
Peale selle tuleb kuulata oma vaistu. Miski minus ütles, kui ma koju sõitma hakkasin, et kohtun mingi loomaga. No ja nii oli ka. Õnneks see oli küll väike jänes ja kõik jäime terveks, aga mõte sellest, et miski seda just ütles, läks täide. 
Taaskord üks ääretult vahva päev möödas, mis sai endale kallite inimeste seas mööda saadetud. 




Eile oli mul aga natuke lapse vaba aega, sest mu armas Liisu käis Carolaga jalutamas. Mõnus. Sain rahus söögi valmis teha nii, et keegi ei hüüdnud kogu aeg, et tahab midagi. Peaaegu jõudsin ka ära süüa. 
Eile saabus meile jälle talv, aga täna paistab päike, mis teeb selle päeva kõigest raskest hoolimata siiski rõõmsaks. 

Päikest Teile. 
Hoidke ja armastage oma lähedasi.

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei, Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst.  Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu p...