teisipäev, 24. aprill 2018

I love crafts

Hei,

Taaskord on jäänud pikk vahe postituste vahele. Põhjus on olnud väga lihtne, sest meie õuele on saabunud kevad ja päike, mis kutsub õue. 
Mul oleks tegelikult nii palju häid emotsioone jagada, aga enne seda jagan hoopis ühest uuest avastusest, mis mulle väga meeldib ja millega olen ka natuke lisa teeninud. Olen neid ka kingituseks teinud. 

Enne tahan jagada, aga ühte ilusat kevadist kompositsiooni, mis ilutseb meie köögi aknal. Eks see nõudis ka natuke fantaasiat ja loomingulisust.




Võin vist öelda, et järgnev, millest ma kirjutan on mu uus hobi, mis nõuab püsivust, keskendumist ja fantaasiat. 
Muidugi on see kõik seotud käsitööga, mida armastan.

Siinkohal pean tänama oma õde, kes oli lahkesti nõus enda materjale ning näpunäiteid jagama. Aitäh Sulle mu kallis õeke. 
Kohati tüütasin teda omajagu, aga sellest hoolimata oli ta nõus mind aitama. 

Nüüd aga minu uue hobi juurde, milleks on enda tehtud karbid. Sattusin kohe nii leili sellest, et olen nüüdseks kokku teinud juba 7 karpi (esimene oli Carola karp). 4 olen nendest maha müünud ja kaks kingituseks teinud.
Olen saanud oma kätetööle väga positiivset tagasisidet, mis teeb meele rõõmsaks ja tuju heaks, ning annab motivatsiooni asjaga tegeleda.

Jagan nüüd uhkusega oma kätetööd.


Kliendi tellitud karbid, millega jäi väga rahule

Kliendi tellitud karp


Karp kingituseks

Karp kingituseks, millele telliti juurde salvrätikarp, mis järgmistel piltidel



Tütar soovis oma emale just sellise kirja ja piltidega karpi

Veel on mõned karbid soolas, mis vajavad valmis tegemist. Olen ääretult rõõmus, et saan seda teha ka Carola kõrvalt.
Kõik, kes soovivad omale või oma lähedastele ühte karbikest võib mulle julgelt kirjutada.

Teen ka väikese sissejuhatuse järgmisse postitusse, mis tuleb väga emotsioonide ning seikluste rohke, sest meil on olnud väga toredad ajad ning toredad ajad on veel ees. 

Järgmine kord saab lugeda minu potipõllumajandusest, lapse vabast hommikust, laste külas käigust, sünnipäevadest ning muudest vahvatest seiklustest. 
Loodan, et nädala lõpuks saan selle postituse ehk valmis kirjutatud. 

Nüüd ongi õige aeg lõpetada ja sellele postitusele punkt panna, sest lillkapsa-bataadi püreesupp on valmis saanud ja musununnu kutsub sööma.

Lapse oma juba jahtub 

Sauki ja olge ikka minuga, ning nautige neid päikeselisi ilmasid ja kevadet, mis meieni on jõudnud.

kolmapäev, 4. aprill 2018

Aeg parandab kõik haavad

Sauki,

Täna on jälle tšill päev, kus saan oma mõtetel lennata lasta, sest minu jaoks on alati kõige parem aeg blogimiseks kui musununnu on kodus või Nunnu magab, sest nii saan rahulikult arvuti taga olla ja sõrmedel liikuda lasta. Suureks plussiks on ka see, et ma ei pea kohe jooksma ja mõtet katki jätma kui suurestoas on vaikus. Tean, et musununnu on seal, kes Nunnul silma peal hoiab, et ta mingit sigadust ei korralda.

Täna oli nii mõnus päikseline ilm, aga pagan, et see lumi nüüd jälle maha otsustas tulla. Varsti ehk saabub ka lõpuks see kaua oodatud kevad oma ilu ja säraga. 

Täna kirjutangi natuke möödunud aegadest, milles on olnud palju kurbust, aga sama palju rõõmu. 

Alustades eelmise nädala algusega, siis esmaspäeva õhtul lahkus meie seast Andri kallis vanaema ja Carola vanavanaema, kellel sai lihtsalt jaks otsa, ning ta ei suutnud enam võidelda.
Ta oli meile väga kallis, ning minagi pidasin teda oma vanaemaks, sest meil oli nii palju ühist, millest rääkida, mille üle naerda ja nutta. Temas oli samu jooni, mis minu vanaemal. Ma püüdsin alati olemas olla, kui ta midagi vajas, sest omal ajal oma nooruse tõttu ei saanud ma alati oma vanaemal abis olla. Ma sain teha südamega neid asju, mida ma ei saanud teha oma vanaemaga. Mäletan kui mu oma vanaema ütles mulle:,, Kui sa load kätte saad, siis viid mind ikka poodi." Kahjuks ei saanudki ma seda kunagi teha, sest temalgi sai jaks enne otsa. Nii tundsinki suurt rõõmu selle üle kui sain seda Andri vanaemaga teha. Kohe meenub tema tehtud kana - juurvilja roog, mis lõhnas ja maitses nii hästi. Ma võikski siia kirjutama jääda, aga mälestused on need, mis jäävad ja keegi ei saa meilt neid võtta. Ta oli üks väärt vanaema.

Sellega see nädal alles algas, sest järgmisel päeval saabus uus hoop, mis lõi meid jälle jalust.

Kui eelmine nädal möödus väga raskelt, siis tean, et ühel hetkel kasvavad kõik haavad kinni. See võtab küll aega, aga aeg parandab kõik haavad. Meie peame suutma oma eluga edasi elada ja leppima selle valuga. Tean, et ühel hetkel on kõigele sellele valule ja pisaratele oma selgitus. 

Kui nädal algas nii kehvasti, siis ootasin juba väga neljapäeva, sest Sannu ja Kreta tulid meile, keda ma ei suutnud enam lõpuks ära oodata. Nad oskasid kohe meile päikese tuua. Oli näha, et Carolagi ootas neid juba väga, sest Sannu ja Ketu nime oli ikka mitmeid kordi kuulda. No ja veel see rõõm, kui tädi nägi. Eks ta on kõiki endale tuttavad inimesi nähes rõõmus ja muutub eblakaks, aga emotsioonidel on vahed, mida emana oskan näha. 

Lastega veedetud aeg on alati olnud rõõmus ja tore. Kui ma ei oska alati midagi toredat välja mõelda, siis teeme midagi head süüa või maiustame millegi heaga. Nii tegimegi seekord suvikõrvitsakotlette ahjus ning kohupiimakoogi värske ananassiga. See oli nii hea, sest kõigil oli oma osa koogi tegemisel. Põhiliselt tegi küll Kreta, aga mina juhendasin, Sannu lõikas ananassi ja Carola segas kohupiima. Mitme koka peale sai valmis üks hea kook. 


Reedel veetsime aega looduses. Käisime Keila juga vaatamas, ning jalutasime seal niisama. Laadisime natuke akusid, et laupäevane päev üle elada. 
Peale selle täiendasime Kretaga oma potipõllumajandust seemnete, mulla ja istutuspottide näol. Mina tegin ka õhtul algust oma potipõllumajandusega. Külvasin erinevad seemned maha. Ootan juba huviga, et need tärkama hakkaksid. Ühed lillekesed on juba ilusti üleval. 
Minu jaoks taaskord üks armas päeva kallite inimestega mööda saadetud. 

Mina olen seda sorti inimene, kes ütleb seda, mida mõtlen ja südames tunnen. Ma ei ütle asju selleks, et kellelegi meeldida või midagi tõestada. Ei. See ei käi minu iseloomuga kokku. Siinkohal tahangi tänada lapsi, kes olid meile laupäeval suureks abiks, kui meie matustel olime, ning nemad samal ajal Carolat vaatasite. Teadke lapsed, et armastan teid väga, nagu ka oma teisi pereliikmeid.
Siinkohal tahan tänada ka neid kalleid inimesi, kes olid meile eelmine nädal toeks ja toetasid meid hea sõnaga. Aitäh Teile💕, et Te mul olemas olete. 

Nädal lõppes ka natuke rõõmsamates värvides, sest pühapäeval oli munadepüha, ning värvisime Vunksuga koos mune. Kretagi tõi meile väikese kingituse, milleks olid enda tehtud makroonid ja väikese jänese küünla. Makroonid olid veel imearmsas jänese korvikeses. Carola tädi ruudus (vanatädi) tõi talle ühe martsipani tibu ja emmele-issile martsipani munasid, Musununnu vanatädigi käis meil külas, ning õhtul käis Carola vanaisa ehk Vassa külas ja kinkis meile värvitud munad. Esmaspäeval saadeti Carolale suur üllatusmuna ja emmele  värskeid kohupiimataskuid, millele ei suuda ma kunagi ei öelda. 

Kokkuvõtvalt käis eelmine nädal kurbus ja rõõm käsikäes. Usun, et nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ainult rõõm ja õnn saavad käsikäes käia. 

Mõnusat kevadet Teile ja hoidke end viiruste eest.

Üks mõnus päev Keila joal

Koks-koks munapoks

Täna tuli meile aga külaline, kellega oli mõnus veelompides, liivakastis ja toas mängida.
Need ette planeerimata külastused on kõige ägedamad.
No ja kõige ägedam on ikka pepuli veelompi istuda😊

Minu hirmud

Hei, hei, Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli ...