reede, 4. mai 2018

Raskused on selleks, et ühel hetkel saaks tulla õnn ja rõõm käsikäes.

Heie- hei.

Tänast postitust on õige alustada mõttega, et kui viimasel ajal on olnud natuke kurva tooniga postitused, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, kus kõik hakkab nagu üles mäge minema, va. mõningased asjaolud. 

Viimasel ajal on olnud minus nii palju häid emotsioone, mis teevad igast päevast hinnatud päeva, va. mõned päevad. 

Kõigepealt alustame sellest, et meie Nunnul on täna sünnipäev, kes sai 1,8. Aeg on ikka nii kiiresti läinud ja kui tubli ning osav võib selles vanuses üks laps olla. Minu jaoks lihtsalt uskumatu.



Nii nagu eelmises postituses mainisin, et järgmine postitus tuleb möödunud aegadest, siis nii see on.

Tahan Teiega jagada ka ühte toredat koolitust, ning emotsioonidest, mis mind valdasid.
Ühesõnaga, täna tuleb üks ääretult heade emotsioonidega pikk postitus, mis kulub lõpuks ka marjaks ära siia segaste aegade vahele.

Lubasin algselt, et võib olla tuleb järgmine postitus juba nädala (eelmise) lõpus, aga mis ikka valmis ei saa, siis ei saa seda ka jagada. Kui nüüd on kätte jõudnud aeg, kui Vunksu magab mõned päevad toas, siis mina pean ka kohe ta kõrvale pugema. No ja pagan võtaks! Kohe on mu kõrval keegi, kes "juhtme seinast välja tõmbab" ja nii magangi koos temaga. 

Hiljem ei tule aga sellest kirjutamisest ka midagi välja, sest kogu aeg ta tahab midagi ja pean oma mõtte katkestama. 

Lõpuks, mis kaua tehtud see kaunikene 😊.

Alustame sellest, et kahes eelmises postituses mainisin, et tegin algust oma potipõllumajandusega. Nüüdseks olen need taimed ilusti ära pikeerinud ja ootavad, millal kasvuhoonesse saavad. Need on mu päris esimesed enda kasvatatud taimekesed, mille üle olen nii rõõmus.

Varsti, varsti jõuab ka ehk meie uus kasvuhoone, sest eelmine oli juba ohtlik ja ei hakanud riskima, et sealt kellelegi ühel hetkel suur klaas kaela kukub.
Kasvuhoonesse lähevad ennekõike tomatid ja mõned kurgid, et meie väike Vunksu saaks neid kohe süüa nii kui valmis saavad. Nii ei pea alati maale sõitma ja ootama, millal saame värskeid köögivilju.


Peale selle on meil olnud ka kolm vahvat sünnipäeva. Üks neist oli eriti tähtis. Kes meist ei mäletaks kui väga ootasime, et saaksime juba 18, sest siis on kõik maailm uksed valla ja avatud. Järgmine vanus mida ehk oodata on 21 ja siis 25, ning sealt edasi ei oota enam ühtegi, sest kogu aeg saame vanemaks mitte nooremaks.




Vahepeal sai ka Apollo kinos "Vändapidureid" vaatamas käidus, mis oli omajagu naljakas, ning sai palju naerda. Soovitan soojalt vaatama minna. Naljakas, et soovitan ühte filmi vaatama minna, ise pole juba ala 100 aastat kinos käinud. Püüan seda viga nüüd parandada ja natuke tihemini seda teha. Taaskord pean tänama Liisut, kes mu kaasa tiris, sest minusugust kodukana on suhteliselt raske kuhugi saada.

Mina olen seda sorti inimene, kes elab päev korraga ja sellised suured asjad peavad olema planeeritud. Kui päev või paar ette teada, siis sobib, aga kui nüüd, praegu ja kohe, siis võib juhtuda, et loobun. Juhul kui musununnut kodus pole. Muidugi perega koos olen nõus iga kell, igale poole minema, sest see on kvaliteetaeg.
Tavaliselt need äkk minekud on väga ägedad, aga nüüdseks emana pean arvestama ka lapsega ning sellega, kas on kedagi kes teda vaatab, kui on vaja. Pigem sobib mulle nii, et ma ei peaks kelleltki abi paluma, sest ta on meie elu osa ja käib meiega igal pool kaasas, ning peab sobima meie plaanidega. Nii plaaningi tavaliselt suuremaid väljas käike sellisele ajale kui musununnu on kodus.
Nüüd läks jutt küll vähe teiseks, aga pole midagi.

Peale selle käisid lapsed nädalavahetusel meil. Taaskord oli meil väga vahva ja tore nagu alati. Seekordki tegime head süüa (pitsat ja sidrunikeeksi värskete maasikate ning ananassiga). Väga maitsev ja mahlane. Laupäeval grillisime laste algatuslikult. Sannu oli grillmeister. Ühel hetkel liitus meiega ka Liisu. Grill valmis, tegin kõrvale värske salati ning võisimegi sööma hakata.

Ühel hetkel oli uksele koputus ja järgmisel juba sõna "Tsau". Algul ei saanud kohe arugi, kes tuli. Mõtlesime, et äkki Andri vanemad, aga ei, see oli hoopis minu õde ning õemees. Õde tuli lihtsalt temaga kaasa, aga õemees tuli oma õnge korda tegema, sest plaanisid pühapäeval kalale minna. Mõeldud, tehtud. Plaan paigas oli ka Sannu valmis nendega kaasa minema. Olenemata sellest, et Kreta jäi meile.
Nii oligi meil Kretaga plaan valmis, et kõigepealt magame nii kaua kui jaksame. Ärkasime, kohvetasime, jutustasime ja hakkasime sättima, ning läksimegi musununnu juurde Ott&Matildasse sööma. Võtsime hommikusöögiks praemuna, külmsuitsulõhe ja praetud majaleivaga, ning magustoiduks pistaatsia koogi, mis oli ääretult hea, aga samas natuke magus. Soovitan seda hommikusööki soojalt, sest see kala oli lihtsalt nii hea.
Peale selle pakuti meile ka värsket oma aia külm kasemahla, mis oli kõige selle juurde nagu kirss tordil.
Peale selle tuldi ja kallistata mind kui Andri naisena ja öeldi nii häid soove. Üks naine kallistas mind ja ütles: ,,Olen Sind piltidel näinud ja sa oled seal nii ilus, aga reaalselt oled ka nii ilus." Küll olid ilusad sõnad võõra inimese suust.



Kõht täis hakkasime kodu poole liikuma. Enne seda käisime veel korra poes, siis mere ääres ning metsas mustika oksi korjamas, mis mingi aja möödudes toas lahti lähevad, ning vaasis ääretult ägedad välja näevad. Lõpuks olimegi kodus ning saime veel enne Carola ja Sannu tulekut tukkuda. 


Selle hommiku tegi eriti omapärasek see, et Carola ei olnud minuga. Jah, mul oli lapse vaba hommik juba enne 07.00.

Mu õde võttis ta hommikul kaasa, et maale mamma (minu ema) juurde sõita. Mis mul sai selle vastu olla. Carola ootas seda väga, et saaks minna, sest terve õhtu kuulsime ta suust "Mamma, Pässu (kass)". Hommikul oli äratus küll suhteliselt vara, aga Carola ei hoolinud sellest väga, sest teadis, et saab mamma ja Pässu juurde minna. Ta oli seal ääretult tubli laps, mida minul oli emana nii hea kuulda.
Usun, et minuga ühineb nii mõnigi ema kui ütlen, et isegi paari tunnine lapsest eemal olek tundub igavik ja kui teda uuesti näed, siis on õnn nii piiritu. Mina tundsin end kui koer, kes sai just kondi preemiaks. Just sel hetkel kui Carola mu juurde tuli ning kallistas ja musitas mind. See oli lihtsalt nii ääretult suur rõõm.

Kui tavaliselt on pühapäevad pannkoogi päevad, siis meie tegime seda esmaspäeval. 

Sel päeval sai ka omajagu asju õues ära tehtud. Mehed pesid autosid ning puhastasid seest. Lapsed käisid ka Carolat magama jalutamas. Mina sain aga maja ees kevadisi töid teha (riisusin, lõikasin sirelit). Ühesõnaga üks toimekas päev. 
Nüüd on lõpuks kätte jõudnud kevad ja seda rohkem on ka tööd õues ja aiamaal.


Õde tõi külakostiks viinamarju ja kringlit

Nii toimekad ja ägedad päevad, kui meil on olnud, ootavad veel ees ka. 

Pühapäeval kimasime Carola ja õe perega Pärnu, et seal natuke hoovi korrastada. Peab ütlema, et see oli üks väga vahva aeg, sest selline vaikus ja rahu, ning vaikselt nokitsemine, tegi meelele ainult head. 
Carolal oli seal väga tore, sest mõlemal päeval sai ta mullaga mängida ja ringi tatsata. Ta oli ikka nii mullane ja rokane, mida oli tore vaadata, sest järelikult oli lapsel tore. Ta mängis isegi tigudega (õigemini tühjadega) ning ei kartnud käes hoida vihmaussi. Muld maitses ka hästi, mida sai pulgaga proovida. 
Üheskoos sai palju tööd ka ära tehtud:
* oksi saetud ja võsa maha võetud,
* riisutud,
* lilli ja maasikaid istutatud,
* sõime üheskoos suppi, mis oli tehtud puupliidil,
* tegime mõnusat maiust.

Sellest käigust võiks kohe pika postituse kirjutada, aga kindlasti tuleb neid kordi veel kui sinna lähme ja siis kirjutan. 

Ühesõnaga üks väga lõõgastav koht kuhu iga kell appi ja tšillima minna, sest seal on tõesti mõnus.



See kuu on ees ootamas veel mõned sünnipäevad, kooli kokkutulek, emadepäev, massaaž ning veel ehk midagi, mis tuleb ootamatult.
Peale selle ootame veel ühte otsust sügisese osas, millest on puudu veel üks "Jah" sõna. Eks sellest kõigest kui õige aeg käes.

Peale selle käisin veel lasteaias ühel koolitusel "Lasteaiarühma saatja", mis oli tegelikult väga äge ja kasulik. 

Koolituse eesmärgiks oli meile õpetada, kuidas lastega liigeldes reguleerida liiklust. Kohe kui tunnistus käes on mul õpetajana olemas õigus, kus tohin koos lastega liigeldes peatada liikluse, et ületada teed selleks ette nähtud kohas. Minu meelest on see väga hea tunnistus, sest paratamatult peame liiklema liikluses ning selline oskus kulub alati marjaks ära.
Koolitus koosnes kahest osast:
* eksamist (mis sisaldas 10 küsimust),
* praktiline osa (tegime liikluses läbi selle, mis teoorias räägiti).

Peale selle toreda koolituse sain sel päeval ka nii palju häid emotsioone ja kallistusi, mis tegid selle päeva veel eriti eriliseks. Selline soojus hinges oli hea ja mõnus koju oma pere juurde naasta.


Nüüd ongi õige aeg lõpetada minu jaoks heade emotsioonidega postitus ning öelda, et kõige parem aeg on olnud see, kui olen saanud olla koos endale kallite inimestega. 
Olen seda enne väga väärtustanud ja väärtustan ka edaspidi. Kahju ainult, et mõned seda hinnata ei oska ja sellesse kuuluda ei taha. Aga see on nende valik. 

Päikest ja nautige kevadet.



Kas Sina saad öelda, et Sa oled õnnelik?

Hei-hei, Täna tahan jagada Teiega ühte mõtet, mis mina tabas.  Hoiatan, et see on kirjutatud emotsiooni ajal. Seega võib seal olla midagi...