tag:blogger.com,1999:blog-85844301619356414742024-03-14T06:16:39.949+02:00MARVE TOIMETUSEDBlogis kirjutan oma igapäevategemistest. Nii käsitööst, perest kui ka toimetustest toas ja õues ning natuke ka trennidest.Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.comBlogger247125tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-49326175839907174802022-02-02T20:34:00.003+02:002022-02-02T20:36:38.801+02:00Uue aasta maagilised mõtted<p><br /></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhX9ODkXKMBkGg2kfA81tLp8EBChMQsnEaxiCHw2yBV4ibVMAODQoJwhxGIdIgsbbK7rSQi_KQH68ackEtXN-uMQPJ_BarIworassL8aeKCgur6uXmHauhScLwwoDeY5BAVDQu-ZmVM_zOAweKtF52MMQwbiTt-lUrUgha72TVFmHBCKSx4KeJvewuO=s9248" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="9248" data-original-width="6936" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhX9ODkXKMBkGg2kfA81tLp8EBChMQsnEaxiCHw2yBV4ibVMAODQoJwhxGIdIgsbbK7rSQi_KQH68ackEtXN-uMQPJ_BarIworassL8aeKCgur6uXmHauhScLwwoDeY5BAVDQu-ZmVM_zOAweKtF52MMQwbiTt-lUrUgha72TVFmHBCKSx4KeJvewuO=w300-h400" width="300" /></a></div><br /><span style="font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-size: large;">Täna kohe on nii ilus, haruldane ja omapärane kuupäev, mis kutsub kohe kirjutama ning oma mõtteid jagama. 02.02.2022, onju üks <i>wonderful day.</i></span></p><p><span style="font-size: large;">Tore, et olen olnud nii usin ja tubli ning võtnud pere kõrvalt natuke aega endale ja pannud kirja mõned postitused, mõtted. Igatahes olen mega õnnelik enda üle, et saan ning olen saanud taaskord lasta sõrmedel vuriseda. Õnn peitub ju väiklestes asjades.</span></p><p><span style="font-size: large;">Head uut aastat Teile. 01.02 algas Hiina kalendri järgi uus aasta. Algas vesi tiigri aasta. Seda päris uut aastat on meil olnud juba üle kuu aja. Nüüd oleks ju õige aeg sellele natuke tagasi vaadata ning jagada "topelt" uue aasta mõtteid, ideid, plaane, eesmärke, sihte...kes kuidas neid nimetab.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kas Sina seadsid endale üle kuu aja tagasi selleks aastaks mõned eesmärgid, sihid jne? Väga tubli kui Sa seda tegid.</span></p><p><span style="font-size: large;">Mina isiklikult ei püstita juba ammu mingeid kindlaid eesmärke, vaid pigem mõne lubaduse, mida tahaksin, sooviksin, võiksin täide viia, ära teha, valmis saada. Mingisugune siht on ikka silme eest, et mida võiksin see aasta teha aga konkreetseid eesmärke mul kindlasti pole. Juhul kui mingil põhjusel jääb see eesmärk täitmata, siis võin hakata end süüdistama, et see ei saanud täidetud. Ühesõnaga mulle ei meeldi seada konkreetseid eesmärke.</span></p><p><span style="font-size: large;">Eesmärgid on kuidagi väga konkreetsed "asjad", mis tekitavad pinget, stressi, üle mõtlemist, aga kõike seda on meie elus juba piisavalt palju. Nii tööalaselt, eluliselt kui ka perekondlikult. Ühesõnaga minule isiklikult ei meeldi seada mingeid eesmärke ja selle sõna kasutamine on juba see, mille mitte täitumine võib tekitada ainult lisa stressi. Mina sean pigem mõne lubaduse, sihi, et astuda välja oma mugavustsoonist või lihtsalt toita ennast sisemiselt või siis meeli, teadmisi, oskusi jne. </span></p><p><span style="font-size: large;">Alustuseks tahaksin, sooviksin osaleda mõnel koolitusel, mis mind aitab edasi nii oma mõtetes kui ka tegudes või igapäeva tegemistes.</span></p><p><span style="font-size: large;">Sel aastal olen osalenud juba ühel koolitusel ja kolmel loengus. Aasta pole nagu veel alanudki aga minul juba mitu head koolitust seljataga.</span></p><p><span style="font-size: large;">* Üks oli ühepäevane loeng "Teekond rahumeelse vanemluseni". 25 lapsevanema väljakutset. Vastuseid sai enam kui 25 eksperdilt kõige keerulistematele küsimustele. </span></p><p><span style="font-size: large;">Alustuseks räägiti seal vanemliku läbipõlemise vältimisest ja siis mind kõige rohkem kõnetavam teema. Väikelapsed (0-6 a).</span></p><p><span style="font-size: large;">Seal olid nii erinevad teemad, mis mind kõnetasid. Näiteks arutati seal järgmisi teemasid:</span></p><p><span style="font-size: large;">* Enesejuhtimine</span></p><p><span style="font-size: large;">* Piirid</span></p><p><span style="font-size: large;">* Ekraanid</span></p><p><span style="font-size: large;">* Vennad-õed</span></p><p><span style="font-size: large;">* Väikelapse impulsiivne käitumine</span></p><p><span style="font-size: large;">* Hommiku- ja õhturituaalid, üleminekud</span></p><p><span style="font-size: large;">* Uni</span></p><p><span style="font-size: large;">* Söömisharjumused.</span></p><p><span style="font-size: large;">Olgu mainitud, et olin ise samal ajal veel küüntes ka kui see loeng käis. Pole kunagi sellist asja enne teinud. Ja näe võta näpust...isegi tehnik ütles, et päris tore kuulamine.</span></p><p><span style="font-size: large;">Igatahes... Nende teemade juurde käisid veel küsimused, millele vastasid mitmed erinevad eksperdid. Kas ma sain ja õppisin sellest loengust midagi? Jah, ma sain sealt omajagu erinevaid näited ja praktilisi ideid ning oma küsimustele vastuseid. </span></p><p><span style="font-size: large;">Isegi kui mul on kaks last ja töötan lasteaias, siis sellest hoolimata ma õppisin sealt üht koma teist, mida kasutada oma töös ja kodus.</span></p><p><span style="font-size: large;">Sain ka praktilisi näiteid ning kinnitust mõnele asjale, millega olen tööalaselt kokku puutunud. Näiteks on see täiesti normaalne, et õde ja vend kaklevad päeva jooksul ca 8 korda. Täiesti normaalne on ka tegevus kui laps lööb, sest tal puudub lihtsalt piisav sõnavara, millega väljendada oma emotsiooni. Jah, see peaks ühel hetkel ära kaduma, sest sõnavara laieneb. Seega kolme aastane võib seda veel teha aga viiene peaks oskama juba sõnadega end väljendada. Igapäevaselt on väga tähtis rutiin. Ekraanid on kasulikud kui selle tarbimine on tark ning mõtestatud. Ühesõnaga neid näiteid on veel ja veel. Mind see loeng igatahes "toitis".</span></p><p><span style="font-size: large;">* Teiseks võtsin osa 5- päevasest väljakutsest "Rahaasjade restart", mis oli tasuta ning toimus Facebooki grupis. Võib olla mõni mu lugeja osales ka selles.</span></p><p><span style="font-size: large;">Taaskord üks hea meeldetuletamine ja endasse vaatamine ning enda raha asjades "korra" loomine. Ka sellest loengust, väljakutsest sain mõned näpunäited, mida rakendada, et saaks oma sissetulekut suurendada. Või lihtsalt mõne meeldetuletuse ning ka mõned mõtted, mis algul tunduvad head aga siis saada aru, et parem oleks siiski eemale hoida. Siinkohal ei hakka ma sellel teemal pikalt peatuma, sest igaüks teab ise kuidas ta säästab, kulutab, investeerib.</span></p><p><span style="font-size: large;">Siit ka minu üks siht endale, et hakkan leidama lahendusi, kuidas suurendada natuke oma igakuist sissetulekut tuleviku jaoks, sest meil kõigil on omad unistused. Või ka lihtsalt laste "kukru" suurendamiseks tuleviku nimel.</span></p><p><span style="font-size: large;">* Veel võtsin osa ühest koolitusest - Talvine nahahooldus. Igaühel meist on omad rituaalid, mis ta teeb oma näonaha hoolduseks. Minulgi on omad aga peale seda koolitust lisasin enda igapäevastesse toimingutesse veel mõned asjad, mida teen nüüd palju teadlikumalt. Lihtsus peitub ju väikestes asjades, onju. Pean tunnistama, et need mõned muudatused, mis olen sisse toonud on mind juba aidanud.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kel soov saada selle kohta natuke infot, siis kirjuta julgelt. Jagan meelsasti oma teadmisi kas või ainult juba sellepärast, et saaksid kinnitust oma rituaalidele või hoopis mõne täitsa uue nipi. Igatahes minu jaoks oli see üks igati hea koolitus. Kindlasti tahan end sel alal veel harida, et olla teadlik tarbija ja teha iseendale pai. Jah, ma olen osalenud veel ühel selle teemalisel koolitusel juba varasemalt ning on asju, mis ühtivad. Ühesõnaga kel soov mingeid teadmisi, näpunäiteid saada - võta ühendust.</span></p><p><span style="font-size: large;">* "Stressist vabaks" koolitusel osalesin ka, mis oli nendest kolmest kohe erilisem, sest see toimus praeguses keerulises ajas reaalselt.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kas ma ka sealt midagi õppisin? Õppisin seda, et endale tuleb seada eesmärke aga samas see eesmärk võib tekitada sinus stressi. Samas võib see eesmärk olla ka väga positiivne. Nokk kinni saba lahti. </span></p><p><span style="font-size: large;">Ei saa ma ilma selle näiteta, mis meil seal arutelu käigus tekkis😀. Näiteks, kui Su eesmärk on juua toidu kõrvale või reede õhtul teleka ees klaas veini ja Sa oled sellest kinni pidanud, siis su eesmärk sai täidetud, sest piirdusid ühega ning Sa võid olla enda üle rõõmus, et teise järgi ei haaranud. Loogiline? Kui sa aga ei suuda ilma teise ja kolmandata ning varsti avastad, et oihh...pudel on tühi, siis sa võid olla enda peale pahana, et miks pidin juurde võtma, sest nüüd on pudel tühi. Mis edasi? Nüüd oled sa stressis ja pahane enda peale, et miks pidin nii tegema. Miks pidin veel võtma. Oli mul vaja... Või krõpsude söömine. Võtan ühe, siis mõned veel ja veel ning lõpuks on pakk tühi ja tulemuseks süümekad. Kui aga jäädki oma kindla portsu juurde kindlaks ja sellest üle ei astu, siis oled rõõmus, et suutsid endale kindlaks jääda ja eesmärk sai täidetud. Kõlab loogiliselt või pigem mitte?!</span></p><p><span style="font-size: large;">Mina leian, et selle eesmärgistamise ja enda sees stressi tekitamise vahel on nii õrn jää. See on väga kerge purunema. Nokk kinni saba lahti. See on puhtalt minu arvamus. Sinul on õigus muidugi oma arvamusele ja seisukohale. Võib olla Sa ei ole milligrammigi minu mõttega nõus, mis on ka õige.</span></p><p><span style="font-size: large;">See mõte nüüd selleks mõtteks. Kui soovid võid enne uut lõiku lugema hakates teha enda sees ühe väikese rännaku ja mõelda eesmärkide peale ja mis siis saaks kui see ei täituks. Tunneksit pinget või ei?.....</span></p><p><span style="font-size: large;"><br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Veel sain ühe hea mõtte, katsetuse, millest ma polnud midagi kuulnud. Selleks tehnikaks on <b>KOPUTAMISE TEHNIKA. </b>Kel soov ja tahmine selle kohta lugeda, uurida, siis google otsingusse pannes saate selle kohta infot. See on selline tehnika, mille abil Sa saad endast emotsioone välja koputada ning rääkida. Kel huvi ja tahmist, siis uurige selle kohta. Minu jaoks oli see uudne ja põnev ning kindlasti tahan seda praktiseerida. </span></p><p><span style="font-size: large;">Etteruttavalt, et see tehnika koosneb üheksast kohast, millele koputad - käe väline külg, kulmude vaheline punkt, silmanurgad ja silma alune, nina ja huule vaheline koht, huule ja lõua vaheline koht, rangluu juures pehmem koht, küljele ja pea. Googelda ja uuri selle kohta, et mis kohad need täpselt on ja kus on need "päris" õiged kohad. </span></p><p><span style="font-size: large;">Selles loengus oli veel mõningased oskused, mida võiks igapäevaselt kasutada, asendada. Näiteks: Sa ütled tihti endale - ma pean koristama, ma peaks pesu pesema, ma peaksin nõusid pesema, peaks trenni tegema jne. Ühesõnaga see sõna <b>pean/peaks/peaksin </b>on populaarne. See on selline käsklus endale, mis tekitab juba natuke minus endas ärevust. Selle pean/peaksin asemel kasuta hoopis ma <b>võin, võik, võiksin</b> nõud pesta, võiks trenni teha, võiks pesu pesta jne. Selline ütlemine endale on juba natuke leebem ja ei tekita nii palju ärevust. Proovi endale mõni lause öelda ja siis analüüsi oma tundeid. Märkad mingit vahet? Kui jah, siis edaspidi kasutagi<b> pean</b> asemel sõna<b> võin</b>, et mitte end liigselt stressata.</span></p><p><span style="font-size: large;">Näiteks võid Sa teha endale iga nädal sellise loetelu, mis sa tahaksid, sooviksid teha. Võtad pühapäeval paberi ette ja paned kirja, mis sooviksid, tahaksid uuel nädalal ära teha. Näiteks pesu pesemine, käsitöö, trenn, akende pesemine, lillede ümber istutamine, seemnete mulda panemine jnejne. Neid asju võib olla mitmeid, mida plaanid teha uuel nädala. Kui oled kõik kirja saanud, siis edaspidi saad teha iga päev ühe, mitme tegevuse taha ristikese kui oled selle ära teinud. Kui suudad teha juba ühes päevas ühe või isegi mitu asja, siis saad end kiita ja tunnustada. Kes meid kiidab kui me seda ise ei tee, onju. Kui Sul on kirjas 5 asja ja teed juba 3 ära, siis jääb ju ainult 2 alles, mida saad teha järgmine päev. </span></p><p><span style="font-size: large;">Ühesõnaga see oli üks selline koolitus, mis aitas vaadata minusse endasse, et saaksin olla parem mina. </span></p><p><span style="font-size: large;">Kindlasti plaanin osa võtta veel mõnest loengust, koolitusest, et enda teadmisi ja oskusi täiendada. Mis see täpselt on? Seda näitab aeg. Nendeks võivad olla nii tööalased kui ka ennast harivad. Igasugune enda arendamine, harimine, proovile panemine on see aasta üks sihtidest.</span></p><p><span style="font-size: large;">Algust olen teinud ka enda sisse vaatamisega ja parema mina poole liikumisega. Tegin seda juba ka eelmisel aastal aga nüüd tuginedes ka eelnevatele loengutele, siis on veel midagi, mida pean endas muutma. Muutused saavad ju alguse meist. Kui mulle miski ei meeldi, siis see on minu probleem ning mina ise pean sellega tegelema ja seda analüüsima. Mina ise saan seda muuta mitte keegi teine.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kindlasti liigun edasi enda alustatud rada - parem mina nii vaimselt, füüsiliselt. Mingeid kaalunumbreid ma ei sea, sest see tekitab ainult stressi ja pinget. Kõik läheb just nii nagu minema peab. Tuleb teha lihtsalt õigeid valikuid.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kindlasti unistada ja mõelda tulevikule. Nii enda kui ka meie perele, mida võiksime koos saavutada, teha. Mõned unistused on, mis võiks see aasta ikka ära teha. Mitte peaks vaid võiks, sest see tekitab vähem stressi, onju.</span></p><p><span style="font-size: large;">Loodan ja unistan, et see nõme viirus ükskord natuke taandub ja siis saame koos perega Eesti kohti nautida ja pakkuda lastele toredaid elamusi. Carola alles paar päeva tagasi küsis kuhu me see suvi lähme? Talle väga meeldis meie eelmise aasta suve puhkus Vihula mõisas. Vahva kui laps on oma m</span><span style="font-size: x-large;">õtetega juba suves. </span></p><p><span style="font-size: large;">See postitus on juba nii pikaks läinud aga mõni siht on veel silmade eest, mis võiks saada ära tehtud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Võimalusel aidata nii palju kui saan, suudan ja oskan aidata kõiki neid, kes vajavad mu abi. Jah, pean mõtlema ka endale aga head teha on alati hea. Samas ei tohi ära unustada, et enne kui lähed teistele appi peab su enda tass olema täis. </span></p><p><span style="font-size: large;">Peale selle kõige tahan jätkata kindlasti ka neid radu, mida olen juba alustanud. </span></p><p><span style="font-size: large;"><br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Elu on ilus kui Sa suudad nautida igat hetke ja leida igas päevas killukese päikest. Kõik meie päevad ei ole alati hallid. Igas päevas on alati killuke päikest, mis toob naeratuse suule ning südamesse soojust. Oskus olla, nautida hetke ning olla siin ja praegu mitte kaugel tulevikus on parim moodus enda mina "toitmiseks". Minevikku ei saa muuta - sellest saame ainult õppida, olevikus saame muuta mineviku valesid otsuseid, valikuid ning tulevik... seda ei saa ette luua, sest Sa ei tea, mis toob homme.</span></p><p><span style="font-size: large;">Soovin Sulle mõnusat õhtut ja tore kui Sa rändasid mõne lausega oma mõtetes kuhugi, kus Sa oled enne olnud või mida tahaksid muuta. Võtkem endale aega ja täitkem enda sisimast mina headusega, sest headus kasvatab headust.</span></p><p><span style="font-size: large;">Mõnusat maagilist õhtut,</span></p><p><span style="font-size: large;">Marve.</span></p><p><span style="font-size: large;"><br /></span></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-381436760274197522022-01-30T08:20:00.000+02:002022-01-30T08:20:01.186+02:00Kulmude hooldusest<span style="font-size: large;">Täna, siis juttu minu uutest kulmudest ja nende hooldusest.</span><div><span style="font-size: large;"><br /></span><div><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiEQcYzJbGZSbQg8u6Im10i612aldHdOcEvaQhqndMy32mrlwYZ5KuSXdbW5euxE1ZWbqdlOYE7Nln4P30dO21BU7R0DvifxSMNqEmB090W15uvRKLR_J_0LsbA1_5qdNUBo_Be5A0dtAVJABvWeK_wvOheD9R-M7IHOhPAnEcD8LPc3F3zPasU-5gb=s2048" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="2048" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiEQcYzJbGZSbQg8u6Im10i612aldHdOcEvaQhqndMy32mrlwYZ5KuSXdbW5euxE1ZWbqdlOYE7Nln4P30dO21BU7R0DvifxSMNqEmB090W15uvRKLR_J_0LsbA1_5qdNUBo_Be5A0dtAVJABvWeK_wvOheD9R-M7IHOhPAnEcD8LPc3F3zPasU-5gb=w640-h640" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ajas värv muutus, mis on ka igati normaalne protsess. Osa pigmenti tuli maha ja osa jääb nahale.<br />Kas see kõik ka end ära tasus?<br />See kõik on vaataja silmades.<br />Mina olen rahul, et selle valiku lõpuks tegin ja usun, et peale korrigeerimist olen veel enam rahul.<br /></td></tr></tbody></table><br /><span style="font-size: large;"><br /></span><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Olen oma uute kulmudega olnud nüüdseks täpselt kaks nädalat. Pean tunnistama, et algus oli ikka hull aga nüüd on väga ok ja mulle meeldivad minu uued nunnud. </span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Salongist lahkudes ootas pere juba vastas ja kohe uurisid mu kulme. Need kiideti kohe ilusaks ja öeldi, et sobivad. Kõik ilusti autos läksime Viimsi vahele veel natuke sõitma. Käisime Põhjakonna treppi kaemas ja peale seda võtsime suuna koju.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Õues oli küll megalt jahe ja tuuline aga see meeldis mu kulmudele väga, sest see nagu jahutas neid. Peale sellist "saagimist" oli igasugune jahe õhk parim jahutus. </span></div><div><span style="font-size: large;">2-3 tunni pärast pidavat see punetus ära kaduma aga minu meelest kestis see natuke kauem. Nii kiirelt see nagu ei kadunud. Eks see muidugi kõigil erinev ja võib olla ka loeb, millise teraga protseduuri tehakse. Võib olla ka oleneb sellest kas seda teeb harjunud või harjutav käsi. Variante võib olla mitmeid. Ühesõnaga minul läks nagu natuke kauem aega kui see punetus ära kadus.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Koju tulles pikutasin natuke, et saada sellest kipitavast tundest natuke leevendust, mis mind häiris. Eks sisemine põnevus, ärevus, tulemus ja kõik see elevus vajas välja saamist. Minu moodus selleks on natuke puhata, et aju saaks natukeseks ajaks seiskuda ning peatuks mõtlemine.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Pikutamisest ei tulnud aga suurt midagi välja, sest selline pisut kõrvetav tunne häiris. Eks see, et nahka oli "kriimustatud" ja tuimestus hakkas ka taanduma andsid sellise tunde. Kulmude ja otsaesise naha liigutamine lihaste abi oli mega valus. Mega valus oli ka aevastamine, sest paratamatult liiguvad erinevad lihased ja ka kulmud. Oiii plinnnn kui valus, siis oli...selline kuum jutt käis kohe seest läbi ja hea, et tilgad püksi ei tulnud😂. Peale esimest korda sai aevastamisest üks suur õudusunenägu, sest see tunne pani kui kuum jutt minust läbi. Hirm aevastuse eest oli ikka suur. Naljakas onju, et keegi kardab mingit tühist aevastust aga nii see oli. Usun, et emmed, kes on kätele saanud oma beebid või nendega juba koju, siis aevastus oli samasugune hirmus asi😊. Kes on sünnitanud saavad ehk aru, millele vihjan. Ühesõnaga see tegevus oli ikka mitmeid ja mitmeid päevi üks õudsamaid. Peale mõnda päeva kreemitamist hakkas õnneks asi taanduma. Tunneli lõpus on alati valgus.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli nii mega hull, et roni või puu otsa. See mega häiriv tunne, mis peale "kraapimist" tekkis. Selline kuum ja katkine marrastus, mille peale tahaks panna külma lapi, et seda kuuma, kraapivat, katkist tunned jahutada. Öösel kui peaks magama, siis mõtlesin igast asju, kuidas saaks neid jahutada, tahaks külma lund siia peale või jääd. Ühesõnaga igast asju käis peast läbi, et kuidas saaks teha seda olukorda paremaks, sest see tunne oli nii megalt häiriv. Unistasin keset und jahedast õhust, mis neid võiks jahutada. Täitsa hull, onju. Igatases see öö oli kõige hullem. </span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Esmaspäevast alates hakkasin neid määrima Bephanten Plus kreemiga ja seda kaks korda päevas. Pean tunnistama, et pühapäeva õhtul enne magama minekut juba mõtlesin, et kas juba ei tohi kreemi peale panna, sest peale kõige oli veel selline kiskuv tunne. Kribasin koolitajale ja küsisin, et millal võin hakata kreemitama ning ütles, et alates homsest võin hakata panema. Oiii kui hea see oli...See kreemitamine andis kohe nii hea tunde. Jaa ikka oli valus aga mu õuele saabus ravim, mis tuli päästa seda ebemeeldivat tunnet. Kreem pehmendas seda olukorda ja andis hea tunde. Nagu öeldakse anna plaaster või puhu peale ja siis kõik valu kaob. Mul oli peaaegu sama asi kreemiga.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Vahepeal veel sellest kuidas lapsed tahtsid neid kogu aeg katsuda ja silitada. Jälle küsisid midagi kulmude kohta ja siis tahtsid kohe näpu peale panna, üle nende tõmmata. Iga kord pidin pead taha poole tõmbama ja selgitama miks neid ei tohi veel puutuda. Öeldes, et emmel on veel natuke valus, siis sai ka meie pojake aru, et ei tohi teha, sest emmel on valus. Uudishimuga pidin ikka kordi ja kordi rinda pistma, sest see onju põnev.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Ülemöödunud neljapäeva hommikul hakkasid kooruma esimesed tükikesed, mida ei tohi kindlast ise ära nokkida. Need peavad ikka ise ära tulema, kukkuma. </span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Teisipäevaks oli kulmudest möödas üle nädala. Kuidas tunne? Tunne oli hea ja valus oli ainult mõni kohake, mis veel paranes. Aevastamine ja kulmude kortsutamine ei olnud enam probleem. Sellist valu enam polnud, mis oli algul. Enamik "materjali" oli ka juba "maha koorunud", mis on ka igati normaalne protsess. </span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Paranemine võib aega võtta 2-3 nädalat. Eks see aeg ka kõigil erinev nagu me kõik erineme teineteisest. Paranemise ajal oli tunda sügelust, mis ajas kohati ikka marru ka, sest otse seda kohta nagu sügada ei tahtnud. Nii pidin leidma punktikese, kuhu vajutada, et sügelus kaoks. Kusjuures nii kummaline kui see ka on, siis üks kulm sügeles nagu rohkem kui teine. Võib olla oli see lihtsalt minu ettekujutus aga parem kulm sügeles rohkem kui vasak. </span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Vett ei ole ma nendele ka väga lasknud. Näo pesemine on olnud kohati küll paras katsumus aga olen hakkama saanud. Asi, mida täna enam ei igatse aga varem küll oli korralik näopesu koos veega. Jälgides ja meeles pidades, et mida tohib pesta ja mida mitte. Kuna ma veel kreemitasin neid, siis püüdsin võimalikult vähe neile vett lasta. </span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Täna saab juba kaks nädalat täis ja mu kulmud on korras. Ma ei kreemita neid enam ning saan ka korralikult nägu pesta, millest olen unistanud. On ka asi, millest unistada, onju.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Teeme ühe väikese rännaku. Mõtle korraks enda peale. Tee enda sees üks väike rännaks ja mõtle mingi sellise asja peale, mis Sinuga on alles hiljuti juhtunud... </span></div><div><span style="font-size: large;">Näiteks, sa olid haige või oled haige või su lapsed on haiged, sa pidid tegema mõnda väga tähtsat tööd, mis röövis palju aega jne, jne. Kas Sa sel ajal unistad millestki, mida Sa tahaksid teha? Kindlasti - näiteks kas või lastega pigem kelgutada kui toas istuda, onju. Või trnni teha, sõbrannaga kohvikus olla jne. Samas on see nagu nii väike asi ja unistus aga kui Sa saad seda lõpuks teha, siis sellel on suur väärtus, onju. Sama asi oli ka minuga. Asi, mida väga teha tahad aga mingil põhjusel ei saa, siis ühel hetkel kui saad, on see nagu kingitus. On nii?</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Nüüd kui möödas on kaks nädalat, siis 3-4 nädala pärast lähen uuesti, et need uuesti üle korrigeerida. Kuidas siis paranemine ja kõik see kulgeb. Sellest juba järgmine kord.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-size: large;">Nüüd soovin Sulle aga mõnusat pühapäeva ning vahvaid ja lumiseid seiklusi.</span></div><div><span style="font-size: large;">Mina naudin veel vaikust ja rahu, sest kõik see mees alles magab.</span></div><div><span style="font-size: large;"><br /></span></div></div></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-40516339319433254872022-01-23T11:12:00.004+02:002022-01-23T11:12:46.054+02:00Kas varsti saame visata jalad seinale?<p> <span style="font-size: large;">Ilusat pühapäeva hommikut Teile mu armsad lugejad.</span></p><p><span style="font-size: large;"><br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Tahan Teiega jagada seda võrratut hommikut, elevust ja ahhetama panevat vaatepilti.</span></p><p><span style="font-size: large;">Carola oli meist kõigist kõige varem üleval. Ühel hetkel kui kuulis, et voodis liigutame, siis tuli meie magamistoa ukse vahele ja kiikas, et kas oleme ikka üleval. Veendunud, et oleme üleval, siis ütles meile: "Ma tahan süüa". Mille peale issi, et kohe kui voodist välja tulen, siis hakkame tegema pannkooke. </span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEje_CB2rRaV_-x836O7MMDp9oCp--V2aTrmfC1ZjGg8Q01ze1lYxFnLl6kCX-7dvyAdy5WBpbQUtpiaN_o0iYLS_vL8fbvzbSfGndaSuN01_WFgGMg6n-Pp1920iXVoJdmHOxzwABTpvHJfp_9h51Bp3cpuEykTFUy-8B3gGo0dkfVwZaOBt3a2Qas8=s2048" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="2048" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEje_CB2rRaV_-x836O7MMDp9oCp--V2aTrmfC1ZjGg8Q01ze1lYxFnLl6kCX-7dvyAdy5WBpbQUtpiaN_o0iYLS_vL8fbvzbSfGndaSuN01_WFgGMg6n-Pp1920iXVoJdmHOxzwABTpvHJfp_9h51Bp3cpuEykTFUy-8B3gGo0dkfVwZaOBt3a2Qas8=w400-h400" width="400" /></a></div><br /><span style="font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-size: large;">Selle idee ja mõtte andis meile eile mamma, kes ajas oma pannkookide tegemisega isu peale.</span></p><p><span style="font-size: large;">Me ei olnud saanud veel teki alt väljagi ronida kui kuulsime, et köögis käib mingi sahmimine. Ühel hetkel oli kuulda koksimist. Me, et ei tea kas hakkas nüüd pannkooke tegema??? Ajasime end kiirelt teki alt välja ja </span><span style="font-size: large;">nii oligi...</span></p><p><span style="font-size: large;">Carola koksis just kaussi mune katki. Kolm muna kausis hakkas neid vispeldama. Õnneks jõudsime õigel ajal ärgata, sest soola tahtis ta panna kohe kaks teelusika täit 😀. Ohh seda "mürki", mis sealt oleks tulnud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Muna ja sool segatud... nüüd on vaja suhkrut, siis piima ja jahu. Nii ta, siis muudkui segas ja liigutas seal seda tainast. Ise kommenteerides, et mida ta juba selle kõige jaoks tegi ja mida on juurde vaja lisada ning lõpuks teha.</span></p><p><span style="font-size: large;">Küpsetamiseks oli ka juba õli välja võtnud ja kui ma kööki läksis, siis "kamandas" mind kohe, et tee pliidi juurest puhtaks, et saaksin hakata kooke küpsetama. Seal oli ainult üks lõikelaud ja nuga, mis teda häiris. No võtsin selle, siis sealt ära ja kohe kõik sobis. </span></p><p><span style="font-size: large;">Järgmisel hetkel kamandas juba vennat, et tee laud puhtaks 😀. Nii, siis venna hakkaski asju laualt ära panema, mis olid sinna jäänud eilsest õhtust. Kuulekas venna ja kuulas, mis õde "käskis" teha.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kohe tiriti laud ka keset kööki ja hakati lauda katma. Tõmbasin laua veel lapiga puhtaks ja lasin sealt jalga, sest neli toimetavat tegelast sinna lihtsalt ei mahu. Laud kaetud kamandati issit, et vii see ja see asi ära, et saaksime toolid ka panna.</span></p><p><span style="font-size: large;">Nii võtsingi oma kohvi ja tulin sealt jalust ära, et kokad, abilised saaksid rahus kokata ning toimetada.</span></p><p><span style="font-size: large;">Pean tunnistama, et sellist suurt indu on ta saanud kindlasti ka lasteaiast, sest seal nad ka kokkavad. Pluss veel on korrapidajad ja katavad lauda. Kodus laseme tal ka ise toimetada, sest ta on meil juba nii suur ja saab ise hakkama. Teeb selliseid asju omaalgatuslikut. Mitte küll iga päev aga suhteliselt tihti kui õhtust sööma hakkama, siis õde ja venda kaklevad, et kes saab laua katta. </span></p><p><span style="font-size: large;">Tänased pannkoogid valmis tuli Carola köögist ja ütles: </span><span style="font-size: large;"><i>"Sööma, sööma, laud on lapse töömaa. Pannkoogid kuhu, noa ja kahvliga suhu. Palun sööma". </i>Ehe näide lasteaiast. Jaa see rõõm tema silmades ja väike naeratus suul kui seda luuletust luges...oli näha, et see meeldis talle väga ja ta sai end tunda tähtsana. See sõna tähtsana mulle küll ei meeldi aga ma ei oska hetkel leida ka mõnda paremat sõna. </span></p><p><span style="font-size: large;">Sama luuletust kasutab ta ka kodus kui meist keegi ei ole veel köögis. Toiduks kasutab, siis vastavad toitu, mis on tehtud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Olgu mainitud, et meie pliks on tänase seisuga 5,4-aastane. Jah, ta on meil enne ka kokanud nii endale kui ka vennale ja aidanud kokkamisel, aga niimoodi nagu ta täna tegi ei ole ta varem teinud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Kas Ta tegi kõik lõpuni valmis? Ei teinud. Issi abistas teda </span><span style="font-size: large;">õige taigna paksusega ja pannakate küpsetamisega. Esimesed kaks tegi Carola ja siis oli huvi läinud. Nii tegigi issi need lõpuni. </span></p><p><span style="font-size: large;">Naersime siin, et varsti saame jalad seinale visata ja meil ei ole enam kööki asja 😀.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kas Teil on ka nii? Kas Sinu laps, lapsed on ka niimoodi üllatanud? </span></p><p><span style="font-size: large;">Mõnusat lumist pühapäeva ja kohtumiseni. </span></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-57711418601345565022022-01-20T12:41:00.000+02:002022-01-20T12:41:09.041+02:00Uued kulmud Microblding tehnikaga<p><span style="font-size: large;">Tänane lugu, siis minu uutest kulmudest. Kas see kõik on ka seda väärt? Seda kõike näitab ainult aeg.</span></p><p><span style="font-size: large;">Minu ammune ja üsna suur unistus on olnud, et mul oleks ärgates kohe ilusad kulmud ja ma ei pea neid iga hommik "pähe joonistama". Pesed näo ära ja voilaa...</span></p><p><span style="font-size: large;">12.jaanuar oli see saatuslik päev kui nägin ühe tuntud tehniku Instagramis üleskutset "Models wanted". Haarasin kohe härjal sarvist ja kirjutasin, et olen valmis tulema. Igasuguste tegelaste juurde ei julge ka minna, sest pärast on ilust kohe asi nii kaugel, et parema meelega käiks müts silmini. Kuna mul õde käis ka sama tehniku juures, siis sain veel enam indu juurde, et tegu on igati usaldava kohaga.</span></p><p><span style="font-size: large;">See pakkumine oli lihtsalt nii mega hea, sest hinnaks oli 149€. Muidu on ikka kallim. Ühesõnaga see hind kohe kõnetas mind ja võtsin julguse kokku ning kirjutasin, et olen valmis tulema ja osa võtma. Omal süda 100ga tagumas ning sisimas mingid imelikud judinad 😊.</span></p><p><span style="font-size: large;">Mini suureks kurvastuseks kui lugesin tehniku vastust minu vastusele, siis olin pisut nördinud, et ei saanud sinna. Samas saan ka aru miks need kohad noo niiii mega ruttu täis said, sest see hind kõnetas vast kõiki, kes seda kuulutust nägid. Ühesõnaga neid tahtjaid oli veel, kes ees see mees, ning oligi see rong minu jaoks läinud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Selle raha eest oleks tehnik teinud koolituse käigus uued kulmud, mida ta ise sel ajal tegi. Ühesõnaga see oli üleskutse, et minna modelliks otse tehnikule.</span></p><p><span style="font-size: large;">Ilmselgelt olin nii nördinud, et ei saanud, sest see hind ja kõik see kohe kõnetas mind ja olin sisimas selleks valmis.</span></p><p><span style="font-size: large;">Kuniks ta, siis kirjutas, et pühapäeval on ka kulmudesse modelli vaja kui see mind huvitab.</span></p><p><span style="font-size: large;">Mina, et mis protseduur kulmudega oleks. Vastuseks oli microblding. Ma kohe, et mis maksab ja kas need on ka tatoveeritud. Kui ikka "sapsu täis" lähed, siis hiljem tagantjärgi oma küsimust lugedes saad aru, et seal ju selliseid asju tehaksegi. Ühesõnaga rumal pole see, kes küsib vaid see, kes jätab küsimata. Minu küsimuse peale oli koolitaja vastuseks, et jah. </span></p><p><span style="font-size: large;">Kuna kõik mulle sobis - nii tehnik, aeg ja koht, siis võtsin pakkumise vastu. Ega elus enam sellist asja ja pakkumist ette tule, onju. Kui juba sammu selles suunas astusin ja pakkumine ka veel tehti, siis tuleb ju vastu võtta. Pean tunnistama, et hirm, ärevus, põnevus, elevus olid ikka nahas.</span></p><p><span style="font-size: large;">Sealt edasi ma muutkui mõtlesin, et äkki õpilane keerab midagi vussi, kes mulle teeb. Samas mõtlesin, et kui koolitaja õpetab õpilast, siis ta peaks ikka ju kogu aeg juures olema ja silma peal hoidma. Etteruttavalt, et nii õnneks ka oli🙏🙏🙏. Suurema osa ajast oli koolitaja õpilase kõrval. Jagas talle näpunäited ja tuletas asju meelde. Ühesõnaga nad suhtlesid kogu aeg omavahel, mis oli väga meeldiv.</span></p><p><span style="font-size: large;">Peale selle oli mul veel mega suur hirm selle ees, et äkki ma ei sobigi ja mulle ei saa neid teha. Miks?</span></p><p><span style="font-size: large;">Mul on mõlemas kulmus sünnimärgid. Lugesin natuke enne selle kohta, et kui need on, siis võib juhtuda, et ei saagi teha. Samas saan aru miks nii on. Hirm minu sees, et unistus ei täitu sellepärast oli ikka suur. Kohale jõudes ja enne kui mind lauale lasti vaatas koolitaja mu kulme. Ütles, et saame ilusad enne ja pärast pildid ning sünnimärkide asukohad ei ole hullud. Saame teha küll, sest üks on ilusti kulu sees ja teine jääb suuremas osas ilusti kulmust välja. 🙏🙏🙏 see tohutu pinge, mis kohe sai maha laetud... seda oli lihtsalt nii mega hea kuulda, et saabki teha. </span></p><p><span style="font-size: large;">Peale seda olin valmis lauale minema ja mõtlesin, et minu üks suur unistus täitub. Nende sünnimärkide pärast ei julgenud ma ka väga kõva häälega sellest rääkida, sest pärast ei saagi. Nii ma siis sisimas "põlesin" elevusest ja ärevusest.</span></p><p><span style="font-size: large;">Lõpuks oli minu aeg...</span></p><p><span style="font-size: large;">Heitsin pikali, koolitaja puhastas kulmud, õpilane tegi pilte ja siis hakkas töö ja arutelu. Alustuseks joonistati kulmude kuju. Selleks kasutati ka spetsiaalset mõõteriista ja valget pliiatsit. Kulmude oletatav kuju joonistatud paluti istuli tõusta. Vaadati ja korrigeeriti enne kui tatoveerima hakati. Enne seda ütles õpilane tegelikult ju endale, et talle väga meeldib see kuju ja on ilusad, mida kinnitas ka koolitaja. Natuke tehti veel mõnest kohast parandusi, et veel ilusam saaks ja see kõik oli seda väärt. Kuju minu poolt heaks kiidetud paluti pikali minna ja siis hakati kokku segama pigmenti. Pigmendi kokkusegamiseks vaadati mitut asja - kulmukarva värvust, paksust (vastavalt sellele valiti õige tere, millega hakatakse karvakesi joonistama), silma ja naha värvi. Kui need olid vaadatud segati kokku pigment.</span></p><p><span style="font-size: large;">Microblding ongi karva joonistamise tehnika.</span></p><p><span style="font-size: large;">Nüüd oli aeg...hingasin sügavalt sisse ja välja ning ütlesin, et olen valmis. Nii tegigi esimesed kriipsud koolitaja ja siis hakkas tegema õpilane. </span></p><p><span style="font-size: large;">Nende karvakeste joonistamisel oli täpselt selline tunne, et keegi on väikese sae kätte saanud ja nüüd katsetab kuidas see nahal lõikab. Täpselt selline saagimise tunne. Muidugi kui tehnik venitab nahka õigesti, siis ei ole midagi hullu kui aga mitte, siis on tunda sellist hüpliku või rullumise moodi tunnet.</span></p><p><span style="font-size: large;">Esimene ring tehti ilma tuimestuseta aga teine ja kolmas tuimestusega. Sünnimärkide juurest tegi koolitaja ise, sest seda palus ka õpilane. Samas väga tubli. Ei hüpanud kohe ise pea ees vette vaid vaatas kõrvalt. </span></p><p><span style="font-size: large;">Sünnimärkidega võib olla ka nii, et kui see on kulmus ikka väga suur, siis sel juhul ei jää tulemus ilus ja terviklik. Koolitaja ütles veel, et sünnimärgist võib tulla natuke sellist vee ja vere segu, mis on igati normaalne. Minu suureks õnneks ei tulnud mul midagi.</span></p><p><span style="font-size: large;">Karvakeste joonistamine läks kuidagi nii ruttu, sest jutustasime seal veel maast ja ilmast. Ühesõnaga see protseduur ise on alguses ebamugav aga kui tuimestus on tehtud, siis on täitsa talutav. Mingil määral küll tunned aga vähe.</span></p><p><span style="font-size: large;">Enne lõppu paluti veel istuda, et näha lõpptulemust, siis heitsin uuesti pikali. Tehti mõned parandused ja oligi valmis. Tulemus, aeg, osavõtt oli kõike seda väärt, sest jäin ise väga rahule. Lõpetuseks tegi õpilane veel mõned pildid ja oligi valmis.</span></p><p><span style="font-size: large;">Jagati veel näpunäiteid, millest kinni pidada, kuidas hooldada, kaua võtab paranemine aega, millal uuesti tagasi, et uuendada.</span></p><p><span style="font-size: large;">Protseduur algas 12.45 ja 13.58 oli valmis. Koolitaja sõnul igati tubli aeg. Algselt öeldi ajakuluks 1,5-2 tundi.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiKWX_8JpvpJ5Gm715ecAa0pQSA5901tQRDDlBPl-j1Jd6uLdUu9HNWWYwADWMPWPfJ3RwxkPFrf0jxWSLNpvmyyRgQnH5jL1p8SXBonXr3SVNh7Wt8HmMXVmTLgWLH8rbiupB4-zBuyMFGKDs3fJvDWoYINfJVnxawz1NLJ2YDb_Z73mc-vHIPmow4=s1080" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1080" data-original-width="1079" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiKWX_8JpvpJ5Gm715ecAa0pQSA5901tQRDDlBPl-j1Jd6uLdUu9HNWWYwADWMPWPfJ3RwxkPFrf0jxWSLNpvmyyRgQnH5jL1p8SXBonXr3SVNh7Wt8HmMXVmTLgWLH8rbiupB4-zBuyMFGKDs3fJvDWoYINfJVnxawz1NLJ2YDb_Z73mc-vHIPmow4=w640-h640" width="640" /></a></div><br /><span style="font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-size: large;">Lõpetuseks tänasin tehtud töö eest ja soovisin õpilasele tuult tiibadesse.</span></p><p><span style="font-size: large;">Siinkohal ma nüüd selle postituse lõpetaksin, sest see läheb juba nii pikaks.</span></p><p><span style="font-size: large;">Sul jäi õhku küsimus ???kui palju see protseduur maksis??? Mul kuidagi roppu moodi vedas ja ma sain selle tasuta. <i>Tee ise teistele head ja Sa saad selle hea ringiga tagasi</i>. Mulle meeldib selle vedamise peale mõelda nii. Saan aru, et õpilane ei saagi kohe alguses mingit tasu küsida aga kui neid tahtjaid oli veel, siis see peab ju olema mingi vedamine, saatus. </span></p><p><span style="font-size: large;">Õnnega koos ja mega õnnelik sellise vedamise üle.</span></p><p><span style="font-size: large;">Mõnusat päeva ja järgmine kord juba nende nunnude hooldusest ja aevastamisest 🤭.</span></p><p><span style="font-size: large;"><br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Kohtumiseni,</span></p><p><span style="font-size: large;">Marve.</span></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-73010530172816311432021-09-08T21:42:00.003+03:002021-09-08T21:42:43.002+03:00Tere taas üle pika aja<p> Hei, hei.</p><p><br /></p><p>Siin ikka nii, nii kaua aega juba vaikus olnud ja pole midagi kirjutanud.</p><p>Teemasid küll oleks aga kuidagi need näpukesed ei taha koostööd teha, et kirjutama hakata.</p><p>Kiirelt öeldes läheb meil hästi.</p><p>Elame taaskord rutiini sisse ja harjume uue õppeaastaga, sest kätte on jõudnud ju september.</p><p>Kõik see pere on uuesti tööl, sest suvi on läbi ja puhkused samuti.</p><p>Oleme ise ka suvel puhanud ning toimetanud siin ja seal. Käisime isegi puhkuse ajal Eesti tripil, mis meile kõigile väga meeldis. Kel soov selle kohta rohkem lugeda, siis minu Instagramis kõik leitav.</p><p>Üks igati vahva ja tore puhkus oli koos perega. Oli küll kordi kui pidime otsa ringi keerama ja koju tulema, sest lapsed olid nii ülemeelikud ja kohati ka väsinud. Kõigest hoolimata suutsid lapsed end kokku võtta ja puhkus sai jätkata. Sel suvel käisime lastega esimest korda À la cartes söömas.</p><p>Olime Andriga ikka väga uhked, et meie pisikesed olid nii tublid ja suutsid end ilusti üleval pidada. Olime ikka uhked vanemad.</p><p>Kel soov taaskord meie puhkusest lugeda, siis kiigake mu Instasse. </p><p>Nüüd on aga aeg punkt panna ja anda teada, et meiega on kõik hästi ja korras ning püüan 🤞🤞🤞 siia rohkem jõuda, et enda toimetustest jagada.</p><p>Nüüd kribinal krabinal lastele Eleri Ütsmütsi "Emmi ja Mõmmi" raamatut lugema, mis lastele väga meeldib. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjNwGeJ-BrN4N0qpbNH1sNDldCG0plT_d-4NQsYW-LpQsPD4T5X8LUBRh1GOMYaDTW_AHf7ESFf7CUDeopUB7Rm64YJGoBMESRrDSQmFABKeZFcKuCAC8fnPzzFW0svGlixNwu34C1_oc/s2048/20210908_212506.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjNwGeJ-BrN4N0qpbNH1sNDldCG0plT_d-4NQsYW-LpQsPD4T5X8LUBRh1GOMYaDTW_AHf7ESFf7CUDeopUB7Rm64YJGoBMESRrDSQmFABKeZFcKuCAC8fnPzzFW0svGlixNwu34C1_oc/w300-h400/20210908_212506.jpg" width="300" /></a></div><br /><p><br /></p><p>Kuna homme on lasteaia päev, siis ongi õige aeg selle saatel lapsed tuttu saata. </p><p>Ilusat kolmapäeva õhtut ja kohtumiseni.</p><p>Võite julgelt märku anda, milliseid postitusi meelsasti loeksite!!!</p><p><br /></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-44224455787711130482021-04-10T11:53:00.002+03:002021-04-10T11:59:35.887+03:00Rong peatus, uksed avanesid, astusin maha ja ...<p> <span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Hei, mu armsad lugejad🥰.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Täna on laupäev ja õues krõbistab mingi jama vastu akent. Nii ongi mõnus ja hea jagada Teiega seda mega head ja positiivset energiat, mis minu sisse on tagasi jõudnud ning teinud mind taaskord endaks. Seda kõike ka tänu Teile. Muidugi suuremalt osalt minule endale.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Ma olen lihtsalt nii, nii rõõmus ja õnnelik selle tagasiside üle, millega mind "üle valati". </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Piltlikult öeldes kui see "jamadega ja tühjaks pigistatud sidruniga" rong peatusesse jõudis, uksed lahti läksid ning maha astusin, siis mind ootasid ees toetavad inimesed.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Nii mõnelgi neist oli mulle jagada hea ja toetav sõna, et süstida minusse positiivsust. Soe kallistus ja toetav sõna... Ma olen iga tagasiside, innustava ja toetava sõna eest nii, nii tänulik. Kallistused ja kõnedki, mis mulle sel päeval tehti olid üllatavad.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Ma lihtsalt ei osanud oodata sellist positiivset reaktsiooni oma emotsionaalsele postitusele. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Iga toetav sõna puges nii hinge ja tegi hingele pai. Oeh...kohe raske on seda head emotsiooni sõnadesse panna, sest nii mõnigi suutis mind lausa pisarateni liigutada. Emotsionaalne nagu ma olen kogu elu olnud.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Täna kodus diivanil olles tunnen, et vana mina on tagasi. Mul on energiat teha ja toimetada oma ideede ja mõtetega. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Ma olen saanud endast välja rääkida ja kirjutada mind painava mõtte. Samas saan aru, et see on puhtalt minu probleem ja ma pean ise sellega tegelema ja tegelesingi. Nagu öeldakse, et jagatud mure on pool muret ja parim on endast asjad välja rääkida, et hakkaks kergem. Nii ma ka tegin ja hakkas kergem. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Siinkohal on minu suureks eeskujuks minu lahkunud õde, kes rääkis alati ja varjamatult oma haigusest ja muredest. Rääkida, rääkida ja veelkord rääkida.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Ühesõnaga selle postituse eesmärk on tänada kõiki neid, kes võtsid vaevaks ja "ootasid mind peatuses" ning jagasid oma häid ja toetavaid mõtteid ning sõnu ja kallistusi.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Ma olen tõesti siiralt, siiralt tänulik ja rõõmus, kes mind sel raskel ja </span><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">emotsionaalsel hetkel toetas❤.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Tunne, et keegi suudab sel hetkel olla Sinuga samal lainel ja lõpuks jagab veel toetav sõna, või räägib oma murekestki! See on lihtsalt hea tunne.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Soovin Teile ilusat laupäeva. Saadan kõigile Teile suured kallid, kes olid sel päeval mõtetes minuga ja jagasid toetava sõna.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;"><br /></span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;">Päikest.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwHH5jm33sseb10AmSq2QaoqTsTcSPAQCDP6wUHceT1C5C5tJlvF6eOb09u5swYD61sy6WOARXbdOzfcv9hru7za2EVXqpSOPkgZB2ShVO006ECtvgBZQkzl9FyqC7BMNoN-v8FkV5uqE/s1273/Snapchat-369749039.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1273" data-original-width="640" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwHH5jm33sseb10AmSq2QaoqTsTcSPAQCDP6wUHceT1C5C5tJlvF6eOb09u5swYD61sy6WOARXbdOzfcv9hru7za2EVXqpSOPkgZB2ShVO006ECtvgBZQkzl9FyqC7BMNoN-v8FkV5uqE/w322-h640/Snapchat-369749039.jpg" width="322" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: xx-large;"><br /></span><p></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-57892604056448815442021-04-07T17:20:00.001+03:002021-04-07T17:21:25.995+03:00Palun peatage see rong... ma tahan maha<p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Hei, hei.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><br /></span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Päike paistab ja ilmakesed on ka juba natuke kevadisemad. Vahel on jälle nagu talv, sest lumi, lörts tuleb maha ja siis on õues jälle mega külm ja vastik. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Ühesõnaga selline hüplik on see värk siin meil. Sama tunnen ka mina, et need viimased paar kuud on meil siin olnud täiega tõusude ja mõõnade aeg. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Nüüd on vaikselt tunne, et enam ei jaksa. Väsimus ja väikene kurnatus on mind kinni püüdnud. Trennitades saan küll akusid laadida aga ikka jääb midagi puudu.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Üks mure ühe, teine teise ja kolmas kolmanda pärast, mis teevad ka ühe tugeva maatüdruku nõrgaks. Väikesed murekesed oma laste pärast on ikka need, mis teevad emasid nõrgaks. Nii ka mind, sest ma olen ju kahe pisikese päkapiku ema. Topelt rõõm ja topelt mure ka.</span></p><h2 style="text-align: left;"><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><span style="font-weight: normal;">Viimasel ajal on "merre valatud ikka tonnide kaupa pisaraid" ning kulunud on ka omajagu närve. Püüan säilitada küll rahu ja olla rahulik aga kuskil maal on ikkagi mingid piirid.</span></span></h2><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><span style="font-weight: normal;">Pluss see paganama codiv, mis meid siin ka kinni püüdis ja rajalt maha tõmbas. Sellega seoses on meil igapäevaselt mureke nii enda kui ka lähedaste pärast, sest see paganamas "piilub" ikka veel iga nurga taga. </span></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><span style="font-weight: normal;">See paganamas on mind sisimas ikka korralikult söönud ja laastanud, sest kui mängu tulevad lapsed, siis võtavad kõiksugused asjad hoopis teistsugused mõõtmed ja tähendused. Aeg mil sa ei saa isegi arstile enne kui pole teinud testi on ikka haige. Iga väiksem asi, mis lapsel on "määritakse kohe covidi pähe" ei ole ka normaalne. Meil on ikka muid haigusi ka. Jaa, see on üks teema, mis mind tahtmatult laastab. Eriti kui see on seotud minu lähedastega ja lastega. Testi aja panemine oma lapsele on ikka õudne. Jah, see on kõik tema huvides ja nii aga emale mõjub see ikkagi laastavalt. Õnneks oli see kõik selleks, et perearsti vastuvõtule saaks ja õnneks oli see ka negatiivne. </span></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><span style="font-weight: normal;"><br /></span></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Pühapäeval teel maale ema juurde tabas mind ühel hetkel selline kurbus, sest sõitsin sinna üksi. Carolal on tuulerõuged ja solidaarsusest jätsin koju ka vennakese. Nii sõitsingi "uhkes" üksinduses. Taustaks muusika ja peas oma mõtted. Elu lastega onju pigem möll ja trall mitte vaikus. Jaa nii ma siis seilasin seal oma mõtetes ja ühel hetkel tundsin kuidas enam ei jaksa, sest seda jura, mis viimasel ajal olnud... on ikka paganama palju. Sel hetkel tundsin, et keegi võiks nüüd selle näiliku rongi peatada ja paluda mul järgmises peatuses väljuda, et lasta sellel "jural ära minna" ning astuda uuele ja paremale.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Siiralt loodan, et varsti, varsti saabub päris kevad, mis toob mõnusa sooja ja päikese, mis pruunistaks põski ning viib minema igasugused murelikud mõtted, millele hetkel mõtlen.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Õnneks nendes jurades päevades on alati ka killuke päikest, mis toob naeratuse suule ja teeb hingele pai. Minu igapäevane moto on, et isegi kui on hästi, hästi halb päev, siis selles on alati ka killuke päikest. Olgu selleks Musununnu toetav õlg või sõna, soe kallistus. Laste musid, kallistused või südamest öeldud sõnad. Tuju teeb ka heaks sõbranna toetav sõna, kes kuulab, toetab ja mõistab. Kõik ei ole sel päeval üdini must. Elu tõusude ja mõõnadega on selleks, et õppida, hinnata ja väärtustada teatud olukordi. </span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwlACFxqtH3PvVp9lCLKvnzej2Wd_Xtf310mVFoqpcxSqPYIbATPpg4yTMAg5ZD85W7vFYDSspVowpPKOiTZSrmp2XgRrXS3M35OOE7NrEl2vulazXpJ7TEv7tVtO9JvUGcjfQzdxMeRs/s1272/Snapchat-1771357296.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1272" data-original-width="640" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwlACFxqtH3PvVp9lCLKvnzej2Wd_Xtf310mVFoqpcxSqPYIbATPpg4yTMAg5ZD85W7vFYDSspVowpPKOiTZSrmp2XgRrXS3M35OOE7NrEl2vulazXpJ7TEv7tVtO9JvUGcjfQzdxMeRs/w322-h640/Snapchat-1771357296.jpg" width="322" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Vahepeal heegeldasin omale ka ühe peapaela, et kõrvad soojas hoida ning mõtted mujal hoida.</td></tr></tbody></table><br /><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Nüüd on aeg sellele emotsiooni pealt kirjutatud postitusele punkt panna, sest meie päkapikud ärkasid, kes soovivad tähelepanu. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Päikest.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><span style="font-weight: normal;"><br /></span></span></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-8183409863215711762021-02-27T11:44:00.001+02:002021-02-28T17:43:19.979+02:00Natuke tegemisi ja sellest, kuidas poja oma õtsi nime ütleb<p>Oehhh...</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkteLBe5Boo9ernzUGx2Wd3Ijv4hUk7a3tea2RcDbQc6SsvoJWMxDwMTixPzm762koI37nJxZNDhy6uFFd3kbjLGhxmtWXkVS9ENqxaElW2nS7Rz_V3bV4eCN5quGCzlqgBLg_Yy7Fkig/s1273/Snapchat-1189264196.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1273" data-original-width="640" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkteLBe5Boo9ernzUGx2Wd3Ijv4hUk7a3tea2RcDbQc6SsvoJWMxDwMTixPzm762koI37nJxZNDhy6uFFd3kbjLGhxmtWXkVS9ENqxaElW2nS7Rz_V3bV4eCN5quGCzlqgBLg_Yy7Fkig/w201-h400/Snapchat-1189264196.jpg" width="201" /></a></div><br /><p><br /></p><p>Kurb kohe, et ma siia oma pisikesse pesakesse ei jõua nii palju kirjutama kui sooviksin.</p><p>Ma ei tea kuhu see aeg kõik kaob🥴😔.</p><p>Hommukust saab nii kiiresti õhtu, et kohe kurb. Eks väike väsimus, pinged endas on ka kõik selle tinginud. Loodame🙏, et päike ja kevad, mis õues juba piiluvad pühivad kõik selle minema.</p><p>Kirjutasin täna hommikul mõned mõtted. Jagan neid ka siin. Teen lihtsalt copy paste, et saaksid ka need lugeda, kellel facebooki pole.</p><p>Esimene väike postitus oli selline...</p><p>Võiks nagu magada aga uni läks juba 6 paiku ära🥴.</p><p>Ärgata ka nagu veits vara, et siis kogu pere kohe üles ajada, sest keegi ju liigub.</p><p>Selles osas on meie Carola üks igati "nutikas" laps, kes ärkab ja ei lase teistel ka magada. Esimese asjana ajab ta meid üles ja siis vennat. On ka kordi, kus ta hakkabki kohe oma jutuga vennat üles ajama ja siis tuleb ja teadvustab, et venna ärkas ise🤦♀️.</p><p><br /></p><p>Selle pisikese sissejuhatuse jätkuks tahtsin Teiega jagada hoopis ühte armast vaibakest, mille sain eile õhtul valmis💪. See on kolmas vaibake, mis olen teinud.</p><p><br /></p><p>Seda vaibakest olen harutanud, heegeldanud, uuesti harutanud, kappi seisma pannud, uuesti välja võtnud, heegeldanud, materjali sobitanud, uuesti harutanud, heegeldanud, harutanud, materjali sobitanud, heegeldanud, harutanud, pesnud, harutanud, heegeldanud... üks ja sama protsess kordus kordi ja kordi... kuniks lõpuks sai valmis🥵🥴😍. Üks igati pikk protsess ühe 77cm läbimõõduga vaibakesele. </p><p><br /></p><p>Olgu öeldud, et vaiba muster on puhtalt ka omalooming. Ma ei ole kuskilt näpuga järge ajanud, et kuidas nüüd seda või seda ringi tehakse. Eks sellepärast ka nii palju harutasin js kogu valmimine venis.</p><p><br /></p><p>Igatahes see kõik oli seda väärt, sest mina olen rahul ja meie tütar kiitis selle ka heaks, öeldes mulle "Emme, see on väga ilus"😍🥰❤. Minu kõrv kohe puhkas.</p><p>Mitte ainult tema öeldu peale vaid ka nähtu peale, kuidas meie poja seda tekina kasutas. Ta mängis sellega ja tassis seda ühest toast teise, puges kordi ja kordi sinna alla, tantsis selle peal ning kutsus õtsi ka tantsima. Nüüd puhkas ka silm, sest meie Nunnud kiitsid selle heaks🥰❤.</p><p><br /></p><p>Nüüd võtan aga hoogu, et hakata tegema ühte "päris" vaipa meie suurde tuppa, mis tuleb mustri järgi😬. </p><p>Materjali tellimine on hetkel see, mille taha on selle alustamine jäänud, sest ma ei suuda lihtsalt õiget tooni valida😄😩.</p><p>Ehk selle vaibakese valmimine annab sellele oma panuse🙏🙏🙏.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH688OVIB24COLGtRno5zFwuL8bMn_gonEXijIJiz3LjfGBSw1jmYS3uEznUdGmJWCBygB7LLvul-jBjuPUyOr3yvG5JjjhyphenhyphenUnl4wZZWyW_woDl1WpGU4iPspTDFWY-RFQQEn6aJ8LgS4/s2048/20210226_200723.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH688OVIB24COLGtRno5zFwuL8bMn_gonEXijIJiz3LjfGBSw1jmYS3uEznUdGmJWCBygB7LLvul-jBjuPUyOr3yvG5JjjhyphenhyphenUnl4wZZWyW_woDl1WpGU4iPspTDFWY-RFQQEn6aJ8LgS4/w400-h300/20210226_200723.jpg" width="400" /></a></div><br /><p><br /></p><p>Teiseks kirjutasin ühe armsa loo sellest, kuidas meie venna ütleb õe nime.</p><p>.... olen täna hommikul kohe nii sõiduvees, et jagan veel ühte vahvat avastust.</p><p><br /></p><p>Aeg kui meie Carola oli väike ja ta tahtis teada, mis on tema nimi. Nii me, siis õpetasime talle, et ta nimi on Carola. Ühel hetkel hakkas ta ütlema oma nime, milleks oli "Cona", mis tuli tal nii armsalt ja ta oli selle üle nii uhke, et ta oskas seda öelda. </p><p><br /></p><p>Järgmise etapina hakkasime õpetama ka perekonnanime Kask. Võttis aega, mis ta võttis aga Carola hakkas ütlema "Kass". </p><p><br /></p><p>Lõpuks oligi ta nimi "Mina Cona Kass"🥰. Kohe kui keegi küsis, mis su nimi on, siis vastas "Mina Cona Kass" ja seda rõõmsalt ning enesekindlalt.</p><p><br /></p><p>Miks ma seda kirjutan? </p><p>See pole ju saladus, et meil on kodus kasvamas veel üks pisike pudin. Tallegi õpetame juba meie nimesid. Issi on meil "Andi ehk Andri", emme "Malve", tema on "Ande". Olgu öeldud, et ta on meil 2,3. Nüüd märtsis saab 2,4. Ja ta oskab öelda seda d-d nagu pehmelt. Ta ei rõhuta nagu seda tugevaks t-ks. Ütlebki issi "Andi mitte Anti" ja same on ta enda nimega. Igatahes...</p><p><br /></p><p>Eile rääkisime taaskord meie nimedest ja ohh seda üllatust ja õnne😇. Kui ta meie nimesid on juba ammu öelnud pluss veel mõned nimed ja hüüdnimed, õigemini proovinud öelda, siis eile ütles ta esimest korda õe nime. </p><p><br /></p><p>Minu suureks üllatuseks ütles ta, et õts Carola on "õts Cola". Mitte "Cona vaid Cola". Seda oli nii armas kuulda, et väike venna ütleb oma õtsi nime ja seda täitsa esimest korda🤩😍. Küsisin ikka mitu korda, mis õtsi nimi on? Nii ta siis kordas "õts Cola"❤. Vaatame kas täna enam mäletab õe nime🤭.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUgENyUC5Gkh_kyZd9PRS2jIQX7Ydu5_C1Xvecqh-4vAOIhcB9e5KuBbNSrM8zmjJ6-Gg9JWSPRKjKDIrAz_oUvkQ7zzCeNPOVunzLx_PLpQ6BEfxrdGWaHKkKjNdSmc2BhY70siV5XIY/s2048/20210223_065833.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUgENyUC5Gkh_kyZd9PRS2jIQX7Ydu5_C1Xvecqh-4vAOIhcB9e5KuBbNSrM8zmjJ6-Gg9JWSPRKjKDIrAz_oUvkQ7zzCeNPOVunzLx_PLpQ6BEfxrdGWaHKkKjNdSmc2BhY70siV5XIY/s320/20210223_065833.jpg" /></a></div><br /><p><br /></p><p>Vot sellised vahvad jutukesed said tänasel hommikul kirja. </p><p><br /></p><p>Ilusat päikeselist päeva🌞☀️.</p><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9cAdrmixXGnmbClJtcFc_B9Y8fB75VyIdlapRgjPVmr7-rPPg6lYl3y2_3xHj0zlT6ALp3hwyMv3jfG0AtFjAdKqYtOxwZEYPRGJn5iNF3YbMI4Ya1YaAgAt0DBJFlnnuVPMYrZYzTvY/s2048/20210226_112954.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9cAdrmixXGnmbClJtcFc_B9Y8fB75VyIdlapRgjPVmr7-rPPg6lYl3y2_3xHj0zlT6ALp3hwyMv3jfG0AtFjAdKqYtOxwZEYPRGJn5iNF3YbMI4Ya1YaAgAt0DBJFlnnuVPMYrZYzTvY/w300-h400/20210226_112954.jpg" width="300" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kevad juba piilub</td></tr></tbody></table><br /><p><br /></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-45085533933720367022020-12-31T10:06:00.000+02:002020-12-31T10:06:17.379+02:00Trilli-tralli, jõulutralli.<p> <span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ilusat vana aasta hommikut Teile mu armsad lugejad.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kõik see mees alles magab va. issi, kellel uni läks lihtsalt ära ja minugi üles ajas.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Nii kasutangi seda aega ära ja kirjutan natuke meie möödunud jõuludest.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicrlSM8ktCtQ_H9fkt20CedJ9WjpxnNZFBRIrMyB-1XCJCD7M66oNoaBHyF6cVyjO1MQ9AXt8DS50D_8Fu1ut_vR0oy4au5H284ZrQZKnT8oB4jKePl_Aar1xHbRCv6h-NBBGyJIMk-H4/s2048/20201215_073855.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicrlSM8ktCtQ_H9fkt20CedJ9WjpxnNZFBRIrMyB-1XCJCD7M66oNoaBHyF6cVyjO1MQ9AXt8DS50D_8Fu1ut_vR0oy4au5H284ZrQZKnT8oB4jKePl_Aar1xHbRCv6h-NBBGyJIMk-H4/w300-h400/20201215_073855.jpg" width="300" /></a></div><p><br /></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sel aastal olid jõulud kohe nii head ja erilised, et me ei pidanud kodust kuhugi minema, mis meile väga meeldis ja sobis. Muidu seilame need päevad ikka külast-külla aga sel aastal saime jõululauda istuda ja nautida ainult oma perega ja seda kõike oma armsas kodukeses. Ainult meie neli, mis oli nii haruldane ja omapärane. See tunne oli nii hea, sest meil ei ole siiani sellist asja olnud ja seda veel meie kahe pudinaga. Mul oli aega vaadata ja tegeleda ainult oma lastega ja meenutada, kuidas Carola sama vanalt laua taga käitus nagu oli sel hetkel venna. Ikka ühe pere lapsed on ühe pere lapsed. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette. Tore hetk mälestustes mõlgutamiseks. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ühel hetkel liitus meiega Andri tädi, kes on ka oma pere. Selline mõnus väike seltskond selle siginas-saginas päeva lõppu. Meile selline teistmoodi päev ja õhtu meeldis ning sobis. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Tulles tagasi sellesse 24nda hommikusse, siis 12.00 paiku käisi lastel Jõuluvana. See traditsioon sai alguse meil Carola sünnist. Esimestel jõuludel ta ainult nägi teda aga edaspidised aastad on ta meil kodus käinud. Mõned aastad on olnud juba nii, et Jõuluvana tuleb meile 24nda hommikul. Mulle selline hajutamine meeldib, sest nii on osa kinke nagu juba ära jaotatud. Kui nad õhtul kogu selle tavaari kätte saaks, siis mine hulluks. Ausalt ka...</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kaks last, aita pakka avada, vaata, et sisud tagasi saaks ning kõiki maiustusi kohe lahti ei kisuta...oeh... ikka paras jebimine😁. Issi sai siin niigi igast autosid ja komplekte pakkidest lahti monteerida😁, mis võttis omajagu aega. Mõni asi oli karpi kohe nii ära pakitud ja kinnitatud, et pusimine võttis aega🤦♀️. Lõpuks tekkis ka väike järjekord nende pakikeste avamisel 😄. Siis tuleb üks laps "Emme, aita lahti teha, siis teine, emme aita lahti teha". Samal ajal pusib issi millegi lahti monteerimisega. Kõik oleme juba natuke kärsitud, sest üks ei jõua nii kiiresti kui teine. Jubs tahaks ju vaadata, mis sai või hoopis mängida. Plusd see, et tahaks oma pakki ka avada, mida saab teha alles päris, päris lõpus, sest sind ei jääta enne rahule kui kõik pakid lahti🤦♀️🙉🙈😊.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Igatahes tore, et meil ka kodus sel keerulisel ajal Jõuluvana käis keda lapsed väga ootasid ja soovisid näha. Õnneks nad isegi ei kartnud teda, mis oli eriti vahva. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Carola oli nii õhinas, et hakkas temaga kohe rääkima ja jutustas vabalt. Kohe esines julgelt Jõuluvanale ja utsitas oma vennakest ka takka, mis oli nii armas ja tore. Vennake oli koos õtsiga nagu julgem ja asjalikum. Igatahes on meil ühed vahvad pudinad, kes pakuvad meile palju rõõmu.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpuks jõudis kätte aeg, kus kingid said otsa ja Jõuluvana pidi lahkuma. Lapsed tahtsid küll aknale minna ja talle lehvitada aga me ei saanud lasta. "Põhjapõdrad autos" ootasid ja Carola oleks ta võib olla ära tundnud.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Igatahes see oli üks vahva ja tore lõunane aeg nii meile kui ka lastele, sest igast vahvaid asju toodi. Eriti toredad olid uued pannid ja üks puuvilja korvike ning kuumaõhufritüür + igast näkse, mida saime süüa koos perega.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-yN9PtrJsISm593UwNcsHU8BcQ6q5ucMRmJpH3y_DnnUKpKGmBg3nqd7OqugkolEFGJdrK_9dPz7xwIN8BMnCP_nW8rOmr6kntl3_WmgLNa4MDpslAjWFs1QUmK6evwAt8mvWWYW1S_4/s2048/20201224_114827.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-yN9PtrJsISm593UwNcsHU8BcQ6q5ucMRmJpH3y_DnnUKpKGmBg3nqd7OqugkolEFGJdrK_9dPz7xwIN8BMnCP_nW8rOmr6kntl3_WmgLNa4MDpslAjWFs1QUmK6evwAt8mvWWYW1S_4/w300-h400/20201224_114827.jpg" width="300" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0B2hWLuE3tNSmr8H2KOOHgwYOHLJxQHocT28KWrULAqCV90puyJig-Lr40sc6hrybExoZ3XyMA2NqM2huAhssfpz2INrSt4TXTtgmQtifrF9GYRHpAAuUbWklu0xA7mvuF023HlDbz1Y/s2048/20201224_120343.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0B2hWLuE3tNSmr8H2KOOHgwYOHLJxQHocT28KWrULAqCV90puyJig-Lr40sc6hrybExoZ3XyMA2NqM2huAhssfpz2INrSt4TXTtgmQtifrF9GYRHpAAuUbWklu0xA7mvuF023HlDbz1Y/w400-h300/20201224_120343.jpg" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEif9ktcevmJjr0ETRTjus5hGannx4yjPnF0CJsUC2XmBb2fNKZkLXn4FuOhE-InJ7_R50zRkebfjwZbG24c6uwtvhRaTPfGUGL4kkIAE35baHpue1ucZXzmvdkBpkyNVRa8VfFMQESLvkM/s2048/20201224_120531.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEif9ktcevmJjr0ETRTjus5hGannx4yjPnF0CJsUC2XmBb2fNKZkLXn4FuOhE-InJ7_R50zRkebfjwZbG24c6uwtvhRaTPfGUGL4kkIAE35baHpue1ucZXzmvdkBpkyNVRa8VfFMQESLvkM/w400-h300/20201224_120531.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgBQJQCSE2W3KIgXe61xEi3CoLcGBeYzpAsmqP8cG_vghrBro0wLvS-14X0zbaBSENSenOeFR5Vy0nbKOPhAWjgM6awMVmcnkSo_R-j4B6KEFUkchlKo3yGWLakjeoTfnoihhs0g5OL8XQ/s2048/20201224_120126.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgBQJQCSE2W3KIgXe61xEi3CoLcGBeYzpAsmqP8cG_vghrBro0wLvS-14X0zbaBSENSenOeFR5Vy0nbKOPhAWjgM6awMVmcnkSo_R-j4B6KEFUkchlKo3yGWLakjeoTfnoihhs0g5OL8XQ/w300-h400/20201224_120126.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sellega meie päevake veel ei lõppenud.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kahe paiku päeval oli meil õues väike olemine Andri perega. Sõime natuke sooja vorsti, maiustusi, jõime teed ja glögi. Ühesõnaga kaetud oli selline pisike jõulune lauake, kus sai midagi lihtsat näppu haarata. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ühel hetkel läks Andri ema koos pudinatega aiamaale, et küünlad süüdata lahkunud koduloomadele. Nii hakkas meil kohe üks suur sigin ja sagin.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Pakikesed oli vaja nüüd kiirelt kuhugi sokutada. Selleks kohaks sai meie laste mängumajake. Kus kingid olid samas peidus ja samas kuiva käes ning nende leidmine oli omakorda põnev. </span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1nXoHlIWUF6jiNj2IfyXyo98_xWjgwdRjNgUTrhHFpnKcmS1LV3lxzK3oRiwaYHt8dTZTTMLEDsSLaGRw0qbD-UZyFM0pX5oYqrFjqigcyeInhXcwsxHlKQAzU9GlcP78sVcRgUi_O1s/s2048/20201224_144952.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1nXoHlIWUF6jiNj2IfyXyo98_xWjgwdRjNgUTrhHFpnKcmS1LV3lxzK3oRiwaYHt8dTZTTMLEDsSLaGRw0qbD-UZyFM0pX5oYqrFjqigcyeInhXcwsxHlKQAzU9GlcP78sVcRgUi_O1s/w300-h400/20201224_144952.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Jätsime majakese ukse lahti ning puistasime sinna natuke piparkooki, et äkki avastavad kui aiamaalt naasevad. Ei midagi... pudinad jalutasid õue peal ja keegi ei läinud majja, kus nad tavaliselt ikka mängivad. Lõpuks seadis meie vennake sammud majja ja ohh seda imestust. Esimese asjana ta tardus. Ütles "Ooo" ja kui uurima hakkasime, siis läks õts ka kiikama ja nii see trall peale hakkas. Carolal olid taaskord nii ehedad emotsioonid. Ta oli nii rõõmus ja elevil. Vennakeselgi oli näha mõningasi üllatavaid reaktsioone. Võib öelda, et üllatus õnnestus.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxffwMnq3Nl7ooSXSvZjQ5jK85rFT2es7CeB7lW7qaYtK0KK2X8JiXOoWr34AEHhhZMoIxoL4dVxMJ0TkY-8o0L89qAqfSexFEAsx1gBG6SJyCTyXautM0DUYFn5pPf9Uu_smsnZyZAgs/s2048/20201224_151502.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxffwMnq3Nl7ooSXSvZjQ5jK85rFT2es7CeB7lW7qaYtK0KK2X8JiXOoWr34AEHhhZMoIxoL4dVxMJ0TkY-8o0L89qAqfSexFEAsx1gBG6SJyCTyXautM0DUYFn5pPf9Uu_smsnZyZAgs/w400-h300/20201224_151502.jpg" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbHJHvozSDhMeLZSIgwn0YjQ2tmGsG72j1lqFn0mvSd2F5Tj2kfBa3aX9vwhEBUl8ojvTE4l-SmHjsZ-mCPWFtxn-Bvuys8PWV6sVczsb9VuB5nsfgnBe2FDHfQBiAFgynr0UGgSp0Dwc/s2048/20201224_143045.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbHJHvozSDhMeLZSIgwn0YjQ2tmGsG72j1lqFn0mvSd2F5Tj2kfBa3aX9vwhEBUl8ojvTE4l-SmHjsZ-mCPWFtxn-Bvuys8PWV6sVczsb9VuB5nsfgnBe2FDHfQBiAFgynr0UGgSp0Dwc/w300-h400/20201224_143045.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Pakikesed jagatud olime veel mõned ajad õues. Panime pudinatega ka linnukestele seemneid ning läksime ka lõpuks tuppa. </span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8i8kQQalyLxfncCt-wIdm8XBh7XZYtrBsCzNnAYXVNKHp4pilZC9WqxHLU2771C2gwQJ3KZqpTJDFvmUgNLP37hJ65ZK42oZu59Ok2hskKPuz0mRmFWFPq6OtvX_SIo8P7visyufWqjo/s2048/20201224_155106.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8i8kQQalyLxfncCt-wIdm8XBh7XZYtrBsCzNnAYXVNKHp4pilZC9WqxHLU2771C2gwQJ3KZqpTJDFvmUgNLP37hJ65ZK42oZu59Ok2hskKPuz0mRmFWFPq6OtvX_SIo8P7visyufWqjo/w300-h400/20201224_155106.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kuna lapsed avasid õues ühe pakikese ning teised jäid oma aega ootama, siis oli hea neid ka kohe tudule saada, et õhtuks natuke puhkaksid. Nii saingi nad kiirelt tuttu, et mida kiiremini magama jääte seda kiiremini saate need pakikesed avada. Lõpuks said nad need avada alles peale õhtusööki. Tore, et suutsid nii kaua kannatada ja oodata.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8Pgd8QfTewfu10Y7nMcafRetkRb9yCiN4_lvkEilcFZuiv6ybnnaGEwZFP79IMJfobmqsixgDgC5HM8lrAQsPMaLQYB_YnE7zfUA4psLosqMl-HO_6xEv9XHfsHCQTAQtK816G9imyA4/s1712/received_1592227681120424.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1712" data-original-width="1284" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8Pgd8QfTewfu10Y7nMcafRetkRb9yCiN4_lvkEilcFZuiv6ybnnaGEwZFP79IMJfobmqsixgDgC5HM8lrAQsPMaLQYB_YnE7zfUA4psLosqMl-HO_6xEv9XHfsHCQTAQtK816G9imyA4/w300-h400/received_1592227681120424.jpeg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Enne seda pidime me veel avama viimase pakikese meie advendikalendrist. Sellest, mis meile 01.12 toodi. Siinkohal aitäh kõigile neile, kes selle kalendri kohta positiivset tagasisidet andsid ning muidugi armsale Liisule, kes arvas, et võiksin nende sisu Insta storydes jagada. Aitäh kõigile, kes selle kohta tagasisidet andsid ja kaasa elasid. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Poleks uskunud, et see nii palju elevust pakub ja selle idee eest nii häid ning positiivset tagasisidet saan🥰.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDCtcD8apVKuzuGptKbI3PAKZSDvtDwjovXpdYQ38Z4X6F0PrWHVI5TscBpEA3FqVrdtkIsYg_MzlPCM2mQTGqw8lC3kbA6oBPftqzFQ3u_TdA5eVztKoUQAfw5xsxuN2bDTzgzukycXs/s2048/IMG_20201201_185728_954.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1613" data-original-width="2048" height="315" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDCtcD8apVKuzuGptKbI3PAKZSDvtDwjovXpdYQ38Z4X6F0PrWHVI5TscBpEA3FqVrdtkIsYg_MzlPCM2mQTGqw8lC3kbA6oBPftqzFQ3u_TdA5eVztKoUQAfw5xsxuN2bDTzgzukycXs/w400-h315/IMG_20201201_185728_954.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Pakike avatud oli meil veel natuke aega, et lauda istuda ja sööma hakata.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyGC5JqyBQBDEI4UgboqQ0rC0Qf8bFxrfwybb2eetl5AOrkBMzSx-VOliO0mtNARphQWHdi72IASELzfNPMKrCm3mHDK9lF5-pyGG-k2R1ptexOLHsbCDNaZDg8le4wRPdQs-zN2njnAU/s2048/20201224_190817.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyGC5JqyBQBDEI4UgboqQ0rC0Qf8bFxrfwybb2eetl5AOrkBMzSx-VOliO0mtNARphQWHdi72IASELzfNPMKrCm3mHDK9lF5-pyGG-k2R1ptexOLHsbCDNaZDg8le4wRPdQs-zN2njnAU/w300-h400/20201224_190817.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lapsed ei jaksanud muidugi enam oodata ja tahtsid juba süüa. Lõpuks tõi issi toidu lauda ja saime lastele panna ning sööma haka.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Igati vahva ja tore kogemus, mida ka tulevikus kasutada.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;"> </span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiNHvfmFl9SbxHSo1AtwtX2YmdG4H29__gzlkKiM4rrQSifvlTDnearxE9O82m7CGpe8IFAzJZhvJnw4J9b-69NksSrQr3L4Pd-uLWpS1YhArNiAJQAqeIsorNTeAgiA_NKoxrD4EDKjs/s2048/20201224_192249.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiNHvfmFl9SbxHSo1AtwtX2YmdG4H29__gzlkKiM4rrQSifvlTDnearxE9O82m7CGpe8IFAzJZhvJnw4J9b-69NksSrQr3L4Pd-uLWpS1YhArNiAJQAqeIsorNTeAgiA_NKoxrD4EDKjs/w400-h300/20201224_192249.jpg" width="400" /></a></span></div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpuks oli aeg nii kaugel, et nad said avada ka pakikesed, mis teisest möllust olid avamata. Taaskord saime asju lahti monteerida😊.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Üks selline siginat ja saginat täis päev, mis oli hoopis teistsugusem kui muidu.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sama siginat ja saginat täis oli ka meie järgmine päev, sest seekord olid jõulud meil. Meile tuldi ja sõideti külla. Jõulud ilma pereta on ka nadid. Jah, praegune olukord on igas mõttes jama ja ei peaks selliseid asju korraldama ja nii, aga jõulud on see aeg, kus tuleks olla perega. Kui kõik on terved ja hoitud, siis miks mitte. Hirm on ikka olemas aga jah...</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Meie päevakene kulges õhtusöögini kiirelt. Küll oli vaja asju vaadata, sättida, kraamida, vaaritada jne. Ühesõnaga päev oli täis igasugu tegemisi. Sekka ka mõni punane kotike ukse taga ja uksekell, mis selle olekust märku andis. Lastel taaskord elevust kui palju. </span></p><p><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOx4z6Rear7-mHOcCANX8Va8SBvDyOX6T2aoKdnLrbOf5aNMNtVgvN0Z9yjY09h1xhiIcfHIsi8MRly_TamksTyVKjyphD9-_gdfNxEBs92Nw1i-NB6lewDZPIWDNOpDFp_2Rwl1AYCyM/s2048/20201225_101556.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOx4z6Rear7-mHOcCANX8Va8SBvDyOX6T2aoKdnLrbOf5aNMNtVgvN0Z9yjY09h1xhiIcfHIsi8MRly_TamksTyVKjyphD9-_gdfNxEBs92Nw1i-NB6lewDZPIWDNOpDFp_2Rwl1AYCyM/w400-h300/20201225_101556.jpg" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW0BJr-Fr_YLz8fBznW7k_FvX_rfTKbD07copOzCH9NGlBb7Wkvsktld0kWkm85Vr9WDVSbHvL9zC1Agxt3sUuPVt04dQhW5D7Sym17LYZ-QPkJPOlkMDfeSIi1NKnbv5V0NCbwTepq-U/s2048/20201225_103559.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW0BJr-Fr_YLz8fBznW7k_FvX_rfTKbD07copOzCH9NGlBb7Wkvsktld0kWkm85Vr9WDVSbHvL9zC1Agxt3sUuPVt04dQhW5D7Sym17LYZ-QPkJPOlkMDfeSIi1NKnbv5V0NCbwTepq-U/w400-h300/20201225_103559.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpuks oli aeg lauda istuda ja sööma hakata. Traditsioon, kus teeme ühise perepildi on meil siiani. Selle väikese hetke ikka leia, et teha üks väike jäädvustus. On mida hiljem vaadata ja meenutada. Igati tore oli istuda ühise laua taga oma perega, mida ei juhtu just väga tihti. Olin ja olen õnnega koos, et see õhtu oli just selline nagu see oli.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Taaskord oli meil kingituste jagamise aeg. Ander ja Carola said neid jagada. Väike abiline aitas nimesid lugeda ja nii nad seal neid lunastasid. </span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinWBykHBT-EAZohcUyETJe2qDKD4mc2DmeXLzpif0XS_rxVRhnr-g7sQpP7-B068KtD2EaUDoTqhd3Fy6FxYX_NLvMFP6-NzQdZq6taCVGzOy3B_aXu7Re8cJ36U6XRq0NN1Jgmb0WQEE/s2048/20201225_191909.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinWBykHBT-EAZohcUyETJe2qDKD4mc2DmeXLzpif0XS_rxVRhnr-g7sQpP7-B068KtD2EaUDoTqhd3Fy6FxYX_NLvMFP6-NzQdZq6taCVGzOy3B_aXu7Re8cJ36U6XRq0NN1Jgmb0WQEE/w300-h400/20201225_191909.jpg" width="300" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1tHpiLvRTpa7PRlE7m3JJy_21BACSkYIso7utZF5Zqk_wdUxzHw8pcD7dNeFSXG391LVdwE2qFaV2e6vINOQ93QJb-kwxHCkSdC7mYAVnbE0dopVPXyJRvIOhBiRoeuPlfNpSgF6F0I8/s2048/20201225_193116.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1tHpiLvRTpa7PRlE7m3JJy_21BACSkYIso7utZF5Zqk_wdUxzHw8pcD7dNeFSXG391LVdwE2qFaV2e6vINOQ93QJb-kwxHCkSdC7mYAVnbE0dopVPXyJRvIOhBiRoeuPlfNpSgF6F0I8/w300-h400/20201225_193116.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpuks läks asi ikk nii kiireks, et lapsed jooksid oma pakikestega juba kokku. Üks lugeja oli veel pooleli kui teine juba viima läks. Natuke nalja ka sellesse seikka. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Eriti vahva ja tore on juba see, et Carola tunneb oma nime kirjapildi järgi ära. Kohe kui seda nägi, siis ütles see onju mulle. Kordagi ta ei eksinud ka. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Õhtu võis lugeda õnnestunuks, sest meie pisikesse elamisse mahtusid kõik ära ja kõik olid rahul.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Siinkohal meenub kohe seik meie tütrekesest, kes palus sosinal issi käest, et kas ta tohib midagi öelda. Ise seisis pisikese tooli peal meie vahel. Issi andis selleks muidugi loa ja ütles meile kõigile, et Carola tahab midagi öelda. Panime teleka vaikseks ja tema esimesed sõnad olid "Mul on hea meel, et te olete kõik siia meile külla tulnud...". Need sõnad... need sõnad pugesid nii südamesse. Meie 4,3 aastane laps ütleb nii armsad sõnad. Oeh... see tunne oli kirjeldamatu.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Ühel hetkel tänati ka meid, Carola jutu vahele, et kõiki vastu võtsime ja võõrustasime. Hetked, mis jäävad mälestustesse❤. Lõpuks Carola laulis koos kitarriga enda välja mõeldud laulukest, mis viitas sellele kui hea meel tal on, et oleme kõik koos. Oeh... meie suur tütreke üllatas meid kõiki.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Nii see trall läbi saigi. 26ndal jäi Sannu koos kutsu Zolaga meile, mis pakkus lastele palju rõõmu. Muidugi ka mulle endale, mis sest et ta on liikuv katastroof nagu talle öeldakse, siis sellest hoolimata on ta üks nunnupall kellega mängida. "Tätsul" nagu mulle öeldakse on nüüd üks laps juures keda saan vajadusel vaadata😊.</span></p><p><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCP4a91nExrUGbgbdTSz-ye-scUp3j7ANv0Yj3JLUj0AEvNIPYyf_w73enYyDuXB_icUVJBzzBqBVnFsP0h5hXWrOegCtuY4IwFZ_aI54FcOk2q92YbvdmjkxFs3BmzAUHlWl5ZgVTg3M/s2048/20201226_153924.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCP4a91nExrUGbgbdTSz-ye-scUp3j7ANv0Yj3JLUj0AEvNIPYyf_w73enYyDuXB_icUVJBzzBqBVnFsP0h5hXWrOegCtuY4IwFZ_aI54FcOk2q92YbvdmjkxFs3BmzAUHlWl5ZgVTg3M/w300-h400/20201226_153924.jpg" width="300" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7kn6K4p_6FefxAaMcwJZzcscMZwxkzjpGsQiLQd6QSu_Q0Z40HdQ7YSFubGPIiyKBwAUvdcuJ_0yErgs2QxMuMIs81NVXUAJktaqJWzTy5mcmdZv8hiNA7k9ik952xrpCXvlsUm7XenA/s2048/20201226_190632.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7kn6K4p_6FefxAaMcwJZzcscMZwxkzjpGsQiLQd6QSu_Q0Z40HdQ7YSFubGPIiyKBwAUvdcuJ_0yErgs2QxMuMIs81NVXUAJktaqJWzTy5mcmdZv8hiNA7k9ik952xrpCXvlsUm7XenA/w300-h400/20201226_190632.jpg" width="300" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjepNSMP1Sb3jKgLI9hFqJMEHohQ_uH4y_zbiqh2WTtvLIennGwt5VBRW2uTJjbEGhO_23Se4ImOfI2lGlDjCT6fdr7V0KK0PzJHMtqUJJ0Ln9CcBbnPJ6zfe30uBv8_8y0I2YcJuyMNtE/s2048/20201227_135914.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjepNSMP1Sb3jKgLI9hFqJMEHohQ_uH4y_zbiqh2WTtvLIennGwt5VBRW2uTJjbEGhO_23Se4ImOfI2lGlDjCT6fdr7V0KK0PzJHMtqUJJ0Ln9CcBbnPJ6zfe30uBv8_8y0I2YcJuyMNtE/w400-h300/20201227_135914.jpg" width="400" /></a></div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCqb0S0bg_i-1sDQF8DYDrdyyR-kPu6UM4b1g9CcjWBhTMccgaW7C5M9MCb6050YZfUsOWeautIs6WMZXcR_XM8OsHQUZ21agwUQLggm9dNDXaAVBMD2ZDZgmu2AUOJF_aLqANsUkTFiM/s2048/20201227_140415.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCqb0S0bg_i-1sDQF8DYDrdyyR-kPu6UM4b1g9CcjWBhTMccgaW7C5M9MCb6050YZfUsOWeautIs6WMZXcR_XM8OsHQUZ21agwUQLggm9dNDXaAVBMD2ZDZgmu2AUOJF_aLqANsUkTFiM/w300-h400/20201227_140415.jpg" width="300" /></a></span></div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br />Sellised toredad ja vahvad ning teistmoodi jõulud. Olen ikka mega rõõmus ja õnnelik, et mul on kellega neid toredaid hetki ja emotsioone koguda siia keerukate aegade sekka.</span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Eriti toredad olid need hetked kui kinke avades sain need, mida soovisin. Sain omale sildi printeri sellise väikese. Saan nüüd kogu pere asju sildistada ja vajadusel kasutada ka lasteaias. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Üks emotsionaalsemaid kinke oli Terminaatori plaat "Maailm vs. Lilian". Seda kõike sellepärast, sest seal oli ka Jaagupi autogramm ning taga K.Jõekalda joonistus. See on midagi, mida ei saa poest osta ning on igas mõttes üks erakordne kink. Siinkohal ütleb pilt rohkem kui 1000 sõna.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGkAsF0OZaDFGFqwpgvD2xsa5zjbn2Bm9yCVnKXoLg4DERlHBZHdAeAZj1a7Kvd59ROVVqGxAGnPlBng6DlOO2Grk283tzieHpLvtXvpdm8onzQr0K7pgLmbhy8Cv2ZyiGVb32CAtap6w/s2048/20201224_162150.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGkAsF0OZaDFGFqwpgvD2xsa5zjbn2Bm9yCVnKXoLg4DERlHBZHdAeAZj1a7Kvd59ROVVqGxAGnPlBng6DlOO2Grk283tzieHpLvtXvpdm8onzQr0K7pgLmbhy8Cv2ZyiGVb32CAtap6w/w300-h400/20201224_162150.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Olen väga rõõmus ja õnnelik, et meil olid just sellised jõulud nagu need olid. Eriti toredad olid ka päkapikud, kes tõid igast vahvaid ja põnevaid asju, mis pakuvad lastele rõõmu🤗.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Nüüd on aeg sellele pikale postitusele punkt panna, sest kondid jäävad juba voodis haigeks ning kohvi lõhn tungib juba ninna, mis kutsub jooma.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kohtumiseni uuel aastal.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat, mis tuleb kindlasti parem ja teguderohke</span><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">m.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Hoidke end ja oma lähedasi ning õhtul hoidke kindlasti piisavat vahemaad.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Kõike ilusat Teile tänasesse päeva.</span></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-33461452998715661432020-12-30T11:01:00.000+02:002020-12-30T11:01:22.435+02:00Trilli-tralli "Julge pealehakkamine on pool võitu"<span style="font-family: georgia; font-size: large;">Hei, hei.</span><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Aeg, mil saan ja olen oma perega on asendamatu ja hindamatu.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sama vahvad ja toredad on ka emotsioonid, hetked, mida saad pakkuda teistele või mida pakutakse sulle.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Alustuseks teen pisikese tagasivaate enda sünnipäevale, mis oli sellest viirusest tingituna natuke teistsugusem aga siiski vahva. Hommik algas lillede ja pisikese kingiga, mida soovisin. Tore kui soove ikka täidetakse🎁🥰. Asi, mida soovid ning saad, siis see teeb kohe eriti rõõmsaks.</span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHIriIe1elaIJVibBbyFXjFz3840A40U9rllfhDPAk1KHIC5Gd4lh-tAuzuzAqMnwHxlvWpNB-wpHcYOK7bXR26kSkOOtxE1yYfE4IQR8dCtCcoaAfO7ViTxfcbqTVJldkrcAwPzP74tU/s2048/20201214_065556.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHIriIe1elaIJVibBbyFXjFz3840A40U9rllfhDPAk1KHIC5Gd4lh-tAuzuzAqMnwHxlvWpNB-wpHcYOK7bXR26kSkOOtxE1yYfE4IQR8dCtCcoaAfO7ViTxfcbqTVJldkrcAwPzP74tU/w300-h400/20201214_065556.jpg" width="300" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgju1X0skhDwWVTqaU2b_wR4QbSHuGzLs2pxpp25f6iEA1NkD10EXS3D8woVUzEvhe0CHvnF1VaxWyWtPQkbi4OPsOgUIO14GZxkRRzWBdLpCjtxagOHMUXXeVodU5C3Z2LJT2sPJViqCg/s1920/IMG_20201214_074825_164.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1920" data-original-width="1080" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgju1X0skhDwWVTqaU2b_wR4QbSHuGzLs2pxpp25f6iEA1NkD10EXS3D8woVUzEvhe0CHvnF1VaxWyWtPQkbi4OPsOgUIO14GZxkRRzWBdLpCjtxagOHMUXXeVodU5C3Z2LJT2sPJViqCg/w225-h400/IMG_20201214_074825_164.jpg" width="225" /></a></div><br /></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Peale selle, et mind aeti lillede, laulu ja väikese kingiga üles oli mu päevas veel nii palju ilusaid hetki. Emmelt sain juba kingi ette, milleks olid ühed ilusad kõrvarõngad. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Töölt sain mõned lilled ja kingitused. Minu pisikesed pudinad koos vanematega pidasid mind ka meeles ühe kinkekaardi ning lilledega. Mõni pisike tõi veel personaalselt lilled. Vahva ja tore ning tegi südame soojaks. Mõni kingitus, üllatus puges kohe nii hinge, et pisarad ei jäänud tulemata. Emotsionaalne nagu ma olen.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKPSX7xuBAmY7FwU7VAY4nnXNuQd-sbU-hCWuBhsNoQg8Qf5cOefifx5WCuhiR6x8v0WqbAQNfhAJmIatn8iw2DxdgGrYT9KkVGaf2jobHPhre2B8GKXybi-vKjgc-WnU7nIWVSGvAQgQ/s2048/20201214_101645.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKPSX7xuBAmY7FwU7VAY4nnXNuQd-sbU-hCWuBhsNoQg8Qf5cOefifx5WCuhiR6x8v0WqbAQNfhAJmIatn8iw2DxdgGrYT9KkVGaf2jobHPhre2B8GKXybi-vKjgc-WnU7nIWVSGvAQgQ/w400-h300/20201214_101645.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Eriti armsaks tegi päeva üks kuller, kes tõi mulle kimbu lilli. Ohh...seda mõtlemist, mõtisklemist, pakkumist, kes selle saata võis. Peas oli ikka mitu mõtet, millest üks osutus isegi õigeks. Sellise armsa üllatuse tegid mulle meie küla vahvad emmed kellega suhtlen ning kellega lapsed koos mängivad. Ohh... neid õnnepisaraid. See oli midagi, mida poleks osanud oodata. Süüdistasin alatult ka Andrit, et tema kindlasti susserdab siin midagi, mis sest et hommikul suurte lilledega tulid. Itsitas küll selle süüdistuse peale ja ütles, et tema ei tea midagi ja tema pole sellega seotud. Vana suller natuke luiskas ka, sest ta jagas lillekimbu orgunnijale infot. Ühesõnaga see oli üks vahva, tore kingitus/üllatus, mida ma ei osanud oodata. Olen ikka õnnega koos, et mul on nii vahvad, toredad, üllatusi täis ja armsad emmed🥰.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqMa1YjUoiW8MT4yIIfkJt2TxvseAEnXU1993WZT_GNZCGVuhB1NfBl5ha3GVRd_gSlqCuOET1eK2gXbjUOpIThbDV8_B6QKiWFfbVhd3j9NCo5zOnx322QV_njiiW6bOxtonnXlyecnE/s1920/IMG_20201214_142432_058.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1920" data-original-width="1080" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqMa1YjUoiW8MT4yIIfkJt2TxvseAEnXU1993WZT_GNZCGVuhB1NfBl5ha3GVRd_gSlqCuOET1eK2gXbjUOpIThbDV8_B6QKiWFfbVhd3j9NCo5zOnx322QV_njiiW6bOxtonnXlyecnE/w225-h400/IMG_20201214_142432_058.jpg" width="225" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sünnipäeva õhtu kulges rahulikult ja hästi. Paljude heade soovide ja emotsioonidega. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sama headega nagu on ka järgmine tagasivaade, millest saate kohe lugeda. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Plaan, idee, mõte korraldada meie küla lastele mingi vahva üritus seoses jõuludega, jõuluvanaga ning kingitustega. Mõte mu peas ketras ja ketras kuniks võtsin ühendust ühe Jõuluvanaga, et kas ta oleks nõus mu hullusega kaasa tulema.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgblJYBtIWxwA4vl-YkqYxlKmgKirbOn6oTxaWTnCYgEYCbbI1X0G81oL1PGL1iv5m0I6dX26EhCpHvEHtlgvR6LDlJE7-s16Wq4gwCqAFAI56b8ynUrbgOEocmUVE2LApiPbLqB8V5o5I/s2048/20201219_145242.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgblJYBtIWxwA4vl-YkqYxlKmgKirbOn6oTxaWTnCYgEYCbbI1X0G81oL1PGL1iv5m0I6dX26EhCpHvEHtlgvR6LDlJE7-s16Wq4gwCqAFAI56b8ynUrbgOEocmUVE2LApiPbLqB8V5o5I/w400-h300/20201219_145242.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Muidugi ta natuke mõtiskles, sest algne plaan oli seda mängulist hommikut teha 24ndal. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kuna ta minuga kaasa mõtles, siis jõudsime mõttele ja kokkuleppele, et teeme seda hoopis neljanda advendi hommikul. Mulle see mõte sobis, sest 24ndal hommikul olekski kõik liiga kiireks läinud.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ideeks ja mõtteks oli teha midagi toredat enne Jõuluvana tulekut ning midagi pärast ta minekut. Kõik ettevalmistused olid välja mõeldud mu peas, mis said kõik ka realiseeritud.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOSsXqduoAK6i8D9R9rK-T7s0OZh6xC32E57KuJbR0v9zQfXozmMAbMz7cGTReXCJ5yVTtSf70cHMUd0os1KYxxvaEPCCaPh2TwxekNzwIX3luXNBC6e_C9XocrEK1WM9lLL8ySDJh9UI/s2048/20201220_102920.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOSsXqduoAK6i8D9R9rK-T7s0OZh6xC32E57KuJbR0v9zQfXozmMAbMz7cGTReXCJ5yVTtSf70cHMUd0os1KYxxvaEPCCaPh2TwxekNzwIX3luXNBC6e_C9XocrEK1WM9lLL8ySDJh9UI/w400-h300/20201220_102920.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">20.12 kell 10.30 oli meie maja ees kogunemine, kus kõik said juua sooja teed, maiustada piparkooke ning puuvilju. Selle lauakese katsime iga inimese 2€ osalustasuga. Natuke söödud ja joodud oli aeg sealmaal, et teha koos lastega midagi. Panime lapsed liivakasti äärele istuma ja lugesin neile Riikka Jäntti raamatut "Väikese hiire jõulud". Lapsed kuulasid jutupala huviga ning suutsid ka keskenduda, sest oskasid pärast vastata minu küsimustele selle jutukese kohta. Enne Jõuluvana tulekut oli meil veel natuke aega, et süüa ja juua sooja teed. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhDsrDWjE8S3J1uI76BKkQOr0CEimVKBqmU4m2Ekf6VmIxMva5_5K0CAK6g-1Fj9FQRjDUC7BgJQdzVIEDUYXezxs3nd8QhEyMBneFLYt96naxyc7TatFleymEll70D2I5QgGqOt3EcaM/s2048/20201220_102847.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhDsrDWjE8S3J1uI76BKkQOr0CEimVKBqmU4m2Ekf6VmIxMva5_5K0CAK6g-1Fj9FQRjDUC7BgJQdzVIEDUYXezxs3nd8QhEyMBneFLYt96naxyc7TatFleymEll70D2I5QgGqOt3EcaM/w300-h400/20201220_102847.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYuq3GF-hpmzVqjdjTDRZ9EIIf-H3mLeol4PKaXkCliDkunSekHjwMZs5kmtIljmmirywnRGwhUcpcNdq9c53aT652Fe7keiXYNAWCQwM7m4KsQ98PWk6Dxf6k-5UAV6IA5rPUVNlObns/s2048/20201220_105038.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYuq3GF-hpmzVqjdjTDRZ9EIIf-H3mLeol4PKaXkCliDkunSekHjwMZs5kmtIljmmirywnRGwhUcpcNdq9c53aT652Fe7keiXYNAWCQwM7m4KsQ98PWk6Dxf6k-5UAV6IA5rPUVNlObns/w400-h300/20201220_105038.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ilm oli natuke jaheda võitu ning parim soojendaja oligi soe tee.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpuks oli kuulda ja näha päevakangelast. Kaasas väike kingikott, mille sees omakorda väikesed kingikotid, mille sisu eest maksti ka osalustasu. Sisuks selline sümboolne asjake. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Suuremaks ideeks oli ikkagi lastele näidata Jõuluvana keda teatud lapsed veel näinud polnud või rohkem ei näinudki. Seda enam, et praegu on selline keeruline ajastus.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXnFY_oVhTOUMLPxw2A6tCrw1aHmuYAFBMIzycsyDu8UikwrFjtFVEbtjQLbJmkphXg8bZiIuSj5WcnN45nC133lwNlaU0SPwfuBxc0sc2QUwUn9sN0WvitGyT9C6c-TsmEcaiw26ZPlE/s2048/20201220_105920.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXnFY_oVhTOUMLPxw2A6tCrw1aHmuYAFBMIzycsyDu8UikwrFjtFVEbtjQLbJmkphXg8bZiIuSj5WcnN45nC133lwNlaU0SPwfuBxc0sc2QUwUn9sN0WvitGyT9C6c-TsmEcaiw26ZPlE/w400-h300/20201220_105920.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kuna Jõuluvana kartis, et äkki ta tuntakse ära, siis ta arvas, et ta kingipakke jagama ei hakka, et lühendada seda "tema puurimise" aega. Kuna olin sel päeval peapäkapikk, siis ta volitas selleks mind. Mulle see sobis, sest ei taha ju lastelt võtta seda rõõmu, et keegi ütleb "Näe... see on minu issi". Jah, kangelane oleks võinud ise jagada ja kauem olla aga üheskoos me selle otsuse vastu võtsime, et teeme seekord nii ja nii läkski. Ikka on neid, kes millegagi rahul ei ole... ja sinna ei saa midagi teha. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Üldine hirm minus oli ka täitsa olemas, sest mõte sellest, et kukun kolinal läbi oli täitsa olemas. Kartsin ikka, et võin selle kõigega ikka läbi kukkuda ja kõik see on üks jama, mis tegin. Minus oli kaks poolsust, et kas põrun 100ga või saan hakkama. Hirm minu sees oli kuni ürituse lõpuni. Igatahes...</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Jõuluvana tulek pakkus elevust ja põnevust nii suurtele kui väikestele ning see eesmärk sai 100ga täidetud. Kuna ta väga pikka kontakti ei tahtnud, siis otsustasin kõigiga koos talle tantsida tantsu "Päkapikk olen ma". Tantsisin ette ja lapsed järgi. Minu meelest oli see väga vahva ja tore. Tants tantsitud tegin veel temaga natuke juttu ja lasime tal ära minna. No, et me vahele ei jääks ja lapsed talle järgi ei jookseks ning auto järgi ära ei tunneks. Ühesõnaga Jõuluvana tuli korra, istus natuke, tõi meile advenditule ning lahkus. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_UDVY7JswNnrfSUpNxP5nujzatQCEUNjjgb2mWXvbid5b1I2ger_wFA6rgYzZpAqI4WmN3EiFXGPTxloFzgm2yDkW9wDZCRFuOnkmXkCZ3b3xuiTG0-YN4luoxmyptxGgaSG6_7ABrxs/s2048/20201220_110217.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_UDVY7JswNnrfSUpNxP5nujzatQCEUNjjgb2mWXvbid5b1I2ger_wFA6rgYzZpAqI4WmN3EiFXGPTxloFzgm2yDkW9wDZCRFuOnkmXkCZ3b3xuiTG0-YN4luoxmyptxGgaSG6_7ABrxs/w400-h300/20201220_110217.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Mälestuseks saime teha ka ühe ühise pildi, mis tuli igati vahva ja tore.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Jõuluvana läinud oli aeg pakikesi jagada. See oli ka omamoodi vahva. Oli neid, kes lugesid luuletusi, laulsid, lõid patsu jne. Ka ilma Jõuluvanata oli meil see pakikeste jagamine vahva. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJiknFDil9pXVdr5agMs3bOMGzGKyLVtpw5o6or3y0QCzhknXmDw4veLPGcz19U8ytZNePNvJKr8xFZpn9zGzZcgo0-sWXjlyBCtzHYeaumeeNvtXwvVR0OfIw0Bq9kpVy2HoEyAWc-pg/s2048/20201220_110919.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJiknFDil9pXVdr5agMs3bOMGzGKyLVtpw5o6or3y0QCzhknXmDw4veLPGcz19U8ytZNePNvJKr8xFZpn9zGzZcgo0-sWXjlyBCtzHYeaumeeNvtXwvVR0OfIw0Bq9kpVy2HoEyAWc-pg/w400-h300/20201220_110919.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Pakid jagatud oli aeg koju viia ka advendituli, mis Jõuluvana meile tõi.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhqiipwuMlk4LY552pxnuFEN6yLqs4vHBMOON8AfX4-JWAN2YKg7urGlSWXgpAKYdX9lUQqWB_Yxm4jboGJbcv17gqRKcJnOYr24r_m16vzfymvJ7inORudEOo0l-0ADD9rKK4Nl-RZ1g/s2048/20201220_111956.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhqiipwuMlk4LY552pxnuFEN6yLqs4vHBMOON8AfX4-JWAN2YKg7urGlSWXgpAKYdX9lUQqWB_Yxm4jboGJbcv17gqRKcJnOYr24r_m16vzfymvJ7inORudEOo0l-0ADD9rKK4Nl-RZ1g/w400-h300/20201220_111956.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Enne seda andsime ka linnukestele süüa, sest ise olime ju söönud ja joonud ning linnukesed tahavad ju ka. Lasin lastel linnukeste söögimaja täita päevalilleseemneteg. Tops täis... oli vaja leida koht kuhu see panna. Leidsime ühe oksakese ja sinna me selle panimegi. Eriti vahva ja armas oli veel see kui lapsed tulid ja ütlesid "Kuule tädi, vaata linnukesed söövad seal majakese juures. Neile meeldib see, mis me üles panime". Minule näitab selline reaktsioon ainult head, sest oli näha, et nad nägid ka oma tegemisele tulemust. "Head teha on hea" olgu selleks inimesed, loomad, linnud. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWosDUAt_jqiy_qZPmM5CdvoVh1f5UlHzYBPIU8XAugEA3mHy_17teZZ2rPagoaclilQEnbnrnAF8J9JrBFCRtCeyIE7movj9vVjXQyjA3lPVAniyA9fnmmvATM5zBIvhNDzFHbTOvlho/s1080/FB_IMG_1608566858389.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="810" data-original-width="1080" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWosDUAt_jqiy_qZPmM5CdvoVh1f5UlHzYBPIU8XAugEA3mHy_17teZZ2rPagoaclilQEnbnrnAF8J9JrBFCRtCeyIE7movj9vVjXQyjA3lPVAniyA9fnmmvATM5zBIvhNDzFHbTOvlho/w400-h300/FB_IMG_1608566858389.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Nüüd oli aeg tuleke oma kaasa võetud laternatesse võtta. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Tuli antud...kutsusin lapsed enda juurde ja puhusime üheskoos selle küünlakese ära millega tuld jagasime.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5PwxisfJFQILr287CFHX2Zgoo0qNhnvJqEv63LcmR-cpKto8yZnMFeLyMEmdqk7di3EyWgaxcQbYdBLemU2iZBBCGxbOx2bfIrDNJIGf7wFNSy9gCkmG3FLWa6RBTWrZx5duQDNkxSQc/s2048/20201220_112209.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5PwxisfJFQILr287CFHX2Zgoo0qNhnvJqEv63LcmR-cpKto8yZnMFeLyMEmdqk7di3EyWgaxcQbYdBLemU2iZBBCGxbOx2bfIrDNJIGf7wFNSy9gCkmG3FLWa6RBTWrZx5duQDNkxSQc/w400-h300/20201220_112209.jpg" width="400" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Vahepeal tantsisime ka tantsukese "Sutsisatsa", mis lastele väga meeldis.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">1,5-2h oli läinud nii kiiresti, et ei saanud arugi. Lõpuks oli käes aeg, et sellele päevakesele joon alla tõmmata. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpp- ja tänusõnad edastatud andsin ka vanematele väikese ülesande, et võtku koju minnes kuuselt mõttetera, mis jätta sellesse aastasse või võtta kaasa uude.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigXbPGk8p48Xq-HInNtFwxEDswp_oTb448Tub3iOhLrv6Hb0zWT1KzaZTdYqJV3WMYGuhZY9T5wA9W9o8QRTo0j73lnpy7xLeTSxWrFqZ4z7vdchjk6lCph4zW5OzgjeJ7pAwiWls_Nwg/s2048/20201220_095040.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigXbPGk8p48Xq-HInNtFwxEDswp_oTb448Tub3iOhLrv6Hb0zWT1KzaZTdYqJV3WMYGuhZY9T5wA9W9o8QRTo0j73lnpy7xLeTSxWrFqZ4z7vdchjk6lCph4zW5OzgjeJ7pAwiWls_Nwg/w300-h400/20201220_095040.jpg" width="300" /></a></div><br /></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lugesin päeva kordaläinuks, sest tagasi tuli ainult positiivne tagasiside.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Minu mõte ja idee sai tehtud täna ühele vahvale perele, kes minuga kaasa mõtles ja aitas planeerida, teostada, mõtteid/ideid jagada/teostada. Aitäh Teile Valdik ja Marianne🥰. Muidugi ka suured tänud minu Musununnule, kes mu hullust toetas ja oli mõtetes minuga.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ehk varsti, varsti julgen ka midagi uut neile orgunnida. Eks seda kõike näitab juba aeg. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Igatahes on need kaks päeva olnud igas mõttes palju häid emotsioone ja hetki pakkuvad päevad, mis viisid positiivsuse ja energia nivood lakke. Ühesõnaga need olid päevad, mis olid täis palju häid ja toredaid hetki.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Teha ja proovida midagi, mis lõpuks ka õnnestub on midagi enamat kui niisama millegi tegemine. Nagu ütleb vanasõna või mõttetera "Julge pealehakkamine on pool võitu". Nii see on, sest kui ise midagi ei tee, siis ei tee keegi teine ka. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Seekord, siis selline väike postitus. Ehk jõuan veel enne aasta lõppu kirjutada natuke meie jõuludest, mis olid ka vahvad, toredad ja samas ka natuke teistsugused.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda. Järgmise korrani.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Hoidke end tervetena.</span></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-26022677529812601382020-12-06T08:13:00.001+02:002020-12-06T08:13:40.227+02:00Sõnavägi on suurem kui sõjavägi<span style="font-family: georgia; font-size: large;">Hommik on alles täitsa lastekingades aga mina juba üleval, sest poja puges meie kaissu ja see siia - sinna siplemine ajas mind üles. </span><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Seda tuleb meil ikka ette, et ta siia ronib. Samas me ei keele ka, sest läheduse ja turvatunde tekitamine on lapsele oluline. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Leian, et oluline on veel teise inimesele hea sõna ütlemine/tunnustamine. Usun, et praegusel ajal on kõik kokku puutunud stressiga (seoses tööga mitte jõuludega), pingetega, tülidega, arusaamatustega jne. Praegu lihtsalt on selline ajastus, sest taaskord me muust ei kuule kui koroonast. Olen sel teemal juba natuke kirjutanud aga täna ei hakka sel teemal peatuma, sest sellega on kindlasti nii mõnigi kas kaugelt või lähedalt kokku puutunud.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Tänase väikese postituse mõtteks oli hoopis see, et innustada ja tunnustada neid, kes on "rattas" kus nad peavad ellu jääma, maksku, mis maksab. See ei ole saladus, et minu tööks on lastega tegelemine. Ka nendega koos olles on paremaid ja halvemaid päevi, sest lastel omal on samamoodi. Vahel on meie täiskasvanute kui ka laste tuju ja meel väga kehva ja kurb. Nii ongi meie päevad hoopis teistsugusemad. Usun, et seda ei ole ainult minul vaid ka teistel õpetajatel, et päevad pole vennad. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Aga teate, mis teeb selle halva päeva heaks? Taaskord ei ole see saladus, et üks hea sõna teeb kõik heaks. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Hetkel kus me võtame ja anname lapsed üle nii, et vanemad majja sisse ei saa on ikka paras tohuva pohuva. Samas hea õppetund lastele, sest saame neid rakendada "ise tegema". </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">See hetk kui olen saanud lapse riide, et ta üle anda ja siis su käest küsitakse "kuidas Teil läheb, palju teid on?", siis ma ju vastan, sest ta on meie rühma liige. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Selle väikese jutuajamise seal ukse vahel teeb eriti südamlikuks ja soojaks need öeldud tunnustavad ja head sõnad pluss väike kommikarp. Hetk, kus süda taob rinnas, kurgus on klimp ning pisarad tahaksid voolata, sest need soojad sõnad läksid nii hinge. Hetk, mil sõnavägi oli suurem kui sõjavägi, oli minu jaoks paljuütlev. Koju tulles ja seda Andriga jagades oli silm ikka märg, sest need sõnad ja see pisike tunnustus tegi hingele pai. Tundsin, et see on miski, mida ma ei osanud oodata aga see tunne, mis sellest tekkis oli võimas. Seda kõike on lihtsalt nii raske sõnadesse panna...</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Praegu on jõuluaeg ning see aeg on andmise ja kinkimise aeg. Anna Sinagi endast üks väikene killuke või tükike teisele inimesele. Väike tänusõna, küsimus või pisike meene sel keerulisel ajastul on midagi enamat, sest see näitab, et Sa hoolid. See ei võta kaua aega kui Sa saad teha teisele head. Seda "jama" tuleb uksest ja aknast aga selle "jama" asemel võiks tulla hoopis palju head.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ma olen sisimas ääretult tänulik ja õnnelik oma laste õpetajate üle. Meeled on nukrakesed ja tujukesed kipuvad kõikuma aga nähes oma rõõmsaid lapsi, kes tulevad alati koju naeruga ning räägivad (poja veel nii palju ei räägi aga õnneks on eliis, kus saan juba eelnevalt infot/pilte. Nii oskan temalt juba küsida) päevast on midagi, mis teeb meele alati rõõmsaks. Nemad, just need õpetajad, annavad endast kõik, et lapse päev oleks tore ja vahva. Nad teevad asju mida meie kodudes ei tee. Parim ravim neile on südamest öeldud sõnad, tunnustus või väike positiivne jutuajamine.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Armas lugeja!</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kuna on jõulud ja see on imede aeg, siis minu soovitus on, et leia Sinagi see väike hetk, et öelda kellelegi midagi, mis tuleb südamest. Kirjutada on ka lihtne aga püüa leida see hetk kui Sa saad seda öelda silmast silma.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sel hetkel oled Sa üks Ingel, kes toob teisele naeratuse suule. </span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Soovin Sulle ja su lähedastele ilusat teist adventi ning ilusat jõuluaega.</span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOXygg1UzBy-sN8ikUm6C3BAUvwwEwMEGVIx2U1f3vz4P8JBLE4w9VLOsluUVPohrmXzs68OLKJaywA6xjwDuJLxyyaGNX-DdDY8RPVTOlaXN_LKoSJQN9HsqLOEjJW-b2Q5bury_r8m8/s2048/20201129_121245.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOXygg1UzBy-sN8ikUm6C3BAUvwwEwMEGVIx2U1f3vz4P8JBLE4w9VLOsluUVPohrmXzs68OLKJaywA6xjwDuJLxyyaGNX-DdDY8RPVTOlaXN_LKoSJQN9HsqLOEjJW-b2Q5bury_r8m8/w480-h640/20201129_121245.jpg" width="480" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-56771847444149989682020-11-29T14:47:00.001+02:002020-11-29T14:47:03.446+02:00COVID-19 st ja natuke muud juttu ka<p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kõik see mees alles magas kui ma seda postitust kirjutama hakkasin. Mina olin juba pikka aega üleval, sest üks hirmus unenägu ajas mind üles.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Unenägu unenäoks aga tahtsin kirjutada hoopis natuke sellest koledast viirusest, mis meil siin levib.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">See ei ole kellelegi saladus, et seda viirust jagatakse söögi alla ja söögi peale. Muud enam ei kuulegi. Ma juba ammu enam ei hoia end selle teemaga kursis, sest elus on palju muudki kui ainult need suured numbrid. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Pean tunnistama, et see teeb mind sisimas ikka ärevaks ja ettevaatlikuks aga samas olen rahulikum ka kui kevadel. Kevadel oli hirm ja kõik see kokku ikka kordades suurem kui nüüd.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kevadel ma sisimas lootsin, et ma seda testi tegema ei pea ja õnnestuski. Sama mõte oli mul ka sügisel, et annaks Jumal, et ma seda tegema ei pea🙏. Kuid läks teisiti. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Testi tegemine oli ikka rõvedalt vastik. Keegi sorkis mingi oraga ninas, siis teises. Ebamugavustunne pikalt ninas ja pisarad väljas. Ikka kole värk ma ütlen. Minu jaoks küll. Ma tõmbasin ikka nii krampi selle peale ja surusin end aina rohkem ja rohkem tooli😬. Hea, et jalgu läbi auto põranda ei surunud😁. Õnneks oli test negatiivne. Kohe meenuvad mu hea sõbranna sõnad "Sa tugev maanaine. Ei murra Sind miski". Itsitasin selle peale ikka tükk aega aga öeldu peab paika. Õnneks läks õnneks ja olen negatiivne. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et maski kandmise nurka viskan. Eiii, seda kindlasti mitte. Hoian end ikka nii palju kui saan, et mitte meie perre seda tuua🙏. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Selle viiruse juures on ikka eriti nõme see, et see on teinud ning tekitanud minu lapses hirmu. Ta on meil siin kodus nutnud ja on hirmul lasteaeda mineku ees. Ta muretseb oma õpetajate pärast, et nemad oleksid terved, sest liikvel on see "kole, kole koloona viilus" nagu ta mul ütleb. "Ma ei taha lasteaeda minna, sest see kole viilus on". Eks täna saab meil olema üks selgitatav päev, et õpetajatega kõik korras ja saad minna küll. Eks ole näha, mis sellest saab. Hommik on juba alanud ka natuke kurvema meelega, sest sellest viirusest on juba juttu olnud ja see teeb teda hellaks. Vennake ei jaga sellest küll midagi aga tütrega on teised lood.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Õnneks ei väljenda ta seda hirmu kogu aeg aga kui see jutuks tuleb jälle kuskilt/kuidagi, siis näen, et ta meeleolu muutub. Eks vaatame, kuidas see kõik meil möödub nii, et laps sellest hingelist traumat ei saa.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Peale selle teeb mind kui ema veel ärevaks üks asi. Esiteks me muud ei kuule kui ainult "koroona" ja kõik, kes natukenegi tõbisemad, siis neil on kohe koroona. Muid haigusi meil enam pole.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Mu elukaaslasel on juba aastaid nii, et kas korra võik kaks korda aastas on tal selline köhake. Ta saab oma kindlad antibiootikumid kätte ja köha taandub. See tekib tal, sest tal on adenoidid ära lõigatud ja see sisse hingatav jahe õhk ei soene nii palju kui vaja ja ühel hetkel tekibki köha, sest see on üks ärritaja. Kus ma seda tean? Mõned aastad tagasi ei olnud arst nõus talle rohtu kirjutama enne kui teda uuritakse. Mõeldud, tehtud ja kõik oligi temaga korras. Muud seletust sellele ei leitud ja peale seda pole selle kindla rohu väljakirjutamisega ka enam mingit muret. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Eriti nõmedaks tegi selle olukorra just see, et issi oli meil vennakesega haiguslehel kui tal see köhake tekkis. Kuna tema seekord neid arsti asju ajas ja suhtles, siis palusin, et äkki ta saab lasta ka vennakest kuulata, sest tal oli köhake ning tahtsin kinnitust, et see pole kuhugi mõjunud. No jaa nimme ei saanud ennem kuulama minna kui issi tegi testi, sest ta natuke köhatas ja küsis neid antibiootikume. Okei! Leppisime sellega (pidime leppima, mis sest, et ema süda valutas), et enne ei tehta midagi kui test tehtud. Nii... see sai tehtud ja vastus oli negatiivne. Juhuuu. Lasime eelmise nädalavahetuse mööda ja issi helistas esmaspäeval, et äkki saaks kuulama tulla. Arst muidugi muigas, et oii me polegi teda veel kuulanud. Kui saate, siis tulge homme ja kindlasti kuulame. Õnneks. Noo ja, mis siis sai? Nagu öeldakse, ema süda tunneb ette. Köha osas olin ma ikka kindel, et sellega on korras aga miski ikka "näris" sees. Ma ei pidanudki enda sisetundes pettuma. Tal oli kurk ja kõrv natuke punane ning soovitati anda veel natuke aega köharohtu (kasutasime Abisani) ning teha sooja jalavanni. Enne uut nädalat lasteaeda ei saa. Leppisime sellega. Praegusel ajal on see isegi mõeldav, et parem kodus kui mujal. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Mis mind ikka 100ga ärritas ongi see, et ala - mine tee enne test ennem me sind jutule ei võta. Nagu muid haigusi meil enam tõesti ei ole??!! </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">See, et haiget last ka enne jutule ei võeta kui vanem teeb testi ei ole ka mõeldav. Nokk kinni saba lahti sel teemal. Mind kui ema see ikka ärritab ja teeb samas kurvaks. Umbes suva... Las laps olla aga peaasi, et test tehtud. Saan aru, et see on hetkel ka vajalik, et hoida meie arste ja nii, aga isegi last ei võeta enne jutule. Või, siis tahetakse lapsele test teha. Issand😬... ma isegi ei kujuta ette kuidas mu süda sellele vaatepildile vastu peaks😔... Igatahes on see üks mega nõme viirus, mis meil siin liikvel. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kindel on see, et hoian end nii palju kui saan ja suudan. Kannan maski ja desotan käsi ning hoian distantsi. Kindlasti on neid, kes selle peale naeravad ja mõtlevad, et loll oled, et kannad. Aga mul sügavalt suva, mis teised arvavad. Iga inimene kuulab oma sisemist häält ja käitub vastavalt sellele. Mina tunnen, et pean kandma ja see on minu sisemine hääl ja see ongi õige tunne. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Annaks Jumal, et see viirus kaoks sama kiirelt nagu see tuli. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Sisimas ma loodan, et asi ikka nii hulluks ei läheks, et saaksime oma perekonnaga koos jõule pidada. See on minu jaoks hetk ja aeg, kus tahan olla oma perega. Süüa üheskoos head ja paremat ning avada mõne kingituse. Jõuluvana osas on meil vist see aasta nii, et ta ei tule aga eks aeg näitab, mis saab. Sisimas sooviks, et ta tuleks, sest ta on iga aasta meil käinud aga praegusel hetkel tuleb hoida end kui ka Jõuluvanasid.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Teile aga mu armsad lugejad soovin tugevat tervist ja positiivsust. "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks". </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Hoidke end ja enda lähedasi.</span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCUertCmjgoJgLxw5rsvm-xHzlBI2dhZHrdcuM0VYjmajtsxQyJhefx2cyLi26UYa_jG3_qKPyrUYsVjVERHSlW2dSugOJFFsA2RwBtetspK0RFn3OOSRZ4Q9meJiBSC72nzFPZ7Xxnmk/s2048/20201129_110644.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCUertCmjgoJgLxw5rsvm-xHzlBI2dhZHrdcuM0VYjmajtsxQyJhefx2cyLi26UYa_jG3_qKPyrUYsVjVERHSlW2dSugOJFFsA2RwBtetspK0RFn3OOSRZ4Q9meJiBSC72nzFPZ7Xxnmk/w300-h400/20201129_110644.jpg" width="300" /></span></a></div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Ilusat esimest adventi Teile.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Meie käisime sel puhul jõulutuld toomas ja Jõuluvanale luuletust lugemas.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYS5QINQjvyQMddZ4rk5y8WkxITC-qj_-UJ9DZfHxXQvY38yQGkH_QDzJuByolTFavuoex-EDpZm5UQ9aPkf8QNr4e_cDpm39JTIo35DyEwwL2owfIfvie3OQ2qy9klv2PEAhEj7NEETI/s2048/20201129_121245.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYS5QINQjvyQMddZ4rk5y8WkxITC-qj_-UJ9DZfHxXQvY38yQGkH_QDzJuByolTFavuoex-EDpZm5UQ9aPkf8QNr4e_cDpm39JTIo35DyEwwL2owfIfvie3OQ2qy9klv2PEAhEj7NEETI/w300-h400/20201129_121245.jpg" width="300" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-48613815093721966302020-11-01T09:06:00.000+02:002020-11-01T09:06:15.522+02:00Tunnusta neid, kes on tunnustamist väärt.<p> <span style="font-size: large;">Ilusat pühapäeva.</span></p><p><span style="font-size: large;"><br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Hommik on alles nii laste kingades aga mina olen juba üleval ja ärkvel. "Kohustuslikud kohad" üle vaadatud ning nüüd on aeg natuke kirjutada.</span></p><p><span style="font-size: large;">Täna algas meil juba uus kuu ja kohe, kohe on aastagi juba läbi. </span></p><p><span style="font-size: large;">Ma pole sel teemal väga kirjutanud aga täna ma tunnen, et see on see aeg ja see õige aeg.</span></p><p><span style="font-size: large;">Ma tahan kirjutada ühest pisikesest perest, kes on minu ja meie laste jaoks üks vahva, tore, armas, toetav, kaasahaarav, motiveeriv ning veel kõike muud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Ühesõnaga mul on mega hea meel, et mu lapsel on olemas see üks südamesõber. Mul on hea meel, et tal on keegi kellega on alati tore ja vahva ning nad ootavad üksteist. Me oleme üheskoos paljugi ette võtnud ning tänagi on meil ees ootamas üks teatri külastus, mis jäi koroona tõttu ära. Peale teatrit seame ehk sammud veel kuhugi, kus natuke kohvitada ja kooki süüa. <br /></span></p><p><span style="font-size: large;">See tunne ja hetk kui ma näen neid koos on midagi sellist erilist ja sooja. Eriti armas on veel see, et ta võtab Carola vennakest ka oma sõbrana. Kui meie Kukkel temast välja ei tee, siis on laps kurvake ning räägib sellest oma emmele. Nähes seda kui Carola sõbranna mind näeb ja lehvitab ning suu läheb naerule on midagi nii siirast, armast ja sooja.</span></p><p><span style="font-size: large;">Näha juba väikesest peale sellist sõbrannade sidet on minu kui ema jaoks midagi nii erilist. Seda enam, et ma ei ole "kohalik" vaid siia tulnud. </span></p><p><span style="font-size: large;">Sama erilisena tunnen ka mina ennast kui Carola sõbranna emme on nõus ja valmis minu mõtetega, hullustega kaasa tulema. Ma tunnen südames suurt soojust kui me kokku saame ning teeme midagi koos. Ma saan öelda, et mul on olemas selle emme näol veel üks õde kellega saan jagada oma muresid, rõõme, ettevõtmisi ja kõike muud. Kui vaja siis joome veini, nutame koos, istume koos ning veel kõike muud. Me saame rääkida südamest südamesse ja mõistame üksteist ning olla meie ise.</span></p><p><span style="font-size: large;">Tunne, et sa saad olla ka osake kelleski on midagi nii erilist. Tunne, et sul on olemas keegi kellele sa saad alati loota ja neid usaldada ning nendesse uskuda on suur asi. </span></p><p><span style="font-size: large;">Minu meelest on mega vahva ja tore kui oma lapsel on olemas keegi kellega ta saab koos kasvada, mängida, õppida, kakelda, kallistada jne. See tunne ja mõte</span><span style="font-size: x-large;">, <span style="font-size: large;">et mu lapse lapsepõlv ei ole üksi kasvamine, on nii tore. </span></span></p><p><span style="font-size: large;">Lasteaiaski käivad nad ühes rühmas ning ootavad üksteist aeda. Eriti tore ja vahva on veel see, et nad pööravad ka lasteaias Carola vennakesele tähelepanu. Jaa see pisike printsess on kohe õnnetu kui meie Kukkel temast mingil põhjusel välja ei tee. </span></p><p><span style="font-size: large;">Selle postituse pikem eesmärk on hoopis see, et maailmas on igasugu jama küllaga, mis meid rusub ja räsib. </span></p><p><span style="font-size: large;">Vahel tuleb võtta hoopis see aeg kus sa tahad hoopis kedagi tunnustada või üllatada. Selleks ei pea tegema midagi suurt vaid piisab ka väikestest asjadest.<br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Läheneva hingedepäeva raames ma tundsin, et see on see õige aeg ja hetk, et lasta natuke oma sõrmekestel kirjutada. Igal inimesel või perel nagu meil peab olema keegi kellega Sa saad jagada kõike nii enda kui ka laste muresid.</span></p><p><span style="font-size: large;">Meie teed ristusid selle perega rohkem kui saime teada, et ootasime oma esimesi lapsi, kes nüüdseks käivad ühes lasteaias ja rühmas. Kui õnneka läheb, siis saavad võib olla ka nende õde ja vend samasse rühma. Eks seda näitab muidugi aeg. </span></p><p><span style="font-size: large;">Ma olen palju sellele mõelnud ja iseendaga ka pahuksis olnud, et miks peab juhtuma selliseid asju, mis panevad meid mõtlema. Minu üks ja ainus seletus nendele asjadele on see, et ilmas juhtuvadki asjad mingil põhjusel. Need asjad tulevad meid õpetama ning meie ülesanne on nendest asjadest õppida. Mõni õppetund on väga karm ja teeb meile tohutult haiget. Siinkohal aitab mõttetera "Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks".<br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Mina olen saanud oma pisikese elukese jooksul palju õppetunde ja sellest tulenevalt püüan neid asju mitte teha (vahel muidugi ei õnnestu ka).</span></p><p><span style="font-size: large;">See p</span><span style="font-size: large;">erekond kellest käib täna jutt on mind palju õpetanud ning jaganud omajagu tarkusi. Tundes, et meiegi oleme saanud jagada omi tarkusi ja mõtteid, on midagi nii head. Nemad on need, kes kuulavad ja ei suru oma tahtmist, mõtteid, tõekspidamisi peale. Neil on oma arvamus aga nad ei suru sinu arvamust/seisukohta maha.</span></p><p><span style="font-size: large;">Minul ja minu perel on olemas keegi, kes on meiega nii heas kui halvas. Me toetame üksteist nii palju kui saame, soovime ja suudame. </span></p><p><span style="font-size: large;">Aitäh, et olete meil olemas💓. <br /></span></p><p><i><span style="font-size: large;">Armas lugeja.</span></i></p><p><i><span style="font-size: large;">Võta Sinagi hetkeks see aeg ja kirjuta kellelegi, keda Sa pole ammu tunnustanud või kellega Sa pole ammu suhelnud. Kirjuta talle paar sõnakest ja Sa tunned ennast kohe paremini, sest Sa oled teinud ka tema tuju heaks.</span></i></p><p><span style="font-size: large;"><i>Hoiame, hoolime ja tunnustame kas või paari sõnaga Sulle kalleid inimesi. Sa teed sellega head nii endale kui ka teisele.</i><br /></span></p><p><span style="font-size: large;">Ilusat pühapäeva jätku ning peagi saabuvat hingedepäeva. Pidage, siis meile kalleid hingesid ka meeles.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhI5hegbHZIOD7a5qMnADj2IBTi8k-OLq2RirYMf2sebtYvIcId13K_iGO6YDZu54vhXavLV6u81xkfKO6G8Enj_EtpAur829_8GuaGFt8v2LV_ljVsss6XVGf6B4z0MPz_SOaz_9i6-4g/s2048/IMG_0457.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1365" data-original-width="2048" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhI5hegbHZIOD7a5qMnADj2IBTi8k-OLq2RirYMf2sebtYvIcId13K_iGO6YDZu54vhXavLV6u81xkfKO6G8Enj_EtpAur829_8GuaGFt8v2LV_ljVsss6XVGf6B4z0MPz_SOaz_9i6-4g/w640-h426/IMG_0457.JPG" width="640" /></a></div><br /><span style="font-size: large;"><br /></span><p></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-122570701830492842020-10-27T19:36:00.001+02:002020-10-27T19:36:57.940+02:00Kõik on uus.<p><span style="font-family: georgia; font-size: large;"> Aeg ikka lendab ja ma ei olegi saanud juba nii pikalt mahti, et kirjutada meie tegemistest.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Täna võtan natuke aega ning kirjutan mõned read meie tegemistest. Loodab olla edaspidi natuke tublim ning leida natuke aega, et kirjutada meie tegemistest või hoopis mõnest vahvast loomingust, mängu tegemisest jne.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Alustuseks läheb meil hästi. Mina oleb tasapisi juba töösse sisse elanud. Kohanemine ja kõik see võtab veel küll pisut aega, sest piisavalt kaua </span><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">aega on ikka mööda läinud ning harjumine uue olukorraga ja kõige sellega võtab aega. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Nagu on öeldud, et septembrikuus kõik on uus, siis nii oli minulgi. Laps esimest aastat lasteaeda pluss omal uus rühm ning uued tillud. Kõik oli lihtsalt nii uus, sest puudus ka selline kogemus, kus oleksin vastu võtnud päris tillud ja hakanud neid oma "käe järgi voolima". Pean tunnistame, et need pisikesed on tulnud mind õpetama. Kindlasti õpivad nemad minult ja mina nendelt. Olla kellelegi eeskujuks on midagi muud kui lihtsalt olemine. Teadmine, et Sinult õpitakse iga päev midagi on suureks õppetunniks, sest pean jälgima kuidas olen, käitun, räägin jne. Katsumus ja kogemus mulle endale igal hetkel ja päeval.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">See kõik vajab minule endale meeldetuletamist ning harjumist. Olen seda kõike küll õppinud ja nii aga nende aastatega on mõnele asjale ikka tolm ka peale tulnud. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Sellest kõigest hoolimata olen ma ülimalt rõõmus, et mulle on sattunud nii vahvad, tublid ja toredad lapsed. Harjumine võtab veel natuke aega aga nüüd on juba tunne, et saame teha nendega koos vahvaid ja toredaid asju, sest nad tunnevad ise huvi ja tahavad teha. Usun, et uueks aastaks oleme juba nii kaugele jõudnud, et kõik nutud on nutetud ning lapsed on harjunud nii meie kui ka päevakavaga.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Oma lapse harjumine on ka läinud üle ootuste hästi. Kui ma suve lõpus olin ikka väga rusutud ja kurva võitu, sest süda valutas nii enda kui tema pärast, siis esimese nädala lõpuks olin vana mina tagasi. Enesekindlus, positiivsus olid tagasi ning sain rõõmsalt alustada oma päevakesi. Meie pojal läks isegi nii hästi, et saime juba septembri alguseks mässu vabaks. Teisel nädalal jäi ta juba ilusti magama, sest issi pidi minema tööle ning mina ei saanud ka nii vara koju. Hetkel on veel hommikuti natuke nuttu aga see möödub kiirelt. Samas lehvitab mulle veel pisar silmas aga on nõus oma õpetaja sülle minema. Jaa, see on minule kui emale raske aga mul ei ole ka muud valikut. Taaskord ma ei kahetse õigemini me ei kahetse, et panime ta nii vara lasteaeda.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Näen, et lasteaed on talle mõjunud väga hästi. Venna püüab rääkida ja tal on tekkinud palju uusi sõnu. Ta kasutab juba 2-3 isegi 4 sõnalisi lauseid. Laulab ka laulukesi, mis ta on õppinud. Ta on saanud juurde ka suure innustava lause "mina ise" või siis lihtdalt "ise". </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Peale selle läheb ta lasteaeda suure rõõmuga. Thuithuithui kiita ei tohi aga hetkel ei ole vennal olnud ka nii suurt tagasilööki. Mäletan kui Carola ärkas öösel ja nuttis ning miski ei aidanud. Need olid sellised nutuhood. Vennakesel seda õnneks pole olnud. Tema tahab küll meie kaissu pugeda ning tunda end turvaliselt aga lõpuks läheb ikka oma voodi tuttu. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Selles osas on suureks plussiks see, et õde magab ka seal ning neil on mõlemal oma pesake.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Carolaga on meil aga lood nii head, et tema käiks iga päev lasteaiad kui saaks. Kui ta sinna ei saa, siis nutab, sest kõik igatsevad teda ja tema igatseb neid. Tahab seal käia ja olla ning tunneb end seal hästi. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Kiirest tempost hoolimata läheb meil hästi ning uue elukorraldusega oleme juba harjunud. Kahju ainult, et need päevad nii kiirelt õhtusse jõuavad. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Nüüd hakkamegi pisikesi tudule sättima, sest see nädal on mul valbekas ja lapsed tulevad minuga varakult lasteaeda. Saavad minu rühmas mängida ja olla kuni õpetaja tulekuni. Pean tunnistama, et kartsin seda olukorda väga, sest äkki ei ole nõus vennake kuhugi minema. Õnneks on need päevad läinud isegi kergemalt. Küll nutuste silmadega aga muidu hästi. Päeval on ta ikka rõõmsameelne, mida näitavad pildid eliisis, mida õpetajad üles panevad.</span></p><p><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6BaVPow5xoIa-qVKh7-w4EVRwZsPDt7GrHdLd8YMFKFHuYp00l4UsRyJbvDw76X16ZIF_y_meVtNJkR9qx1w2J5GjCibH5XGaR4OTAaoR1f5OqWs-I3ovkY8t3ApTo52M8yoh3TuHq48/s2048/20201026_070537.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6BaVPow5xoIa-qVKh7-w4EVRwZsPDt7GrHdLd8YMFKFHuYp00l4UsRyJbvDw76X16ZIF_y_meVtNJkR9qx1w2J5GjCibH5XGaR4OTAaoR1f5OqWs-I3ovkY8t3ApTo52M8yoh3TuHq48/s320/20201026_070537.jpg" /></a></div><br /><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: x-large;">Mõnusat teisipäeva õhtut.</span></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-16062869652818903442020-08-24T22:26:00.005+03:002020-08-24T22:28:37.228+03:00Esimene päev möödas<p><span style="font-family: georgia; font-size: large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRQaXzgQE1ZHBPdRjdvMajKRGYHt45icPYyqA63hgzFJ5D8vVKjKnulu1hm71UwxehF2e2o-TdjnoBtgmHgrpz3hcpqfL7JBszL_aWmEtugT8xAJ7Qiqmf4l3ev8GR5piHlCyCuQIkBSw/s2048/9F4C532C-D925-433C-9916-825FB1878B55.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRQaXzgQE1ZHBPdRjdvMajKRGYHt45icPYyqA63hgzFJ5D8vVKjKnulu1hm71UwxehF2e2o-TdjnoBtgmHgrpz3hcpqfL7JBszL_aWmEtugT8xAJ7Qiqmf4l3ev8GR5piHlCyCuQIkBSw/s640/9F4C532C-D925-433C-9916-825FB1878B55.jpeg" /></a></span></div><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span></span></p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kell on juba nii kaugel, et nupsud on juba ammu teki all ja mina näpistan veel pisikese aja oma unest, et kirjutada tänasest päevast. </span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Hommik algas nii nagu ikka. Äratus, kohvi, pesu, riide ja väike meik. Peale seda ajasin lapsed üles ning punusin Carolale patsid ja vaatasime veel üle riided, mis lasteaeda selga ning arutasime veel mõningasi asju. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lõpuks olime kõik peaaegu valmis, et minna lasteaeda ja avada uus hooaeg. Mina läksin natuke varem ja siis tulid teised mingi aeg järgi.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Enne toast välja astumist soovisin kogu perele ilusat päeva. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Lapsed vaatasid veel üle oma lilled, mis oma õpetajatele viisid. Pean tunnistama, et nähes neid kahte kõrvuti seismas ja käes hoidmas lilli, siis tuli ikka väike pisar silma ning südames läks kuidagi väga soojaks. Meie pisikesed pudinad on juba nii suureks ja asjalikuks kasvanud. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Teel aeda saatis mind vikerkaar, koos päikesega. See päev oligi selline värviline ja päikeseline. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Alustan lastest ja lõpetan endaga. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Meie Carola päev kulges nagu vanal kalal. Ta oli igati tubli ja asjalik. Issi sõnul ta ikka kuulis kuidas poisid teda kordi ja kordi hüüdsid ning kutsusid mängima. Issi kuulis seda, sest olid vennaga seal lähedal mänguväljakul. Carola käis ka oma vennakese juures ja siis naases jälle omade juurde. Tore, et õpetaja lubab suurematel pisemate õdede-vendade juurde minna. Usun, et see aitab meie pojal ka natuke paremini kohaneda. Ühesõnaga Carola oli nagu kala vees ja tundis end hästi. Oleks juba isegi magama läinud aga tuli issiga koju ja magas siin ühe mõnusa pika une. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Vennakesega oli natuke keerukam. Issi sõnul poja algul natuke pelgas, siis läks ikka mängima. Issi püüdis olla tagaplaanil ja lasta Anderil lihtsalt mängida. Samas otsis Ander teda kogu aeg pilguga. Kohe kui oli kadunud, siis otsis ta üles. Sama oli ka õues. Issi kohe oli väga tähtis ja ilma temata kuidagi ei saanud. Korra isegi kuulsin vennakese nuttu ja nägin kui kiige juures mängis. Püüan olla küll väga palju tagaplaanil, et ta mind ei näeks ja nii. Carolaga on juba õnneks lihtsam. Söömisega läks meil ka hästi, sest sõi nii hommikust kui ka lõunat. Magama tulid koju, et teda mitte liialt hirmutada. Teel koju ta juba magas. Issi sõnul möödus esimene päev hästi aga samas ka Anderi jaoks väsitavalt. Ta oleks juba õues magama jäänud, sest väsimus oli juba suur. Koju tulles magas temagi nagu nott ja üldse ei tahtnud ärgata kui ajasin. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Carola juba ootab homset aga Anderiga võtame päev korraga. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Minu esimene päev? Oeh...alustuseks suur aitäh kõigile nendele toredatele, kes soovisid edu ning nendele veel toredamatele ja armsamatele, kes võtsid vaevaks kirjutada ja küsida, kuidas läks? See oli teist nii armas. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Päev ise algas nii, et majja läksin hoopis kuskilt teisest uksest, sest peauks oli veel lukus ja mul polnud võtit. Rühma jõudes olin ikka pisut ärevil. Esimese lapse saabudes tundsin ikka natuke ärevust ka. Nagu ei oska olla ja käituda. Nii ma siis püüdsin seal toime tulla ja luua lastega kontakti. Mõnega õnnestus see kohe, mõnega mitte. Eks harjumine võtab aega ja küll see kõik tuleb. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Päev ise möödus kiirelt ja lõpuks rahunesin ka sisimas ise. Eks aeg ja kõik teeb oma töö. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Nii vahvad olid ka pisikesed nupsud, kes tulid esimesele kokkusaamisele lilledega ja täna ka. Eriti tore ja vahva tagasiside andis üks issi, kes ütles, et tal ei ole sõnu, et tema tütar käitub nii. Tema, kes ta ei ole selline laps. Sõnad, et oled oma ala spetsialist tegi südame kohe soojaks. See tunne oli lihtsalt nii hea ja andis nii palju head energiat. Kirss kohe tordil. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Koju tulles ootas mind ees aga rahu ja vaikus, sest mu omad nupsud magasid. Issi tõi mulle ka ühe ilusa punase roosikese ja soovis ilusat aastat.</span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Kodus tööd tehes tundsin kuidas mul pea ikka natuke tuikas. Eks seda kõike ka pingest ja ärevusest. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Pühkida ühe päevaga nelja aasta tolm on ikka katsumus. Tänane päev oli igas mõttes vahva ja tore. Need pisikesed nupsud on ikka vahvad ja toredad. Edaspidi võtan päev korraga ja vaatame, mis saab edasi. Minu esimene päev tööl möödus hästi kui mitte öelda väga hästi. Loodame, et ka edaspidine läheb libedamalt. </span></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Vot selline päev oli meil täna lasteaias. Samas oli päikest ja vihma aga lõpuks läks päev korda ja kõik saime hakkama.</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOS2z-17NLmzuWoIJo1_BVZU44EJfOLMgLD-PvbmMQtaDIa70tdmmGOodb7rTvf1UKbfdrYua5pJdgdp4sTU5kqv0HB6WtO-alDnmU1U4Wf3cgicm5KJv5FUmFU_pJPWVLo3mRH1FsYnM/s1024/4DA41FB6-9480-40EB-A9C2-F3F9A1FB4B14.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOS2z-17NLmzuWoIJo1_BVZU44EJfOLMgLD-PvbmMQtaDIa70tdmmGOodb7rTvf1UKbfdrYua5pJdgdp4sTU5kqv0HB6WtO-alDnmU1U4Wf3cgicm5KJv5FUmFU_pJPWVLo3mRH1FsYnM/s640/4DA41FB6-9480-40EB-A9C2-F3F9A1FB4B14.jpeg" /></a></div><span style="font-family: georgia; font-size: large;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: georgia; font-size: large;">Uute kohtumisteni. </span></p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-44730649272316991962020-08-23T22:18:00.000+03:002020-08-23T22:18:45.509+03:00Juba homme<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDsM0lHYdwNpH8wIfoo9MQNbikDuNPjveefN0FmYIJjjJx_a_ZE3kEAd21e7bf5_BcDV2W5_sTtF36Zjk0yseeEH_R3rGMsMnajp1vj71fU3NWGgBEoURvPFstiahYITq5BL2L3Yt4B6U/s2048/D1A50D30-4FBA-4360-81D7-51F541E5179C.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDsM0lHYdwNpH8wIfoo9MQNbikDuNPjveefN0FmYIJjjJx_a_ZE3kEAd21e7bf5_BcDV2W5_sTtF36Zjk0yseeEH_R3rGMsMnajp1vj71fU3NWGgBEoURvPFstiahYITq5BL2L3Yt4B6U/s640/D1A50D30-4FBA-4360-81D7-51F541E5179C.jpeg" width="640" /></a></div><p><br /></p><p>Kell on juba parasjagu palju, et juba teki alla sättida, et homsele päevale vastu minna. </p><p>Homne päev on igas mõttes suur muutus. Seda ei juhtu just kõigis peredes, et lasteaeda läheb kogu pere. Nii meie perel just homme on. Mina lähen üle pika aja tööle, sest märkamatult on aeg juba seal maal, et peab minema. Olen selles osas ikka natuke ärevil ja põnevil, sest nii suur muutus igas mõttes. Võtta vastu oma päris esimesed pisikesed ja hakata neid “oma käe järgi voolima”, see on ikka igas mõttes katsumus. Just suure pausi tõttu. </p><p>Õnneks ümbritsevad mind nii vahvad ja toetavad ning innustavad inimesed, kes süstivad minusse palju positiivsust ja usku, et saan hakkama. Kindlasti ka saan aga pisike hirm on ikka hinges. </p><p>Päris esimesed ja tillud pudinad ning kõik muu uudne veel sinna juurde...see on miskit, mis tekitab natuke põnevust ja ärevust. Aga ma saan hakkama, sest kõik mis ei tapa teeb tugevaks.</p><p>Peale kõige selle, et minul toimuvad suured muutused, toimuvad ka meie peres. Meie vennake läheb lasteaeda. Juba? Jah, juba. Aeg on ikka lennanud. Alles ta ju sündis ja juba on aeg nii kaugel. </p><p>Kott on meil juba pakitud ning riided valitud, et hommikul ei kulutaks sellele aega.</p><p>Homsest hakkame siis kogu perega seda teed käima. Homme ja teisipäeval oleme isegi kõik koos majas, sest Carola läheb oma rühma, mina oma ja issi koos vennaga, venna rühma. Saab olema põnev, sest see on meie poja päris esimene oma õpetajatega. Kokkusaamise päeva ma sellesse arvestusse ei loe, sest homme läheb ta juba oma asjadega.</p><p>Samas ma ka pabistan juba palju ette, et kuidas kõik saama hakkab ja nii. Olen endale öelnud ja püüan ka nii mõelda, et ette pole vaja muretseda ja kõik loksub paika. Usun, et nii ka on. Samas on muretsemine ka loomulik, sest need on suured muutused meie perele. </p><p>Aga me oleme emad ja muretsemegi, mis on igati normaalne, sest me oleme EMAD. </p><p>Nüüd aga ärevus hinges tudule, et homsele päevale reipalt vastu minna. </p><p>Kui mahti ja aega saan, siis kirjutan ka kuidas meil see esimene päev päriselt möödus. Samas ma kardan seda meie kõigi pärast, sest osati on see ju päris uus etapp ja kogemus meie peres.</p><p>Usk, lootus ja positiivsus on olemas, et asi läheb valutu ja ma muretsen natuke liiga palju. </p><p>Mõnusat und. </p>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-71707483622141395532020-08-02T18:16:00.001+03:002020-08-02T18:19:35.036+03:00Viimane päev puhkusel<font face="georgia" size="5">Lubasin küll postitust järgmiseks päevaks aga näe ei saanudki valmis. Käisime eile koos perega metsas jalutamas ning mustikaid söömas. Plaan oli seenepoisse leida aga seal neid veel polnud. Nii, siis nautisime lihtsalt metsas olemist ja jalutamist. Seda enam, et seal oli nii soe ja mõnus.</font><div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div><font face="georgia" size="5">Lõpuks värvisin ära ka laste jalgratta, et issi saaks selle lõpuks kokku panna. Täna õnnestuski see kokku saada ja lapsed said teha juba esimesed kiiremad. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Carola oli vaja saada ka pisikesele tukule, sest tal läheb väsimusest tuju kohe eriti kehvaks. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Peale uinakut käisime ka külas ja lõpuks oligi kell juba nii kaugel, et lapsed pessu, tuttu ning ise ka. Nii see päev läbi sai ja õhtul hilja enam ei jaksanud sellega tegeleda. </font><div><font face="georgia" size="5">Ühesõnaga see eilne päev oli nii tore ja vahva, et polnudki mahti arvutit lahti teha, et veel mõned pildid juurde lisada. <br /></font><div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzAXbfbQ9o-2NwRSpKBffIu5vkC0rmO2c1DwDov2hboI6QKln7mBd_e7OBNHEYvVvZ_X1JnxG5qMBw04heDSM9aT4_yzaK3Ih-DME_5ASuxksa9Oosl4tIPNsHfQFDNHU0OipgSYtJtd0/s2048/DB3393FC-2FAF-4723-B87B-57429D5304A3.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzAXbfbQ9o-2NwRSpKBffIu5vkC0rmO2c1DwDov2hboI6QKln7mBd_e7OBNHEYvVvZ_X1JnxG5qMBw04heDSM9aT4_yzaK3Ih-DME_5ASuxksa9Oosl4tIPNsHfQFDNHU0OipgSYtJtd0/s640/DB3393FC-2FAF-4723-B87B-57429D5304A3.jpeg" /></font></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjn_Vlr_MbvtiMGKQCqsMsTie4kxNRUg4jxG3PG_Dt9Xsj8K9jUiSlZkRZaGGnnQSFWF8jBgxX9rORI6o0X06w6oDyuUTyNPQ1GVauLD1T1e-qT4mH2VQjKIIfCtZQOAcOq9-pfPb92C5w/s2048/CE747D1C-4DA2-4C50-A6E9-5577C7BD2CB2.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjn_Vlr_MbvtiMGKQCqsMsTie4kxNRUg4jxG3PG_Dt9Xsj8K9jUiSlZkRZaGGnnQSFWF8jBgxX9rORI6o0X06w6oDyuUTyNPQ1GVauLD1T1e-qT4mH2VQjKIIfCtZQOAcOq9-pfPb92C5w/s640/CE747D1C-4DA2-4C50-A6E9-5577C7BD2CB2.jpeg" /></font></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><font face="georgia" size="5">Olen need postitused kohe täitsa, täitsa hilja kirjutanud ning järgmisel päeval üle vaadanud, lõpetanud ja avalikustanud. Enamik töö teen ära telos ning arvutist lisan veel mõned toredad ja õnnestunud pildid. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div><font face="georgia" size="5">Tänase ehk siis eile alustatud postituse algus sündis, siis kui Carola magas oma pisikest unekest. Lõpuni ei jõudnudki selle kirjutamisega, sest omal vajus ka silm kinni. Ikka juhtub, onju. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Nüüd, siis lõpuks selle viimase puhkuse päeva juurde. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Nagu ma eelmise postituse lõpus kirjutasin, siis meie hommik hotellis algas vara. Äratus oli juba 08.00 ajal, et meil kõigil oleks aega rahus ärgata, sest 09.00 oli meil broneeritud hommikusöök. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Hommikusöök ise oli väga rikkalik. Lastele oleks magustoiduks võinud olla mõni puuvili aga poonid hulle, et seda polnud. Sõime kõhud ilusti täis, et viimasele päevale vastu minna. Taaskord ilma plaanideta. Nii tore on saada tagasisidet, et oleme teinud õigesti, et pole midagi plaaninud, sest need ongi kõige toredamad. Pean selle väitega nõustuma, sest nii ongi kõige vahvam ja toredam. Olen oma aja ja kõige muu peremees. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Söödud oli aeg toas asjad pakkida ja lahkuda. Ahjaa maksime selle toa eest 79€, mis oli igati seda hinda väärt. Võib olla mõne arvates natuke kallis ja poleks seda hinda maksnud aga... Seda enam, et hommikusöök neljale oli ka selle hinna sees. Ilma selleta oleksime saanud küll natuke odavamalt aga oleks pidanud kuhugi ikka sööma minema. Selle raha eest saime aga korraliku hommikusöögi ja kohvi. Usun, et nii odavalt me poleks küll kogu peret ära söötnud. Olime ju ikkagi puhkusel ja puhkus selleks ongi, et lasta end vahel ka natuke poputada. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Meie hotelli all oli ka üks suur pere pood. Seal oleks saanud tõesti kõik riide. Seal oli naistele, lastele, meestele- riideid, pesu, jalatseid, susse, mütse, sokke jne. Ühesõnaga kõike. Sain sealt Carolale ühe ilusa kleidikese, mida saab kanda oma neljandal sünnipäeval. Sain lastele ka 5 paar sokke ning ilusa kullast käeketi. See oli käel nii ilus ja samas natuke tugevam ka, et ei peaks kohe parandusse viima. Ühesõnaga üks selline pood, kus saad vajadusel kõike ja mina sain veel ilusa keti.</font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Poes ringi jalutades avastasime ühel hetkel, et väljas sadas 100ga vihma. Lausa tuiskas. Ohh...pagan, mis me nüüd teeme? </font></div><div><font face="georgia" size="5">Mul oli plaan, et täna läheks lastega sinna mänguväljakule mängima, mis oli seal lähedal mere ääres. Kuna eile olime ikka parajalt väsinud ja juba pestud ning tubased riided seljas, siis ei hakanud enam kuhugi õue minema. Oleks vist ikka pidanud, sest seda vihma lihtsalt kallas ning kõik asjad olid märjad. Carola oli muidugi väga õnnetu (eks ma ise ka), et ei saanud sinna mängima. Nuttis ja ikka palus, et läheksime. Kuna sadu oli ikka tugev, siis ei hakanudki minema. Kurb oli teda vaadata aga teha polnud midagi. Sinna vihma kätte ma neid ja ennast viima ei hakanud. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Plaan kas lähme nüüd kohe koju, sest sinna onju ka pikk maa sõita või minna enne seda veel kuhugi? Läbirääkimised issiga viisid meid teise plaani juurde ja nii sõitsimegi Elistvere loomaaeda. Me küll eelmine aasta käisime seal aga kui juba seal kandis oleme, siis miks mitte minna. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Plaan paigas, et lähme sinna oli ka aeg seda Carolale öelda, et teha ta tuju natuke rõõmsamaks. Õnneks see ka toimis ja ta läks natuke rõõmsamaks. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Kohe meenub üks seik enne sinna jõudmist. Usun, et nii mõnigi on saanud teel olles või millestki mööda minnes või sõites tünga. Ühesõnaga...teel Elistvere poole jäi mulle silma üks puu, mille all oli karu ja karust natuke edasi puu otsas inimene. See kõik oli lihtsalt nii ehedalt tehtud, et palusin issil auto ringi keerata, et seda kaema minna. Nii ta tegi. Meil samal ajal mõlemal selline väike ärevus ka, et mida???!!! Ots ringi keeratud ja sinna tagasi mindud saime aru, et see ongi nii tehtud. Mõnest küljest pagan, et selline asi siin aga teisest küljest jumal tänatud, et pole päris. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Üks selline omamoodi seik ka teel olles. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Saime ikka korralikult tünga. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5857JBCzSK-3ttgy4PCvjo1Em8ZqBsKRgEQF1CsfVidpplFhjazZDwIzaV8sZL7gxU3UR9XZoi8k9Y5dbuAC1DENPG5LnHUyRAqMQEyVubjcjyeF4mzZBjpgI4HgrBvKDHBw6-lKRP4Y/s2048/P7230912.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5857JBCzSK-3ttgy4PCvjo1Em8ZqBsKRgEQF1CsfVidpplFhjazZDwIzaV8sZL7gxU3UR9XZoi8k9Y5dbuAC1DENPG5LnHUyRAqMQEyVubjcjyeF4mzZBjpgI4HgrBvKDHBw6-lKRP4Y/s640/P7230912.JPG" /></a></div></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5KIhJbWuDrBhdFWZ3BF9NgCtGdghGtVs3372Tu3pIYX1XRCKRM8ldWKiAwWOJR9JaKWYnaKsmUq3QvT2UjN6uBMz2CqCGGhdYUVjouy3Zf6kOyYzFQZdNyVazoTUeJztRxYMYl1kL9V8/s2048/P7230919.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="469" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5KIhJbWuDrBhdFWZ3BF9NgCtGdghGtVs3372Tu3pIYX1XRCKRM8ldWKiAwWOJR9JaKWYnaKsmUq3QvT2UjN6uBMz2CqCGGhdYUVjouy3Zf6kOyYzFQZdNyVazoTUeJztRxYMYl1kL9V8/w625-h469/P7230919.JPG" width="625" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Teel Elistvere poole jäi silma selline tore vaatepilt.<br />Loodus on ikka imeline.</td></tr></tbody></table><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Elistverre jõudes sadas ikka veel vihma. Ootasime natuke autos, et sadu väheneks ning saaks lastele vihmakad selga. Õnneks hakkas sadu natuke vähenema ja saimegi lastele kombed selga ja kummikud jalga. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Perepilet sinna maksis 6,40€. Minu meelest täitsa okei hind. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHl_gYdvW3mCry5fiiNdYEetD5DCQLA5J9wDSPl5c9-Sl0p6ToZK6YCNwUV3HZx30f7FHUVIA3kDUxSjXl6_mmDpIclnD4n4OL5YZY7B7uK8R9yIkKZfyjFynf15nQ_Z-G51VXjtDPcuE/s2048/P7230924.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHl_gYdvW3mCry5fiiNdYEetD5DCQLA5J9wDSPl5c9-Sl0p6ToZK6YCNwUV3HZx30f7FHUVIA3kDUxSjXl6_mmDpIclnD4n4OL5YZY7B7uK8R9yIkKZfyjFynf15nQ_Z-G51VXjtDPcuE/s640/P7230924.JPG" /></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Nägime seal oravaid, karu, põtru, kitsi jne. Kõige toredam ka ägedam oli ka see, et nägime ilvest. Jaa, meil õnnestus näha ilvest. Nägime teda küll algul tukkumas aga ühel hetkel ajas ta end püsti ja vaatas isegi natuke minu poole ning heitis uuesti magama. See tunne teda näha oli lihtsalt nii äge. Näha midagi oma silmaga, mida enne näinud pole, on ikka äge. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Peale selle, et sinna loomaaeda jõudes läks ilm ilusaks ja päike tuli ka välja, siis see ilves oli kohe kirss tordil. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcNBPj4iUDMfrsi9enWbLTQuVuK8LbcXMjDnjS4H0jxPXx4hAlrtffFAdyqH-aLld5vdETcRHTeRAIBMSxceJYiO3WZf3qlpVeEynJA6zNm7ImVuZRGdJgI8opOD5rwgvm-OYSKwgHz1Q/s1024/AA3A3B37-88A6-4AB4-A958-A620ABD1674A.png" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcNBPj4iUDMfrsi9enWbLTQuVuK8LbcXMjDnjS4H0jxPXx4hAlrtffFAdyqH-aLld5vdETcRHTeRAIBMSxceJYiO3WZf3qlpVeEynJA6zNm7ImVuZRGdJgI8opOD5rwgvm-OYSKwgHz1Q/s640/AA3A3B37-88A6-4AB4-A958-A620ABD1674A.png" /></font></a></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgO-pLnpr8Fu04Lc61QCMxdbnX-2VdUBHDmywOrcyyEeetCTvAIGv_fuYlEHwQMoikTlykEUE6htByaH6jFTiR-D-UWiG-hGjuKPczahhYYtcmnFEC-dLTOPtMRwBzJUdsFry7rJuCr-sk/s2048/P7230957.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgO-pLnpr8Fu04Lc61QCMxdbnX-2VdUBHDmywOrcyyEeetCTvAIGv_fuYlEHwQMoikTlykEUE6htByaH6jFTiR-D-UWiG-hGjuKPczahhYYtcmnFEC-dLTOPtMRwBzJUdsFry7rJuCr-sk/s640/P7230957.JPG" /></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK4JQ76v_Qfzt_JeGAFhkPbdylhb14uycz_vQhVXnDo7AVL10Fia3zqqG06VJmwZ_OO2zW6PAg4HqtT1NZSW_1UGa6q5svnYKyc6MzHfINn_9lirR2aDERwh8EoJMMUivNpq9iViCLdMs/s2048/P7230965.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK4JQ76v_Qfzt_JeGAFhkPbdylhb14uycz_vQhVXnDo7AVL10Fia3zqqG06VJmwZ_OO2zW6PAg4HqtT1NZSW_1UGa6q5svnYKyc6MzHfINn_9lirR2aDERwh8EoJMMUivNpq9iViCLdMs/s640/P7230965.JPG" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOlNz5TPYls9-44TgJWuUkJtPfzl1ofFnu_vTTOXaj0m3OC1w_YGA2qNRcumdOlUKNZu2OKh0KQYBpM8V2QOs-jKBQGRY_C8jYCb6uKUkxf-5ytcpJDwpeBxMnO2BICJh8HxkWpWAY1mI/s2048/P7230988.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOlNz5TPYls9-44TgJWuUkJtPfzl1ofFnu_vTTOXaj0m3OC1w_YGA2qNRcumdOlUKNZu2OKh0KQYBpM8V2QOs-jKBQGRY_C8jYCb6uKUkxf-5ytcpJDwpeBxMnO2BICJh8HxkWpWAY1mI/s640/P7230988.JPG" width="640" /></a></div><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKflQX1zDrj1CcH8ayHbXRRyFfIooTYbSDX7SHeMmPUkyHVrdKg66MfnCZIfvxhg3gPx6RE7i9FqTDMbt9dr-QjVlNgQbL9NZgYh4Amt6HyZUpTpaS_dzTUxi5TrB8mEKvDOMIV7qn3FI/s2048/P7230990.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKflQX1zDrj1CcH8ayHbXRRyFfIooTYbSDX7SHeMmPUkyHVrdKg66MfnCZIfvxhg3gPx6RE7i9FqTDMbt9dr-QjVlNgQbL9NZgYh4Amt6HyZUpTpaS_dzTUxi5TrB8mEKvDOMIV7qn3FI/s640/P7230990.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kvaliteet jätab soovida aga see hetk on pildil<br /></td></tr></tbody></table><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Karuke pakkus palju huvi meie lastele. Venna ikka hüüdis “Mõmmi, mõmmi”! Käisime teda ikka kordi ja kordi vaatamas. Tore, et see lastele meeldis. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Loomad vaadatud oli aeg süüa ka jäätist. Ei saanud kohe ilma selleta. </font></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhztx-EY5XsGXpDpbGjmZaMQKPLaZb9JWkg3RSYu-hQ3OtJdHXLQKqKGOKT-qAuxp4JyAHHjbZ7dzcIouhsgbXf5c5-t6eNbpCyf1ll17xUR0dw1Jhpqm6G5xSJ1LrVd8sgbyg-IaSLp6U/s1024/4720F497-D6A1-4049-94DC-BC6C4026655F.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhztx-EY5XsGXpDpbGjmZaMQKPLaZb9JWkg3RSYu-hQ3OtJdHXLQKqKGOKT-qAuxp4JyAHHjbZ7dzcIouhsgbXf5c5-t6eNbpCyf1ll17xUR0dw1Jhpqm6G5xSJ1LrVd8sgbyg-IaSLp6U/s640/4720F497-D6A1-4049-94DC-BC6C4026655F.jpeg" /></font></a></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Jäätised söödus käisime veel korra mõmmiku juures, kes mässas seal mingi pakukese lõhkumisega. Lastel vaatamist kui palju. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Lõpuks oli aeg hakata kodu poole sättima. Mõtlesime, et äkki jääme Paide, Rapla või Kohil kuhugi aga ei leidnud miskit head ja nii tulimegi koju. Seda küll peatustega aga suund siiski koju. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Esimene peatus oli enne kodu oli Paides. Käisime seal paaris poes aga miskit sellist ahaa efekti tekitavat me ei leidnud. Vaatasime küll miskit lastele aga sama saan ma siit meie poodidest ka.</font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Poodides käidud läksime vaatama Ordulinnust. Jalutasime seal natuke ja vaatasime neid varemeid aga ka miskit suurt seal teha polnud. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Torni me ka 20€ eest ei läinud, sest lapsed ei oleks sellest kõigest nagu nii aru saanud. Las natuke kasvavad küll siis saame sinna ka minna. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus lapsed said natuke mängida ja kiikuda. </font></div><div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizHoIN9xhxo5dbO36Hnb_6p73_je3HRrNEnheKkFhipUrebBU9qENX3rYKHM5BslVNt38s3XnXs3NHIYp6smXEmWXzcWwcrvj3Ci9MLLcEqO6F35tdjLkO9W7L-aECbZtVghCCMWWtKTI/s2048/P7231030.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizHoIN9xhxo5dbO36Hnb_6p73_je3HRrNEnheKkFhipUrebBU9qENX3rYKHM5BslVNt38s3XnXs3NHIYp6smXEmWXzcWwcrvj3Ci9MLLcEqO6F35tdjLkO9W7L-aECbZtVghCCMWWtKTI/s640/P7231030.JPG" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfnrkVuQCr-AJ2DNA9_zuMFKJSGUpnZ28sNs_tH-bb2B4c9mfHj4LR8sIOCgiPzW7ZxfUJVVzbDIhLBj1jH8qb4gnRA3okHj5rZ0frPIwPaQR1sAAawgVO9nBcfi7EW5AQwSe4CtXJE7w/s2048/P7231032.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfnrkVuQCr-AJ2DNA9_zuMFKJSGUpnZ28sNs_tH-bb2B4c9mfHj4LR8sIOCgiPzW7ZxfUJVVzbDIhLBj1jH8qb4gnRA3okHj5rZ0frPIwPaQR1sAAawgVO9nBcfi7EW5AQwSe4CtXJE7w/s640/P7231032.JPG" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiku_N9zfeOcOcoGqLAEMJXHsp6tFFV7_JmH1GORixEV2HRNs_Yq0sAO7GRZRTQhwdvpUMuQhJ6hn_IL16kaqsrmtF54D6DqCDnYWqK0CaVpVn9NqjpPyTy4lnfNBhfuBkMpKAk42vRLQ/s2048/P7231034.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiku_N9zfeOcOcoGqLAEMJXHsp6tFFV7_JmH1GORixEV2HRNs_Yq0sAO7GRZRTQhwdvpUMuQhJ6hn_IL16kaqsrmtF54D6DqCDnYWqK0CaVpVn9NqjpPyTy4lnfNBhfuBkMpKAk42vRLQ/s640/P7231034.JPG" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFpToGpVSbOV8S0ZSdBV2YjVI4k-OmKhlNa2iRpWLStFc0dICOHCQJpwIpi-1Ncbcg5uFtxz2dMiSRXgpCVgu8WdS1bolq2hNiPL9UG9EdpMFQkBsRUFjgToq3pIKhQhtnPGyeHHPxjaM/s2048/P7231037.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFpToGpVSbOV8S0ZSdBV2YjVI4k-OmKhlNa2iRpWLStFc0dICOHCQJpwIpi-1Ncbcg5uFtxz2dMiSRXgpCVgu8WdS1bolq2hNiPL9UG9EdpMFQkBsRUFjgToq3pIKhQhtnPGyeHHPxjaM/s640/P7231037.JPG" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPt2uSXn3bEzeeTnJjTACYc3V8MWbX3utke9ep5erwmOoT6BaVltAOYRF2NHyuQZqHq99MFv410Ntaouwf-wopZ2DYndM55bw4Oi1yNUlfChUqhyphenhyphenG2qwzFk0G_hjE-a1BdpmciXf-nRdI/s2048/P7231039.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPt2uSXn3bEzeeTnJjTACYc3V8MWbX3utke9ep5erwmOoT6BaVltAOYRF2NHyuQZqHq99MFv410Ntaouwf-wopZ2DYndM55bw4Oi1yNUlfChUqhyphenhyphenG2qwzFk0G_hjE-a1BdpmciXf-nRdI/s640/P7231039.JPG" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiwBrn4gtHQ5cHnenMCM3MzHoHXR2yOwjld1YXTl-RsFB9KuE5N48CHxXlx50Op29olDChwNBRgsOGhP3IFXdzNm5nkq3h1zsxM8C82q3H6EHfgEqTx8KdgDgMjE4hgnVgbJ0oMVpZJTC0/s2048/P7231053.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiwBrn4gtHQ5cHnenMCM3MzHoHXR2yOwjld1YXTl-RsFB9KuE5N48CHxXlx50Op29olDChwNBRgsOGhP3IFXdzNm5nkq3h1zsxM8C82q3H6EHfgEqTx8KdgDgMjE4hgnVgbJ0oMVpZJTC0/s640/P7231053.JPG" width="640" /></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsDVwGJ9zx-kh9QdfdGX00LFn9iJdSyA2Ld-DSBEDcvk98A-nF61Esf1zAZ7C2QBbTx3ZGOlJKWFe74tzuQUmgRIMLtzNuWOQBgl-qFL8qjmdaQi2ioyEyY3Vpu4Wx8ySNZKbhyummbxA/s2048/P7231056.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsDVwGJ9zx-kh9QdfdGX00LFn9iJdSyA2Ld-DSBEDcvk98A-nF61Esf1zAZ7C2QBbTx3ZGOlJKWFe74tzuQUmgRIMLtzNuWOQBgl-qFL8qjmdaQi2ioyEyY3Vpu4Wx8ySNZKbhyummbxA/s640/P7231056.JPG" /></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Teel tagasi auto juurde tekkis meil Musununnuga üks ja sama mõte. Nüüd kimame Rapla poole ja lähme sinna Meie pubisse sööma. Nii tegimegi. ~25€ sai kogu pere korralikult söönuks. Igaüks sai valida omale sellise prae nagu soovis. Vahel harva võib neid häid friikaid ka lubada, mida kodus ei saa. Vennakese eest otsustasime ainult ise. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPAbLLaH1W4SXNJ3H18t6AV0srP9ABczE7WUqed1FbpLfAcsKEB7k5PU3w1O2h2fQBkLhCs4D4BaVaJKcrnpOZIqRNGBgTR-Vs05KVdqA759QuXca9Q-pIqeJrf0QMBYB3g00VUS34uc0/s1024/294D2797-200C-4E19-94D4-B8243F462059.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPAbLLaH1W4SXNJ3H18t6AV0srP9ABczE7WUqed1FbpLfAcsKEB7k5PU3w1O2h2fQBkLhCs4D4BaVaJKcrnpOZIqRNGBgTR-Vs05KVdqA759QuXca9Q-pIqeJrf0QMBYB3g00VUS34uc0/s640/294D2797-200C-4E19-94D4-B8243F462059.jpeg" /></font></a></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Kõhud täis oligi lõpuks aeg koju liikuda. Lapsed põõnasid terve tee autos ning meie issiga nautisime vaikust ja rahu. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">18.44 olime maja ees ning kilomeetreid sai maha sõidetud 926,6. Ikka paras ports.</font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Need pikad kilomeetrid sõitis maha meie tubli issi. Carola küll vahepeal küsis, et kes täna sõidab ja isegi tahtis vahepeal, et emme sõidaks. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Oleme mega supper õnnelikud, et meie pisikesed tublid matkalised pidasid selle seikluse ilusti vastu. Meie tubli tütar käis suurema osa ise oma pisikeste jalakestega. Jaa, ka tema oli vahepeal väsinud ja ei jaksanud aga utsitades ja motiveerides kõndis ikka lõpuni. Lihtsalt üks mega tubli tüdruk. Vennake on veel tillu ja ta väsibki ära aga ta oli sama tubli. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Ma olen ääretult õnnelik, et mul on selline vahva pere. Mul on tohutult vedanud oma Musununnuga, kes on valmis igale poole minema. Varsti, varsti kui lapsed kasvavad, siis hakkame ka küsima kuhu nemad tahaksid minna. See aeg ei ole ka enam kaugel. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Lõpetuseks tahan öelda, et olge julged ja minge oma pisikestega reisile. Nad võivad teid igas mõttes üllatada. Aeg, mis on perega veedetud on lihtsalt parim. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Oleme oma tütre suust kuulnud juba kordi ja kordi lauset <i>“ Teeme seda kõike koos perega”</i>. Teate see tunne...see tunne seda tema suust kuulda on lihtsalt nii äge. Ma ei oska seda emotsiooni edasi anda... kuuldes miskit, mida ise väärtustad oma pisikese järglase suust... see kõik on lihtsalt miskit nii võimast. See on sama väärtusega kui hommikul ärgates tuleb laps su kaissu ja ütleb: <i>"Emme, kodus on väga hea olla". </i>See on miski, mis teeb südamele pai. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Lõpp kisub veits käest ära aga see pisike asi on jagamist väärt. Õnne pidavat ju peituma väikestes asjades.</font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Vot selline vahva ja mitte planeerimata reis oli meil perega. </font></div><div><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><div><font face="georgia" size="5">Päikest ja ilusat pühapäeva. </font></div><div><font face="georgia" size="5">Varsti, varsti ka uus postitus meie muudest tegemistest</font></div><div><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqLpL7pLhHfCpX9G1fvzleIqBd9TqSvViTvlewFBhetX0YovufAIaGrBhPciCWuBv81Zk5ml044r-PwdQs31T4E2IA9MySpn_I4o5_VHRbIXFzHXXiGjIBoYqneKhqTyDhNy-6G9F3X8o/s640/18B39DF2-D533-472A-8CA2-3A386367EDC1.png" style="margin-left: auto; margin-right: auto;" /></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Täna käisime meie Kullakalli Marcuse sünnipäeval. </td></tr></tbody></table><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqLpL7pLhHfCpX9G1fvzleIqBd9TqSvViTvlewFBhetX0YovufAIaGrBhPciCWuBv81Zk5ml044r-PwdQs31T4E2IA9MySpn_I4o5_VHRbIXFzHXXiGjIBoYqneKhqTyDhNy-6G9F3X8o/s1024/18B39DF2-D533-472A-8CA2-3A386367EDC1.png" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"></font></a></div><font face="georgia" size="5">. </font></div><div><br /></div></div></div></div></div></div></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-73805795514147971962020-07-31T22:01:00.001+03:002020-07-31T22:01:21.410+03:00Kolmanda päeva puhkus.<span><font face="georgia" size="5">Loodan, et Teil on olnud vahva lugemine ja piltide vaatamine. </font></span><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Meie kolmanda päeva hommik algas suhteliselt hilja. Leppisime Musununnuga kokku, et magame nii kaua kui magame, sest oleme siiski puhkusel. Seda enam, et magama jäime ka võrreldes teiste öödega suhteliselt hilja. Lapsed magasid ka õnneks kaua ja nii ärkasimegi ca 10.15 ajal. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Musununnu ajas end juba natuke enne seda telgist välja. Lapsedki tahtsid minna vaatama, mis issi õues teeb aga kahsjsnsjsjsnns (tahaks kohe ropendada) seal oli mingi mega suur koer (nagu hundikas). Issi ütles küll, et ta on sõbralik ja nii... aga ikkagi. Kunagi ei tea kuidas võõras koer võib käituda. Kartsin laste pärast ikka omajagu, et äkki ikka teeb neile miskit. Kartsin tohutult, et äkki hammustab neid või hüppab peale. Õnneks issi sõna ta kuulas ja tema sõnul oli ka selline sõbralik. Kohe kui issi talle midagi ütles oli ta vagusi ja vaikne. Minu suureks õnneks. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Koju ta muidugi ei läinud ja nii ta siis seal oli ja ei liikunud kuhugi. Jäi veel pärast meid ka sinna. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Hakkasin siis lapsi ükshaaval riide panema ja neid telgist välja laskma. Muidugi nad olid ikka natuke hirmul ka, sest see koer oli ikka suur ja samas tahtis nendega mängida. Muidugi seda ei juhtunud, sest ma ei lubanud neid koera juurde ning issist kaugemale ei tohtinud ka minna. Õnneks nad olidki ilusti laua ääres ja sõid. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Lapsed riides ja õues ning läksin ka kaema millise koeraga tegu ja mis ilm meid ootab. Ohh seda vaatepilti. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Musununnul juba õnneks vesi kees, et kohvi teha ning tõi alla ka külmakasti ja vaatas juba lastele midagi hommikusöögiks. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Tatsasin seal natuke ringi ja ütlesin, et peame hakkama kohe kähku asju kokku panema enne kui vihma saame. Hakkasingi kähku telgi sisu kokku panema, mis on tavaliselt minu ülesanne. Kui Musununnu paneb telgi püsti ja võtab lõpuks maha ka, siis pesade tegemine ja koristamine on minu ülesanne.</font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Kogu sisu koos hakkasin neid venna vankri panema, et oleks parem üles viia. Jaa noo pagan...esiteks see koer kogu aeg sabas ja nimme hakkaski üleval juba natuke tibama. Lappasin veel kiirelt autos asjad nii enam-vähem kokku, et teised asjad ka ilusti ära mahuksid. Asjad, mis katusele suusakasse pidid minema olid ka autos, sest ei tahtnud, et see seest märjaks saaks. Ühesõnaga kiirelt, kiirelt lappasin asjad paika, et alt veel asju tuua, et need päris märjaks ei saaks. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Nojaa... pagan see koer oli ikka siin. Nii kui alla jõudsin, nii ta mulle vastu jooksis. Jälle seisin ja ootasin kuniks ta mu üle nuusutas ja siis eemale läks. Enne ei saanud ega julgenud ka edasi toimetada. Pärast tagumikust tükk väljas ka veel. Kas just nii hull oleks olnud aga parem karta kui kahetseda. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Kimasime nii ikka kordi ja kordi, et asjad suuremast vihmast päästa. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Lapsed olid õnneks kombedes ja nosisid hommikusööki, mis issi nendele enne vihmakest oli valmis pannud. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Minu kohustuslik pool tehtud oli issi kiire ja kärme ning võttis telgi maha, et see väga märjaks ei saaks. Õnneks õnnestus tal see suhteliselt kuivalt kokku saada.</font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Samal ajal kui ta seda suusakasse pani jooksin mina aga üles alla, et muud asjad ära tuua, sest sadu läks ikka juba tugevamaks. Enne seda kui kogu laagri kokku saime tõime lapsed ka autosse varju. Võtsime need märjad kombed ja kummikud ära ning nii nad meid seal ootasid. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Lõpuks oli kogu laager koos ja autos ning meie sõit Võru poole võis alata. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Autosse minnes ootas meid ees aga tore aroom 😁. Ei jäänud muud üle kui otsisime ühe kausikese ja natuke jahedat vett, sest soe vesi oli veel kohvi veest alles, mida issi polnud veel mingil põhjusel ära visanud. Nii saimegi õnneks leige veega venna pepu ära pesta. See asi ka tehtud oligi aeg lõpuks liikuda. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Istusime veel natuke aega enne autos, et vaadata kuhu me siis täna lähme, sest otsest plaani meil ju polnud. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Otsustasime minna vaatama Piusa koopaid, kus ma ei ole kunagi käinud. Musununnu küll oli aga ka kunagi ammu aega tagasi. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Enne seda käisime veel korra Võru Alko1000, sest sealt saab sellist huvitavat kraami. Ma ei pea silmas alkot vaid ka muid asju. Meil oli ring juba peaaegu tehtud kui riiulite vahelt tuli üks “Tere”. Selleks osutus Andri õde. Nii, siis trehvasimegi Andri peret, kes olid ka puhkusel ning saime natuke muljetada, kus käinud ja kuhu lähevad, kuidas läinud. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Poes käidud ja asjad aetud võtsimegi suuna koobaste poole. Kuna ma seal kordagi käinud ei olnud ja seal pool juba olime, siis miks mitte minna vaatama. Eks kodus olles korra vaatasin ka neid, et võiks minna vaatama aga plaanis ei olnud. Tahtsime minna ka Viljandit avastama aga sinna ei jõudnudki. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Minu ootused koobaste juures olid natuke suuremad kui ees olev vaatepilt. Jah, seal on ilus liivane ja puha ning papi eest mine vaata aga seda, mida tahad. Ühesõnaga see ei olnud midagi nii suurt ja väga ahaa efekti tekitav nagu ma arvasin. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Nüüd on vähemalt käidud ja nähtud. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Üks pisike koobas õnnestus meil leida aga suuremat küll mitte. Võib olla loodus ja kõik muu on oma töö teinud, et neid seal nii vähe. </font></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><font face="georgia" size="5"><br /></font></div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBvQPI1DoqQ5_v9y0NAi9KpBouvITgQ_35Uck9yhu3IpiL7LCDPTE2DEv9EK6EQgOxUl4FinwZNEbosxyw7cuhsMGC2GsHsoqJ3rNQSw1NSBxBIChU5ly0drl7P5uvI3HK12SA7CtfAKc/s2048/P7220784.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBvQPI1DoqQ5_v9y0NAi9KpBouvITgQ_35Uck9yhu3IpiL7LCDPTE2DEv9EK6EQgOxUl4FinwZNEbosxyw7cuhsMGC2GsHsoqJ3rNQSw1NSBxBIChU5ly0drl7P5uvI3HK12SA7CtfAKc/s640/P7220784.JPG" width="640" /></font></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLo6k4m2FiYOnzGwTwCVFWW2pTvImULg7A5arJLw9ag1axob2tj-a4_p4hLi4XltyoopCs3ufmqttwquZvh8cflllEQG8y5viqKPY-kkYyJrwLAeqGYqRhcvsIuSR9zhMQ3zOov7iorAQ/s2048/P7220793.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLo6k4m2FiYOnzGwTwCVFWW2pTvImULg7A5arJLw9ag1axob2tj-a4_p4hLi4XltyoopCs3ufmqttwquZvh8cflllEQG8y5viqKPY-kkYyJrwLAeqGYqRhcvsIuSR9zhMQ3zOov7iorAQ/s640/P7220793.JPG" /></font></a></div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghxQmYMmqKMxhdwWO4qcPyYr7OXhdjnfbuRGYClRhRG7XMbWzYcxzQ5FucG4fifnFBgijqNiXvdy3y38mrU49kP8FnojGnydY-Xwz0erAQPwO6FHK6YMIZx9RTYd8Sjxjak9a8YqSFZKE/s2048/P7220794.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghxQmYMmqKMxhdwWO4qcPyYr7OXhdjnfbuRGYClRhRG7XMbWzYcxzQ5FucG4fifnFBgijqNiXvdy3y38mrU49kP8FnojGnydY-Xwz0erAQPwO6FHK6YMIZx9RTYd8Sjxjak9a8YqSFZKE/s640/P7220794.JPG" width="640" /></font></a></div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhotLTsid3HgHisy-jvkqNIuTBMorXUXNHQuW93O1kSQIci_Dfq38Pm7KXywXM1VbHkeO06wajQuwGlx46jglRTeBgGRWSMoFCsQtABiW0uX1ppN5EulQXKoo_lWvhizPs0LRhNiegUNbg/s1024/8233C1A1-2578-4957-A53E-CFEF9AD223BD.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="625" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhotLTsid3HgHisy-jvkqNIuTBMorXUXNHQuW93O1kSQIci_Dfq38Pm7KXywXM1VbHkeO06wajQuwGlx46jglRTeBgGRWSMoFCsQtABiW0uX1ppN5EulQXKoo_lWvhizPs0LRhNiegUNbg/w625-h625/8233C1A1-2578-4957-A53E-CFEF9AD223BD.jpeg" width="625" /></font></a></div></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiomQIrEY-6ZieHXzdMROFWrzfe22j60-xmITYIAI4lQV_VJPUSEf3CodVSQpLyM2jNwi_wZ5P9PIyyjO0uksZmapLohh0tMxCEwy1wnD8Sivjsy6mDPeXkqkRHOS9deeaq0r3Z23bBb6Y/s1024/0132094A-DA42-4550-A86F-7D599BF1747C.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="625" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiomQIrEY-6ZieHXzdMROFWrzfe22j60-xmITYIAI4lQV_VJPUSEf3CodVSQpLyM2jNwi_wZ5P9PIyyjO0uksZmapLohh0tMxCEwy1wnD8Sivjsy6mDPeXkqkRHOS9deeaq0r3Z23bBb6Y/w625-h625/0132094A-DA42-4550-A86F-7D599BF1747C.jpeg" width="625" /></font></a></div><font face="georgia" size="5"><br /></font><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMDvaYJ8F-oELeQxlMeKT8z_Fc_H_d4hW8C_UrmtoWmhfOD6frNFTeoEIL4gIYbj3JOpkerBJHqZ6fKJDuNruJU9qUeQqyXPJwSXw23aqGmrkZgpqQgdWob7okUCb016NZ4Buyp0iuNjM/s1024/F4344D01-54EE-409D-9AFD-0E8CC3F4E942.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="625" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMDvaYJ8F-oELeQxlMeKT8z_Fc_H_d4hW8C_UrmtoWmhfOD6frNFTeoEIL4gIYbj3JOpkerBJHqZ6fKJDuNruJU9qUeQqyXPJwSXw23aqGmrkZgpqQgdWob7okUCb016NZ4Buyp0iuNjM/w625-h625/F4344D01-54EE-409D-9AFD-0E8CC3F4E942.jpeg" width="625" /></font></a></div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Kuna meie päev oli veninud juba üsna pikaks peale koobaste juures käimist, mängimist ja söömist, siis otsustasime võtta viimaseks ööks midagi, mis ei ole telk. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Kuna vihma sadas ikka usinalt (Võru poole liikudes), siis ma ei tea kuidas aga ühel hetkel oli mul bookingus ees Mustvee majutus. Vaatasin ja arutasin issiga, mis teeme? Kas lähme või mitte? Otsustasime minna. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Koobaste juurest oli sinna ikka päris pikk maa sõita... Kui vahepeal mõtlesime, et tühistame ja vaatame kuhugi lähemale midagi, siis lõpuks otsustasime selle broneeringu kasuks, et me pole seal lihtsalt käinud ja nüüd lähme. Jumal teab, millal veel siia kanti satume. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Nii veetsimegi öö Mustvees Ankru hotellis. Kohale jõudsime sinna natuke enne 18.00. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Võti käes ja toa number teada läksimegi pudinatega üles, et vaadata milline on meie tuba. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1fG1kHi3VlF_Zqf6yKPgSxjJ7LY1QCEnVKCnfZeulD8GMqGKMOfsHf3jcyGEaXH9dnvHPWRBdmdkKJebx5OibWAz6-t8_3OcVce7ZbkLXAUZqzXyNU-n6LY4P8xPwoERF-3VuvpilSsI/s2048/9892A628-5164-4E46-AB66-C330185D86D0.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><font face="georgia" size="5"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="469" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1fG1kHi3VlF_Zqf6yKPgSxjJ7LY1QCEnVKCnfZeulD8GMqGKMOfsHf3jcyGEaXH9dnvHPWRBdmdkKJebx5OibWAz6-t8_3OcVce7ZbkLXAUZqzXyNU-n6LY4P8xPwoERF-3VuvpilSsI/w625-h469/9892A628-5164-4E46-AB66-C330185D86D0.jpeg" width="625" /></font></a></div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Tuba ise oli selline tilluke ja kolme voodiga ning vannitoaga. Selline pisike ja mõnus, mis sobis meile kõigile. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Eriti hea oli veel see, et voodid saime omavahel kokku lükata. Nii saigi meie kolmest eraldi voodist lõpuks üks suur mõnus pesa, kus kogu pere sai vabalt ja muretult magada. Uni oli ikka magusam kui mesi. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Lapsed nautisid ka seda toas olemise aega. Käisime kõik ilusti pesus ja panime puhtad riided ning tšillisime niisama. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Ühel hetkel mängisime juba märkamatult padjasõda, mis pakkus kõigile palju nalja ja naeru. Lapsed susserdasid seal omavahel mängida. Kord kapis, siis põrandal, siis voodis, siis akna peal autosid uurides ja kelle kuulamas, mis iga täis tund lõi. Oli näha, et lapsed tundsid end hästi ja nautisid 100ga. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Aeg läks seal ikka nii kiiresti. Lõpuks olime ikka nii kutud, et ma ei kuulnud isegi seda kui issi ja venna magama jäid. Meie Carolaga uinusime päris kiiresti. Kuna ta minu kõrval magas, siis kuulsin ainult ta nohinat.</font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Terve see puhkuse aeg oli kuidagi nii, et Carola oli minu lähedal ja kaisus ning Ander issi juures. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Öö ise möödus mõnusalt, vaikselt, rahulikult ning ilma vihmata. Magasime nagu notid. Isegi lahtine aken ei häirinud. </font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5"><br /></font></span></div><div><span><font face="georgia" size="5">Uue päeva hommik algas meil juba üsna vara ja seda äratuse peale aga sellest kõigest juba homme, sest ees on uus päev ja uued seiklused. </font></span></div><div><br /></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-22295605907872975412020-07-30T15:00:00.001+03:002020-07-30T15:00:54.042+03:00Teine päev puhkusel<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">...</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Teise päeva hommik algas meil ka mõnusalt vara. Samas mitte väga vara aga samas parajalt hommikul, et päev on veel igas mõttes pikk. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">10.40ks olime juba ilusti autos ning kogu laager koos ja sõit võis alata. Lapsed olid juba natuke söönud aga meie veel mitte, sest ei tahtnud. Nad ei ole meil kahjuks ka hommiku sööjad. Nad peavad korralikult üles ärkama enne kui süüa tahavad. Natuke pistsid küll miskit hamba alla aga see polnud veel päris hommikusöök. Leppisime issiga kokku, et vaatame ühe koha, kus saame hommikust süüa ja kohvitada. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Ahjaa...veel üks vahva seik sellest hommikust. Kas Teil on nii olnud, et kuskil prügikasti kõrval näete miskit asja või juppi, mida teil on just vaja? Olgu see, siis mingi tooli, vankri, ratta või jummal teab, mis varuosa. </span><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Meil läks siin hiljuti varikatuse üks osa katki ja näe voilaa just selline katus (metallist konstruktsioon) oli just ära visatus. Me ei jätnud seda juhust kasutamata ning issi läks ja krudis sealt selle vajaliku jupi küljest ära. Algul tundus natuke imelik seda teha aga kui jupp on just sobib, siis miks mitte seda võtta. Meie võtsime ja nüüd saame oma katusealuse kiiremini ja muretult korda. Taaskasutus, mis muu.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Prügikasti peatus tehtud :) oli aeg edasi liikuda. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Meie selle hommikune esimene peatus oli Ainažis, kus tegime kohustusliku Läti piiri pildi. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Pisike peatus tehtud ja Carolale räägitud kus oleme oli aeg edasi sõita kuni järgmise peatuseni. </span><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfgqNDcXY62cHqNkSRCer4iG64URB-StXdloETM16uXV8kUrghSzl29zpqrMzA6s0D9LwFBR1MXVXHcWgHBmnDL0y6Ukxgz5Mqbeybpr3nju-wHFiZoazPUZRbGZgr7qnQUVfAHXmNweQ/s2048/5A9688ED-D730-4511-894E-AEE3066E77BA.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1539" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfgqNDcXY62cHqNkSRCer4iG64URB-StXdloETM16uXV8kUrghSzl29zpqrMzA6s0D9LwFBR1MXVXHcWgHBmnDL0y6Ukxgz5Mqbeybpr3nju-wHFiZoazPUZRbGZgr7qnQUVfAHXmNweQ/w500-h375/5A9688ED-D730-4511-894E-AEE3066E77BA.jpeg" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Olgu mainitud, et ükski asi ei ole meil selles päevas planeeritud. Nagu ka eile ja kõik järgnevad päevad. Liikusime tasa ja targu ning vaatasime kuidas lapsed jaksavad. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Meie järgmine peatus oli Salacgrivas lauku teritorijali ehk mere ääres. Selline väike parkla, kus saab jalga puhata. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Kuna lapsed väga söönud polnud, siis tegime pisikese hommikusöögi ja kohvi pausi. Samal ajal kui lastega mere äärde läksime pani issi vee keema ja vaatas kaasas olevast külmakastist miskit kiirelt süüa. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Mere ääres käidud, kohvi valmis, lapsed söönud oli aeg asjad autosse tagasi pakkida ja edasi liikuda. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsyeFWtHDm9nfla32n1olKOrsreUC0l9WWvdoIJDDsLQUxM6uKmrJZtYYNFah0DeVpnc0lbVDw24kZFAa5zqDFniACzPQzzs2SrFV6bXoLcUkde7tUoaFVaAL_TIZVF-J_hCzJ_GOqf9k/s1024/E7674A2E-1152-495C-AA86-9DCF3E810B34.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsyeFWtHDm9nfla32n1olKOrsreUC0l9WWvdoIJDDsLQUxM6uKmrJZtYYNFah0DeVpnc0lbVDw24kZFAa5zqDFniACzPQzzs2SrFV6bXoLcUkde7tUoaFVaAL_TIZVF-J_hCzJ_GOqf9k/w500-h500/E7674A2E-1152-495C-AA86-9DCF3E810B34.jpeg" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQ4Kvsar4T8N5ASLokGBxZiFupCxLLIv98VLVNxurgptzx5tfFzeeZzIBzpn337mOrUuXxtuZD_0HfnB3OfWiYllR-npOmF8zSvgxaLRgxzoh64xwq-WF1z8hi_ROoJzZ-jXhKaWWaS_0/s2048/2404E12D-50A8-406C-9621-5B04436013EE.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQ4Kvsar4T8N5ASLokGBxZiFupCxLLIv98VLVNxurgptzx5tfFzeeZzIBzpn337mOrUuXxtuZD_0HfnB3OfWiYllR-npOmF8zSvgxaLRgxzoh64xwq-WF1z8hi_ROoJzZ-jXhKaWWaS_0/w500-h375/2404E12D-50A8-406C-9621-5B04436013EE.jpeg" width="500" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Meie juhuslik peatus oli Krimuldas, kus nägime selliseid vahvaid autosid, mille peale pidime kohe seisma jääma ja neid vaatama.</span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgU8pcTpuV-dRIrWpjMf7Mj1WBzzVAQn6CciSF5Lcyz1zOqPZ3OHh9fqJFxrb7Ie9atBzKZtcmZNKAjazfqRBbXQtt_P5lgObatUz528hOgmMtr9iVEOdC5eiPfEeNeCA3TCSVWgg8n_98/s2048/09EAD69F-2107-4EC2-BC0C-88B20166BFDC.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgU8pcTpuV-dRIrWpjMf7Mj1WBzzVAQn6CciSF5Lcyz1zOqPZ3OHh9fqJFxrb7Ie9atBzKZtcmZNKAjazfqRBbXQtt_P5lgObatUz528hOgmMtr9iVEOdC5eiPfEeNeCA3TCSVWgg8n_98/w500-h375/09EAD69F-2107-4EC2-BC0C-88B20166BFDC.jpeg" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Autod pakkusid ikka palju elevust, sest Carola küsis ikka kordi ja kordi, mis on nende autode nimed. Nii me siis issiga kordamööda vastasime, mis olid nende nimed. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Mõte ja idee minna Sigulda sai ka täidetud, sest see oli meie järgmine peatus. Kui venna jäi vahepeal magama ja kohale jõudes ikka veel magas, siis meie issi ja Carolaga jalutasime väikese ringikese keskväljakul, kus oli väike purskkaev. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI1myjjs58lYWSVXw8ZDPejyCazAPSH-4odz6uMlyPxLgrxDcgxCSakAGcG5A3FLbvgU8WGdXZEAgsRAmbPUTl7B1vYKMJLVrKUW4zd9bb5OseDVGBCki8Keo1IRv7tBC1I0jEhtXViWg/s1024/24DB61C6-A73D-4251-A745-0AC7076833A3.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="625" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI1myjjs58lYWSVXw8ZDPejyCazAPSH-4odz6uMlyPxLgrxDcgxCSakAGcG5A3FLbvgU8WGdXZEAgsRAmbPUTl7B1vYKMJLVrKUW4zd9bb5OseDVGBCki8Keo1IRv7tBC1I0jEhtXViWg/w625-h625/24DB61C6-A73D-4251-A745-0AC7076833A3.jpeg" width="625" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Seal kaart väike tiir tehtud ja kaart vaadatud sõitsime Sigulda vahel ringi kuniks parkisime auto ühte parklasse. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Sealt edasi liikusime vankriga Sigulda parki, kus olid sellised vahvad kepikestega, mis tähistasid erinevaid maid. Leidsime üles ka meie riigi oma, millele oli kirjutatud Eesti Keila. Kepikesed vaadatud ning mõned pildid tehtud liikusime tagasi, et minna vaatama Tarzani parki. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuxxqCY1dfiNAdF6j1QdbAsDNfcZPOt-R86lRiAJK4Bmq-7DmBYFOIUqiI7t9gJiALovYodyEhKbTWwHo5LHZWize_YFmhmoyAywAqtYapYdhqOJfWnxctsndWeaES8pSpCQYS3_6348I/s1024/DE168B85-857D-41EA-B5BF-2E15AD1C555D.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuxxqCY1dfiNAdF6j1QdbAsDNfcZPOt-R86lRiAJK4Bmq-7DmBYFOIUqiI7t9gJiALovYodyEhKbTWwHo5LHZWize_YFmhmoyAywAqtYapYdhqOJfWnxctsndWeaES8pSpCQYS3_6348I/w500-h500/DE168B85-857D-41EA-B5BF-2E15AD1C555D.jpeg" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Enne seda parki oli kuulda tümpsu, mis lapsi tõmbas. Selleks kohaks osutus liblikamaja, mida kõik koos külastasime. Kokku maksime selle eest 10€ ning suureks plussiks veel see, et saime sinna sisse minna veel teist korda. See maja oli selline pisike ja hästi soe (31,2 kraadi näitas üks kraad nurgas) ning paljude liblikate ja taimedega.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Veel võis seal näha kilpkonna, kalu, linnukesi. Carola sõnul oli kilpkonna nimeks Kilbu, sest ta on seda Peppas näinud.</span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrwkQp5PO43bqKJ0aTpAZxMft-8Zy1kGGV5MAC9mXNnWt8EqvuUrbKMwFQ0ZSxayq9dO6CNcDkZw8g6CZvPCxmA8cxB_HsT5zvyUnFyo0dzyfyLLTjKhSSt3d6IiY3RjG64zj0Nu0pZP8/s1024/4E61402C-4622-44BF-85DC-3A15B9BAB4CB.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrwkQp5PO43bqKJ0aTpAZxMft-8Zy1kGGV5MAC9mXNnWt8EqvuUrbKMwFQ0ZSxayq9dO6CNcDkZw8g6CZvPCxmA8cxB_HsT5zvyUnFyo0dzyfyLLTjKhSSt3d6IiY3RjG64zj0Nu0pZP8/w500-h500/4E61402C-4622-44BF-85DC-3A15B9BAB4CB.jpeg" width="500" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5tKEyVlwdlcIVrPy3GMMHWVV0YwtbGiVxV3ffQ4nJGJaLt8ndH84RZxhMw70FH73pCt7qr_YpjjlNTLdOTAKHAau1J5UJQOZcEY4Fos0yRmoptzNM4koGSbhFxcLqXLf-avuJaqp-yaU/s1024/EF9F54D0-198F-4FE7-91D9-0F01E466768E.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5tKEyVlwdlcIVrPy3GMMHWVV0YwtbGiVxV3ffQ4nJGJaLt8ndH84RZxhMw70FH73pCt7qr_YpjjlNTLdOTAKHAau1J5UJQOZcEY4Fos0yRmoptzNM4koGSbhFxcLqXLf-avuJaqp-yaU/w500-h500/EF9F54D0-198F-4FE7-91D9-0F01E466768E.jpeg" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTrPfMLNwTGNXtrNVkrP2TvRjMlloU0PZlco-4vdhvoltckDfkRW9n3df_StFCXrd3qZgA9K9aBt0t9g6HhEAxKD7us4z6f4llUMFeHHSDPWdbNDGkWbuPZgctOan8Lt8d4ooO0BYnDIA/s1024/1C3FE960-D3B9-4495-848A-6DA503205F10.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="625" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTrPfMLNwTGNXtrNVkrP2TvRjMlloU0PZlco-4vdhvoltckDfkRW9n3df_StFCXrd3qZgA9K9aBt0t9g6HhEAxKD7us4z6f4llUMFeHHSDPWdbNDGkWbuPZgctOan8Lt8d4ooO0BYnDIA/w625-h625/1C3FE960-D3B9-4495-848A-6DA503205F10.jpeg" width="625" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpfuG0H0fN0tebT9VyQmTxTa7JFg4lvkIWRhmlgjSwrWDn1yLO9ZNiS_Z6Iig3TgnvKXxS7mltU-Gzm3LpRDFRYmcnY-e1IVokdLs4vWCp5d2m3uZgThazqGdsuN7xSVZ5-AQ8gEWyfQs/s2048/C318C61A-2F54-45C0-B576-EE16A7258567.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpfuG0H0fN0tebT9VyQmTxTa7JFg4lvkIWRhmlgjSwrWDn1yLO9ZNiS_Z6Iig3TgnvKXxS7mltU-Gzm3LpRDFRYmcnY-e1IVokdLs4vWCp5d2m3uZgThazqGdsuN7xSVZ5-AQ8gEWyfQs/w375-h500/C318C61A-2F54-45C0-B576-EE16A7258567.jpeg" width="375" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Seal tiirud tehtud suundusime edasi seal lähedal olevasse Tarzan seiklusparki. Sinna me seekord ei läinud, sest lapsed on veel natuke tillud. Kuna olime selle ülemises otsas, siis ei hakanud sellepärast ka alla minema, et Carola saaks, näiteks batuudil hüpata, mida ta väga tahtis. Ühesõnaga laseme lastel natuke kasvada ja küll, siis avastame seda parki ka. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Meie õnneks oli seal lähedal ka vaateratas, mille eest maksime 5€ ning saime sõita kaks ringi. Carolale see väga meeldis ja ega vennakenegi alla jäänud. Avastas et seda ratast saab keskel oleva rattakesega keerutada ning nii hüüdis seal ikka kordi ja kordi "Keelu, keelu". Nii, et temal oli selle rattakesega seal tegemist küll ja veel ning muud polnudki vaja. </span></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2hQaMTKf3D5OK-UjzjJvHCIH686ZXsPtWKbkqnuzMTrehy1kMFFDxFK7WBH8o2n7FZJco33aPgDc1O5mEz2-ywUyDXxfNaLNNUnBFxAFrp1HuliR8-c3aRXjufGjm6uf5P2b8ufkCqYA/s2048/P7210683.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2hQaMTKf3D5OK-UjzjJvHCIH686ZXsPtWKbkqnuzMTrehy1kMFFDxFK7WBH8o2n7FZJco33aPgDc1O5mEz2-ywUyDXxfNaLNNUnBFxAFrp1HuliR8-c3aRXjufGjm6uf5P2b8ufkCqYA/w500-h375/P7210683.JPG" width="500" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY77kD6eqLoHKIbIoQw0wOFY9IRvWhMWCqv3lZ5fzFSEE-7G0odwh8U56LK2RqviA4DDw5pFcQbrE6dQu4Ge-uEeF8E05r2ULh9uplqtOOqdkdVzbr2VKZCAbCqZi-gERg5AMHsukNdoo/s2048/P7210685.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY77kD6eqLoHKIbIoQw0wOFY9IRvWhMWCqv3lZ5fzFSEE-7G0odwh8U56LK2RqviA4DDw5pFcQbrE6dQu4Ge-uEeF8E05r2ULh9uplqtOOqdkdVzbr2VKZCAbCqZi-gERg5AMHsukNdoo/w500-h375/P7210685.JPG" width="500" /></a></div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR_l42o0xlkg9CzWAjPXwtWH8KFNQltR_1xfK2Bd_BWA06RoyRv_vGHEpfWFks_ajqovYVs-LozVuWfBsTLLgNeGtv3kezMSP1vnSkLBGt4ncmSqX2YLaQcuLYzHZ64Q5a4P_LczvjGOo/s1024/9EBE312C-31D1-4266-975B-F658709DE5C8.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR_l42o0xlkg9CzWAjPXwtWH8KFNQltR_1xfK2Bd_BWA06RoyRv_vGHEpfWFks_ajqovYVs-LozVuWfBsTLLgNeGtv3kezMSP1vnSkLBGt4ncmSqX2YLaQcuLYzHZ64Q5a4P_LczvjGOo/w500-h500/9EBE312C-31D1-4266-975B-F658709DE5C8.jpeg" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Ringid sõidetud otsustasin minna koos Carolaga sinna liblikamajja tagasi, et saaksime koos natuke aega veeta. Nii me, siis püüdsime seal neid liblikaid ja isegi ühte linnukest, kes mitte ei olnud nõus ta käele maanduma. Minu juustes maandus aga üks ilus suur sinine liblikas, kes sama kiirelt ka jalga lasi. Elevust pakkus taaskord see pisike kilpkonn, kes seal vees mulistas. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Mälestuseks ostsime ka ühe magneti, mille valisime koos Carolaga välja. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Nüüd oli aeg minna ja üles otsida issi ja venna, kes läksid auto juurde, mis asus köisraudtee lähedal parklas. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Seekord me sellega sõitmas ei läinud, sest see just saabus ning kahe hetke pärast oli see juba turiste täis ja vuras minema. Kuna lapsed olid sellest kuumast ka natuke kurnatud ning väsinud, siis nad ei kannatanud seal väga oodata. Venna muutus ka juba nii virilaks ja miski ei sobinud talle. Nutvate ja karjuvate lastega ei tahtnud me sinna ammugi minna. Kunagi kui sinna uuesti satume, siis sõidame sellega kindlasti. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9aTo5Jslk8H1phZ-V11z93dBBsUmZVprhsm7GWl9dEahf6-o83ZAIfmWCaL8LChzZSUFKO3goqfg__hQZ3CHGppZFx53sV-2dRRf6bkheumXy6v5ucn8N9CC5kj_Cd_BwN0HiKjDEuOs/s2048/E7B0B53D-F565-42B7-A143-BBB25BD751E6.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9aTo5Jslk8H1phZ-V11z93dBBsUmZVprhsm7GWl9dEahf6-o83ZAIfmWCaL8LChzZSUFKO3goqfg__hQZ3CHGppZFx53sV-2dRRf6bkheumXy6v5ucn8N9CC5kj_Cd_BwN0HiKjDEuOs/w375-h500/E7B0B53D-F565-42B7-A143-BBB25BD751E6.jpeg" width="375" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Lastele ostsime sealt lähedalt putkakesest aga m</span><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">älestuseks Sigulda kepikesed. Seal oli neid igas hinnas aga meie võtsime sellised väiksemad, mis maksid 1,50€. Liblika magneti eest maksime sama palju. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Lapsed autos oli plaan veel natuke Sigulda vahel sõita, sest issi tahtis vaadata bobirada. Teel sinna jäi meile silma ka pood, kus saime ka õhtuks miskit süüa vaadata. Poes käidud võtsime esialgse suuna Valmiera poole, et õhtuks Eesti tagasi jõuda ning sinna ööbimine vaadata.</span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2T_AANgZAhFZflvQG1yCsr-updQBZsvR-bVtK5V0lJmv7ER-DTrLTeHUJMRofBmGAz9dDECdq_kWR-mo7QxzzL9yqYJO40b7R9q7cMpuEoawxkkXjFnfAxVipU4Bw3Jnun_kBjekKISE/s2048/A7C5D793-4CF7-4175-A1DC-622F96145375.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2T_AANgZAhFZflvQG1yCsr-updQBZsvR-bVtK5V0lJmv7ER-DTrLTeHUJMRofBmGAz9dDECdq_kWR-mo7QxzzL9yqYJO40b7R9q7cMpuEoawxkkXjFnfAxVipU4Bw3Jnun_kBjekKISE/w375-h500/A7C5D793-4CF7-4175-A1DC-622F96145375.jpeg" width="375" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Teel sinna jäi meile aga silma üks koobas, mis kohe kutsus vaatama. Lapsed olid külla juba väsinud aga seda märki, et me sinna ei lähe, ei olnud nende silmis näha. Carolale pakkus eriti huvi veel see, et ostsin talle poest ühe pisikese taskulambi, millega ta sai uurida koobast ning olla pisike uurija. Vennake oli väsinud, sest tahtis olla süles ning ei olnud nõus ise käima. Koopa juures küll natuke tatsas aga seda ka kahjuks vähe. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Kes on seal käinud, siis teab, et seal on üks mega pikk trepp. Kirjade järgi on seda lausa 280meetrit. </span></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Nüüd tuleb üks eriti vahva koht, sest meie Carola oli see tubli, kes läks aina edasi ja edasi kuni võiduka lõpuni. Mina talle ikka vahepeal, et ootame issit ja vennat ka või lähme alla tagasi, sest meil on veel nii palju minna ja alla on ka vaja tulla. Tema mulle “ Emme, see ei ole minu eesmärk”. Mul jäi suu kohe lahti ja samas natuke itsitasin ka ja mõtlesin, et olgu peale. Kui see ei ole sinu eesmärk, siis lähme edasi. Samas ütlesin korra veel, et äkki lähme ikka alla tagasi või ootame issit ja vennat ka. Selle peale vastas sama ja kimas aina edasi ja edasi. Kuniks olimegi lõpus. Üles jõudes oli meil ikka toss väljas. Minul, sest Carola kimas päris kiiresti treppidelt üles ning issi tassis vennat süles, kes ei olnud enam nõus poolel maal tagasi alla minema. Ühesõnaga lapsed võtsid meist nii palju kui said. Heas mõttes. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Alla minnes võtsin mina venna ja issi Carola, et mõlema jaoks oleks võrdsus. Nii läksingi selg ees trepist alla samal ajal venna süles. Mul oli lihtsalt nii kergem ja lihtsam. Olen seda taktikat juba Carola ajal kasutanud ja nüüd vennaga ka. Mõni vaatas võib olla imelikult aga minu jaoks oli nii hea ja mugav. Issi ja Carola sammusid ikka õigesti alla ja seda omas tempos.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Alla jõudes olime ikka väsinud aga samas rõõmsad, sest niiii palju astmeid sai ära astutud. </span></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Parkimise eest 2,50€ makstud ja n</span><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: x-large;">üüd oli lõpuks aeg hakata Eesti poole sõitma, et vaadata ööbimine.</span></div><div><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: x-large;">Me ei tahtnud Lätti jääda, sest esiteks see ei olnud meil plaanis ja teiseks tahtsime kolmanda päeva ikka Eestis veeta. </span></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmtYkH2FlEGKmvr6QD_jwlKOu6lq1TBmF5Rr1tuGHCLybRevjdvkTh0E6GO0t1ds_C2QbH9W4ApuVtwxGlObOrkJd-gCTMkpKbHnC87EczEwv35dfSGgTn7mEUfDDO3b_DkaqZ1fn19oE/s2048/P7210703.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmtYkH2FlEGKmvr6QD_jwlKOu6lq1TBmF5Rr1tuGHCLybRevjdvkTh0E6GO0t1ds_C2QbH9W4ApuVtwxGlObOrkJd-gCTMkpKbHnC87EczEwv35dfSGgTn7mEUfDDO3b_DkaqZ1fn19oE/w500-h375/P7210703.JPG" width="500" /></a></div></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgChC4lUbOTwWB8jEk6zoX1KNTj6buSZwadgzar-05aEbGYAAQg4Qbe-Tnh8W2t9mKpDbeqTS9-9d5XlRhUGbojDyRqfsL6oou6tyMBhHXgj0bCxH-e3zCJnUB_OAG7JYK11fZuf2nP-Dg/s1024/884FA79D-A975-4D30-94F8-B95A492428B5.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="500" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgChC4lUbOTwWB8jEk6zoX1KNTj6buSZwadgzar-05aEbGYAAQg4Qbe-Tnh8W2t9mKpDbeqTS9-9d5XlRhUGbojDyRqfsL6oou6tyMBhHXgj0bCxH-e3zCJnUB_OAG7JYK11fZuf2nP-Dg/w500-h500/884FA79D-A975-4D30-94F8-B95A492428B5.jpeg" width="500" /></a></div></span><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIVXLHAdDnI63o2SbHjAMJgk9ZbJt4sokXWm8crK-ts8lSBg1kbJ16-Ms6Vzz78n4gNDcUmht3S7awgY53xetgT8d0742N0OHlgj9MuGOD-fxVjpKaLDOOro-d-V7pKrN9x7QOgiSCOGM/s2048/P7210720.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIVXLHAdDnI63o2SbHjAMJgk9ZbJt4sokXWm8crK-ts8lSBg1kbJ16-Ms6Vzz78n4gNDcUmht3S7awgY53xetgT8d0742N0OHlgj9MuGOD-fxVjpKaLDOOro-d-V7pKrN9x7QOgiSCOGM/w500-h375/P7210720.JPG" width="500" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHnzPov3XbnFB17bqU_8ewyz4vn7F_I2Gx9A2OyWnV5q5TBKNJQ9tgl2m6Xtie3XdgrhPwTRRraaHyLbw1Y2J4vWtcSxmhpgWRUJ161i2WHphxoRPwzlx3V3pV41TS-JvipYC0z5Ml3Qo/s2048/P7210722.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHnzPov3XbnFB17bqU_8ewyz4vn7F_I2Gx9A2OyWnV5q5TBKNJQ9tgl2m6Xtie3XdgrhPwTRRraaHyLbw1Y2J4vWtcSxmhpgWRUJ161i2WHphxoRPwzlx3V3pV41TS-JvipYC0z5Ml3Qo/w500-h375/P7210722.JPG" width="500" /></a></div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Nüüd sättisid lapsed end magama ja meie sõitsime issiga rahus ja vaikuses ning nosisime salaja kommi. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: x-large;">Eesti piiril ehk Valgas ärkasid lapsed üles. Nüüd oli meie suund Karula järve RMK alale, mis oli meile kõige lähemal ja piltide järgi tundus ilus koht. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Kohale jõudes olime aga veits kahtlevad, sest see asus nii mäe all. Asjade vedimiseks pidime ikka kordi ja kordi mäest üles ja alla ronima. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Kas hakkame vaatama uut kohta? See mõte oli meil täitsa peas. Vaadates, siis kus on lähim uus koht... Otsustasime, et ei lähe. Koht ise oli hästi kaldus, mis (viis isegi ennast igas mõttes tasakaalust välja) oli häiriv aga samas korralik wc, kuivad puud, grillkoht, järv, prügikast ja vaikus. Otsustasime jääda sinna. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Asjade tassimiseks oli parim asi venna vanker. Asjad sisse ja alla ning tühjalt uuesti üles ja asjadega uuesti alla. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Telk koos ja pesad valmis hakkaski puhkus. Tegime süüa ja nautisime vaadet järvele. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Ühel hetkel tuli sinna üks paat koos isa ja pojaga, kes käisid kalal. Jutustasime nendega natuke kuniks neil asjad koos ja üles viidud. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Kõht täis, pesad korras, siis oli plaan ujuma minna, et päevane higi maha saaks. Kell oli küll juba hiline ja väljas juba jahedam, siis lapsed olid kohe eriti kurvad, et nad ka vette ei saanud. Carola lausa nuttis. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Mina vees ja kui siis hakkas mingi hirmus jutt. Meie juurde sõitsid kolm jalgratturit. Vaatasid seal miskit ja arutasid, et kuhu edasi ja nii. Mina, siis ikka veel vees ja nendega jutustamas. Nii ma siis seal olin ja vaatasin kuidas nad ratastega üles sõidavad. Nende kolme eesmärk oli ikka rattaga lõpuni välja sõita. Nii nad, siis seal sõitsid kuniks tulid kõik korraga uuesti alla ja sai lõpuks üles välja. Kui ikka siht silma ees, siis seda tuleb täita, onju. Kutid läinud sain ma ka lõpuks ujuma :).</span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Tiirud mõlemal ujutud ja soojalt riidesse pandud oli aeg lihtsalt olla. Istusime tule ääres soojas, tegime vahukommi ning nautisime puhkust. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuNqAoLE9mr9PNnYxRzPiE_hu4R9R_xq0zb2nAeTxWd7TIv9IiQWS4fIsD7PBqJI9Cf9aJniVZePiXSpBYEHpq8ivnZnszDGgGoxIAvbM1yAmdM6d_sBW-xXzhRedDXV8oDAZAN9JJ19I/s2048/P7210746.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuNqAoLE9mr9PNnYxRzPiE_hu4R9R_xq0zb2nAeTxWd7TIv9IiQWS4fIsD7PBqJI9Cf9aJniVZePiXSpBYEHpq8ivnZnszDGgGoxIAvbM1yAmdM6d_sBW-xXzhRedDXV8oDAZAN9JJ19I/w500-h375/P7210746.JPG" width="500" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAYBiZO2brz0sx71LVsrcsKFPzOE6AQBYRsCpj6OUhWq_Y53tcu-brizpEgmuPXZ4Si4EuYkusYcQ4rtHuvARPK1DjhyhYT87rlRXlDX_7HdjRicq-k9JamnbLFEBfp6WFvaeJ4T9AhJk/s2048/P7210748.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAYBiZO2brz0sx71LVsrcsKFPzOE6AQBYRsCpj6OUhWq_Y53tcu-brizpEgmuPXZ4Si4EuYkusYcQ4rtHuvARPK1DjhyhYT87rlRXlDX_7HdjRicq-k9JamnbLFEBfp6WFvaeJ4T9AhJk/w500-h375/P7210748.JPG" width="500" /></a></div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Pimedamal ajal said lapsed mängida oma taskulampidega ning olla pisikesed jaaniussikesed. Ühel hetkel uurisime juba taevas tähti. Ikka uuesti ja uuesti neid lugedes. Lõpuks saime üle 10ne neid kokku. </span></div><div><br /></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">22.30 ajal hakkasime end ka lõpuks telki sättima, sest päevased toimetused olid meidki ära väsitanud. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Öö ise möödus väga rahulikult ja vaikselt. Kui välja arvata see, et mingil hetkel käisid ühed inglased ujumas, mis mind üles ehmatas. Teiseks oli mul ka natuke külm. Õnneks oli meil pleede ka kaasas, mis sain peale panna. Poputasin veel lapsi ka ja panin neile ka neid peale, et külm ei oleks. Õnneks olid nad soojad ja kuskilt ei paistnud, et neil oleks olnud külm.</span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Muidu oli öö vihmatu ja rahulik. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Vot selline vahva ja tore Eest-Läti-Eesti päev oli meil. </span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;"><br /></span></div><div><span style="font-family: georgia, times new roman, serif; font-size: x-large;">Homme juba uus postitus meie uuest päevast ja uutest seiklustest. </span></div></div></div>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-14162953100250782972020-07-29T15:46:00.000+03:002020-07-29T15:46:00.306+03:00Puhkuse esimene päev<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Terekest mu armsad lugejad. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Oeh... Viimasest postitusest on kohe ikka mega kaua aega möödas aga seda kõike ka sellepärast, et veedame palju aega lastega õues. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Hommikud algavad meil söömisega, siis vahetame tubased riided õue omade vastu ja oleme seal kuni lõunauneni. Hetk kui nad mõlemad magavad on lihtsalt selline rahu ja vaikuse aeg. Nii saan lihtsalt olla ja aju puhata, et nende ärgates jälle kripsis-krapsis olla. Vahel kui õnnestub, siis tukun ka koos nendega.</span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Päevad lihtsalt kulgevad nii ruttu ja kiiresti, et ei saagi aru kui hommikus on saanud õhtu või esmaspäevast reede ja reedest pühapäev. Kohe algab suve viimane kuu ja varsti peab minema tööle.</span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Kunagi mulle öeldi, et oota kui sa koolis enam käima ei pea ja hakkad oma elu elama ning tööl käima, siis saad aru kui kiiresti aeg lendab. Jaa nii ongi, sest meie neljapäevane reis Eestis läks ka nii kiiresti, et ei saanud arugi. Nagu ka Tallinna loomaias, kus veetsime kokku ca. 5 tundi. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Väike sissejuhatus asjasse tehtud ja nüüd siis lõpuks ka meie vahvast puhkusest.</span></span><br />
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif;"><span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Alustuseks olgu öeldud, et meil ei olnud mingit plaani paigas, et kuhu lähme, kuhu tahame minna ja mida näha. Plaanid sündisid kas uue päeva hommikul või eelmise päeva õhtul. Suuresti vaatasime ka ilma.</span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: large;">Pean tunnistama, et need planeerimata plaanid on ikka kõige paremad plaanid. </span></span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: large;"><br /></span></span></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2eYVEvGEkcCdT3sT_nZzKkXwdxFhezNi0n4KVOCJi5NC9DPiUz7BKxUcZGlnvHQ4tMXW2_R9RWzOKB3nfdpKnFeqQUIOzApOFKgHvbAK5NO5SECeA_eiWA_XMCb6RD57kfD7hwKSgON4/s1600/P7200568.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2eYVEvGEkcCdT3sT_nZzKkXwdxFhezNi0n4KVOCJi5NC9DPiUz7BKxUcZGlnvHQ4tMXW2_R9RWzOKB3nfdpKnFeqQUIOzApOFKgHvbAK5NO5SECeA_eiWA_XMCb6RD57kfD7hwKSgON4/s400/P7200568.JPG" width="300" /></a></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: large;"><br /></span></span><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Alustame, siis algusest ehk esmaspäeva hommikust. </span></span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Hommik algas igas mõttes juba õige vara. Kell 6.00 oli issil juba äratus, mille peale silmad avasin ning mõtlesin, et kas tukun veel edasi või hakkan toimetama, et kõik valmis saaks, mis jäi eelmisel päeval tegemata. Otsustasin kiirelt viimase kasuks, sest kui vaja, siis autos saab ka natuke tukkuda.</span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Sel hommikul korjasin kiiruga kirsid ära, mis kividest puhastasin ning sügavasse panin. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Koristasin veel kiiruga natuke, et naasedes ootaks ees puhas ja korras kodu.</span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Lapsed veel magasid ning nii saime veel rahus asju kokku panna, kohvitada ning pidada plaani kuhu minek. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkAy1DEMy-aKWipTR2RAdvzJ0YG9qwLhpzuBtyOUxZkQKM0bYOuYhSw1dbN6okBEcO8ErL65DdGh1uiwwF0o07jLjzLFeea7z57VLjJcLiYBEPvnNdYjzCxm3NqtJxTQ3x7bYWsGdKr44/s2048/3DD2B5B2-3419-46FB-9560-B515AD0BFD75.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkAy1DEMy-aKWipTR2RAdvzJ0YG9qwLhpzuBtyOUxZkQKM0bYOuYhSw1dbN6okBEcO8ErL65DdGh1uiwwF0o07jLjzLFeea7z57VLjJcLiYBEPvnNdYjzCxm3NqtJxTQ3x7bYWsGdKr44/s400/3DD2B5B2-3419-46FB-9560-B515AD0BFD75.jpeg" width="300" /></a></span></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Ei saa ka mainimata jätta, et kõiki asju ei jõudnud pühapäeval kokku panna, sest mustikate puhastamine/ sügavasse panemine võtsid oma aja. Nüüd on õnneks nii moosi kui marjade näol talvevarud olemas, mida maiustada nii pannakate kui pudru peale. </span></span><div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoWdie53VPOphgckF7ZTLiXyj1dzDvpkU9_2XJaceAhG9nE-P8SEM2x9Z7kCmG7k6FMdCT_GcXMML8YGNhP10KwoQJoBKRxAV80u8RiXfcfW0lxdcE3IHMZiGv6X4iBhpWdxrgR1eUdL4/s1024/9940087E-F46B-4771-A3CA-99E596768C1F.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoWdie53VPOphgckF7ZTLiXyj1dzDvpkU9_2XJaceAhG9nE-P8SEM2x9Z7kCmG7k6FMdCT_GcXMML8YGNhP10KwoQJoBKRxAV80u8RiXfcfW0lxdcE3IHMZiGv6X4iBhpWdxrgR1eUdL4/s400/9940087E-F46B-4771-A3CA-99E596768C1F.jpeg" width="400" /></a></span></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Kuna meil kuhugi kiiret polnud ja aja peale ka kuskil olema ei pidanud, siis startisime muretult ja rahulikult maja juurest alles kell 10.15 paiku. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Esimene suund oli Pärnu, kus käisime 3xxxga Maximas, Kanpolis (selline odav pood, kus saab igast manti), Pärnu rand ja siis suund ööbimisse. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Mõlemast poest saime ühtteist nii õhtuseks grilliks, näksimiseks ning mõned asjad ka koju. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Pärnu ranna külastamise mõte oli meil ka korra peas. Seda enam, et ilm oli nii ilus ja soe. Igasugune jahutus ja veega möllamine kulus kõigile marjaks ära. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Ei hakanud kuhugi mujale parkimist ka otsima. Maksime 5€, et saaksime sinna ranna äärde parkida, et lastega oleks lihtsam. Jah, see on tegelikkuses ikka hull nöörimine, mis teha. Tahad minna ja olla, siis maksa ning kedagi ei huvita kas oled seal tund, poolteist, viis tundi või terve päeva. Maksad ikka sama hinna. Otsustasime maksta selle summa, sest oleme puhkusel ja vahel arva võib. Hullem variant oleks olnud veel mingi trahvi maksmine. Aga see selleks. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Jumal tänatud, et nii tegime ja sinna ranna lähedale parkisime, sest lapsed olid lõpuks ikka väsinud ja vennake ei jaksanud enam käia ka. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Pärnust välja sõites nad juba magasid. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Igati vahva ja tore seik mere ääres, kus lehvis küll punane lipp aga vesi oli soe ja puhas. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjthQ7Y56iJ6fHUlSXU3R6VHiAOioFrTh3Pp7zUAKwl-px9cIzYQCFDepLNNdz-abYw5nvFMswn2kYwHptiSxUD_0-2xqdFlInrplmZ2RdUauFrfK7CY7yA7sEpQjen1yia8f9efZKVOmk/s1024/9C64736F-7DC3-43AD-8B87-E85F4FE64D1E.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjthQ7Y56iJ6fHUlSXU3R6VHiAOioFrTh3Pp7zUAKwl-px9cIzYQCFDepLNNdz-abYw5nvFMswn2kYwHptiSxUD_0-2xqdFlInrplmZ2RdUauFrfK7CY7yA7sEpQjen1yia8f9efZKVOmk/s400/9C64736F-7DC3-43AD-8B87-E85F4FE64D1E.jpeg" width="400" /></a></span></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Lapsed uuesti autos ja suund ööbimiskohta võis alata. Algul mõtlesime, et jääme mu venna juurde aga siis otsustasime, et ikkagi mitte, sest nii saame Lätile lähemale kui peaks otsustama sinna minna. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Enne sõitsime veel natuke Pärnu vahel kui võtsime suuna Kabli poole, kus veetsime meie esimese öö. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Sinna jõudes saime omale sellise tee äärse koha, kus kõik meist möödusid aga see meid väge ei häirinud. Lapsed tundsid end vabalt ning vaatasid igat mööduvat. Mööduvad inimesed, koerakesed pakkusid palju huvi ja tegid pudinate meele rõõmsaks. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Telk üleval oli aeg ka natuke süüa teha, milleks oli kiirelt valmiv supp, mida lapsed sõid õnneks suure isuga. Supp söödud oli aeg väikeseks magustoiduks, milleks oli jäätis, mille ostsime Kanpolist.</span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Ei saa mainimata jätta, et see 1tops jäätist maksis 0,99€. Jaa... 0,99€ senti. See jäätis ei olnud just suurem asi oma maitse poolest, sest oli natuke lahja ja sellest tulenevalt ka teise maitsega. Muidu oli söödav ja maitses. Karamelli oma oli parem kui see teine.</span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Kuidas see nii kaua vastu pidas ja ära ei sulanud? Me panime selle külmakasti. Samas oli see natuke sulanud ja pehme, mida oligi kohe hea süüa. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJBeIIr-y-x3WBbU5vyFqdEHoqdVIZqrVTvKCMEWFSlNnJQ0S0ez_bonK2QDO1fswATGJBdO1ftPR-J4wm-eL3zCLuyH95XOTmL8x-da1fdlucGWdDN2FEA0m8TZdMDggEXvT0_md5n4k/s1600/P7200583.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJBeIIr-y-x3WBbU5vyFqdEHoqdVIZqrVTvKCMEWFSlNnJQ0S0ez_bonK2QDO1fswATGJBdO1ftPR-J4wm-eL3zCLuyH95XOTmL8x-da1fdlucGWdDN2FEA0m8TZdMDggEXvT0_md5n4k/s400/P7200583.JPG" width="400" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVkPNeaFba4PNH21xOJqvn-GwrbGiLXsbiOzJXl3LR3w97diB_t8u3dy_lAElE5cQpSQpzDEdB1a6ZqOUlHZU_88s5SIS5NXFPmA5xXP_YTid9jtiup7eBvOVVSoxJPehivMuzeZrzuCE/s1600/P7200595.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVkPNeaFba4PNH21xOJqvn-GwrbGiLXsbiOzJXl3LR3w97diB_t8u3dy_lAElE5cQpSQpzDEdB1a6ZqOUlHZU_88s5SIS5NXFPmA5xXP_YTid9jtiup7eBvOVVSoxJPehivMuzeZrzuCE/s400/P7200595.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmSu6cz2fw5H_uNZYCyRpLXbAlUpg7yr1AuEU9d9aidZ-wg1ix06SPTlQQiYpZebude9WnQ4-Vzwj4pc6K2t8gZw5uYzAvtXXeRI5GWSxCnG1R4CQm2pomo7H5OxdbxoE7Ifhk1jkvgXU/s1600/P7200604.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmSu6cz2fw5H_uNZYCyRpLXbAlUpg7yr1AuEU9d9aidZ-wg1ix06SPTlQQiYpZebude9WnQ4-Vzwj4pc6K2t8gZw5uYzAvtXXeRI5GWSxCnG1R4CQm2pomo7H5OxdbxoE7Ifhk1jkvgXU/s400/P7200604.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIP8vy4Hdkdl8GlIa5-PUiNraem89ujzyZPvQzsZXJFqFRljvsZobSpEzq93pkNxlxMb4UPBGB6sOcr1G47j_r-qPIi3ICzx8WAaDnDX-HggKwICIepiAunzkpxgdxHhUOACPLv5Qx-Zo/s1600/P7200618.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIP8vy4Hdkdl8GlIa5-PUiNraem89ujzyZPvQzsZXJFqFRljvsZobSpEzq93pkNxlxMb4UPBGB6sOcr1G47j_r-qPIi3ICzx8WAaDnDX-HggKwICIepiAunzkpxgdxHhUOACPLv5Qx-Zo/s400/P7200618.JPG" width="400" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTONxFc31WhOsfZyYNXkH0gMxyVk3ro_twMrKxey08pkf5AMu5DcfyVlFqsLCB4PplFURhrqyprillX6B-Qlwwgmpl2QVW7CzEoIt8aqYxCaFXpu6wWm4X036CQoQ8cXPPPTKmxBgr0NQ/s1600/P7200621.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTONxFc31WhOsfZyYNXkH0gMxyVk3ro_twMrKxey08pkf5AMu5DcfyVlFqsLCB4PplFURhrqyprillX6B-Qlwwgmpl2QVW7CzEoIt8aqYxCaFXpu6wWm4X036CQoQ8cXPPPTKmxBgr0NQ/s400/P7200621.JPG" width="400" /></a></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Laager üleval ja söödud ning oligi aeg minna mere äärde. Lapsed nautisid seda aega 100ga. Nad hullasid ja möllasid ning nautisid iga hetke vees ja liival. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Õhtul nautisime päikeseloojangut. Lapsed mängisid taaskord liivaga ja meie nautisime vaadet ning lapsi, kes mängisid. Päike loojunud oli aeg tagasi telgi juurde minna, mis ei lõppenud niisama mere ääres asjade kokkupanemisega vaid vees käiguga. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Vesi ise oli soe ja lapsed üsna liivased, siis loputasime nad veega üle ning läksime kohe telgi juurde ning panime nad kohe tudukatesse. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Ise läksin ka kohe nende juurde. Issi pani veel viimased asjad kokku ja tuli ka meie juurde. 23.00 me juba kõik magasime.</span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitLq4FgXWtem80xENH4nF9zqihw7D8YL_TdeR6RXzmqGMyy1PlrLWUs64ez-_nXHaMgJ6p-XbLew0Mv9DvVHS-IEzo_Wh8SxkrDeSAVhco4r748XHxcASJDeQy-_BBrH2yaUnO4qWWFXU/s1024/795E0875-7061-49F4-BDA7-0041B444A82B.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitLq4FgXWtem80xENH4nF9zqihw7D8YL_TdeR6RXzmqGMyy1PlrLWUs64ez-_nXHaMgJ6p-XbLew0Mv9DvVHS-IEzo_Wh8SxkrDeSAVhco4r748XHxcASJDeQy-_BBrH2yaUnO4qWWFXU/s400/795E0875-7061-49F4-BDA7-0041B444A82B.jpeg" width="400" /></a></span></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Öö ise möödus rahulikult ja vihmata. Saime küll paar korda sellist seenekat, mis ei olnud ka imestada, sest siin pildil on näha, mis toimus meist natuke eemal. </span></span><div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEho0elONfi1z2__q7BQMoWvhbMK2QzTaEclplc46dCkwRopT6zxiZI-MNwsUJCvm4khyePudi34zRbQpikw0Oki2TcArV2HySx75L_sLAy2dcgIIEbcFdzftFX1JaJQSkTvQhQVvNz52jg/s2048/6E34C8B0-D3DD-4278-8316-AF41CBFA464E.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEho0elONfi1z2__q7BQMoWvhbMK2QzTaEclplc46dCkwRopT6zxiZI-MNwsUJCvm4khyePudi34zRbQpikw0Oki2TcArV2HySx75L_sLAy2dcgIIEbcFdzftFX1JaJQSkTvQhQVvNz52jg/s400/6E34C8B0-D3DD-4278-8316-AF41CBFA464E.jpeg" width="400" /></a></span></div>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;"><br /></span>
<span style="font-family: georgia, "times new roman", serif; font-size: small;">Selline vahva ja tore päev oli meie esimene päev Pärnus. Järgmises postituses juba meie teisest päevast, mis oli sama vahva ja veel toredam.</span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br />Uute seiklusteni juba homme.</span></div>
</div>
Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-12122747916136966832020-06-13T17:44:00.000+03:002020-06-13T17:44:06.075+03:00Üks uhke ja õnnelik tädi<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Oeh... ei oskagi seda postitust kohe kuskilt alustada aga tahan seda jagada olgu öeldud, et tegu on ühe emotsionaalse postitusega. Võib olla toob mõnele veel pisara silmanurka, sest minule tõi küll.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ma siin mingi aeg tagasi mainisin õigemini kirjutasin, et õepoeg on meil ja aitan teda siin kooliasjadega ja nii. No, et saaks ikka järje peale ja oma võlad klaarimaks. Ütlesin ka õigemini kirjutasin, et loodan, et ühel hetkel saame koos öelda “Me saime hakkama”. Täna nüüd ja praegu võin ma öelda, et me saime hakkama.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Jaa, see tee ei olnud kerge ei talle, tema perele ega mulle. Mul oli ikka olukordi, kus vihastasin kordi ja kordi ning pisaradki ei jäänud tulemata. Oli kordi, kus tundsin, et ma ei jaksa, sest olen nii halb tädi, kes elab ühel noorel poisil kogu aeg "seljas". Kord kamandasin teda magama, siis jälle üles ja õppima ning live tundidest osa võtma, siis raamatut lugema, siis infot koguma jne, jne... olin nagu halb puuk, kes kogu aeg tahtis temalt midagi. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kogu selle aja peale kulges ikka hulk närve ja energiat ning isegi mõte, et kui sa ei taha, et sind aidatakse, siis me ei pea seda tegema ja sa võid olla rahus kodus ka. Tunne, et ma olen maailma halvim tädi oli minu peas ikka kordi ja kordi. Tean, et see kõik oli tema nimel ja ta sai isegi aru, et teen seda kõike tema nimel, sest ta ise ju ütles, et väga hea, et sa mind utsitad.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Peale mõõna ajasin end jälle jalule ja selja sirgu ning ajasin oma joru edasi. Jaa, tundsin ikka kordi ja kordi ka seda, et nooremad on meist ikka targemad ning teavad ise kõige paremini, mida nad teevad või tegemata jätavad. Meie "vanurid" hoidke suu kinni ja laske mul lihtsalt olla. Meie oleme, õigemini mina olin lihtsalt see loll, kes kõike kohe läbi ei hammustanud ning utsitasin takka. Krimpsus nägu, närvilist olekut nägin ikka peaaegu iga päev. Samas oli meil ka iga õhtu palju naeru ja jutuajamisi, mis olid huvitavad ning toredad ja seda kõike "pärast kooli".</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Samas need kolm nädalat läksid nii kiiresti, et ei saanud arugi ning selle aja sees sai ikka nii mõnigi aine korda. Ühesõnaga selline natuke raske aeg, mille üle ma üldse ei virise, sest ise võtsin selle pakkumise vastu ja sain sellega tegelikult väga hästi hakkama. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Lõpuks kui ta koju läks, siis oli meie peres nagu midagi puudu. Minul rutiin, mis oli kolme nädalaga välja kujunenud ning Carolal mängukaaslane. See tegi meid ka natuke kurvaks, sest ta oli nii perre kasvanud. Arvestasime temaga ja tema soovidega kogu aeg. Ta oli meie laps, kes ühel hetkel läks ära.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Täna ja praegu tunnen ma kõige selle üle ainult väga, väga suurt uhkust. Olen uhke ja mega, mega, mega õnnelik tädi, sest saime koos hakkama, mis sest et selleks kõigeks kulus palju, palju tunde ja energiat. Meil on olemas lõputunnistus, millega saame edasi liikuda ainult tähtede poole, ning vallutada uusi maid ja teadmisi.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kurb on ainult see, et ma ise ei saanud sellest kõigest osa kui Marcus sai kätte oma lõputunnistuse, sest meil kehtib endiselt eriolukord (natuke leebemalt kui enne aga ikkagi kehtib). Lõpetamisele sai minna ainult kaks inimest.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Õhtul käisime ikka külas ka, sest viisime lillekesed, pisikese kingituse, sõime koos kooki ja jutustasime niisama.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Minu jaoks tegi selle õhtu väga eriliseks ja liigutas mind lausa pisarateni. Seesama poiss kellega kaklesime ja olin enda arvates üks mega paha tädi, siis ta tuli ja andis mulle ühe suure kommikarbi, kallistas mind ja ütles “See on Sulle. Aitäh, sinu abita ma poleks seda ära teinud”. See hetk...see hetk lihtsalt liigutas mind nii väga. See hetk tõi pisara ikka korralikult silma ja toob praegugi. Tunne kui sulle öeldakse “Aitäh”, mida ma natuke ootasin ja sain, siis oli sellel sel hetkel lihtsalt nii suur jõud... see kõik kustutas selle, mis olime koos üle elanud. Minu jaoks näitas see kõik suurt tänulikkust.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ei oleks ka midagi olnud kui ta poleks mulle seda öelnud aga see näitab ikkagi seda, et ta oli selle abi ees tänulik. Ta näitas seda välja küll omal moel aga ta tegi seda. Oeh...need hetked jätsid minusse ikka kustumatu jälje. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Olla olemas kui Sind vajatakse, abistada nii palju kui saad, ning saada selle eest pisike tunnustus... võimas. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Saada ka väike tunnustus ja tänusõnad väljaspool peret... Lugedes ridu, <i>palju õnne ikka uhkele tädile ka, oled ka omalt poolt väga suure panuse andnud... või tänud sulle... </i>Lihtsalt tekib nii eriline tunne. </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Head teha on hea ja kui Sa saad sellest ka tükikese tagasi, siis on see tunne veel eriti hea. </span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgm0TmILiO-3u0Bz6Ee_2TYQMxUm0y8ajYteP8DRVZCbK7Ixg5sMAk_WJow2OjXPLEkTXPVIzr26bdlprBX_eB7qPp7CEX3c_NyzZS5T6RGvM3RxrvWk9mtiIFd2B7h9Fq-z7LJ5Xxn-XI/s1600/915D5EFC-C6AD-4ACE-94F9-BD70A245AFA9.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1600" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgm0TmILiO-3u0Bz6Ee_2TYQMxUm0y8ajYteP8DRVZCbK7Ixg5sMAk_WJow2OjXPLEkTXPVIzr26bdlprBX_eB7qPp7CEX3c_NyzZS5T6RGvM3RxrvWk9mtiIFd2B7h9Fq-z7LJ5Xxn-XI/s640/915D5EFC-C6AD-4ACE-94F9-BD70A245AFA9.jpeg" width="640" /></a></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ilusat laupäeva. </span>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-74631744187116555122020-06-11T10:12:00.002+03:002020-06-11T12:53:43.050+03:00Live trennid on ajalugu, päris trennid on palju paremad<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Hetkel on veel nii mõnus rahu ja vaikus ning on hea aeg üks lõpetamata postitus lõpetada. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">See hetk ja see tunne... See kõik olid lihtsalt nii kuradima hea.</span></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Peale selle, et mu esmaspäevane hommik algas õues koos lastega mängides ning trotsides vihmast ilma sain ma ka aiamaa peaaegu päris, päris korda. Nüüd on ikka hea seda korras aiamaad vaadata.</span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Sai ikka mitu, mitu head tundi seal oldud, rohitud ning kasvuhoonegi korda tehtud. Taimed on ilusti seotud ning natuke ka kärbitud. Ühesõnaga oli üks mega, mega suur tööpäev. Seda kõike võimaldas mulle vennake, kes magas ilusti ning õhtul kui issi töölt tuli võttis teatepulga üle. Nii sain lõpetada veel, mis tahtsin. </span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Igati vahva ja tore on vaadata kuidas tomatitele ilmuvad külge tomatid ning kurkidele kurgid ja oma kasvatatud lilledele õied jne.</span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kõige toredam on aga aeg kui hakkad sealt juba midagi saama. Nii ka meil, sest lapsed said esmaspäeval oma esimesed maasikad. Seda küll amplitest aga ikkagi esimesed ja omad. </span></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Üks mega pikk ja toimekas päev aiamaal lõppes päris, päris trenniga. Mida see veel tähendab? See tähendab seda, et zumba lived on selleks korraks ajalugu. Esmaspäeval oli üle pika aja selline trenn, kus saime ikka kõik koos olla ning higistada, mida oli ikka palju. Võib isegi öelda, et ikka megaaa palju. </span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kodused lived pole ikka see, mis koos tehes. See kambavaim ja koos naljatamine on ikka hoopis midagi muud kui niisama üksi kodus kargamine ja pere ees tantsimine.</span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kükid, mis kodus ajasid juba oksele ning tekitas</span><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"> tunde, et need on nõmedad, tõid ikka sama tunde tagasi ka päris trennis, mis tegelikult koos tehes ei olnudki nii hull. Tegid ja kuulasid veel treeneri innustavaid sõnu ja lõpuks saidki kõik tehtud ja enesetunne oli juba mega hea.</span></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Selle trenni kõige võimsam ja ägedam osa oli see, et adrenaliin muudkui tõusis ja tõusis. Tundsin kohe algul, et olen nagu väsinud ja jaksu nagu ka väga pole (aiamaale kulus ju ka tohutu energia) ja mõte kui terve trenn ei jaksa endast 100% anda, siis teen natuke vähem aga olen ikkagi tubli.</span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kuradima hea tunne oli hoopis see, et iga tantsuga see aina langes ja langes ning asendus suure tahtejõuga. Imestasin ise ka, et kuidas see jaksamine, tahtmine ja jõud tulid aina juurde ja juurde. Iga tants (isegi uued) tõi naeratuse suule ja pani kaasa tegema. Vanad tantsud tulid juba kohe naudinguga ja südamest. Selline hoopis teine tunne/nauding oli ka neid tantsides. Ma ei oska seda seletada aga lihtsalt tehes midagi, mis on sul selge ja sa tunned end seda tehes hästi, siis tekib sisimas selline eriline tunne.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Trenn ise läks nii kiiresti, et ei saanud arugi kui juba oli lõpp. </span></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Enne venitust oli veel üks tants, mis oli ka igati äge aga kuulates ühte laulu, mis mulle hullult meeldis, siis mõtlesin - kui ma selle tantsu ka kõik ära teen, siis olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. See ei ole just eriti kerge tants aga hullult meeldib mulle. Kindlasti oleks sellega hakkama saanud aga kohe ei saa ju hulluks ka minna. Nii valiski treener lõpetuseks ühe natuke rahulikuma tantsu. </span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: medium;">Tulles korra eelmainitud tantsu juurde, mis mulle kohe alguses meeldima hakkas, sest sellel on lihtsalt nii äge muusika ja tants ise ka. </span><a href="https://www.youtube.com/watch?v=V2VRRPCjAHM">Vaata seda kui soovid näha, millest käib jutt.</a><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: medium;"> Seal, kus nad käed üles tõstavad ja vahepeal nagu jalalt - jalale astuvad, siis meie teeme seda nii nagu on näha siin <a href="https://www.youtube.com/watch?v=w6W6i4LGyvc">videos</a> . Kätega teeme samamoodi ja astume jalalt jalale. Ehk saite mingit aimu sellest kiirest tantsust ja võib olla hakkas ka natuke meeldima. Minule igatahes küll. Kui õiget klippi otsisin, siis kutsus juba tantsima :).</span></span></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ühesõnaga see esmaspäevane trenn oli igas mõttes kohe suur, suur kirss tordil. See kodust välja minemine ja koos tantsimine andis lihtsalt nii mega hea tunde. Jaa, koju jõudes olin ikka nii suss, et magasin päris kiirelt aga see kõik oli seda väärt. On asi, mida oodata. </span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Päikest ja ilusat neljapäeva. </span></div>
Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-10690413541195251042020-06-06T16:46:00.003+03:002020-06-06T16:46:48.728+03:00Juhuu... üks suur eesmärk täidetud<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxj9bSDuNYpK3jSNp8oAxe8DaXEe5cmdM_HLXcHHDcXkFwAQv-vXJ2Nq3ikAWO1w_olYOWhmz6wSToFwgPuIwMa-RS1nwDns1sfTT8qLiPub8_U9uCKAB7DeE0T-WxlNfw2vmnCbJbpU8/s1600/B410FC02-B221-4DFC-9863-1FF4E05E2ADF.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxj9bSDuNYpK3jSNp8oAxe8DaXEe5cmdM_HLXcHHDcXkFwAQv-vXJ2Nq3ikAWO1w_olYOWhmz6wSToFwgPuIwMa-RS1nwDns1sfTT8qLiPub8_U9uCKAB7DeE0T-WxlNfw2vmnCbJbpU8/s400/B410FC02-B221-4DFC-9863-1FF4E05E2ADF.jpeg" width="300" /></span></a></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Täna, siis natuke sellest, mis juhtus venna lutiga. </span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Alustuseks kirjutasin juba ühes postituses, et meie venna läheb sügisest lasteaeda. Temast on sirgunud juba nii asjalik ja tubli poiss, et võime seda lasteaiaelu proovida küll.</span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Igatahes minu selle suve eesmärgiks on ta saada sügiseks luti- ja mässuvabaks. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Võin vist öelda, et esimene eesmärk on meil juba saavutatud.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ma olen ikka kordi ja kordi maininud seda, et mingite otsuste vastu võtmine peab sündima enda südame häält kuuldes ning koostöös lapsega. Seekord kuulasin oma südant ja olin saabuvaks tulevikuks, muutusteks valmis. Teadvustasin endale, et see võib kaasa tuua palju muutusi aga kohe kõigest lähemalt.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ühel hetkel tundsin, et olen õigemini oleme valmis selleks, et võtame vennalt piltlikult öeldes õige luti ära.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Selleks saatuslikuks päevaks oli 13. mai. Sel päeval juhtus veel nii mõndagi, sest lõikasime vennal ka esimest korda juukseid ning tellisime ära uue voodi. Ühesõnaga üks suurte otsuste päev.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Selleks, et jõuda luti ära võtmiseni kulus ikka mitu päeva kuni tõin issile pildil oleva luti koos kaisuga ning käärid. Hoides ühes käes seda lutti ja teises jänkut ning issi käes olid käärid, millega lõikas sellelt otsa lihtsalt maha. Ise muigasime ja vaatasime üksteisele otsa ning naeratasime. Samas sai nii suur samm edasi astutud, sest nüüd oli tegu tehtud. </span></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">
</span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Peale seda andsime talle selle kohe kätte, mis pakkus meile ka natuke nalja ja põnevust, mis saab edasi ja kuidas käitub?</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Ta pani selle suhu ja püüdis imeda aga kahe hetke pärast võttis suust välja ja hakkas seda uurima, mis värk on. See reaktsioon oli lihtsalt nii hea. Pani uuesti suhu ja võttis uuesti välja ning uuris uuesti. See ajas teda ennast ka natuke naerma ja muigama, et miskit onju valesti. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Seda "katkist" lutti me temalt enam ära ei võtnud. Ta sai sellega iga kell mängida ja tal oli see igal ajal kohe võtta kui soovis. Muidugi see oli talle igas mõttes võõras ja tüdines sellest kiirelt. </span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><span style="font-family: "trebuchet"; font-size: large;">Meie õnneks ei ole olnud ta ka väga suur lutitaja. Öösel pidi see ikka olema, sest lutipudeli kasutamine jäi meil juba ammu ära, mis vahetus joogitopsiga. Lutt pidi aga veel olema, et saaks seda öösel tõmmata</span>. Päeval kasutas seda ka mängimiseks ning "poosetas" sellega niisama kui selle üles leidis. Otsest vajadust selle kasutamiseks ei olnud, sest mängida ja kõike muud sai ta selleta ideaalselt. Kindlasti pidi see meil lohtuseks kaasas olema nii autos kui ka vankris magama jäädes, millest loobus ka lõpuks poole une pealt. Nüüd saab vankris magama jääda ka ilusti ilma lutita. Ennem on küll nuttu, sest magada ju ei taheta. Selle asemel oleks parem õues ja tšilliks aga uni õues on hea. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Tulles nüüd tagasi sinna luti juurde ja selle ära võtmisele ning öödele. Kuidas see kõik talle mõjus?</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Esimesed kolm ööd olid ikka nutused ja mega kehva unega. Ärkas ikka kordi ja kordi ning oli selline viril. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Andsin talle küll seda katkist lutti, mida natuke võttis ja siis uuesti välja viskas ning edasi jorises. Püüdsin talle, siis juua anda ja oma kaissu ning sülle võtta, mis teda ka lõpuks rahustas ja suutis uuesti uinuda. Esimestel öödel käisime ikka 3-4 korda ta juures. Päeval kui oli ka natuke viril ja joril, siis pakkusin seda katkist lutti, mille maha viskas ning natukese aja pärast uurima läks. See viis nagu paha tuju ära. Päevad olid nagu natuke kergemad. Eks see lõunane uni oli ka selline, et kas saan ta ilusti tuttu või mitte. Natuke ikka nuttis ka aga lõpuks magas. Usun, et see nutt on pigem sellest, et ei taha magada vaid mängida, sest peale natukest nutmist ta siiski uinub. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kas mul oli plaani loobumise mõte? Jah, oli küll. Ma ikka kordi mõtlesin, et annan talle luti tagasi, et mitte teda "piinata" ja see oli umbes kolmandal päeval ehk laupäeval. Issi pani teda õues tuttu ja siis tuleb, et anna mulle lutt, sest ta nutab ja ei jää magama. Olin valmis, et annan talle kapist luti aga andsin ikka selle katkise. Samal ajal kui issi välja läks ja ma üksi tuppa jäin tabasin end mõttelt. Hea, et ma ei andnud, sest oleme juba nii mitu päeva hakkama saanud selle "õige lutita" ning nüüd kõike ära nullida. Eii... Jaa, meel oli kurb küll kui issi tuppa tuli ja ütles, et venna nii nutab. Lohutasin end sellega, et varsti ta magab ning kõik on korras ja nii läkski. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Pean tunnistama, et see alguse aeg oli ikka natuke raske ka, sest lapse jaoks millegi "hea" asja ära võtmine on ka tema jaoks raske. Õnneks saime selle jämedalt öeldes nädalaga vonksu ning nüüd seisab see meil niisama. Tal on endiselt iga kell võimalus seda võtta aga see ei huvita teda. Viskab selle kohe suure kaarega minema ja sinna see jääb. Vahel ka mängib sellega, sest topib oma näppu sinna sisse ja uurib seda. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Miks ma siis seda päriselt ära pole veel ära võtnud? Kui päris aus olla, siis ma ei teagi. Võib olla kuskil minu sisimas on veel selline mõte, et vajadusel saan talle seda anda. Kas või mõtte eemale viimiseks või niisama tema naljatamiseks, et näha uuesti kuidas ta sellega käitub. See on tal iga päev voodis ja saab vabalt kasutada kui tahab aga ta ei taha. Teda ei huvita see lutt põrmugi. Olen selle sinna lihtsalt jätnud ja nii see seal lihtsalt on.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Varsti, varsti saab juba kuu täis ja võin öelda, et oleme ta saanud täitsa luti vabaks. Seda küll natuke läbi stressi ja pingete, mis olid mõlema jaoks piisavalt talutavad aga suurem eesmärk sai siiski täidetud. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Nüüd ootab ees uus katsumus ja katsetus, et saada ta mässu vabaks. Potil talle meeldib käia ja seal istuda aga jah... ei paku väga pinget. Ma ei ole teda sinna ka surunud, sest Carola ajast on mul meelde jäänud (beebigrupist) kui paljud hõiskasid ja kiitsid, et nende lapsed juba nii tublid ning käivad ilusti potis ja on mega tublid ning siis... voilaa... ühel hetkel täis error. Mina seda ei taha ja nii ei sundinud ma Carolat potile ja ei suru vennat ka. Iga asi tuleb omal ajal ja kõik lapsed/pered on erinevad. See on minu seisukoht ja nii see ka jääb. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Lasen lapsel olla laps ja lasen tal ise uusi asju avastada ning proovida ja katsetada. Küll tuleb ka see aeg kui poja käib ilusti potil ja seda kõike märkamatult ning stressitult. Usun, et ma ei ole sellepärast halb ema, et mu pooleteise aastane laps ei pissu ja kaka iga päev potti. Aga jah... Las see teema jääda igaühe oma otsustada ning seisukohaks. See on lihtsalt minu arvamus ja punkt. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Kokkuvõtvalt võib öelda, et sammuke suurema lapse poole on juba astutud. Koostöös oma südame ja perega oleme saavutanud ühe pisikese eesmärgikese, et ette võtta järgmised.</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjphAl62cltVMnp_JCU97KgWpFiBHNhtQ-IdwAIVX4F1LFt0JBbURb_4fYBU4DBF3Z91wXmAP0etbZIUqIoHtvBR_X-k8xAFUe00YbkUdES2A464bT3nKt8UESc6k7wPiGVMAr51L-ytKY/s1600/39E1F948-789F-42F5-BC01-39B836499CFC.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1334" data-original-width="750" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjphAl62cltVMnp_JCU97KgWpFiBHNhtQ-IdwAIVX4F1LFt0JBbURb_4fYBU4DBF3Z91wXmAP0etbZIUqIoHtvBR_X-k8xAFUe00YbkUdES2A464bT3nKt8UESc6k7wPiGVMAr51L-ytKY/s640/39E1F948-789F-42F5-BC01-39B836499CFC.jpeg" width="358" /></a></div>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif; font-size: large;">Mõnusat laupäeva ja kohtumiseni.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "trebuchet"; font-size: x-large;"><br /></span></div>
</div>
Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-52997411871833807302020-06-05T23:57:00.002+03:002020-06-05T23:57:25.183+03:00Paanika Jaanika jätk...<span style="font-size: large;">Aeg on juba igas mõttes üsna hiline. Lapsed on juba pestud ja teki all ning tuduvad. Kasutan veel juhust ning kirjutan selle päeva lõpuks oma paanika jaanikast. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Alustuseks pidi meeting algama 12.00, mis lükkus edasi 13.00, sest kellelgi ajaline ajavahe. Ohh jess. Sain tunnikese juurde, mille sisse mahtus täpselt venna magama panek. 12.30 ta juba magas mul vankris maja taga akna all ning sain rahus keskendud meetingule. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">13.00 olin ilusti kohal ja olemas. Sättisin Carolale veel ühe lauakese ning sinna käärid, liimi, pliiatsid ja paberi, et saab seal rahus nokitseda, mida ka tegi. Samas istus seal minu juures, kus ma "tööd tegin" nagu ma talle ütlesin. Jutustas seal vaikselt, mis mind ei seganud ega häirinud ning tegi omi asju.</span><br />
<span style="font-size: large;">Lõpuks sain temaga viie minutilisele tukule saate (tegelikult magab ikka nii kaua kui torust tuleb. Kasutan seda väljendit, et ikka natukenegi magaks), et jaksaks õhtul oma sõbranna Sassuga mängida. Mõte sobis talle ja ta keris ka oma voodi tuttu ning magas hetkega nagu nott ja seda kõike ilma draamata. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Ahjaa... natuke oli ikka nuttu ka, sest alustuseks (kella 12.00 ajal) ei saanud ta oma õpetajale tere öelda, mis tegi ta meele ikka nutmiseni kurvaks. Rääkisin, et päris nii ei saa, et ta lihtsalt ütleb talle tere ja hakkab jutustama. Ta mul veel ikka tillu ja ei saanud kõigest aru. Peale selle ei saanud ta teise katsetuse ajal korra õue tulla kui andsin üle albumit. Tegin seda nii kiirelt kui sain, et siis tuppa tagasi tulla ja kõne edasi kuulata. Taaskord said pisarad temast võitu. Rahustasin ta maha ja võtsin enda juurde kuniks veensin teda natuke magama, et jaksaks õhtul mängida ja lihtsalt olla. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Lõpuks kui nad mõlemad magasid sain ka ise rahus uuesti keskenduda ning kuulata. </span><br />
<span style="font-size: large;">Üks miinus oli selle meetingu juures see, et vahepeal katkus nii, et ei saanud mitte kui midagi aru. Üks paras pudru ja kapsad. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Alguses kui see oli 12.00 ja öeldi, et lükkub edasi, siis mõnes mõttes oli mul ka hea meel, sest nii sain rahus venna magama panna. Ta on meil veel tillu ja tahab ikka tähelepanu ning on ka väga uudishimulik.</span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Õnneks magas venna nii kaua, et ta ärkas 15 mintsa enne lõppu. Seega ta magas 12.30-14.30ni, mis on igati ok ja selle aja sisse mahtus veel õe magama jäämine. Kõne ise lõppes 14.45, millest 15 minutit oli ikka paras katsumus, et venna mul kõiki asju kinni ei paneks ning täis ei joonistaks. Üks paras katsumus, et teda seal vagusi hoida. Õnneks kestis see vähest aega. Tervet aega ma poleks suutnud teda kindlasti seal ohjas hoida. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Lootsin küll, et saan selle postituse kirjutada kohe pärast kõne lõppu aga nii ei läinud. Lapsed määravad ja dikteerivad ikka aja ise. Hakkasin siin kohe peale nende ärkamist asju oma kohale tagasi panema ning ajasin natuke maailma asju ja püüdsin ka natuke koristada, et päris karkudel käima ei peaks. Lõpuks oli kell nii kaugel, et tuli vaadata ka neile midagi süüa. Lõpuks tahtsid nad mõlemad õue, sest Sassa hakkas niitma. Carola pani end kohe riide ja kobis õue ning venna püüdis veel süüa aga samas tahtis kiirelt õue. Nii ma, siis võitlesin temaga ja ta nutuga ning riide panekuga, sest mässu väel oleks saanud ju kiiremini. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Nii läksimegi kõik õue ja vaatasime, kuidas Sassa niidab. Poole viie ajal tuli issi ning hakkasime sättima külaliste tulekuks. Nii see aeg kadus ja nüüd on kell juba nii palju, et päev on kohe, kohe õhtus aga mina veel kirjutan, sest eesmärk vajab täitmist. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Vist üks paras pudru ja kapsad sai siin eelnev jutt aga...</span><br />
<span style="font-size: large;">Kokkuvõtvalt võin vist öelda, et hirm oli igati õigustatud just laste osas, sest nii ei oleks saanud keegi 100% tähelepanu kui nad mõlemad oleksid olnud üleval. Carolaga oleks olnud lihtsam aga vennaga mitte nii lihtne.</span><br />
<span style="font-size: large;">Müts maha nende ees, kes suudavad teha kodus arvutis tööd ja seda kõike laste kõrvalt. Osaleda kuskil vestluses ja tegeleda samal ajal ka lastega. Ohh juudas. Minul õnnestus saada õnneks leebem variant aga jah... </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Igatahes see mõte, et kas saan kahe pudinaga hakkama nii, et kirik keset küla jääks, sai täidetud. Seda küll "tehniline viperuse abiga" aga siiski sain hakkama. Olen endaga ikka väga rahul ja enda üle ikka natuke uhke ka. Jah, keelelises pooles olid ka lüngad aga sain ikka aru ka millest käib jutt. Kui ikka praktikat pole, siis pole keele tundmisest ka mingit kasu. Onju. </span><br />
<span style="font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-size: large;">Igatahes see päev on lõppenud nii, et kirik on keset küla ja kõik on õnnelikud. Lõpp hea, kõik hea.</span>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8584430161935641474.post-26281779904582065802020-06-05T11:36:00.004+03:002020-06-05T11:36:29.439+03:00Paanika Jaanika<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Paanika Jaanika täies hoos. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Oeh... alustuseks sain eile ühe kirja ja meili, kus oli kirjas, et homme ehk täna kell 12.00-14.00 toimub meeting. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;">See on seotud lasteaiaga ning ühe projektiga, millest nad osa võtavad. Pidin siin mais ka selle projekti raames nädalaks Slovakkiasse sõitma aga eriolukorra tõttu jäi see ära. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Ühesõnaga meist keegi ei ole ju idealist ja me kõik kardame midagi või on mingid puudused ning tunneme uute asjade ees hirmu. Nii ka minul. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Peale selle, et ma ei ole keeltest just eriti tugev. Ei olnud ma seda kooli ajal aga sain hakkama nii palju kui vaja. Meil kõigil on mingis osas mingid puudused, millega elame edasi. See puudus ei ole ka eluliselt nii tähtis, sest välismaal olles teed ja abi oskan küsida ning nälga ei jää. Ühesõnaga nii palju saan hakkama kui vaja. See tekitab küll natuke hirmu, et kas saan ikka kõigest aru ja kas see on väga erialane jne.</span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">See keeleline osa ei ole küll minu põhiline mure vaid hoopis see, kuidas saan hakkama kaks tundi koos pudinatega, et sellest maksimaalselt osa võtta. Ossa...see saab olema katsumus ja tekitab minus rohkem paanikat. Saan aru, et ma ei saa ka sinna midagi teha, sest lapsed on minu elu osa ja peangi igal ajal, olukorras hakkama saama. Ei saa ju alati kellelegi loota. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Jah, Carolaga on lihtsam, sest saan saata ta õue või annan talle miskit huvitavat millega saaks mängida. Vennakesega ju nii lihtsalt ei lähe. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Ahjaa selle kahe tunni sisse mahub veel venna magama paneku aeg ning tullakse järgi tellimusele. Tellimus saan lihtsalt üle anda ja nii aga venna? </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Kuidas ma ta tuttu saan või peab ta olemagi terve selle aja üleval ja mu süles või võtan hetkeks aja ja panen ta magama? Oeh... Küsimused ja küsimused aga vastused tulevad vist töö käigus. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Püüan küll säilitada rahu ja mõelda, et saan kuidagi hakkama aga jah... Tegeleda korraga mitme asjaga ning olla olemas nii, et kirik jääks keset küla. See on küsimus?!</span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">Õnneks mul on ka nii motiveeriv pere, kes innustab mind ning "süstib" minusse sel hetkel palju positiivsust. Kohe meenuvad sõnad, mis mulle eile öeldi "Ma pole veel näinud asju millele Sina alla vannuksid". Sellel lausel on ikka tohutu jõud. Usk endasse, et saan hakkama, on sisse "süstitud". Väike hirm jääb ikka, sest see on nii uus olukord. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;"><br /></span>
<span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif; font-size: large;">See postitus on kirjutatud puhtalt emotsiooni pealt. Loodan, et paari tunni pärast saan rahus kirjutada ehk paar rida selle jätkuks, et kuidas mul siis ikkagi läks ja kuidas hakkama sain õigemini saime. Kuidas lapsed end ülal pidasid ning kuidas "väljakutsuvaid" olukordi lahendasin ning kas paanika laabus või kestis terve see aeg. </span><br />
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;">Oeh... Loodan, et te mind väga hukka ei mõista sellise võib olla mõttetu Paanika Jaanika pärast. Minus tekitab see natuke ärevust ja usun, et see ka igati normaalne. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;">Nüüd pean lõpetama, et kribinal, krabinal veel viimased asjad ära teha ning Carolaga natuke veel rääkida. </span></span><br />
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;"><br /></span></span>
<span style="font-family: Georgia, "Times New Roman", serif;"><span style="font-size: large;">Jätkub... </span></span>Marve toimetusedhttp://www.blogger.com/profile/04186355545372594119noreply@blogger.com0