kolmapäev, 14. märts 2018

Miks, miks ja veelkord miks?

Hei mu armsad lugejad,

Tänane postitus on hoopis teisest puust kui tavaliselt. Täna ei saa lugeda minu toimetustest ja tegemistest, vaid hoopis elulisel teemal. 

Selles postituses on peamine sõna MIKS, sest olen siin paar päeva mõelnud elule ja tekkis kohe selline tahtmine sellest kirjutada. Jah, ma ei ole selliseid postitusi kirjutanud, aga täna on see tuju ja tahtmine. Ma ei tule siia halama, vaid lihtsalt kirjutama oma mõtteid, ning kas ainult mina taban end sellistest mõtetest või ühineb minuga veel keegi!?

Olen palju mõelnud, et miks peab elu olema just selline nagu ta on? Miks ei võiks meie elutee olla üks sirge tee ilma takistusteta, kurvideta, käänduteta, tõusudeta ja langusteta? Miks see peab olema nagu Ameerika mägi. Kord alla, siis jälle üles, siis kõik seisab ja sinu ees on valik, kas lähed paremale või vasakule?
Kui lähen sinna ja otsustan selle tee kasuks, siis mis mind ees ootab. Kas valisin ikka õige tee? Kui kõik ei lähe sel teel nii nagu tahan, kas valisin, siis vale tee? Kui sellel teel ei lähe kõik nii nagu tahan, siis see ongi selleks, et sellest õppida ja kogeda neid kogemusi, mis on sellel teel?. See tee ei ole antud selleks, et viriseda, halada ja teha oma lähedastele liiga, ning alla anda ja öelda, et ma ei saa seal hakkama ja olengi hädapätakas. See on antud selleks, et pea püsti ja selg sirgelt sellest väljuda. 
See on olnud minu/sinu otsus (küll mitte alati, vahel otsustab keegi teine sinu eest) ja ise vastutame selle otsuse eest. Selle tehtud vale otsuse eest ei pea saama karistada sinu lähedase, kes on sulle kallid ja kes toetavad sind igal sinu sammul, kui sa neid ainult enda lähedale lased ja nende sõnu kuulda võtad. Jah, end on vaja välja elada, aga selleks ei saa kogu aeg olla sulle kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Inimesed, kes arvavad, et see ongi loomulik, et iga läbikukkumise või valede valikute tegemise pärast on vaja end välja elada, valimata isikut, see ei ole õige. See tee on olnud sinu valik, sina oled otsused langetanud ja selles ei ole keegi teine süüdi. Sa pead suutma ise nendest õppetundidest õppida ja oskama end analüüsida, miks on kõik läinud just nii, nagu on läinud. 
Kas olen teinud midagi valesti või on minus midagi valesti, või on minu elu liiga eesmärgistatud, või kardan mis saama hakkab jne? Kui kõik ei lähe nii nagu mina tahan, kas siis on selles teised süüdi, ning kas mul on õigus kõik oma ängistus teiste peal välja elada, arvestamata sellega, et mida tegelikult kõigile teistele teen. Kas mul on õigus öelda omas halvas olekus ka teistele halvasti, ning elada oma ängistust teiste peal välja? 

Miks on nii, et osa inimesi arvab, et tema arvamus ongi see, mis peab peale jääma? Miks on nii, et nad ei anna teisele võimalust oma seisukohta selgitada, vaid suruvad ainult oma tahtmise ja arvamuse peale, sest ainult neil peab õigus olema (ise seda tajumata, et tegelikkuses suruvad ainult oma tahtmise peale)? Miks on nii, et osa inimesi tänu sellele vaikivad, sest tema soove ja arvamust ei võeta nagu nii omaks või ei arvestata? Kas olen sellepärast halvem, et ei hakka oma arvamust peale suruma ja kiidan lihtsalt takka? Kas olen sellepärast nõrk või hoopis tugevam, sest suudan veel peale seda naerda mitte nutta?

Elu oleks ju lihtne kui saaksime käia kogu aeg mööda sirget teed ja kepselda seal rõõmsalt, ning korjata lilli, mis oleksid nagu eesmärgid, unistused ja saavutused minu elus, mis saavutada tahan. Oleks ju lihtne. Korjan lille üles ja ongi üks asi jälle olemas. 
Kuid kui sügavuti mõtlema hakata, siis kas sa oled selle lille kasvamise jaoks midagi teinud, et seda ilu ja vilja nautida? 
On inimesi, kes pingutavad väga iga oma saavutuse jaoks, aga samas on ka neid, kes kasutavad kõike ja kõiki ära, et midagi saavutada. Ja kui midagi saavutavad, siis plaksutavad käsi ja kriiskavad, kui tublid nad on olnud.
Saavutusi siin elus saame hinnata nagu lille kasvatamist, kasvamist. Kõigepealt tuleb osta seeme, maa ette valmistada, siis see mulda panna, kasta ja lõpuks saad ilusaid õisi nautida. See on olnud aedniku suur töö. Samas võib tulla lihtsalt keegi, kes murrab selle ilusa õie, ise selleks midagi tegemata, ning rõõmustab ja naudib seda ilu ja lõhna ning jagab (kui tahab jagada) ka teistega. 
Tegelikkuses pole nad ise ju midagi teinud, sest kõik see on toimunud kellegi teise abiga. 

Peale selle on kurb vaadata ka enda ümber inimesi, kes tahavad olla need, kes nad tegelikult pole, ning tahavad end pidada teistest paremaks. Miks tahetakse olla teistest paremad, ning olla need, kes nad tegelikult pole? Miks on nii, et inimesed kelle on kõik olemas virisevad ja halavad, aga need kellel on mingid puudused suudavad olla õnnelikud ja mitte halada, ning olla kõigest üle? Kas ainult nendele on seda oskust õpetatud või ikka kõigile?

Miks on nii, et igas päevas ei suudeta leida seda päikest? Miks on nii, et inimesed ütlevad sõnu, millest nad ise kinni ei pea? Kas on õige käituda inimestega just nii nagu nemad sinuga käituvad? Kui käitun inimestega just nii nagu nemad, kas olen siis halb? Või peaksin oleme sellest üle ja tegema head nägu. Ise aru saades, et asi pole tegelikult korras. Kas peaks lähtuma vanasõnast - nii kuis küla koerale, nii koer külale? Milline oleks õige käitumine?

Miks on nii, et tõde on valus kuulata? Kas sellepärast, et me ei taha endale tunnistada, et oleme teinud midagi valesti või hoopis see, et seda on märgatud ja me ei suuda selle teadmisega toime tulla? Kas sellepärast peab hakkama kedagi kaitsma, kui talle on öeldud tõde?

Miks kardame asju, mille eest me end kaitsta ei saa? Kas selleks, et end ise seesmiselt hävitada või ikka selleks, et sellest üle olla? Me ei saa kaitsta end selle eest, mis on meie "eluraamatusse" sisse kirjutatud. Me peame elama päev korraga ja seda nautima just nii nagu see meile on antud. Me ei tohiks elada tulevikus, sest sellega "hävitamegi" end seestpoolt. Me peame elama antud hetkes ja nautima kõike seda, mis meil on, sest võib olla on homme juba kõik teisiti.

Ma ei ole viriseja ega vinguja, sest see ei vii kuhugi. Ma olen oma elus saavutanud kõik, millest olen unistanud. Minu unistusest on puudu veel maja, kus saan oma potipõllumajandust pidada, lilli kasvatada, ning lapsed saaksid ringi joosta ja mängida. Küll see ka kunagi tuleb.
Praegu on lihtsalt elus periood, kus "sütik" on väga lühike, ning vahel on tunne, et võtaks lihtsalt oma 7 asja ja läheks kuhugi, kus oleks kõigest ja kõigist rahu ning vaikus.

See postitus oli vist väga hüplik ja paljude küsimustega, aga sain emotsiooni pealt oma mõtted kirja panna, mille üle on mul hea meel, sest võib olla jäid Sinagi mõne küsimuse juures mõtlema või mõtled siiani. Järelikult on see märk sellest, et pead selle küsimusega enda juures tööd tegema.


Luban, et järgmine postitus on rõõmsamates toonides.

Minu hirmud

Hei, hei, Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli ...