COVID-19 st ja natuke muud juttu ka

Kõik see mees alles magas kui ma seda postitust kirjutama hakkasin.  Mina olin juba pikka aega üleval, sest üks hirmus unenägu ajas mind üles.

Unenägu unenäoks aga tahtsin kirjutada hoopis natuke sellest koledast viirusest, mis meil siin levib.

See ei ole kellelegi saladus, et seda viirust jagatakse söögi alla ja söögi peale. Muud enam ei kuulegi. Ma juba ammu enam ei hoia end selle teemaga kursis, sest elus on palju muudki kui ainult need suured numbrid. 

Pean tunnistama, et see teeb mind sisimas ikka ärevaks ja ettevaatlikuks aga samas olen rahulikum ka kui kevadel. Kevadel oli hirm ja kõik see kokku ikka kordades suurem kui nüüd.

Kevadel ma sisimas lootsin, et ma seda testi tegema ei pea ja õnnestuski. Sama mõte oli mul ka sügisel, et annaks Jumal, et ma seda tegema ei pea🙏. Kuid läks teisiti. 

Testi tegemine oli ikka rõvedalt vastik. Keegi sorkis mingi oraga ninas, siis teises. Ebamugavustunne pikalt ninas ja pisarad väljas. Ikka kole värk ma ütlen. Minu jaoks küll. Ma tõmbasin ikka nii krampi selle peale ja surusin end aina rohkem ja rohkem tooli😬. Hea, et jalgu läbi auto põranda ei surunud😁. Õnneks oli test negatiivne. Kohe meenuvad mu hea sõbranna sõnad "Sa tugev maanaine. Ei murra Sind miski". Itsitasin selle peale ikka tükk aega aga öeldu peab paika. Õnneks läks õnneks ja olen negatiivne. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et maski kandmise nurka viskan. Eiii, seda kindlasti mitte. Hoian end ikka nii palju kui saan, et mitte meie perre seda tuua🙏. 

Selle viiruse juures on ikka eriti nõme see, et see on teinud ning tekitanud minu lapses hirmu. Ta on meil siin kodus nutnud ja on hirmul lasteaeda mineku ees. Ta muretseb oma õpetajate pärast, et nemad oleksid terved, sest liikvel on see "kole, kole koloona viilus" nagu ta mul ütleb. "Ma ei taha lasteaeda minna, sest see kole viilus on". Eks täna saab meil olema üks selgitatav päev, et õpetajatega kõik korras ja saad minna küll. Eks ole näha, mis sellest saab. Hommik on juba alanud ka natuke kurvema meelega, sest sellest viirusest on juba juttu olnud ja see teeb teda hellaks. Vennake ei jaga sellest küll midagi aga tütrega on teised lood.

Õnneks ei väljenda ta seda hirmu kogu aeg aga kui see jutuks tuleb jälle kuskilt/kuidagi, siis näen, et ta meeleolu muutub. Eks vaatame, kuidas see kõik meil möödub nii, et laps sellest hingelist traumat ei saa.

Peale selle teeb mind kui ema veel ärevaks üks asi. Esiteks me muud ei kuule kui ainult "koroona" ja kõik, kes natukenegi tõbisemad, siis neil on kohe koroona. Muid haigusi meil enam pole.

Mu elukaaslasel on juba aastaid nii, et kas korra võik kaks korda aastas on tal selline köhake. Ta saab oma kindlad antibiootikumid kätte ja köha taandub. See tekib tal, sest tal on adenoidid ära lõigatud ja see sisse hingatav jahe õhk ei soene nii palju kui vaja ja ühel hetkel tekibki köha, sest see on üks ärritaja. Kus ma seda tean? Mõned aastad tagasi ei olnud arst nõus talle rohtu kirjutama enne kui teda uuritakse. Mõeldud, tehtud ja kõik oligi temaga korras. Muud seletust sellele ei leitud ja peale seda pole selle kindla rohu väljakirjutamisega ka enam mingit muret.  

Eriti nõmedaks tegi selle olukorra just see, et issi oli meil vennakesega haiguslehel kui tal see köhake tekkis. Kuna tema seekord neid arsti asju ajas ja suhtles, siis palusin, et äkki ta saab lasta ka vennakest kuulata, sest tal oli köhake ning tahtsin kinnitust, et see pole kuhugi mõjunud. No jaa nimme ei saanud ennem kuulama minna kui issi tegi testi, sest ta natuke köhatas ja küsis neid antibiootikume. Okei! Leppisime sellega (pidime leppima, mis sest, et ema süda valutas), et enne ei tehta midagi kui test tehtud. Nii... see sai tehtud ja vastus oli negatiivne. Juhuuu. Lasime eelmise nädalavahetuse mööda ja issi helistas esmaspäeval, et äkki saaks kuulama tulla. Arst muidugi muigas, et oii me polegi teda veel kuulanud. Kui saate, siis tulge homme ja kindlasti kuulame. Õnneks. Noo ja, mis siis sai? Nagu öeldakse, ema süda tunneb ette. Köha osas olin ma ikka kindel, et sellega on korras aga miski ikka "näris" sees. Ma ei pidanudki enda sisetundes pettuma. Tal oli kurk ja kõrv natuke punane ning soovitati anda veel natuke aega köharohtu (kasutasime Abisani) ning teha sooja jalavanni. Enne uut nädalat lasteaeda ei saa. Leppisime sellega. Praegusel ajal on see isegi mõeldav, et parem kodus kui mujal. 

Mis mind ikka 100ga ärritas ongi see, et ala - mine tee enne test ennem me sind jutule ei võta. Nagu muid haigusi meil enam tõesti ei ole??!! 

See, et haiget last ka enne jutule ei võeta kui vanem teeb testi ei ole ka mõeldav. Nokk kinni saba lahti sel teemal. Mind kui ema see ikka ärritab ja teeb samas kurvaks. Umbes suva... Las laps olla aga peaasi, et test tehtud. Saan aru, et see on hetkel ka vajalik, et hoida meie arste ja nii, aga isegi last ei võeta enne jutule. Või, siis tahetakse lapsele test teha. Issand😬... ma isegi ei kujuta ette kuidas mu süda sellele vaatepildile vastu peaks😔... Igatahes on see üks mega nõme viirus, mis meil siin liikvel. 

Kindel on see, et hoian end nii palju kui saan ja suudan. Kannan maski ja desotan käsi ning hoian distantsi. Kindlasti on neid, kes selle peale naeravad ja mõtlevad, et loll oled, et kannad. Aga mul sügavalt suva, mis teised arvavad. Iga inimene kuulab oma sisemist häält ja käitub vastavalt sellele. Mina tunnen, et pean kandma ja see on minu sisemine hääl ja see ongi õige tunne. 

Annaks Jumal, et see viirus kaoks sama kiirelt nagu see tuli. 

Sisimas ma loodan, et asi ikka nii hulluks ei läheks, et saaksime oma perekonnaga koos jõule pidada. See on minu jaoks hetk ja aeg, kus tahan olla oma perega. Süüa üheskoos head ja paremat ning avada mõne kingituse. Jõuluvana osas on meil vist see aasta nii, et ta ei tule aga eks aeg näitab, mis saab. Sisimas sooviks, et ta tuleks, sest ta on iga aasta meil käinud aga praegusel hetkel tuleb hoida end kui ka Jõuluvanasid.

Teile aga mu armsad lugejad soovin tugevat tervist ja positiivsust. "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks". 

Hoidke end ja enda lähedasi.

Ilusat esimest adventi Teile.

Meie käisime sel puhul jõulutuld toomas ja Jõuluvanale luuletust lugemas.

Tunnusta neid, kes on tunnustamist väärt.

 Ilusat pühapäeva.

Hommik on alles nii laste kingades aga mina olen juba üleval ja ärkvel. "Kohustuslikud kohad" üle vaadatud ning nüüd on aeg natuke kirjutada.

Täna algas meil juba uus kuu ja kohe, kohe on aastagi juba läbi. 

Ma pole sel teemal väga kirjutanud aga täna ma tunnen, et see on see aeg ja see õige aeg.

Ma tahan kirjutada ühest pisikesest perest, kes on minu ja meie laste jaoks üks vahva, tore, armas, toetav, kaasahaarav, motiveeriv ning veel kõike muud. 

Ühesõnaga mul on mega hea meel, et mu lapsel on olemas see üks südamesõber. Mul on hea meel, et tal on keegi kellega on alati tore ja vahva ning nad ootavad üksteist.  Me oleme üheskoos paljugi ette võtnud ning tänagi on meil ees ootamas üks teatri külastus, mis jäi koroona tõttu ära. Peale teatrit seame ehk sammud veel kuhugi, kus natuke kohvitada ja kooki süüa.

See tunne ja hetk kui ma näen neid koos on midagi sellist erilist ja sooja. Eriti armas on veel see, et ta võtab Carola vennakest ka oma sõbrana. Kui meie Kukkel temast välja ei tee, siis on laps kurvake ning räägib sellest oma emmele. Nähes seda kui Carola sõbranna mind näeb ja lehvitab ning suu läheb naerule on midagi nii siirast, armast ja sooja.

Näha juba väikesest peale sellist sõbrannade sidet on minu kui ema jaoks midagi nii erilist. Seda enam, et ma ei ole "kohalik" vaid siia tulnud. 

Sama erilisena tunnen ka mina ennast kui Carola sõbranna emme on nõus ja valmis minu mõtetega, hullustega kaasa tulema. Ma tunnen südames suurt soojust kui me kokku saame ning teeme midagi koos. Ma saan öelda, et mul on olemas selle emme näol veel üks õde kellega saan jagada oma muresid, rõõme, ettevõtmisi ja kõike muud. Kui vaja siis joome veini, nutame koos, istume koos ning veel kõike muud. Me saame rääkida südamest südamesse ja mõistame üksteist ning olla meie ise.

Tunne, et sa saad olla ka osake kelleski on midagi nii erilist. Tunne, et sul on olemas keegi kellele sa saad alati loota ja neid usaldada ning nendesse uskuda on suur asi. 

Minu meelest on mega vahva ja tore kui oma lapsel on olemas keegi kellega ta saab koos kasvada, mängida, õppida, kakelda, kallistada jne. See tunne ja mõte, et mu lapse lapsepõlv ei ole üksi kasvamine, on nii tore. 

Lasteaiaski käivad nad ühes rühmas ning ootavad üksteist aeda. Eriti tore ja vahva on veel see, et nad pööravad ka lasteaias Carola vennakesele tähelepanu. Jaa see pisike printsess on kohe õnnetu kui meie Kukkel temast mingil põhjusel välja ei tee. 

Selle postituse pikem eesmärk on hoopis see, et maailmas on igasugu jama küllaga, mis meid rusub ja räsib. 

Vahel tuleb võtta hoopis see aeg kus sa tahad hoopis kedagi tunnustada või üllatada. Selleks ei pea tegema midagi suurt vaid piisab ka väikestest asjadest.

Läheneva hingedepäeva raames ma tundsin, et see on see õige aeg ja hetk, et lasta natuke oma sõrmekestel kirjutada. Igal inimesel või perel nagu meil peab olema keegi kellega Sa saad jagada kõike nii enda kui ka laste muresid.

Meie teed ristusid selle perega rohkem kui saime teada, et ootasime oma esimesi lapsi, kes nüüdseks käivad ühes lasteaias ja rühmas. Kui õnneka läheb, siis saavad võib olla ka nende õde ja vend samasse rühma. Eks seda näitab muidugi aeg.

Ma olen palju sellele mõelnud ja iseendaga ka pahuksis olnud, et miks peab juhtuma selliseid asju, mis panevad meid mõtlema. Minu üks ja ainus seletus nendele asjadele on see, et ilmas juhtuvadki asjad mingil põhjusel. Need asjad tulevad meid õpetama ning meie ülesanne on nendest asjadest õppida. Mõni õppetund on väga karm ja teeb meile tohutult haiget. Siinkohal aitab mõttetera "Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks".

Mina olen saanud oma pisikese elukese jooksul palju õppetunde ja sellest tulenevalt püüan neid asju mitte teha (vahel muidugi ei õnnestu ka).

See perekond kellest käib täna jutt on mind palju õpetanud ning jaganud omajagu tarkusi. Tundes, et meiegi oleme saanud jagada omi tarkusi ja mõtteid, on midagi nii head. Nemad on need, kes kuulavad ja ei suru oma tahtmist, mõtteid, tõekspidamisi peale. Neil on oma arvamus aga nad ei suru sinu arvamust/seisukohta maha.

Minul ja minu perel on olemas keegi, kes on meiega nii heas kui halvas. Me toetame üksteist nii palju kui saame, soovime ja suudame. 

Aitäh, et olete meil olemas💓.

Armas lugeja.

Võta Sinagi hetkeks see aeg ja kirjuta kellelegi, keda Sa pole ammu tunnustanud või kellega Sa pole ammu suhelnud. Kirjuta talle paar sõnakest ja Sa tunned ennast kohe paremini, sest Sa oled teinud ka tema tuju heaks.

Hoiame, hoolime ja tunnustame kas või paari sõnaga Sulle kalleid inimesi. Sa teed sellega head nii endale kui ka teisele.

Ilusat pühapäeva jätku ning peagi saabuvat hingedepäeva. Pidage, siis meile kalleid hingesid ka meeles.