Meie toimekad ja üllatusi täis nädalad

Kuna täna on olnud selline kehva ilm, siis ongi selleks kõige parem aeg, et kirja panna natuke meie tegemistest ja toimetustes. 

Etteruttavalt, et juttu on palju ja ehk sama palju on ka pilte. Kindlasti tuleb sekka ka mõni uudis. 

Kuna tegemisi on olnud omajagu, siis lähengi tagasi juuni algusesse. 

Eraldi tahan kirjutada ka meie pere selle aasta esimesest telkimisest. 

Alustame, siis algusest. 

7-9.06. telkisime Kurkses nii nagu meil iga aasta traditsiooniks saanud. 

Esmaspäeval (10.06), pesin telkimas kaasas olnud pesu ja riideid ning pakkisin viimased asju lahti. 

Teisipäeval käisime oma ja Andri õe perega nende tädi juures grillimas. 

Kolmapäeval toimetasin enamik ajast aiamaal. Aiamaalt koju tulles helises telefon ja sain teada, et minust on saanud tädi. Jah, ma olen nüüdseks viie kordne tädi. Kolmele poisile ja kahele tüdrukule. 

Neljapäeval hakkasin Carola tuba ringi tõstma, ning reedel olime niisama ja mõtlesime, mis põnevat võiks nädalavahetusel teha. 

Aga nüüd läheb põnevaks, sest Musununnu laupäevane plaan oli paigas, aga meie oma sündis äkki. 

Laupäeva hommikul läks Musununnu oma isaga Jõgevale, et sealt üks käru ära tuua, mis Musununnu isa tellis. Mina samal ajal, et võiks ju ka Pudinatega kuhugi minna või midagi teha. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. Kuna Haapsalu on mind alati tõmmanud, siis oligi plaan valmis. Pakkisin hädavajaliku kokku nii endale kui Pudinatele ja sõit võis alata. Venna magas juba Keilasse jõudes, aga Carola ikka uuris ja puuris, et kuhu lähme. Tuula tee peal, siis ütlesin, et lähme Mammale külla. Ohh seda õnne ja rõõmu, mis teda valdas. Tagant istmelt oli kohe kuulda "Jee, me lähme minu Mamma juurde. Ma armastan Mamma juurde minna".

Kuna emme meie tulekust midagi ei teadnud, siis see oli temalegi üllatus, et niimoodi sisse sadasime. Ma ikka naeran, et kui mu vanem vend ootamatult ja teavitamata sisse sajab, siis miks meie ei või. Plaan mõeldud, tehtud. 
Emme üllatus meid näha oli muidugi suur, sest ta ei osanud meid oodata. 
Nii jalutasimegi aiamaad läbi ja vaatasime üle saagid ja taimed, mis olid kasvama läinud ja mis põevad. Ühesõnaga selline taimede majanduse ülevaade. 
Aitasin tal seal natuke kõpitseda, rohida, korjasin endale tilli sügavasse, kui ühtäkki oli emmel telefon. Talle helistas tema õde ehk minu tädi ja Pudinate vanatädi. Teavitus emmele oli, et ta on ca. pooleteise tunni pärast tema juures. Vaata, aga vaata üllatust. Kus oli sinna tuleb ikka juurde. 

Nii käisidki Vunksu ja emme vahepeal toas kohvi toomas, ning mulle midagi hamba alla, sest kõht oli juba tühjaks läinud. Kuna aiamaal oli igati mõnus ja lahe olla, siis kasutasingi seda aega maksimaalselt ära, et saaks emmet natukenegi aidata.

Üsna pea olid emme ja Carola tagasi ning tädi Evegi tuli koos oma tütrega. Saime ikka hulka aega jutustada ja lobiseda.
Ühtlasi veel grillisime, sõime kooki ja jõime kohvi. Selline mõnus õhtu, mõnusa seltskonnaga ja üllatustega. 
Kuna pühapäevaks olid meil plaanid tehtud, siis maale ma jääda ei saanud. Nii hakkasimegi suht hilja koju sõitma. 

Pühapäeval (16.06), käisime Kumna laste jaanitulel, mis oli üks igati vahva ja tore. Ostsime kirbukalt ühtteist ning Carola tegi huvitavaid tegevusi ning sai ka auhindu. Nii kommi, ühe pika hariliku ning grupi peale ka näksimist. Siinkohal ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. 

Istub keksel oma neoonse kleidiga

Tõmbas köit ka. Seekord jäid teiseks.

Auhinnaks said pliiatsid

Väike sõit karussellil

Väike jook ja näomaaling käib asja juurde

Natuke suhkruvatti ka

Esimene hüppamine sai ka tehtud

Pipiga

Võtsin ka mõnest mängust osa.
Köietõmbamise võitsime ja sain ka pliiatsi.
Vankriratta hoidmisel jagasin 3-4 kohta ja sain kingits T-särgi.
Mängisime Vennaga kuuma kartulit ja jäime teiseks. Auhinnaks saime küünlad. 

Sama päeva õhtul käisime Andri onu juures kohvi joomas ning niisama lobisemas. 

Lubas ükskord meie piiga sõitma viia

Eelmise nädala esmaspäev läks meil niisama mölutades. 

Teisipäeval käisime vennaga arstil, millest kirjutan natuke hiljem. 

Kolmapäeval tegin ettevalmistusi Sandri lõpetamispeoks, mis toimus laupäeval ja meil. 

Neljapäeval (20.06), oli meie armsa Kreta gümnaasiumi lõpetamine, mis toimus Kultuurikeskus Kajas. Päris alguseks me ei läinud, sest Pudinad poleks kogu aktust vastu pidanud. Aga jõudsime õigeks ajaks, sest nägime ka kui Ketu tunnistuse sai. Carola kohe mulle kui laval teda nägi: ,,Emme, ma tahan Ketu juurde minna!". Muidugi ei saanud ta kuhugi ja sellega ta ei leppinud. Ikka mangus, et tahab minna. 
Lõpuks jõudiski kätte see aeg kui nad väljusid. Meie Carola oli kohe nii õnnelik, kui ta Ketut nägi. Õnnitlused, lilled ja kingid käes, ning pildid tehtud, oli aeg Kreta ja nende koju sõita pisikesele istumisele, mis oli igati vahva ja tore. Seal oli ka meie esimene istumine Kreta suguvõsaga, kes tundub sama lahe ja äge kui ta oma peregi. 
Carolal oli seal igati tore ja vahva. Ta leidis kohe poistega ühise keele ja mängisid seal koos erinevaid mänge. 
Üks lahe seik tuleb ka kohe meelde. Üks suur poiss lebotas täis tõmmatavas lebokotis ja Carola püüdis teda sealt maha ajada. Mille peale kostis selle poisi suust: ,,Tulge appi ja võtke see viie aastane tüdruk siit ära. Tal on nii palju jõudu". Mina kihistasin ikka hulk aega selle peale naerda. Isegi nüüd seda kirjutades tõusevad suunurgad üles. 
Üks igati tore ja vahva päev jälle möödas. 

Päeva lõpuks pani Ketu vend veel meie Venna ka magama

Reedel tegime, aga ettevalmistusi laupäevaseks peoks. Nii dekoratsiooni (olgu mainitud, et Sannu ei teadnud sellest mitte midagi. See kõik oli talle üks suur üllatus) kui ka söögi osas.
Meie suureks rõõmuks sai issi sel päeval ka natuke varem koju. Nii oli meil rahulikult aega Sannu ja Ketuga veel poes käia, et osta lauale asjad, sest tegime enamik asjad ise. 
Õnneks oli lastel veel nii palju aega, et Ketu ja Carola tegid Sannu soovitud küpsisetordi ka valmis. Üks suur asi sai tehtud.  Nii oli minul aega muid asju teha. 

Kahjuks ei ole mul ühtegi pilti sellest, mida pakkusime, aga järelikult oli hea, sest väga vähe jäi kõike järgi. Meie õnneks. 

Reedel tuli mu vend koos oma tüdrukuga meile. Ega ma, siis neil puhata lasknud. Enamik aja vaatasid nad vennakest, mis oli suureks asjaks, sest nii saime õues asju valmis sättida. Kaseoksadki said vaasidesse, mis Musununnu koos vennaga toomas käisid. 
Õhtul puhus vend veel õhupalle ja sättis neid paelale, mis veel paar tundi enne südaööd õue jõudsid. 
See päev sai nii kiiresti otsa, aga palju sai tehtud ka. 

Laupäeval oligi meie kalli Sannu lõpetamine. Hommik algas taaskord suure sigina ja saginaga. Küll sai asju kokku laenatud, viimaseid dekoratsioone üles sätitud või telki ja laudu pannes. Enne lõunat sai veel ruttu lillepoes käidud, et kimbud ära tuua ja puudolevad asjad osta. 
Lõpuks oli aeg juba nii kaugel, et oli vaja sättima hakata. 
Nii nagu ikka olid kõik juba valmis, aga minu järgi oli vaja oodata. See nii tavaline, et lapsed ja mees on juba valmis, aga mina jalutan alles kodustes riietes. Nii ka seekord. Kõik olid juba valmis minema, aga mina veel sättisin. Viimasel minutil jõudsin teha veel mingi soengu.
Kuna lõpetajaid oli taaskord palju, siis meil ei olnud ka nii kiire lõpetamisele, sest pisikesed poleks taaskord nii pikalt vastu pidanud. 

Lõpuks oligi käes õnnitlemise aeg. Üsna peale seda läksime ka pilte tegema, et peale seda kohe koju sõita, et asju hakata sättima. Kuna me tulime natukese varem ära, siis lõpuks jõudsimegi kõigega just selleks ajaks valmis kui Sannu jõudis. Lilled vaasidesse ja need õue ning oligi käes aeg hakata tähistama. 

Ootamine on väsitav

Meie uhke lõpetaja

Natuke nalja kulub igasse õhtusse marjaks ära vol 1

Natuke nalja vol 2

Vend oma tüdrukuga

Selle päeva kangelased

Sel õhtul oli minu üks lemmikumaid päris klaasidega šampuse laud oma aia maasikatega. 
Enne seda kui hakkasime Sannut õnnitlema sai peetud üks väike kõne Marekile, kes sai ka ühe pisikese tänukirja ning lillekese. 

Üks igati toimekas, vahva ja tore päev sai mööda saadetud. 

Siinkohal tänan ma neid, kes jagasid meile tänusõnu tehtud töö ja vaeva eest, mis olime näinud. Aitäh Teile. Sellist tagasisidet on alati tore ja armas saada.
Nüüd tahan mina tänada kõiki Teid selle eest, et tegite selle päeva nii eriliseks, ning neid, kes aitasite meid nõu, jõu, toetava sõnaga ning abiga nii toas kui õues.
Aitäh Teile kõigile. 

Pühapäev möödus meil natukene kurvemas meeleolus, sest täpselt aasta tagasi lahkus meie armas Maily. 
Sel päeval käisime kogu perega ta haual. Viisime sinna lilled ja panime küünlad. 

Peale lõunat viis Musununnu emme ja venna ka bussile. 
Nii oligi mul natuke aega, et olla üksi, sest Carola oli Sannu ja Ketuga sõitmas ning Venna issiga. 

Lapsed viisid lapse sööma

Selline paras aeg, et natuke koristada ja asju ära panna. 
Selline natuke kurvem päev, aga õhtu veetsime kodu juures koos lastega ja Musununnu perega jaanipäeva pidades. 
Peale selle kurva päeva oli ka midagi toredat. Meie Vennakesel oli kikukest tunda, mis oli igati vahva avastus. 

Esmaspäeval (24.06) oli niivõrd super ilm, et seda ei saanud kasutamata jätta vees sulistamiseks. Ostsime Maximast 5,99 laste vanni, aga ideaalselt sobib ka basseiniks, sest on mõnusalt kõrge äärega ja vett mahub ka omajagu. Üks väärt ost selle raha eest. Põhiline, et lastel oli ka mõnus. 
Peale selle, et oli mõnus sulistamine, sai Carola ka omale köögi, kus nüüd keeta, praadida ja küpsetada. Tänaseks päevaks on seal ka juba mõned lahingut peetud, sest meie piiga arvates keegi teine ei tohi seal olla. Kaklus lõppes ikka kisa ja pisaratega. 
Me Ketuga natuke disainisime ka seda. Aitäh Janale, kes meile värve andis. 

Spa jalgadele vol 1

Spa jalgadele vol 2

Spa jalgadele vol 3

Kolmapäeval hakkas meie Vennake põlvede peal edasi roomama ja nüüd on püsti ajamine ka kökimöki. Ja kui proovime sammukesi astuda, siis nende tegemine on ka juba kökimöki. 

Eile kui issi käis Carolaga asju ajamas, siis mina käisin Vennaga poes. Panin Venna kärule selleks ettenähtud kohale. Olin saanud natuke aega poes olla, kui minu juurde astus üks ema, kes tundis meie pärast väga muret. Just sellepärast, et kui keegi peaks või võiks vastu meie käru astuda, joosta jne, siis Vennake võib sealt maha kukkuda. Ta on näinud küll selliseid olukordi, kus pisikesed lendavad sealt maha ja sellisel hetkel see turvatool teda ei kaitse. 
Mäletan, et seda rääkis meile ka üks naine Carola ajal. Õnneks tol ajal midagi ei juhtunud, aga seest võttis kaameks küll. Sama oli ka eile. Poes käies jälgime alati, et venna ei jääks kärule kunagi üksi. Teisiti pole isegi mõeldav, aga mõte sellest, et keegi võib sellele otsa joosta või mingil muul viisil kärule liiga teha, mis ohustaks last, oli mu peas terve poes käigu ajal. Kuigi asju kärru pannes hoidsin alati turvatoolist kinni, siis kuklas olid ikka selle naise öeldud sõnad. Kuigi ise jälgisin, et ta oleks seal turvaliselt ja kõvasti. 
See naine soovitas võtta ka teise käru, et ta sinna sisse panna, et vältida midagi hullu. 
Õnneks lõppes kõik hästi ja ma sain oma ostud tehtud ühe käruga, siis tagantjärgi mõeldes oli see üks väga tähtis ja meeldetuletav vestlus. 

Tulles tagasi meie Vennakese juurde, siis tänase seisuga on ta üks igati vahva ja tore pojake, kes rändab toast tuppa ning tunneb rõõmu ja huvi maailma avastamise vastu. Suurt rõõmu pakub ka õde, kes suudab teda südamest naerma ajada. Keeramine meile väga ei meeldi, aga selle eest roomame kõhuli ja põlvedel, istume ja tuleme istumisest välja nagu vana kala. Püstigi ajame usinasti ning juttu ja lalinat on ka palju. 

Täna oli meil aga tubane päev. Samal ajal kui venna magas, siis mängisime Carolaga poodi. Mul kohe hiilgav idee, et raha oleks ka vaja. Mõeldud tehtud. Otsisin kohe eurodest pildi, printisin ja lõikasin ning kiletasin läbipaistva teibiga. 
Ühtäkki oli kuulda kiikakaaga kiigu tagant: ,,Emme, mis ma reekisin (rääkisin). Etendus ei tohi minu pärast ära jääda". Kuna ta on meil suur esineja ja kontsertide andja, siis tuli idee talle piletid ka printida. Mõeldud tehtud. Mina printisin ja lõikasin, tema otsis sinna kleepsukesi, mis ma pidin kohe ära kleepima ning lõpuks kiletasin ka läbipaistva teibiga. Üks vahva mõte sai teoks tehtud, mis Carolale väga meeldis. 

Homme on meil ees üks sünnipäev. 

Nädalavahetusel lähme ehk maale emmele appi. Võib olla saame Musununnuga ka natuke aega teineteisele võtta ning Pudinad natukeseks ajaks emmega jätta. 

Uue nädala alguses läheb meie Sannu ajateenistusse ning kolmapäeval on Vennaga tehnokas ning peale seda plaanid puuduvad.

Nüüdseks ehk aitab ka sellest mega pikast postitusest. Kõik see mees on meil jba tudule sättinud ja minagi tõmban tänasele päevale joone alla.
Tublid on need, kes selle postituse viitsisid lõpuni lugeda. 

Lastearsti visiidist

Täna, siis natuke meie visiidist lastearsti juurde. 

Sinna ei pidanud me minema niisama, vaid ikka põhjusega, millest saab lugeda siin postituses. 

Kes lugeda ei viitsi, siis olgu öeldud, et selleks pisikeseks mureks on meie poja rinnas olev tsüst. Õigemini tsüstid. Kel soovi rohkem sellest lugeda, siis kae viidatud postitusele. 

Ühesõnaga täna, siis oli meil saatekirja alusel aeg pediaatri juurde, kes vaataks vennakese uuesti üle. Kuna viimasest visiidist on veel nii vähe aega möödas, siis oli arst natuke pahane, et liiga kiiresti tagasi läksime. Aga noh. Teha pole enam midagi. 

Mis meiega, siis täna tehti?

Kõigepealt õde kaalus ja mõõtis meid. Peale seda vaatas meid arst ning kuulas. Ega ta midagi suurt ei öelnud ka vennakese kohta. Katsus tissut ja uuris kas veel immitseb ja kas haiglast koju tulles seda polnud, ning millal avastasime ja kas perearst verd on juba võtnud. 

Küsis, mis ta veel teha oskab. Ütlesin, et roomab, käputab, seisab käte ja varvaste peal ning püüab ka juba istuda, aga pöörata ei taha. Rääkis ka, mida sellisel puhul tegema peaksime. Eks see võib olla ka tema laiskus, ei tea. Kindlasti teeme seda harjutust edasi. Ehk ühel hetkel hakkab tõesti ise seljalt kõhule keerama. 

Arstlik läbivaatlus tehtud läksime verd andma, et mõõta D ja B vitamiini taset. See võttis ka omajagu aega, sest veenist ei saadud kohe verd kätte. Nii torgitigi mõlemat kätt. Õnneks oli venna nii tubli poiss ja pidas ilusti vastu. Nuttu oli küll ka ja arsti sõnul on üks tugev poiss, sest püüdis end ikka lahti rabeleda. 

Järgmine kord lähme pooleteise nädala pärast, et uus UH teha ja näha kas midagi on muutunud. 

Eks sellest juba järgmine kord. 

Ahjaa... teadke mu armsad lugejad, et nende postitustega tahan jagada lihtsalt kogemust. Minu eesmärk ei ole koguda suurt tähelepanu või mingit kaastunnet. Sugugi mitte. 

Päikest.