Sinna ei pidanud me minema niisama, vaid ikka põhjusega, millest saab lugeda siin postituses.
Kes lugeda ei viitsi, siis olgu öeldud, et selleks pisikeseks mureks on meie poja rinnas olev tsüst. Õigemini tsüstid. Kel soovi rohkem sellest lugeda, siis kae viidatud postitusele.
Ühesõnaga täna, siis oli meil saatekirja alusel aeg pediaatri juurde, kes vaataks vennakese uuesti üle. Kuna viimasest visiidist on veel nii vähe aega möödas, siis oli arst natuke pahane, et liiga kiiresti tagasi läksime. Aga noh. Teha pole enam midagi.
Mis meiega, siis täna tehti?
Kõigepealt õde kaalus ja mõõtis meid. Peale seda vaatas meid arst ning kuulas. Ega ta midagi suurt ei öelnud ka vennakese kohta. Katsus tissut ja uuris kas veel immitseb ja kas haiglast koju tulles seda polnud, ning millal avastasime ja kas perearst verd on juba võtnud.
Küsis, mis ta veel teha oskab. Ütlesin, et roomab, käputab, seisab käte ja varvaste peal ning püüab ka juba istuda, aga pöörata ei taha. Rääkis ka, mida sellisel puhul tegema peaksime. Eks see võib olla ka tema laiskus, ei tea. Kindlasti teeme seda harjutust edasi. Ehk ühel hetkel hakkab tõesti ise seljalt kõhule keerama.
Arstlik läbivaatlus tehtud läksime verd andma, et mõõta D ja B vitamiini taset. See võttis ka omajagu aega, sest veenist ei saadud kohe verd kätte. Nii torgitigi mõlemat kätt. Õnneks oli venna nii tubli poiss ja pidas ilusti vastu. Nuttu oli küll ka ja arsti sõnul on üks tugev poiss, sest püüdis end ikka lahti rabeleda.
Järgmine kord lähme pooleteise nädala pärast, et uus UH teha ja näha kas midagi on muutunud.
Eks sellest juba järgmine kord.
Ahjaa... teadke mu armsad lugejad, et nende postitustega tahan jagada lihtsalt kogemust. Minu eesmärk ei ole koguda suurt tähelepanu või mingit kaastunnet. Sugugi mitte.
Päikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar