Aeg ikka lendab ja ma ei olegi saanud juba nii pikalt mahti, et kirjutada meie tegemistest.
Täna võtan natuke aega ning kirjutan mõned read meie tegemistest. Loodab olla edaspidi natuke tublim ning leida natuke aega, et kirjutada meie tegemistest või hoopis mõnest vahvast loomingust, mängu tegemisest jne.
Alustuseks läheb meil hästi. Mina oleb tasapisi juba töösse sisse elanud. Kohanemine ja kõik see võtab veel küll pisut aega, sest piisavalt kaua aega on ikka mööda läinud ning harjumine uue olukorraga ja kõige sellega võtab aega.
Nagu on öeldud, et septembrikuus kõik on uus, siis nii oli minulgi. Laps esimest aastat lasteaeda pluss omal uus rühm ning uued tillud. Kõik oli lihtsalt nii uus, sest puudus ka selline kogemus, kus oleksin vastu võtnud päris tillud ja hakanud neid oma "käe järgi voolima". Pean tunnistame, et need pisikesed on tulnud mind õpetama. Kindlasti õpivad nemad minult ja mina nendelt. Olla kellelegi eeskujuks on midagi muud kui lihtsalt olemine. Teadmine, et Sinult õpitakse iga päev midagi on suureks õppetunniks, sest pean jälgima kuidas olen, käitun, räägin jne. Katsumus ja kogemus mulle endale igal hetkel ja päeval.
See kõik vajab minule endale meeldetuletamist ning harjumist. Olen seda kõike küll õppinud ja nii aga nende aastatega on mõnele asjale ikka tolm ka peale tulnud.
Sellest kõigest hoolimata olen ma ülimalt rõõmus, et mulle on sattunud nii vahvad, tublid ja toredad lapsed. Harjumine võtab veel natuke aega aga nüüd on juba tunne, et saame teha nendega koos vahvaid ja toredaid asju, sest nad tunnevad ise huvi ja tahavad teha. Usun, et uueks aastaks oleme juba nii kaugele jõudnud, et kõik nutud on nutetud ning lapsed on harjunud nii meie kui ka päevakavaga.
Oma lapse harjumine on ka läinud üle ootuste hästi. Kui ma suve lõpus olin ikka väga rusutud ja kurva võitu, sest süda valutas nii enda kui tema pärast, siis esimese nädala lõpuks olin vana mina tagasi. Enesekindlus, positiivsus olid tagasi ning sain rõõmsalt alustada oma päevakesi. Meie pojal läks isegi nii hästi, et saime juba septembri alguseks mässu vabaks. Teisel nädalal jäi ta juba ilusti magama, sest issi pidi minema tööle ning mina ei saanud ka nii vara koju. Hetkel on veel hommikuti natuke nuttu aga see möödub kiirelt. Samas lehvitab mulle veel pisar silmas aga on nõus oma õpetaja sülle minema. Jaa, see on minule kui emale raske aga mul ei ole ka muud valikut. Taaskord ma ei kahetse õigemini me ei kahetse, et panime ta nii vara lasteaeda.
Näen, et lasteaed on talle mõjunud väga hästi. Venna püüab rääkida ja tal on tekkinud palju uusi sõnu. Ta kasutab juba 2-3 isegi 4 sõnalisi lauseid. Laulab ka laulukesi, mis ta on õppinud. Ta on saanud juurde ka suure innustava lause "mina ise" või siis lihtdalt "ise".
Peale selle läheb ta lasteaeda suure rõõmuga. Thuithuithui kiita ei tohi aga hetkel ei ole vennal olnud ka nii suurt tagasilööki. Mäletan kui Carola ärkas öösel ja nuttis ning miski ei aidanud. Need olid sellised nutuhood. Vennakesel seda õnneks pole olnud. Tema tahab küll meie kaissu pugeda ning tunda end turvaliselt aga lõpuks läheb ikka oma voodi tuttu.
Selles osas on suureks plussiks see, et õde magab ka seal ning neil on mõlemal oma pesake.
Carolaga on meil aga lood nii head, et tema käiks iga päev lasteaiad kui saaks. Kui ta sinna ei saa, siis nutab, sest kõik igatsevad teda ja tema igatseb neid. Tahab seal käia ja olla ning tunneb end seal hästi.
Kiirest tempost hoolimata läheb meil hästi ning uue elukorraldusega oleme juba harjunud. Kahju ainult, et need päevad nii kiirelt õhtusse jõuavad.
Nüüd hakkamegi pisikesi tudule sättima, sest see nädal on mul valbekas ja lapsed tulevad minuga varakult lasteaeda. Saavad minu rühmas mängida ja olla kuni õpetaja tulekuni. Pean tunnistama, et kartsin seda olukorda väga, sest äkki ei ole nõus vennake kuhugi minema. Õnneks on need päevad läinud isegi kergemalt. Küll nutuste silmadega aga muidu hästi. Päeval on ta ikka rõõmsameelne, mida näitavad pildid eliisis, mida õpetajad üles panevad.
Mõnusat teisipäeva õhtut.
