Carola nalju ja armsaid ütlemisi

Eks me kõik oleme mingil määral kokku puutunud laste naljadega. Kas tööalaselt võis siis oma/ teiste laste näol. Variante ju mitmeid.
Mul tuli aga tahtmine meie piiga nalju natuke jagada, mis on kohati ikka väga naljakad, aga samas ka armsad.

Nägi maja katusel varest, kes kraaksus, mille peale Vunksu "Tal on kõht väga, väga tühi. Ta vajab süüa".

Issile hommikul kui ta tööle läheb "Ilusat tööpäeva ja tervita tööpäeva ka" Ise annab talle tere ka.

Tuli talle kingitud põlle ja mütsiga "Aidake mind. Ma olen väike kokk", siis hakkab laulma "Müts pähe, põll ette, et ma mustaks ei saaks, ma olen väike kokk".

Kui vennal mässut vahetan (pissist) "Kas vennal tuli jälle kaka, kaka?".

Nii muuseas kui olen öelnud, et vennaga tuleb ettevaatlik olla, sest ta on väike, siis ütleb Vunksu meilegi "Ole ettevaatlik, sest venna on tillu, tillu". Ütleb isegi teistele nii muuseas "Ole ettevaatlik."

Või "Nii lapsed, täna hakkame rokkima". Omal mikrofon ees ja meile jagas pille, millega saaks mängida. Lasteaia elu kajastatakse meil palju. Olgu selleks, siis luuletused, laulud, käsklused.

Kiikas mulle vannitoa ukse vahel sisse ja ütles "Üllatus, Sind ootab ees üllatus". Viidates sellega endale, et tema vaatab mind.

"Sa ei tohi mu vennat pildistada" kui nägi, et tema vennast taheti pilti teha.

Avastas ühe kohvrikese, kus sees olid ta mänguasjad (ponid, näpunukud), mis sinna sisse kokku panin kui ta mänguasjakasti koristasin "Oii, emme, vaata, kõik on koos... oii kõik on kohal".

"Ma olen juba suur laps ja oskan käituda" nii ütleb vahel iseendale. Või, et "Lasteaias tuleb olla viiskas. Õues jookseme ja toas kõnnime".

Naljakas on veel see, et meil on "Tädi Aavo, tädi Riho ja tädi Jarmo". Kui oleme rääkinud, et meile keegi külla tuleb, siis ütleb "Ma ei pea kartma näiteks tädi Rihot".

Läksime maale emme juurde ja teadvutas meile "Ma lähen mamma juurde elama".

"Ma tahaks midagi süüa" ise vaatab külmkappi ja kui küsime, et kas seda või seda või kas see sobib, siis vastab "Ikka".

Kui ma arvuti taga olen, siis peaaegu kogu aeg tuleb ja ütleb "Palun muusikat, muusikat palun, tahan mussi", kui küsin, mis mussi sa tahad, siis ütleb "Ma ei tea". Kui panen "Wo sind die Katzen", siis hüüab "See on minu lemmik" ise hakkab kohe tantsima ja püüab kaasa ka laulda. Tema lemmikute hulka kuulub veel "Storm", "Amore Mio", "Milline päev". Vaieldamatu lemmik on muidugi "Baby Shark Dance", mida tantsib juba ainult seda kuuldes kaasa. 

Kallistab vennat ja ütleb talle "Sa oled mu parim sõber". Või kui kallistab ja musitab meid, siis ütleb "Ma armastan sind".

Mingi aeg tagasi olime tema toas ja ma ütlesin talle natuke valjema häälega, "Palun, korista oma tuba ära", mille peale tema "Emme, miks sa riidled minuga".

Kui ta lasteaiast, vannitoast või wcst tuleb, siis hüüab "Tere, mina tulin".

Kätte on jõudnud ka MIKSIKE aeg.

Meil läks pesumasin katki ja kui ma uut tööle panin. Vajutasin nuppu ja see häält tegi, siis hüüdis mulle "Sa oled väga tubli, sa said hakkama" ja kallistas mind.

"Ära nuta venna, ma ei kuule mitte midagi" ise vaatas samal ajal Vikerkaare Rubyt.

Sõime köögis ja ta oli juba lõpetanud ning siis tuleb kööki ja küsib "Mis asja kõik siin teevad?".

"Sul ei ole mitte midagi peas", peale seda kui issil juuksed maha ajasime. 

Peaaegu on meil "Peaauku". Ja meil on "Pobeem" mitte probleem.

Mängis liivakastis ja tal oli valmis tehtud koogike, aga see ei olnud see, mida mina soovisin, mille peale ta "Ole mureta, ma teen sulle uue koogi".

"Tere tulemast siia Katzeni poodi. Olge valmis kuulama", see on meil nii tavaline lause kui mingit head muusikat kuulab või tahab meile oma lauluga esineda. Omal karvarulliku pulk käes. 

Issi praadis muna ja kui pliks suurest toast kööki läks, siis teadvustab issile "Mina vist tunnen seda lõhna".

"Lõpetage see musitamine ära ja kohe", kui ma vennale musi tegin.

"See on väga tähtis raamat ja me vaatame seda silmadega mitte kätega. Sa ei tohi siit kinni võtta, sest su näpud on tatised". Kui tema üks raamat oli põrandal, mida venna vaatama hakkas.

Kass lebotas mullal ja kui ütlesin, mis sa teed? Ise raputas samal ajal sihvka koori kassile "Panen talle soola, sest ta on haige".

Kamandada oskab ta ka "Minge tuppa. Vaheta venna mässu ära". "Sina pane prillid ette. Sa oled nüüd arst". 

"Ta on väga haige ja ma olen arst". "Ma kohe helistan arstile". "Oi, arst ei saa mulle vastata, mis nüüd saab?". Ise mängib oma nukuga, kes on haige ja vajab arsti. 

"Sa oled nii amasake" ehk armsake.

"No, mis siis uudiseid? Tee suu hästi lahti, siis tuleb lennuk". Tuli liivakastist oma liivakoogiga.

Carolal oli mikrofon käes ja teadvustab mulle "Pane seda youtube. Ja seda mammi shati dood dood". Mõtles seda "Baby Shark" laulu.

Leisis sahtlist ühe asja ja teadvustab "Ma tahaks seda kasutada. Oii, kui ilusasti sädeleb, aga mis see maksab?"

Kuidas ma neid kõiki mäletan?
Mõni vahvam jääb meelde ka, aga tavaliselt onju telefon ikka lähedal kuhu saan kohe neid üles kirjutada. Musununnule saadan ka muidugi. Vajadusel saan sealt ka vaadata. 

Neid nalju meil ikka tuleb. Ise veel alles nii väike, aga iga päev tuleb uusi nalju ja pirne.

Uurib kas vennal on juba hambad suus 

Kui lapsel tuleb rinnast verd?

Kui täna on väga ilus ja soe ilm, siis meie jaoks hakkas lõuna natuke teistmoodi.
Seekordne Musununnu lõuna lõppes Lastehaiglas käiguga.

Miks?
Alustan algusest.
Panin pojale hommikul valge body selga ja lõuna ajal avastasin, et tal rinnal mingid imelikud pruunikad täpid. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga jõudsin järeldusele, et ta ei ole midagi sellist söönud ning ma ei ole talle ka midagi andnud.

Nii paningi ta diivanile ja kraapisin body seljast ja avastasin, et tal parema poole rind natuke sinakas. Selline nagu sinikas oleks ja kui na seda natuke pigistasin, siis sealt tuli sellist pruunikat värvi vedelik. Meenutas sellist vana vere värvi.

Mul muidugi hinges kohe ärevus ja hellasin perearstile. Hea, et Musununnu kodus oli, kes samal ajal vennat vaatas.
Kõne arstile tehtud hakkasime vennat riide panema, sest arst ei osanud öelda, millega võib olla tegu. Soovitas lastehaiglasse minna, et kindel olla, et tegu pole millegi hulluga.

Kuna Musununnu oli lõunal, siis helistas kohe ülemusele, et meil haigla minek pojaga. Kuna tal väga mõistev ülemus, siis sellest ei olnud mingit probleemi.

Haiglasse sisse regatud, ootasime esimest vastuvõttu. Seal meid kaaluti ja pandi näpu otsa andur, mis mõõtis pulssi. Esmane diagnoos oli, et vennal äkki veresoon lõhkenud, aga põhjist ei tea.

Nii saadeti meid edasi arstile, kes omapoolse läbivaatluse korraldas. Vaatas ja uuris, et äkki ta on kukkunud või nii. Temalegi tundus, et tegu väikese sinikaga, aga kindluse mõttes saatis meid UHsse.

UHs käidud saime teada, et vennal oli rinnas tsüst. Jah, tsüst. Õnneks hea loomuline. Kuna sellega midagi teha polnud vaja ja rohtusid ka ei määratud, siis lasti meid koju. Tagasi kontrolli peame minema kahe-kolme kuu pärast.

UH arsti imestus oli sama suur kui meie oma, et sellises kohas võib selline asi olla.

Kas märkasime venna juures mingeid muutusi?
Ei märganud. Venna oli sama rõõmus ja lõbus nagu alati. Mängis ja pusserdas ning oli sama energiline. Ainuke asi, mis on kaks hommikut olnud. Ta on ärganud hästi vara üleval, aga öösel tudub ilusti. Palavikku ka pole olnud. Märkasin ainult neid pisikesi pruune laigukesi rinnal ja oligi kõik.

Vot sellised lood. Ei ole just eriti tore hommik olnud aga selle eest oli meil tore õhtu.

Tõime Carola lasteaiast ära ja siis kimasime Paldiski karulauku vaatama, tegime pisikese pikniku ja kimasime maale, et tomatid ära tuua, mis emme mulle kasvatas.
Enne emme tulekut jõime Annely ja Vaikoga kohvi.
Nüüd kimame koju tagasi, et homme Musununnu onunaise sünnale minna.

Päikest ja mõnusaid saabuvaid pühi.

Üks äge uudis.

Sauki,

Ehk veel mäletate seda postitust kui kirjutasin, et meil on eest ootamas veel üks äge uudis. 
Seekord ma ei oota beebit, aga uus "pereliige" ühines meiega küll.

Trummipõrin....

Selleks liikmeks on olnud juba kaks nädalat meie uus must auto, nagu Carola ütleb. 
Jah, meil on uue auto, millesse mahume oma perega ilusti ära ning jääb veel kahele inimesele ka ruumi. Autoks on Ford Galaxy

Kohe meenuvad Kai sõnad, kes ütles meile: ,,Miks teile suuremat autot?" ja siis sai aru, et meil ju lapsi rohkem, sest samal ajal olid Sannu ja Ketu meil.
Need olid õiged sõnad, sest meil on tõesti lapsi rohkem kui ainult meie kaks pisikest Musurullut.

Alustame, siis algusest. Ehk siis kuidas me sinnani jõudsime, et uue auto soetasime.

Veebruaris sai meil kasutusrendis oleva auto aeg täis ehk 5 aastat. Olime selle juba ammu plaani võtnud, et kui see 5 aastat täis saab, siis püüame selle auto ära osta, et uuele sissemaksuks panna. Mõeldud tehtud.  Maksime auto eest jääkväärtuse pluss käibemaksu ja auto oligi meie.

Summa makstud ja auto ümber vormistatud püüdsime seda ise maha müüa, et uuele autole sissemaksuraha saada. Lihtsalt proovisime, et kas läheb õnneks. Vaatajaid oli küll ja üks tahtis vahetada, aga vaatamas ei käinud keegi.
Olgem ausad, et ega tänapäeval enam nii väga käest kätte selliseid suuremaid summasid ei taheta välja käia ka. Hirm vastu pükse saada on ikka olemas. 

Aga siis... hakkas Musununnu uurima, kas meie auto oleks võimalik sissemaksuks panna. 
Kuna sobis, siis hakkasime edasi uurima.
Omal mõttes küsimused. Kas saame pangast üldse jaatava vastuse või mis me üldse tegema peame.

Kes on selle teekonna läbi käinud teab, et enne ei saa toimuda mingit tehingut, kui pank ei ole omi asju kinnitanud. 
Nii juhtus ka meiega. Taaskord. 

Asju hakkasime ajama juba märtsi alguses ja auto jõudis meieni aprilli alguses. 

Algatuseks valisime auto välja ja saatsime maaletoojale. Kuna meie vana auto läks sissemaksuks ning ülejäänud liisingusse, siis pidi valitud auto olema hoolega valitud, et pank oma jah sõna ütleks. Meie valitud autoga olid kõik asjad korras ja garantiigi olemas. Ühesõnaga vastas nõuetele. Kohe hakkasime pangast uurima kas saame liisida ja nii. 
Kuna meil on kaks last ja kodulaen ka peal, siis tekkis väike kõhklus. Õnneks läks kõik hästi ja pank andis oma jah sõna. Seda meie jaoks kahjuks päev hiljem. 
Oleks pank reedel meie paberitega tegelenud oleks asi korras olnud ja auto meie. Kuna sellega tegeleti alles esmaspäeval, siis meile broneeritud auto müüdi lihtsalt maha.

Nii saigi valituks lõpuks neljas auto, sest esimene müüdi meie teadmata lihtsalt maha, teine oli laksuga, kolmandal puudus garantii ja lõpuks neljas sobis. 

Kuidas teada saime, et auto on maha müüdud?
Kuna mõned päevad oli olnud vaikus peale panga jah sõna ülemist, siis hakkasime maaletoojalt uurima, et milles asi. Nii tuligi välja, et auto müüdud, millest teda ei teavitatud.

Ühesõnaga... Üks onkel olevat tulnud sulaga ja ostnud selle kohe välja. Kuigi see oli meile broneeritud.  

Minu meelest üks alatu käik, aga juu nii pidi minema. Järelikult see auto polnud meile mõeldud. 
Kuna tellisime auto Saksast, siis need asjaajamised võtsid oma aja. Nii jõudiski see meieni alles nüüd. Aega, jah sõnast kuni auto kohale jõudmisega, vormistamisega, kulus ca 2,5 nädalat.

Õnneks oli meil hea müügimees, kes vastas kõnedele ja meilidele suhteliselt kiiresti ehk esimesel võimalusel.

Oleme oma uue tõllaga juba üle 300km maha kimanud ja peame tunnistama, et oleme valikuga väga rahul.

Põhjused väga lihtsad. 
Ma istun sellesse nagu tooli, sest see on kõrge ja mõnus. Kõige tähtsam, et ma saan nüüd venna kohe koos turvatooliga istmele tõsta, ning ma ei pea enam koogutama ja kummardama, et teda autosse panna. Keeran ta nn. puusalt sirgena kohe autosse, kinnitan ning ongi valmis. 
Carolat on sama hea ja lihtne kinnitada. 

Ühesõnaga üks mugav, suur ja mahukas auto. 
Ootan juba suve, et kuhugi puhkama minna ja pikemad kilomeetrid maha sõita. 

Kuna autol võtmehoidjat ei olnud, siis heegeldasin sinna ühe vahva mesilase. 
Nemadki lendavad palju ja loodan, et meie auto lendab sama palju muretuid ja lõbusaid kilomeetreid.

Ilusat teisipäeva jätku Teile mu armsad lugejad.

Toimekas ja vahva nädalavahetus

Hei, hei.

Kui möödunud nädal ja -vahetus on olnud nii asjalik ja äge, siis esmaspäev on selleks ideaalne aeg, et võtta natuke aeg maha ja kirjutada, ning lihtsalt olla.

Kuna täna on õues selline vihmane, hall ja sompus, siis usun, et päeva veedan toas toimetades. Kas koristades või niisama käsitööd nokitsedes. Eks paistab, aga täna kirjutan hoopis sellest, mis nädalavahetusel korda saatsime.

Enne seda veel natuke muud juttu.

Kolmapäeval käisime Vennaga tehnokal. Kaalus olime ilusti juurde võtnud ning pikkust lausa 5cm. Oleme nüüd juba 8320 ja 69,5 cm. Paras mõmmik meil. 
Saime ka rota, mis läks ilusti alla ning süsti, mille peale ei teinud piiksugi. Saime arstilt kiita, et poja ikka nii tubli. 
Pühapäeval saame juba viie kuuseks. Sellest, mis ta juba teha oskab kirjutan mõne aja pärast. 

Seekorde kodutee viis läbi Keila Joa

Neljapäeval oli meil aga mõnus perekondlik õhtu peale Carola lasteaiast ära toomist. Käisime vaatamas Treppoja ojakest, Otis ja Matildas söömas, Meremõisas mere ääres, kus oli mõnusalt soe. Korjasime vaasi mõned mustika oksad ning peale seda hakkasime koju sõitma. 

Reedel oli Vunksu esimest korda pika päeva lasteaias. Lihtsalt proovimise eesmärgil. Jah, ma olen kodune ja ei peaks teda viima või nii kaua seal hoidma. Aga jah... Ega ma hakka ka sellel teemal pikemalt peatuma, sest need on meie otsused ja valikud. 

Reedel lasteaiast koju tulles ootas Carolat ees mitu üllatust. Kõigepealt ootas teda Kreta (edaspidi Ketu), kelle tulekust ei rääkinud me Carolale midagi, mida tavaliselt teema. Esimese asjana kui ta tuppa sai küsis kohe "Kas Sannu ei tulnud?". Omal uus ja uhke ratas ootamas, mida ta kohe ei näinud. Kuna Sannut tõesti ei olnud, sest tal oli asju ajada, siis õhtul ta ikka tuli. 

Siis andis ta mulle lasteaiast saadud liikumispassi aukirja, mille sai selle eest, et oleme olnud märtsi kuus liikuvad ning täitnud lehte, mis on seotud liikumisega ja õues viibimisega.  

Riidest lahti võetud nägi ka lõpuks oma ratast, mis pakkus ikka natuke elevust. Ise uuris ja vaatas seda ning ütles "Oii, oii, oii". Siis uuris natuke venna asju ja kui nana ta käest küsis, "Mis, see on, kus õhupall küljes on?". Vunksu kohe nii vahvalt "See on minu ratas. Kas sellega saab sõita?". Kuna huvi ratta vastu oli täitsa olemas, siis ilmselgelt ei saanud selle proovimist ära jätta. Nii sõimegi kõhud täi ja läksime õue ratast proovima. 
Muidugi oli seda vaja ka toas proovida, mis aga see ei töötanud, nagu ta ise ütles.

Kuna õues oli mõnusalt soe ja ilus, siis hakkasin maja ees riisuma. Lõpuks olime ikka mitu head tundi õues. Proovitud sai nii ratast kui kiigutud ja mängitud liivakastis.

Laupäeva hommikul ma puhkasin. Kõik see mees istus juba hommikul 09.30 maja ees liivakasti äärel kui ma alles teist külge keerasin. 

Kuna ilm oli taaskord super, siis ma jälle riisusin ja vedasime eelmise päeva hunnikud ära. Ilmselgelt pesin ka pesu, mida sai õues kuivatada. Olen seda aega nii kaua oodanud, et viid märja pesu õue ja sama päeva õhtuks on see juba kuiv. Kergelt öeldes olen juba tüdinud kuivatusrestist, mida terve talv kasutasin. 
Meil käisid ka üllatuskülalised Siiri, Jarmo ja Sassu, kes olid teel poodi, aga mõtlesid meile "Tere" ütlema tulla. Sellised ootamatud külalised on mulle kogu aeg meeldinud.
Kui kõik see mees lõunaund tegi ja Sannu omi asju ajas, siis käisime Ketuga veel lilli korjamas. 

Ühesõnaga toimetasime nii kaua kuni saime, sest õhtul oli meid oodatud Musununnu ema sünnipäevale. 
Pestud, mukitud, lakitud ja kink koos, võisimegi minema hakata. Õnneks pole pikk maa minna ka. 
Sain sel päeval ka kommentaare, et nägin väga kena välja. 

Kui mulle on isegi öeldud, et mu uus soeng ei sobi mulle, siis see kui mulle öeldakse, et see väga sobib ja näed väga kena välja, siis see teeb südame soojaks ning annab enesehinnangule, -tundele hea portsu energiat juurde.

Peale sünnipäeva kui pisikesed juba oma voodites tudusid, istusime meie veel suures toas ja lobisesime niisama maast ja ilmast. 

Tegime Vunksuga Lyle kaardi

Pühapäeva hommikul püüdsin ka kaua magada, aga seekord ei tulnud sellest väga midagi välja. Nii ajasingi end plaanitust varem üles, mis oli ka igati seda väärt. 

Taaskord oli super ilm ja sain veel pesu pesta. Kuna vennakesel oli olnud "Kaka uputus"😂, siis kogu voodipesu läks pessu, mis kuivas õhtuks ilusti ka ära. 

Kuna kõik see mees sättis end õue, siis minagi ei jäänud tuppa konutama. Tegin tassi kohvi ja panin tööriided selga. Mõtlesin küll, et äkki toimetan natuke keldris, aga seda ilusat ilma ei saanud raisku lasta. Nii ma jälle riisusin ja koristasin maja ümbrust. Sai ka mõned puud hõredamaks nositud ning natuke aiamaal suditud.
Musununnu ja Sannu kõpitsesid autode kallal. Puhastasid ja pesid neid. 

Kui teil tekkis vahepeal küsimus, kes mu lapsi vaatas, siis ma vastan, et kõik. Mul olid sel nädalavahetusel nii palju lapsehoidjaid. Suur abi oli muidugi Ketust ja Sannust. 
Ketu pani isegi Carola tuttu. Seda nii reede õhtul, laupäeva lõunal ja õhtul, kui ka pühapäeva lõunal. See oli ikka nii suur asi. Samal ajal kui ma õues riisusin ja toimetasin, siis ta kiigutas nii Venna vankrit kui ka hoidis teda süles. Samal ajal kui Ketu vennaga hõivatud oli toimetas Sannu Carolaga. 
Kuna ma usaldan neid mõlemaid 100%, siis jätan oma Vunksutid alati rahuliku südamega nende hoolde. Nad on mul tublid noored, kes saavad meie Nunnude hoidmisega hästi hakkama. 
Eile, kui lapsed ära läksid, siis vaatasid vanavanemad ning Musununnu tädi. Taaskord olid lapsed hoitud ja valvatud.

Ahjaa... üks vahva seik ka siia vahele. Mingil hetkel hakkasime otsima Carolat, et kus ta on. Kuna Sassat ehk Musununnu isa ei olnud kuskil näha, siis arvasime, et ta on temaga. Kuni nägin Sannut ja küsisin kas ta on Carolat näinud? Mille peale, et jah, ta on Ketuga toas. 
Poleks ma rohkem uurima hakanud, siis oleksimegi arvanud, et ta läks Sassaga kuhugi. Või, siis otsima hakanud, et kus ta kadus. 

Kuna eilne ilm oli taaskord väga ilus ja sai palju toimetatud, siis toas väga süüa ei viitsinud hakata vaaritama, siis otsustasime nädalavahetusele punkti panna grilliga.  
Kõhud head ja paremat täis kobisime tuppa, sest märkamatult oli kell juba 19.00 läbi. 
Toad korda, lapsed pessu, tudukad selga, natuke telku vaatamist ja lõpuks kõik see mees tuttu.
Uni oli kõigil ääretult magus, sest töötamine ja värskes õhk, oli teinud oma töö.

Kokkuvõtvalt üks äge nädalavahetus, kus saime palju õues toimetada ning koos olla kallite inimestega. Kellega kauem, kellega hetkekese. Õemeeski tuli meile korra külla, kes jõi tassikese kohvi, jutustas natuke ning läks surnuaeda kõpitsema. 

Ühesõnaga meil oli üks korda läinud nädalavahetus. Mul on ikka ja jälle hea meel kui lapsed meile külla tulevad. Jah, Sannu ja Ketu on juba täiskasvanud, aga nad on ja jäävad mulle lasteks. Isegi Musununnu ütles seda esimest korda, et nad on meie pere lapsed. 

Mõnusat nädalat Teile mu armsad lugejad.