Kui möödunud nädal ja -vahetus on olnud nii asjalik ja äge, siis esmaspäev on selleks ideaalne aeg, et võtta natuke aeg maha ja kirjutada, ning lihtsalt olla.
Kuna täna on õues selline vihmane, hall ja sompus, siis usun, et päeva veedan toas toimetades. Kas koristades või niisama käsitööd nokitsedes. Eks paistab, aga täna kirjutan hoopis sellest, mis nädalavahetusel korda saatsime.
Enne seda veel natuke muud juttu.
Kolmapäeval käisime Vennaga tehnokal. Kaalus olime ilusti juurde võtnud ning pikkust lausa 5cm. Oleme nüüd juba 8320 ja 69,5 cm. Paras mõmmik meil.
Saime ka rota, mis läks ilusti alla ning süsti, mille peale ei teinud piiksugi. Saime arstilt kiita, et poja ikka nii tubli.
Pühapäeval saame juba viie kuuseks. Sellest, mis ta juba teha oskab kirjutan mõne aja pärast.
 |
| Seekorde kodutee viis läbi Keila Joa |
Neljapäeval oli meil aga mõnus perekondlik õhtu peale Carola lasteaiast ära toomist. Käisime vaatamas Treppoja ojakest, Otis ja Matildas söömas, Meremõisas mere ääres, kus oli mõnusalt soe. Korjasime vaasi mõned mustika oksad ning peale seda hakkasime koju sõitma.
Reedel oli Vunksu esimest korda pika päeva lasteaias. Lihtsalt proovimise eesmärgil. Jah, ma olen kodune ja ei peaks teda viima või nii kaua seal hoidma. Aga jah... Ega ma hakka ka sellel teemal pikemalt peatuma, sest need on meie otsused ja valikud.
Reedel lasteaiast koju tulles ootas Carolat ees mitu üllatust. Kõigepealt ootas teda Kreta (edaspidi Ketu), kelle tulekust ei rääkinud me Carolale midagi, mida tavaliselt teema. Esimese asjana kui ta tuppa sai küsis kohe "Kas Sannu ei tulnud?". Omal uus ja uhke ratas ootamas, mida ta kohe ei näinud. Kuna Sannut tõesti ei olnud, sest tal oli asju ajada, siis õhtul ta ikka tuli.
Siis andis ta mulle lasteaiast saadud liikumispassi aukirja, mille sai selle eest, et oleme olnud märtsi kuus liikuvad ning täitnud lehte, mis on seotud liikumisega ja õues viibimisega.
Riidest lahti võetud nägi ka lõpuks oma ratast, mis pakkus ikka natuke elevust. Ise uuris ja vaatas seda ning ütles "Oii, oii, oii". Siis uuris natuke venna asju ja kui nana ta käest küsis, "Mis, see on, kus õhupall küljes on?". Vunksu kohe nii vahvalt "See on minu ratas. Kas sellega saab sõita?". Kuna huvi ratta vastu oli täitsa olemas, siis ilmselgelt ei saanud selle proovimist ära jätta. Nii sõimegi kõhud täi ja läksime õue ratast proovima.
Muidugi oli seda vaja ka toas proovida, mis aga see ei töötanud, nagu ta ise ütles.
Kuna õues oli mõnusalt soe ja ilus, siis hakkasin maja ees riisuma. Lõpuks olime ikka mitu head tundi õues. Proovitud sai nii ratast kui kiigutud ja mängitud liivakastis.
Laupäeva hommikul ma puhkasin. Kõik see mees istus juba hommikul 09.30 maja ees liivakasti äärel kui ma alles teist külge keerasin.
Kuna ilm oli taaskord super, siis ma jälle riisusin ja vedasime eelmise päeva hunnikud ära. Ilmselgelt pesin ka pesu, mida sai õues kuivatada. Olen seda aega nii kaua oodanud, et viid märja pesu õue ja sama päeva õhtuks on see juba kuiv. Kergelt öeldes olen juba tüdinud kuivatusrestist, mida terve talv kasutasin.
Meil käisid ka üllatuskülalised Siiri, Jarmo ja Sassu, kes olid teel poodi, aga mõtlesid meile "Tere" ütlema tulla. Sellised ootamatud külalised on mulle kogu aeg meeldinud.
Kui kõik see mees lõunaund tegi ja Sannu omi asju ajas, siis käisime Ketuga veel lilli korjamas.
Ühesõnaga toimetasime nii kaua kuni saime, sest õhtul oli meid oodatud Musununnu ema sünnipäevale.
Pestud, mukitud, lakitud ja kink koos, võisimegi minema hakata. Õnneks pole pikk maa minna ka.
Sain sel päeval ka kommentaare, et nägin väga kena välja.
Kui mulle on isegi öeldud, et mu uus soeng ei sobi mulle, siis see kui mulle öeldakse, et see väga sobib ja näed väga kena välja, siis see teeb südame soojaks ning annab enesehinnangule, -tundele hea portsu energiat juurde.
Peale sünnipäeva kui pisikesed juba oma voodites tudusid, istusime meie veel suures toas ja lobisesime niisama maast ja ilmast.
 |
| Tegime Vunksuga Lyle kaardi |
Pühapäeva hommikul püüdsin ka kaua magada, aga seekord ei tulnud sellest väga midagi välja. Nii ajasingi end plaanitust varem üles, mis oli ka igati seda väärt.
Taaskord oli super ilm ja sain veel pesu pesta. Kuna vennakesel oli olnud "Kaka uputus"😂, siis kogu voodipesu läks pessu, mis kuivas õhtuks ilusti ka ära.
Kuna kõik see mees sättis end õue, siis minagi ei jäänud tuppa konutama. Tegin tassi kohvi ja panin tööriided selga. Mõtlesin küll, et äkki toimetan natuke keldris, aga seda ilusat ilma ei saanud raisku lasta. Nii ma jälle riisusin ja koristasin maja ümbrust. Sai ka mõned puud hõredamaks nositud ning natuke aiamaal suditud.
Musununnu ja Sannu kõpitsesid autode kallal. Puhastasid ja pesid neid.
Kui teil tekkis vahepeal küsimus, kes mu lapsi vaatas, siis ma vastan, et kõik. Mul olid sel nädalavahetusel nii palju lapsehoidjaid. Suur abi oli muidugi Ketust ja Sannust.
Ketu pani isegi Carola tuttu. Seda nii reede õhtul, laupäeva lõunal ja õhtul, kui ka pühapäeva lõunal. See oli ikka nii suur asi. Samal ajal kui ma õues riisusin ja toimetasin, siis ta kiigutas nii Venna vankrit kui ka hoidis teda süles. Samal ajal kui Ketu vennaga hõivatud oli toimetas Sannu Carolaga.
Kuna ma usaldan neid mõlemaid 100%, siis jätan oma Vunksutid alati rahuliku südamega nende hoolde. Nad on mul tublid noored, kes saavad meie Nunnude hoidmisega hästi hakkama.
Eile, kui lapsed ära läksid, siis vaatasid vanavanemad ning Musununnu tädi. Taaskord olid lapsed hoitud ja valvatud.
Ahjaa... üks vahva seik ka siia vahele. Mingil hetkel hakkasime otsima Carolat, et kus ta on. Kuna Sassat ehk Musununnu isa ei olnud kuskil näha, siis arvasime, et ta on temaga. Kuni nägin Sannut ja küsisin kas ta on Carolat näinud? Mille peale, et jah, ta on Ketuga toas.
Poleks ma rohkem uurima hakanud, siis oleksimegi arvanud, et ta läks Sassaga kuhugi. Või, siis otsima hakanud, et kus ta kadus.
Kuna eilne ilm oli taaskord väga ilus ja sai palju toimetatud, siis toas väga süüa ei viitsinud hakata vaaritama, siis otsustasime nädalavahetusele punkti panna grilliga.
Kõhud head ja paremat täis kobisime tuppa, sest märkamatult oli kell juba 19.00 läbi.
Toad korda, lapsed pessu, tudukad selga, natuke telku vaatamist ja lõpuks kõik see mees tuttu.
Uni oli kõigil ääretult magus, sest töötamine ja värskes õhk, oli teinud oma töö.
Kokkuvõtvalt üks äge nädalavahetus, kus saime palju õues toimetada ning koos olla kallite inimestega. Kellega kauem, kellega hetkekese. Õemeeski tuli meile korra külla, kes jõi tassikese kohvi, jutustas natuke ning läks surnuaeda kõpitsema.
Ühesõnaga meil oli üks korda läinud nädalavahetus. Mul on ikka ja jälle hea meel kui lapsed meile külla tulevad. Jah, Sannu ja Ketu on juba täiskasvanud, aga nad on ja jäävad mulle lasteks. Isegi Musununnu ütles seda esimest korda, et nad on meie pere lapsed.
Mõnusat nädalat Teile mu armsad lugejad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar