Carola esimene võit

Samal ajal kui issi vaatab telekat, Carola on õues, venna vaatab Peppat ja Marcus vaatab mingeid omi asju valutan mina oma jalga. Õigemini varvast, mis ma kurivaim nii kõvasti ja valusalt vastu kappi ära lõin, mis megalt valutab ning on läinud isegi siniseks. Oleks ma väikese varba ära löönud, siis see oleks mul vist puru ka olnud, sest see pauk oli ikka nii valus, et viskusin kohe voodisse kägarasse. Poja ehmatas ka nii ära ja hakkas kohe nutma. Oeh... aga ma ei tahtnud sellest kirjutada vaid miskist muust. 

Avastasin just, et selline sissejuhatus kordub postitusest postitusse :). Alustan muu jutuga ja siis et ma ei taha sellest rääkida vaid hoopis muust. Igatahes pean vist hakkama rohkem mõtisklema kuidas postitusi sisse juhatada. 

Tulles nüüd tagasi teema juurde, siis kirjutan täna meie piiga esimesest võidust, mille võitis Sipsikut joonistades. 

See oli juba suhteliselt ammu aega tagasi kui käisime kinos Sipsikut vaatamas ning sellest tulenevalt proovisime lõigata, kleepida ja värvida koos Carolaga. 

Mõne aja möödudes kirjutas mulle Carola lasteaia õppejuht, et äkki joonistame ka koos ühe Sipsiku ning saadame pildid õpetajale. Mõeldud tehtud. Joonistamiseks ja vaatlemiseks kasutasime nii meie paberist tehtud Sipsikut kui ka kaisu Sipsikuid.

Sipsiku joonistamiseks kasutasime eelmisi teadmist, et milline on päike (pea joonistamiseks), siis vaatasime kaela ja arutlesime (peenike, lai), siis joonistasime selle. Peale seda vaatasime ja arutlesime, milline on Sipsiku keha ning joonistasime selle koos jalgadega ja kätega. Vaatlesime ka Sipsikut ning arutlesime, mis värvi on ta triibud ning peale seda joonistasime need stiilis (tõmba need nagu on päikesel kiired). See seletus sobib, sest ta sai aru millest käis jutt. Nii ta siis joonistas neid ja mäletas, kuidas mõni aeg tagasi päikest maalisime. Jooned tõmmatud arutlesime ja vaatasime Sipsikut, et millised tuleb ära värvida ja millised mitte ning mis värvi. Lõpuks hakkasime neid värvima kuniks saime valmis ja natuke puhkasime. Väike puhkus möödas hakkasime joonistasime vildikaga juuksed, kleepisime silmad ning tegime suu, nina, täpikesed põskedele ning Sipsik oligi valmis.

Eelmine või siis üle eelmine nädal saatis Carola lasteaia õppejuht mulle kirja, et näe pange Carola Sipsik ka üles. Mõeldud, tehtud ja saatsin ühte Keila emmede gruppi, kus loosimine toimus ning jäime ootama loosimist. 

25ndal oligi see loosimine ja voilaa õhtul 22.00 ajal avastasin, et Carola oli saanud auhinnalise kolmanda koha. 

Ma olin ikka igas mõttes nii õnnelik, rõõmus, elevil, põnevil, et ei saanud seda suurt õnne jagamata jätta. Jagasin seda kohe meie issiga ning Carolaga. 

See õnn oli piiritu ja ääretu, sest nagu ise ütles: "Ma ei suuda oma silmi uskuda. Ma olen nii elevil ja see on minu esimene võit. Ma ei suuda seda uskuda". Nii ehe ja siiras emotsioon, mis näitas, et see võit läks talle tõesti korda ning hinge. 

Algselt pidi kolmas koht saama värviraamatu, mille üle oleks meil olnud ka väga hea meel. Meie õnn oli seda suurem kui tuli välja, et auhindu jagati rohkem ning esimesed kolm kohta said heegeldatud Sipsikud. Carola oli kohe nii rõõmus, mida on sõnadega raske edasi anda. 

Teadeanne, et kingitus on pakitud ja ootab järgi tulemist ei andnud kaua oodata. Olime samal ajal just õues ning saime kohe järgi minna. Eriti hea oli kohe see, et venna ka magas ning oli hea võimalus korra ära käia. 

Ahjaa selle oleks juba unustanud, et loosija ehk Keile emme palus ka saata endale pilt, sest see läheb ka Keila lehte. 

Mul vajus suu ikka lahti ja pani imestama aga see on nii uhke, rõõmus ja hea tunne. Teha midagi, mis meeldib ja seda koos oma lapsega, mis saavutab lõpuks ootamatud tulemused on ikka võimas. Kahjuks ei ole Carola pilti seal aga vähemalt on ta nimi. 

Kingitus käes kallistas Carola seda kotti ja oli nii rõõmus, et see on tema armas Sipsik. Sõitsime kingiga ilusti koju, et seda avamisrõõmu ka issiga jagada. Kingitus avatud võeti see suure õhinaga kotist välja ning kallistati ja öeldi: "See on minu armas Sipsik".

Igas mõttes üks vahva ja tore kogemus, mida sain jagada ka teiega ning jääb Carolale mälestuseks.

Samal ajal kui ma siin pilte panen ja viimaseid sõnu kirjutan ütleb Carola mulle: "Ma olen väga rõõmus oma roosa Sipsiku üle".

Mõnusat õhtut ja olge tublid. 

Varsti, varsti ka üks käsitööline postitus, mis ootab oma järge, et natuke pilte lisada ning mõned selgitused juurde kirjutada. Minu jaoks on see üks igati vahva ja tore tegemine. Samas ei ole ka väga raske ja võib olla tahad just Sinagi midagi sellist proovida. 

Ühesõnaga on, mida oodata. 

Marve.