Kuhu kaob see aeg?

Heihopsti!

Jälle üks nädal möödas. Kuhu küll kaob see aeg?

Uskumatu aga juba on pool novembrit ka läbi. 
Olete vist juba harjunud sellega, et teen nädalate kaupa kokkuvõtteid. 

Kuidas möödus minu eelmine nädal ja mis ootab ees see nädal? 

Esmaspäev ja teisipäev olid suhteliselt rahulikult. Teisipäeval olin aga üle pika aja pika päeva tööl ja see oli ikka äge. Oh seda õnne laste silmis kui said teada, et olen nendega pika päeva.

Kolmapäeval käisin koos Anneliga Vikerkaare lasteaia konverentsil ettekannet tegemas. Minu esimene etteaste pedagoogidele, mis läks minu arvates hästi. Uskumatu aga tõsi seda märkasid nii oma maja töötajad kui ka tuttavad teistest lasteaedadest. Tore on selline positiivne tagasiside, sest see on see, mis teeb meid tugevaks. Minu üllatuseks oli konverentsist ka väike artikkel Keila Lehes.  Akvaariumigi sai tööle pandud, mis saime tuttavate käest sümboolse hinnaga. Aitäh teile selle eest.

Neljapäeval ei teinud suurt midagi aga selle eest reedel oli emme sünnipäev. Tegime lastega talle üllatuse ja helistasime talle ning laulsime sünnipäeva laulu. Oh seda õnne ja neid pisaraid. "Sellist üllatust ei oleks ma küll oodanud!" olid emme sõnad. Töö juures küsiti aga temalt: ,,Kas sul juhtus midagi?" Õnneks mitte ja minu eesmärk  üllatada sai täidetud.

Laupäeval sõitsime maale emme sünnipäeva tähistama. Väga tore oli, sest üle pika aja said õed-vennad taas kokku. Tore oli näha ka inimesi keda muidu pole pikka aega näinud. Ühesõnaga üks tore sünnipäevapidu sai maha peetud toredate inimestega.

Pühapäevgi möödus ruttu, sest peale lõunat hakkasid kõik oma kodudesse sõitma. Täna saime ka akvaariumisse esimesed elanikud. Aitäh Katale, kes nägi suurt vaeva ja püüdis mulle kolm põhjakoristajat. 

Tänane päev möödus ruttu ja natuke tõbiselt. Kõri on jäme ja enesetunne lihtsalt natuke kehva. 

Homme lähme aga akvaariumi uusi elanikke ostma. Keda? Veel ei tea, eks see jääb üllatuseks.

Kolmapäeval võtame härraga aja maha ja läheme Keila Kultuurimajja "Petiseid" vaatama. 

Neljapäeval on meil üks sünnipäev. Reedel oleme vast kodused ja nädalavahetuseks sõidame Pärnu vennale külla. Pidavat soolaleivakas olema. Kindlasti tuleb üks tore nädalavahetus.

Taaskord üks tegus ja toimekas nädal. Loodan, et tervis peab ikka vastu, sest mingi kummaline viirus on liikvel.

Seniks olge mõnusad ja hoidke neid, kes Teile kallid.

Ükskord kui jäädvustasime meie päeva

Marve

13 ja reede tuletab meelde...

Uskumatu aga jälle on üks töönädal läbi. 

Täna on 13 ja reede ning see tuletab meelde, et täpselt 8 kuud tagasi oli väljas väga ilus päikeseline ilm ning üks imelisemaid päevi minu elus. 

Sellel päeval sai minust juba peaaegu Kask. Millal saab Truuverist Kask? Eks iga asi omal ajal.

Olgem ausad, siis seda kihlatu staatust on ka hetkel väga armas ja tore pidada.

Armastus on pikk, magus uni ... aga pulmad on äratuskell.

Nüüd natuke tööjuttu ja siis veel midagi lõpetuseks...

Kuidas on möödunud minu nädal? Tegelikult väga kiiresti, sest sebimist on olnud üsna palju. Näiteks pildistamised, õppekäigud, lastega õppimised ja meisterdamised, mis on olnud väga toredad ja vahvad. Täna tegime linnukestele rasvapalle ja meisterdasime ka lõngast linnukesi. Sellest nädalast alustasime ka väikese rühma projektiga, milleks on plekkpurgist latern. Eks kui valmis saab, siis saan seda Teiega jagada.

Laste tehtud rasvapallikesed topsidesse
Kellel soovi teada kuidas neid tegime, siis saab küsida.

Hea, et täna on reede, sest tädile tulevad suured (õe)lapsed külla. Need nagu minu oma lapsed. Kuna nädal on möödunud väga toimekalt ja samas ka pingeliselt, siis täna on see päev kui naudin aega laste seltsis. Kindlasti saab mõni lauamäng kapi otsast alla võetud või mõned kaardimängud maha peetud. Kindlasti tulevad ühed mõnusad päevad, sest üheskoos on meil alati väga tore olnud.

Nädalavahetuseks on ka mõned mõtted aga eks ole näha, mis täituvad ja mis mitte. 

Vot selline lühike kokkuvõte kõigest. 

Seniks olge mõnusad ja hoidke neid, kes Teile kallid,

Marve.

Jälle üks nädal möödas.

Terekest kõigile,

Nädal möödus väga ruttu ja toimekalt, aga endiselt harjumatult.

Esimesed päevad möödusid ikka väga raskelt, aga eks kõik, mis ei tapa teeb tugevaks.

Aga see selleks hetkel. Ehk mõni teine homme saan sellest pikemalt kirjutada. Nüüd natuke toimetustest.

Esmaspäeval oli hingedepäev. Kuna maale on ikka jupp maad sõita, siis kasutasin juhust ning panin Korvi surnuaeda küünla. Mulle nii meeldib see väike paigake seal sissekäigu juures. 

Neljapäeval oli meil lasteaias esimest korda Mardilaat koos isadepäeva peoga. Lõime kaks kärbest ühe hoobiga. Väga tore ja lõbus päev, mis möödus väga ruttu. Õnneks ka hästi ning see positiivne tagasiside tegi ka tuju heaks.
Minagi andsin oma panuse laada jaoks, milleks olid helkuritest võtmehoidjad. Pean mainima, et need olid üsna kuuma kaup.

Minu panus laadale

Minu panus vol 2

Reedel oli aga mu venna 25 sünnipäev. Kuna härra oli kella viieni tööl, siis läksime maale alles laupäeval. Kinkisime talle kamba peale läpaka. Tegin veel vennale pavlova koogi, mis tuli väga hea ja maitsev, sest pool kooki sõin juba ise ära.

Veel ilma sisuta.

Vanilli kohupiima, vahukoore ja maasikatega

Laupäeval kui maale läksime käisime emmega Haapsalus asju ajamas. Kuna ma tahtsin koogi jaoks maasikaid saada, siis ilmselgelt neid Konsumis ei olnud. Nii pidimegi Rimisse sõitma, sest seal olid need soodukaga. Maasikad ostetud hakkasime koju sõitma. Ühel hetkel nägi emme, et inimestel on käes oranžid õhupallid. No ja meil oli neid kindlasti vaja :), siis läksimegi Rannarootsi keskusesse. Seal oli ikka selline möll ja trall. Õhupallid käes :) tegime niisama poes asja ja tulimegi tulema. Mina olin ikka väga õnnelik selle peale, sest sain kogusse uue õhupalli. Jipikajeee...

Õhupallid käes ja nüüd võib koju minna.

Emme juurde jõudes ei läinudki kaua aega mööda kui õde koos oma perega tuli. Nii tore oli neid näha. Õemees ütles uksest sisse astudes sõnad: "Sinu suurem õde on tõesti sinu suurem õde." :). Head inimest peabki palju olema. Kasutan juhust ja ütlen oma õdedele ja vendadele, et olete mulle väga kallid. 

Venna pidu möödus aga väga ägedalt. Magama saime alles kell 03.00. Üle pika aja oli väga mõnus selle maakate seltskonnaga koos istuda, sest juttu jätkus kauemaks. Aitäh Teile.

Pühapäeval oli aga isadepäev. Kinkisin oma ristiisale lillekese ning sõime üheskoos kooki. Naabrinainegi tuli mingi aeg emme juurde. Lõpuks istusime ja lobisesime ca 3 tundi. 

Vot selline lihtne postitus sellest, kuidas möödus minu nädal.

See nädal on hakanud juba üsna koledalt. Härra pani eile oma tööriided pessu koos auto võtmega. No ja ilmselgelt ei saanud ta oma autoga tööle minna. Hea, et vanemate käest sai autot laenata. No ja endast ma ei räägi.

Järgmise korrani ja olge tublid,
Marve

Elu on see, mis meid õpetab.

Heihopsti kaasmaalased.

Uskumatu aga täna on juba pühapäev ja uus kuu. Aeg lendab ikka kiiresti. 

Kohe meenub mulle üks enda postitus uus kuu, uued tuuled, aga minu jaoks hetkel hoopis teises kontekstis. Sellepärast ka selline pealkiri minu tänasel postitusel.

Hetkel istungi arvuti taga mõnusa kohviga ja naudin üksindust, sest härra läks isaga Audrusse krossile. Eks ühtlasi pean vaimu valmis seadma ka homseks, sest see ei olegi enam mingi saladus, et alustan ühe õpetaja süsteemiga.

Kui reede õhtu ja eilne päev möödusid täitsa rahulikult ja suutsin end kogu sellest möllust välja lülitada, siis hetkel on teisiti. Eks eile lendas korra ikka kaas minema ka, kui olude sunnil pidin sõbrannaga töö juttu ajama. 

Uskumatu aga tõsi! Halvad asjad on need, mis inimesi liidavad. Reedel ja eile sain ma nii palju positiivset tagasisidet selle kohta kui tubli ma olen jne. Nagu ma ke eelmises postituses kirjutasin. Mitte, et ma hakkama ei saaks. Saan kindlasti. Just nende pisikeste nunnude pärast pean andma endast rohkem kui 100%. Aga kas see kõik on seda väärt? Kas ma suudan ikka endast nii palju hetkel anda? Kas ma suudan jääda iseendaks ja adekvaatseks? Kas ma suudan jääda terveks (tervise mõttes)? Kas ma suudan jääda kahe jalaga maa peale või vajun kuhugi auku? Kas ma suudan kogu seda koormat kanda? Kas minu valikud on õiged? Kuidas ma harjun uue olukorraga? Kuidas harjuvad olukorraga asjaosalised? Miks see kõik? Küsimused, küsimused aga vastuseid ei ole.

Kas ma muretsen? Jah, ma muretsen ja väga. Antud olukord on meile kõigile uus. Ennekõike mulle, sest ma olen siiski inimene. Kui enne vedasime seda rõõmsat ja ideedest pakatavat vankrit koos, siis nüüd pean seda tegema üksi. Kui täis on see vanker? Ütlen ausalt, ma ei tea, sest praegu olen veel jalutu. Püüan end tasapisi maast üles ajada, et aru saada, mis toimub, aga kui kaua see aega võtab? Ma ei tea, ma tõesti ei tea.

Ma tean, et mul on palju toetavaid inimesi ümber, aga hea sõna ei korva alati seda, mis toimub minuga antud hetkel.

Aitäh Teile kõigile, kes te usute minusse ning toetate mind ja olete mul olemas, kui ma Teid vajan. Eks elu olegi see, mis meid õpetab. 

Miks kõik see? Kurat seda teab.

Homme on aga hingedepäev. Pidage kindlasti meeles neid ingleid, kes meid seal üleval valvavad.

Marve

H. Lecter: "Armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt"