Carola esimene võit

Samal ajal kui issi vaatab telekat, Carola on õues, venna vaatab Peppat ja Marcus vaatab mingeid omi asju valutan mina oma jalga. Õigemini varvast, mis ma kurivaim nii kõvasti ja valusalt vastu kappi ära lõin, mis megalt valutab ning on läinud isegi siniseks. Oleks ma väikese varba ära löönud, siis see oleks mul vist puru ka olnud, sest see pauk oli ikka nii valus, et viskusin kohe voodisse kägarasse. Poja ehmatas ka nii ära ja hakkas kohe nutma. Oeh... aga ma ei tahtnud sellest kirjutada vaid miskist muust. 

Avastasin just, et selline sissejuhatus kordub postitusest postitusse :). Alustan muu jutuga ja siis et ma ei taha sellest rääkida vaid hoopis muust. Igatahes pean vist hakkama rohkem mõtisklema kuidas postitusi sisse juhatada. 

Tulles nüüd tagasi teema juurde, siis kirjutan täna meie piiga esimesest võidust, mille võitis Sipsikut joonistades. 

See oli juba suhteliselt ammu aega tagasi kui käisime kinos Sipsikut vaatamas ning sellest tulenevalt proovisime lõigata, kleepida ja värvida koos Carolaga. 

Mõne aja möödudes kirjutas mulle Carola lasteaia õppejuht, et äkki joonistame ka koos ühe Sipsiku ning saadame pildid õpetajale. Mõeldud tehtud. Joonistamiseks ja vaatlemiseks kasutasime nii meie paberist tehtud Sipsikut kui ka kaisu Sipsikuid.

Sipsiku joonistamiseks kasutasime eelmisi teadmist, et milline on päike (pea joonistamiseks), siis vaatasime kaela ja arutlesime (peenike, lai), siis joonistasime selle. Peale seda vaatasime ja arutlesime, milline on Sipsiku keha ning joonistasime selle koos jalgadega ja kätega. Vaatlesime ka Sipsikut ning arutlesime, mis värvi on ta triibud ning peale seda joonistasime need stiilis (tõmba need nagu on päikesel kiired). See seletus sobib, sest ta sai aru millest käis jutt. Nii ta siis joonistas neid ja mäletas, kuidas mõni aeg tagasi päikest maalisime. Jooned tõmmatud arutlesime ja vaatasime Sipsikut, et millised tuleb ära värvida ja millised mitte ning mis värvi. Lõpuks hakkasime neid värvima kuniks saime valmis ja natuke puhkasime. Väike puhkus möödas hakkasime joonistasime vildikaga juuksed, kleepisime silmad ning tegime suu, nina, täpikesed põskedele ning Sipsik oligi valmis.

Eelmine või siis üle eelmine nädal saatis Carola lasteaia õppejuht mulle kirja, et näe pange Carola Sipsik ka üles. Mõeldud, tehtud ja saatsin ühte Keila emmede gruppi, kus loosimine toimus ning jäime ootama loosimist. 

25ndal oligi see loosimine ja voilaa õhtul 22.00 ajal avastasin, et Carola oli saanud auhinnalise kolmanda koha. 

Ma olin ikka igas mõttes nii õnnelik, rõõmus, elevil, põnevil, et ei saanud seda suurt õnne jagamata jätta. Jagasin seda kohe meie issiga ning Carolaga. 

See õnn oli piiritu ja ääretu, sest nagu ise ütles: "Ma ei suuda oma silmi uskuda. Ma olen nii elevil ja see on minu esimene võit. Ma ei suuda seda uskuda". Nii ehe ja siiras emotsioon, mis näitas, et see võit läks talle tõesti korda ning hinge. 

Algselt pidi kolmas koht saama värviraamatu, mille üle oleks meil olnud ka väga hea meel. Meie õnn oli seda suurem kui tuli välja, et auhindu jagati rohkem ning esimesed kolm kohta said heegeldatud Sipsikud. Carola oli kohe nii rõõmus, mida on sõnadega raske edasi anda. 

Teadeanne, et kingitus on pakitud ja ootab järgi tulemist ei andnud kaua oodata. Olime samal ajal just õues ning saime kohe järgi minna. Eriti hea oli kohe see, et venna ka magas ning oli hea võimalus korra ära käia. 

Ahjaa selle oleks juba unustanud, et loosija ehk Keile emme palus ka saata endale pilt, sest see läheb ka Keila lehte. 

Mul vajus suu ikka lahti ja pani imestama aga see on nii uhke, rõõmus ja hea tunne. Teha midagi, mis meeldib ja seda koos oma lapsega, mis saavutab lõpuks ootamatud tulemused on ikka võimas. Kahjuks ei ole Carola pilti seal aga vähemalt on ta nimi. 

Kingitus käes kallistas Carola seda kotti ja oli nii rõõmus, et see on tema armas Sipsik. Sõitsime kingiga ilusti koju, et seda avamisrõõmu ka issiga jagada. Kingitus avatud võeti see suure õhinaga kotist välja ning kallistati ja öeldi: "See on minu armas Sipsik".

Igas mõttes üks vahva ja tore kogemus, mida sain jagada ka teiega ning jääb Carolale mälestuseks.

Samal ajal kui ma siin pilte panen ja viimaseid sõnu kirjutan ütleb Carola mulle: "Ma olen väga rõõmus oma roosa Sipsiku üle".

Mõnusat õhtut ja olge tublid. 

Varsti, varsti ka üks käsitööline postitus, mis ootab oma järge, et natuke pilte lisada ning mõned selgitused juurde kirjutada. Minu jaoks on see üks igati vahva ja tore tegemine. Samas ei ole ka väga raske ja võib olla tahad just Sinagi midagi sellist proovida. 

Ühesõnaga on, mida oodata. 

Marve.

Natuke trennist ja lõppu üks väike uudis

Hei, hei.

Samal ajal kui kõik see mees on juba üleval ning Marcus veel magab, siis on mul hea võimalus seda aega ära kasutada, et natuke kirjutada. Kõrvale nautida tassikest kohvi ning logelen voodis ning kirjutada natuke meie tegemistest.

Ma ei ole juba ammu kirjutanud midagi trennist, mida teen ikka iga nädal ja kaks korda nädalas. Olen ikka püsinud reel nii palju kui saan ja suudan. 

Nii hea, et on olemas selline võimalus, et teha live. Mulle meeldib selline variant väga. Samas on täpselt teada, mis kell see toimub ning tunned ka natuke seda "kamba vaimu", sest kuuled, kuidas treener tervitab mulle tuttavaid inimesi. Kui muidu mõtleks, et kas teen täna natuke trenni või mitte, siis see kindel kellaaeg kui peaks omale riided selga ajama ning telefonist või läpakast live avama teeb selle tegemise ning osa võtmise lihtsamaks. Ühesõnaga üks mega hea ja lihtne võimalus. Isegi kodust ei pea lahkuma. 

Selle kõige positiivsuse juures on ka üks väike miinus - süsteem hakib või katkeb. Peaaegu iga kord live katkeb, mis tekitab pausi. Jah, saan samal ajal juua või lihtsalt hetkeks puhata. Kokkuvõtvalt olen sellise variandiga väga rahul, sest kodust lahkumata saab end ka vormis hoida. 

Iga trenniga suureks plussiks on, et higi saab ikka iga korraga korralikult lahti ning lõpuks on igas mõttes mega hea tunne. 

See kuu on meil kokku 8 trenni, millest olen ühe korra loobunud, sest nii suur "ei viitsi" tuli peale. Trenn oli küll taustaks ja Carola püüdis kaasa tantsida. Minust sai kahjuks "ei viitsi/jaksa" võitu ning nii me parem õppisime. 

Omal olid küll väikesed süümekad aga jah... läks nii, mis teha.

Toitumisega on ka sellised lood, et vahepeal hoian kõike reel ja korras ning siis voilaa...paneb kõik kolinaga alla. Ma ei lase end sellest sugugi kõigutada, sest näen, et sellest hoolimata mingid välised muutused toimuvad,  mida märkavad ka teised. 

Mõtetes plaanin ka rullitama minna või taaskord natuke joosta aga jah tegudeni ikka ei jõua. Eks praegune kodune olukord ka selline, mis paneb sellele ainult mõtlema. Olen ülimalt rahul ka sellega, et saan teha kaks korda zumbat. Hetkel mulle sellest ajast täiesti piisab, sest see on ikka parem kui üldse end ei liiguta. Suvi on veel ees ja küll saab ka rullitama ja tegeleda nendega, millele mõtlen. 

Ühesõnaga trenniga on mul kõik korras ja teen seda iga nädal. Kõige toredam ja vahvam on veel see, et meie pudinad tahavad sellest alati osa saada. Tulevad ja proovivad kaasa teha või lihtsalt tantsivad/rokivad selle saatel. Venitamise ajal on venna nii vahva ja äge. Ikka püüab mulle sülle, selga või kõhu alla ronida. Ühesõnaga ühed vahvad tegelased, kes püüavad trennides omal viisil osa võtta. 

Peale selle, et trenniga on kõik hästi ja korras on mul ka väike uudis. Eiiii... ma ei ole rase ja ei saa uut beebit. Hetkel püüame oma kahe pudinaga hakkama saada ja siis vaatame, mis tulevik toob. 

Sügisest on meil oodata küll väikeseid muudatusi. Kas ma lähen tööle? Jah, ma lähen tööle ja seda seekord meie pojaga. Kui mõni aasta tagasi kirjutasin, et ei alusta lasteaiateed koos Carolaga, sest ootan beebit, siis nüüd alustame seda teed. Jah, meie poja läheb lasteaeda. 

Eks kõik saab olema ikka uus, põnev, huvitav ja samas ka raske. Olles olnud nii kaua kodus on ikka paras katsumus, et kõigega kohe harjuda ja end kõigega kurssi viia. Peale selle, et saan pisikesed ja venna läheb ka esimest aastat aeda, siis saab see olema ikka paras katsumuste aasta, sest ühes küljest pean ise harjuma ja siis peaks poja harjuma ja kuskil on ka Carola. Ühesõnaga üks katsumuste rohke aeg. Eks sellest kõigest tulevikus, sest kohe, kohe on suvi ja hetkel pole vaja sellele kõigele mõelda. 

Vot selline väike uudis veel siia lõppu. Täna plaanime lastega natuke sõitma minna, et kodust välja saada ja end natuke tuulutada. 

Päikest,

Marve.

Olukorrast, mis on meil hetkel kodus

Hei, hei

Täna, siis natuke sellest kuidas meil siin ka läheb. 

Mainisin siin eelmises postituses, et ees on ootamas ühed tegusamad ja perekesksemad ajad. 

Kirjutan täna sellest natuke, sest tean, et siis nii mõnigi on mõelnud, et miks ma ei ole hommikuti koos lastega õues. 

Alustuseks on meilgi natuke selline eriolukord, sest issi on kodune ja meil on külas mu õepoeg Marcus. Ma ei ole küll Marcusest väga palju kirjutanud, sest sellises eas noortel on parematki teha kui kõlkuda oma tädi juures. Issi on meil kodus, sest neil on töö pandud lihtsalt pausile ehk edasi lükatud suvesse. 

Samas on hetkel nii hea, et issi on kodus, sest nii saan keskenduda Marcusele. Mis värk selle Marcusega ja perekesksed ning tegusad ajad. Millest ma jahun?

Kohe kõigest lähemalt. Ühesõnaga ma aitan Marcusel õppida. Seda pigem tagantjärgi asjade tegemisel. Usun, et siin nii mõnigi lugeja on kokku puutunud mõistega "ei viitsi, ei taha, mõttetu" jne ning seda on kuulnud koolilapse suust. Selleks, et midagi teeks on vaja teda natuke motiveerida või takka utsitada, et oma asjad ära teeks. See onju teada värk, et ümbritsev maailm on nende noorte jaoks palju põnevam ja ägedam kui see, mis toimub koolis. Mingid õpetajad kaagutavad, nõuavad ja käsivad midagi teha. Parem oleks ju kui midagi tegema ei peaks ja saaks lihtsalt olla või ei peaks üldse kuskil koolis käima ning midagi tegema. Sama on ju tegelikult ka väikelastega aga natuke teises võtmes. 

Ühesõnaga ma aitan, utsitan ja abistan teda, et ta saaks oma 9-nda klassi lõpetatud. Ma olen võtnud ta oma tiiva alla (kus ta on kogu aeg olnud), et ta kooliasjadel natuke silma peal hoida ning jooksvad ained oleksid korras. 

Seda enam, et see aasta ei ole neil ka ühtegi eksamit, millest ta on ka õnneks aru saanud. 

Praegu on küll koolivaheaeg aga tema peab õppima, sest hinded vajavad parandamist, et see neetud klass lõpetada ja edasi liikuda. Ühesõnaga me teeme päevas mitu järeltööd ning aitan tal püsida reel. 

Praegu võin juba uhkusega öelda, et oleme koos nii mõnegi hinde ära parandanud ja ees ootab veel mõne aine korda tegemine. Kõige toredam on veel see, et omale tulevad isegi asjad meelde, mille õppimisest on möödas juba pea 15 aastat. 

Pean ka tunnistama, et selline olukord on natuke keerukas. Esiteks on praegu olnud nii ilusad ilmad ja minusugune rohenäpp nokitseks õues aga küll jõuab. Minul on see hetkel küll ajutine olukord aga mõeldes sellele kui meie Andriga peaksime tegema kodus arvutis tööd, pluss aitama koolilast ja kodus on veel kaks pisikest pudinat. Teate see olukord oleks reaalselt ikka mega hull. Üks tahab midagi, siis teine, siis kolmas tahab sülle ja vaadata, mis arvutis tehakse. Samal ajal pead tegema ka tööd. Issand see on ikka õudne. 

Praegune olukord on igati talutav ja saame hakkama, sest meie pisikesed pudinad on issi poolt hoitud ja nii saan keskenduda Marcusele ja tema tegemistele. Lohutan end, et kõik see on kord mööduv ja iga päevaga läheb natuke kergemaks. 

Carolast on mul muidugi ääretult kahju, sest ta juba nii ootab, et see kole koroona viirus ära läheks. Nii saab ta minna lasteaeda ja saab jääda ka mamma juurde ööseks. Ühesõnaga ta ootab juba seda, et saaks kas või oma sõbranna Sassuga kokku ja mängida. Vahel ikka helistame messengeris ja ohh seda õnne, mis neid valdab. Algul ei saa pidama ja pärast pidama. 

Muidugi pakub talle iga päev ka palju rõõmu see, et tema Sassa ehitab kana maja. Hommikul ärgates juba teadvustab, et tema läheb oma Sassale appi. Suureks plussiks on veel see, et Carola saab ise õue minna ja olla seal nii kaua kui soovib.

Minu suureks õnneks olen saanud ka natuke õues toimetada, näiteks riisume maja esist platsi. Kahjuks ma ei saa seda kaua ja palju teha, sest toas on muud kohustused ka aga natuke ikka saan, mida teen meeleldi. 

Varsti saab see kõik ehk läbi ning eluke hakkab tasapisi normaliseeruma ja taastuma. 

Varsti ootab ees ka aiamaal kõpitsemine ning taimede ja seemnete istutamine. Tavaline kevadine asi, mis teeb meele rõõmsaks ja laeb akusid. 

Vot sellised ajad on meil hetkel kodus, mis on kestnud juba poolteist nädalat. Püüan siin teha ka vahepeal natuke käsitööd (lõõgastuseks ja mõtete värskendamiseks). Seda aega küll hetkel napib aga ma ei kurda. Miskit sain siin täna tehtud ja õhtul saan selle ka ehk valmis. Etteruttavalt, et tegu on ühe uue katsetuse ja asjaga, mis tegin. Luban, et kirjutan ka sellest, sest selle tegemine pakkus palju katsetamist, avastamist ja rõõmu. Millegi loomine ja hea tagasiside saamine annab juurde väga palju  motivatsiooni. 

Nüüdseks hakkan seda postitust kokku tõmbama, sest plaadikoogi massi kokku segamine ootab oma järge ning varsti on ka live zumba aeg, mida juba ootan. 

Päikest ja olge tublid. 

Lihavõttejänesest ja aarete otsimisest

Täna natuke juttu meie munadepühadest ning kuidas see kulges.

Alustuseks algas meie hommik elevalt ning lõppes nutuga. Carolal oli nii suur põnevus, et ehk on meil ka lihavõttejänes käinud ning toonud üllatusi ja kingitusi. Ohh seda suurt õnne, mis teda valdas kui ta arvas, et aknalaual olev karp on kommid. Lõpuks kui vaatama läksin, mis see on ja tuli välja, et see on venna eest ära tõstetud värvipliiatsite karp, siis ohh seda õnnetust ning suuri pisaraid. 

Haarasin ta endale kaissu, kallistasin, musitasin, lohutasin teda ning ütlesin "Kindlasti ta tuleb aga ta ei ole lihtsalt veel jõudnud". Rääkisin veel, et kindlasti on see nii nagu päkapikkudega, kes tulevad mingi aeg, sest peavad käima paljudes kohtades. See mõte teda rahustas ning nutt jäi ka vaiksemaks. Tore oli ka see, et ta ei teadnud, mis teda tegelikult sel päeval kõik ees ootab. 

Alustuseks ärkasin hommikul juba 7.30 ajal üles ning hakkasin joonistama aaretekaarti, et Carola saaks koos vennaga otsida kingitusi, mis jänkuke on jätnud. Plaan minna seda koos vennaga otsima läks natuke luhta, sest väljas sadas ning ilm oli selline hästi külm ja paha. Otsustasime, et ei hakka vennat sellega ärritama, et lähme korraks õue ja siis tuppa. 

Enne aarete otsima minemist hakkasime mune värvima. Kasutasime selleks erinevaid toiduaineid mis teevad munad alati nii vahvalt säbruliseks. Järgneval pildid on näha, milliseid asju kasutasime ning milline oli tulemus. 

Munad, mis said värvitud mustikatega, astelpajuga, makaronidega, tanguga, riisiga, loorbeliga, sibulakoortega ja kohviubadega. Keerasin need paberisse ja keerasin niidi sinna ümber, mis seda paberit kinni hoidis. 

Munade keemise ajal oli nii vahva vaadata Carola kärsitust, et millal need munad nüüd keema lähevad. Ei aidanud mullikeste pinnale tõusu uurimine, veeauru tekkimine ja sooja tundmine kui pani käe vee kohale. Samas oli nii põnevil aga näe ei suutnud seda vee keema minemist ära oodata. Tahtis juba tulemust näha. Olgem ausad oli ka mida oodata, sest munad olid tõesti ilusad ja vahvad. 

Munade valvaja olemas oli minul hea võimalus korra toast välja vupsata ning aardeid peita. Aarded ilusti vihma eest ära peidetud tulin koridori ja lasin uksekella. Enne kui väljusin asetasin kahe ukse vahele kaardi, mis hommikul joonistasin. Ohh seda õnne ja neid kilkeid, mis ma alla kuulsin, kus ma seisin, et juhul kui Carola ukse lahti teeb, siis mind ei näeks. Kaart võetud lasin natuke veel olla ja siis viisin kaks kommikest. Panin ukse uuesti kinni ja lasin uksekella ning suundusin uuesti alla. Taaskord see elevus ja põnevus, mida mu kõrvad kuulsid. See kõik on lihtsalt kirjeldamatu, sest ta ise ei uskunud ka oma silmi nagu ta ütles. Olin siis veel mõne aja seal all ja läksin tuppa. Ohh seda suurt õnne, rõõmu ja neid säravaid silmi ning elevust. 

Tal oli sel hetkel pliidil keevatest munadest täitsa kaks kama, sest seda põnevust oli vaja jagada. Ta oli nii elevil ja põnevil ning teda huvitas, mis kaart see selline on ning mis ta tegema peab. Uuris ja puuris ning vaatas kuni lõpuks jõudsime sinnani, et peame vist riide panema ja minema neid õue otsima. 

Kuna ilm oli vihmane, siis käisime neid kahekesi otsimas ning issi jälgis koos vennaga kõike aknalt. 

Aarete otsimine läks nii ladusalt. Ta kohe oskas aimata kus miski on ja mis asja all või juures. Kuna me veel lugeda ei oska, siis piltide järgi tundis kohe ära. Kingituste leidmine pakkus aina enam ja enam elevust, sest pisikeste kommikeste sekka leidis ka üllatusmuna endale ja vennale ning suured šokolaadi jänesed ka.  

See ootamine tasus end ära, sest see emotsioon ja kõik see on lihtsalt kirjeldamatu. Need siirad ja ehedad emotsioonid, mis teda valdasid. See kõik oli lihtsalt nii äge ja vahva. Usun, et kes on neid asju oma lastele teinud, siis teavad millest ma räägin. See kõik on lihtsalt kirjeldamatu. Kõike ei saa lihtsalt sõnadesse panna. Neid peab ise nägema ja kogema.

Peale selle, et aarded said otsitud ning munad said ka vahepeal värvitud ja koksitud juhtus veel üks põnev asi. Enne seda aga koksisime kõik mune ja vaatasime, kes tuli võitjaks. Üks vahva värk, mis meeldis ka meie pojale. Ta ei saa veel aru aga emotsioon oli ehe ning pakkus talle rõõmu. Kõige toredam oli veel see, et ta sai pärast laualt kaks muna kätte ning hoidis ühte ühes ja teist teises ning siis koksis neid ise muudkui naeris. See oli nii vahva ja tore ning pakkus talle palju rõõmu.

Vahepeal tegime siis tubaseid toimetusi ning korrastasin lastetuba kui oli taaskord koputus uksele. Carola tõttas kohe uurima ja ohh seda õnne, mis teda taaskord valdas. Taaskord oli keegi käinud kahe ukse vahel ning jätnud sinna korvikese
põnevate kingitustega. Pakikest avades ning kaarti uurides tuli välja, et need oli vanavanemad, kes käisid ja üllatasid. 

Selle kahe ukse vahega (meil on lihtsalt topeltuksed, et oleks soojem ning trepikojast ei kostuks kõik läbi) see on meil veel üks vahva asi, et sinna tuuakse neile vahepeal erinevaid puuvilju või kohukesi. Ühesõnaga meil käivad seal pisikesed tegelased, kes panevad asjad sinna maha, koputavad uksele ja kaovad. Üks vahva ja siiani mõistatust ning elevust pakkuv asi, et kes neid asju toob. 

Vennake ei saanud sellest aarete otsimisest küll osa, aga aknalaual olles elas õele kaasa ning mõne kommikese sai ikka ka põske pista, sest kuidas nii saab, et õde sööb ja mina ei saa. Naersime siin Andriga, et Carolal oli täna magusa ületoos, sest salaja ja vaikselt oli ju vaja oma aarded ära nosida, mis sest et me ei lubanud. 

Igatahes meil olid ühed vahvad pühad, mida Carola ei osanud oodata ning lõpuks olid need nii põnevad ja toredad. Üheskoos kleepisime veel tema värvitud munale, mis ise paberil värvis ja välja lõikas, munadepüha kleepse ning voolisime korvikest koos munadega. Üks korda läinud päev, kus oli palju lusti ja rõõmu. 

Õhtul vaatasime kõik koos veel "Maskis lauljat" ning lapsed käisid vannis mulistamas ning peale seda said selga puhtad tudukad. Carola ei olnudki enam kaua üleval kui maandus oma voodis, haaras kaissu ühe jänkukese ning magas. 

Ühesõnaga meil oli üks igati vahva ja tore pühapäev. 

Nüüd on ees ootamas ühed tegusamad ja perekesksemad ajad. 

Ilusat nädalat.