Hei, hei.
Täna, siis natuke meie venna olukorrast ja arstide juures käimistest.
Olen teinud tahtlikult sellele väikese pausi, sest arstil käik ei lõppenud sugugi nii nagu lootsime. Kõigest lähemalt.
Juuni keskel oli see päev kui käisime kahe kuu möödumise ultrahelis (edaspidi kasutan lühendit UH).
Nüüdseks on sellest kõigest möödas juba mitu head kuud.
Juunis kui käisime UH arstil, siis see ei lõppenud meie jaoks nii nagu lootsime.
Sel arstil käigul me väga ootasime ja lootsime, et vennal on tsüstikesed kadunud, aga nii see paraku polnud. Tal olid need isegi natuke kasvanud ning teise tissusse oli ka juurde tulnud.
Üks ehmatav pauk meie jaoks.
Kuna UH arst ei osanud meile rohkemat midagi öelda nende tsüstide kohta, kui ainult seda, et need võivad olla seotud minu hormoonidega, mida olin juba kordi ja kordi kuulnud.
Õnneks saatis arst meid ka verd andma, et näha ka muid näitajaid. Näiteks kilpnääret, mida nad ka kahtlustasid. Etteruttavalt, et see oli kõik korras. Arstide juures käidud, naasesime koju ja nii me, siis ootasime lastearsti kõnet, kes pidi helistama kui UH ja vereanalüüsi vastused käes.
Ootasime, mis me ootasime, aga sel ega järgmisel päeval ei helistanud meile keegi. Nii saimegi veel päevakesed praadida.
Teadmatus ja väike hirm olid kogu aeg hinges.
Tema kõne tuli muidugi nagu välk selgest taevast. Ootasime seda kõnet, aga tulemusteks polnud valmis.
Kuna olukord ei olnud tsüstide kohapealt taandunud, siis saadeti meid edasi endokrinoloogi juurde, keda külastasime nüüd augusti alguses.
Mäletan seda hetke kui öeldi, et saadame teid sinna. Ma olin ikka ahastuses ja nutsin korralikult, sest selle arsti suurimaks valdkonnaks on diabeet.
Thuithuithui kiita ei tohi, aga ma ei tea, et meie peres seda kellelgi oleks. Tean, et Andri vanaemal see oli, aga ma ei teadnud, et see on teise astme/tüübi diabeet, mis on lihtsalt tekkinud teatud asjade kokkulangemisel. Ühesõnaga see ei ole päritav. Minu õnneks.
Hinges ärevus, peas miljon mõtet ja muret... Võtsin kätte ja istusin arvuti taha, et uurida ja vaadata vereanalüüsi vastuseid. Arvasin, et võib olla on seal miski ikka paigast ära, et edasi saadetakse. Seda nimetan ma nüüd üle mõtlemiseks.
Alustuseks logisin digiloosse sisse ja printisin analüüside vastused välja. Kuna seal oli igavene posu mingeid lühendeid, millest ma midagi aru ei saanud, siis hakkasin Internetist uurima, mis mingi lühend tähendab.
Algul oli küll väga ehmatav neid numbreid ja näite seal vaadata, sest puudus ju igasugune ülevaade, mis need lühendid tähendavad. Nii ma, siis arvasingi igasugu asju. Taaskord ülemõtlemine.
Lõpuks oli pilt selge, mis mind ka maha rahustas.
Taaskord üks saaga, mis tappis kindlasti mõne mu närvikese.
Augustis käisimegi endokrinoloogi vastuvõtul.
Dr. Riina Shor, oli väga meeldiv ja tore arst. Ta küsis meie käest igasugu küsimusi haiguste kohta, mis on nii minu kui Musununnu peres. Üks A4 paber täidetud hakkas ta vennakest uurima. Tegi seal veel nii vahvaid nalju kui teda vaatas.
Tema sõnul oli see kolme tsüstiga tissu pehme ja ilus, aga teises on natuke midagi. Ahjaaa... Taaskord kiita ei tohi, aga sellest kolme tsüstiga tissust ei ole ka enam midagi immitsenud.
Kindluse mõttes saatis meid verd andma, et mõõta hormoonide taset.
21.08. saime selle vastuse, mis näitaski kõrgemat taset normaalsemast. Tsüstidega me midagi tegema ei pea. Ei võta me mingeid ravimeid ega midagi muud, ning meile ei ole ka toidu osas seatud mingeid piiranguid. Elame tavapärast elu.
Kindluse mõttes kutsus ta meid oktoobris tagasi, et uuesti taset mõõte. Loodan, et sellega see saaga ka lõppeb.
Meie õnneks on ka pojake keerama hakanud, mida ta alguses ei teinud.
Päikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar