Eriline maal käik

Uus nädal on alanud igati toimekalt nagu ka möödunud nädalavahetus, mis oli igas mõttes üks erakordne, vahva ja tore. 

Peale selle, et ma ei ole oma perega mu ema juures juba ammu käinud ning ööseks pole ikka mega ammu jäänud, siis peale eriolukorra väljakuulutamist ei ole me näinud ka meie armast Sannut, kes "jäi Tapale kinni" juba märtsi lõpust kui tuli otsus, et neid ei lasta enne koju kui asjad laabuvad. Kuna ta käis kaitseväes, mis on nüüdseks läbi, siis temagi ei saanud eriolukorra tõttu koju oma pere ja ka meie juurde. 

Ühesõnaga see kõik on olnud lihtsalt nii pikk aeg, mis on õnneks nüüd natuke leebem ning pisut vabam. Õnneks on kätte jõudnud ka aeg, kus veedame enamik aega õues. 

Igatahes... kuna Snapchat tuletas mulle neljapäeval meelde, et 3 aastat tagasi niitis Sannu maal mamma juures muru, siis saatsin selle kohe talle ning kirjutasin, et peab seda kordama, mida mõtlesin muidugi naljaga. Kirjutasin veel, et kas tahab meiega tulla, sest lähme nädalavahetusel. Reede hommikul tuli minu suureks rõõmuks jaatav vastus. Tegime sellega ka Carolale üllatuse, sest ta ei teadnud, et Sannu ka meiega tuleb. Üllatus õnnestus ja ohh... seda rõõmu kui Sannu andis neile ka kõrrejooki. 

Carolal oli Sannule kohe nii palju asju näidata. Neil on nüüd uus voodi ja uued kleepsud tapeedil ning emmega tegime kunsti. Seda kõike oli tal vaja Sannule kohe näidata. Nii õhinaga kohe rääkis Sannule, kus temaa magab ja kus venna, kas ta on alla kukkunud jne. Tal oli vaja näidata kuidas üles ja alla saab jne. Ta kohe oli nii õhinas kõigest sellest, sest sai ju ise Sannule kõigest rääkida. 

Sõit maale kulges jutustades ning kuulates kuidas Sannul seal kaitseväes läks ja mis plaanib edasi. Ühesõnaga selline vahva, tore ja äge perekondlik sõit, sest Sannu on ka nagu mu oma laps. 

Maale jõudes polnud emme veel koju jõudnud ja nii saime viia ühed veljed liivapritsi ning jäime ootama bussi, millega mamma koju tuleb. Mina koos Carola ja Anderiga ootasime teda bussipeatuses ja mehed olid autos. Mamma ilusti kohal sõitsid mehed maja juurde ning meie jalutasime selle väikese maa maja juurde. Carola juba nii ootas, et saaks mammale bussi vastu, mida tegime ka eelmisel aastal. Ohh... seda mamma üllatust kui nägi, et Sannu on ka kaasas. Ma ei öelnud tallegi, et ta kaasa tuleb, sest tahtsin teha üllatust. Üllatus õnnestus nii nagu mõeldud.

Reede möödus meil niisama istudes ja jutustades. Tegime rabarberi purukooki ning natuke süüa ja pesad valmis ning päev oligi kiiresti õhtus. 

Esimest korda sööme täitsa ise jäätist.
Limpsida veel nii hästi ei oska aga söömisega saame ilusti hakkama 

Autod on ikka vahvad asjad.
Neid vaatame ka kodus aknalt. Seda koos emme ja issiga aga mamma juures saab ise aknale.

Emme abiga tegi Carola mammale pildikese.

Laupäeva hommik algas nii nagu ikka. Ärkasime ja lebotasime niisama ning ootasime kohvi.

Hommik algas ka igas mõttes toredalt, sest meie poja käitus hommikul hoopis teistmoodi kui tavaliselt. Kodus olles, kui ärkab, tuleb minu või issi juurde või kaissu ja kallistab meid ning pussab meie kaisus edasi või jääb hoopis tudule. Seekordne käitumine oli hoopis teistsugusem. Nii nagu ikka kontrollis ärgates, et kas oleme siin öeldes "Emme, issi, õts" ja siis ütles "Mamma" ning korrutas seda samal ajal kui voodist jooksu pani ning mammani jõudis.
Vaatasime Andriga üksteisele otsa, sest ta ei tulnud sel hommikul mitte kummagi meie juurde, vaid läks kohe mammat otsima. Olime sõnatud, et ta niimoodi käitus. 
See, et lapsed meil kogu aeg Sassat otsivad, ootavad on tavaline aga niimoodi mammat, oli ikka üllatav.  See olukord oli mega üllatav aga samas nii armas.

 Sel nädalavahetusel olid Mamma ja Sannu ikka väga tähtsad tegelased. Lapsed mängisid ja pussasid omajagu aega ka Sannuga, mida oli nii tore ja armas vaadata. Mammat kutsuti ka kogu aeg ning otsiti taga Tähtsal kohal oli ka kass Pässu. Venna käis ja hüüdis ikka "Kass, kass". 
Enne kui ma ära unustan, siis meie poja püüdis esimest korda järgi öelda Sipsik. Ise vaatas õe Sipsikule otsa ja ütles "Sipsi". See oli lihtsalt nii armas kui püüdlikult ta seda öelda proovis ning oma suud sättis ja siis natuke häbelikult aga kindlalt seda ütles.    

Pean tunnistama, et minagi tundsin end maal väga hästi ja rõõmsalt. Esiteks pole me seal ju nii pikka aega käinud, mida ammu ootasin nii nagu Carolagi. Telefonitsi oleme ikka palju rääkinud aga see pole see. Teiseks sain abiks olla mõne toimetusega, sest paratamatult peab emme seal ise enamik aega kõpitsema.

Kurgid maha

Korra mingi aeg käisime maal aga seda ka vähest aega, sest tõime ära tomatid. Carola muidugi nuttis ja küsis, et millal saame jääda mamma juurde ööseks. Vennagi oli natuke kurb, sest kordas nutuse häälega mamma ja mamma. Teha polnud kahjuks midagi, sest meie kõigi säästmiseks ja emme hoidmiseks ei tahtnud me veel maale jääda. Emadepäeval käisime ka korra ning aitasime kartulid maha panna aga seekordki olime enamik aega õues ning ei jäänud ööseks. 

Lõpuks üle pika aja saime jääda ka ööseks, mida Carola juba ammu ootas. Sõit maalegi möödus oodates ja küsides "Millal me mamma juurde jõuame"? Ootus ja ärevus oli juba nii suur. Sannu veel Carolale , et pane silmad kinni, siis jõuame kiiremini kohale. Enam ma ei mäletagi kas ta ka magas või mitte, sest lõunauned on meil ka kuidas kunagi. 

Püüan teda ikka meelitada, et natuke tuduks. Kasutan selleks 5 minuti taktikat, st. et pane silmad kinni ja kui ärkad, siis on see aeg juba möödas ja see on väga väike aeg. Nii on nõus ikka jääma. Maal olles oli õhtuks ikka nii väsinud, et magas vankris. Samas oli teda seal nii imelik vaadata aga kuhugi tooli ei tahtnud ka teda kössutama jätta. Päevane uni on ikka vajalik ole kui vana tahes.

Laupäev kulges meil aiamaal toimetades. 

Sannu niitis kahel aiamaal muru, Birgit aitas seemneid maha panna ja mina tassisin kraavist vett. Aitasin korda teha ka maasikad ning mõned peenrad. Rohida veel väga ei saa, sest asjad üles tõusmata. Eks varsti saab ka sellega tegeleda. 

Grillisime natuke ning tegime ka väikese lõkke ja istusime niisama. Lõpuks hakkas mul kuidagi külm ja kuna Carola oli ka väikese tuku teinud, siis sättisimegi tuppa, sest peale ärkamist oleks tal kindlasti külm hakanud. Ei tahtnud teda kuidagi sealt soojast sinna õhtusesse jahedusse lasta. Parem mängigu toas.

Aaa...proovisin ka esimest korda elus trimmerada, mis ei olnudki nii raske. Selleks oli see bensiinikas mitte akul töötav, mis oli natuke raske aga sain hakkama. Raskemaks tegi selle see, et sel ei olnud vööd, millega saaks õlale panna. Ühesõnaga katsetus, mis kandis vilja ning ei olegi nii hull ja raske. Saan hakkama küll kui vaja, sest harjutamine teeb meistriks.

Need õitsvad õunapuud on lihtsalt nii ilusad😍

Carola tegi natuke kunskti😍

Mu võilille printsess💓

Vennalgi oli magus uni

Minu esimene trimmerdamine

Pühapäeval valutas ainult puus, millele trimmerit toetasin. Algul ei saanud arugi miks see koht mul valus oli aga pärast tuli meelde. Sinikat midagi polnud aga lihtsalt katsudes oli tunda sellist hella kohta. 

Laupäeval oli Carolal ka igati vahva ja tore, sest ta käis mu sõbranna laste juures mängimas. Käisime seal kanu vaatamas ning andsime ka natuke rohtu. Carola veetis seal pärast ikka hulk aega enne kui emme aiamaa juurde tagasi jalutasid. Ise oli nii rõõmus ja õnnelik, sest oli saanud ka ühe kanakese sule, mis seisab meil tema lillede lillepotis. Mu meelest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. 

Pühapäeval toimetasin ka natuke aiamaal kuniks tuli õemees Marek ja grillisime vorstikesi ja leiba ning aeg oli nii kaugel, et oli aeg hakata koju tulema. 

Carolat kutsuti sõpradega mängima aga kahjuks ta sinna ei jõudnudki.

Asjad emme juures koos ning kõik see mees autos võtsime suuna veel surnuaeda, et lillekesed istuda ja hauad korrastada. Tegin seda seekord kiirkorras, sest vihma sadas. Meie suureks õnneks oli Sannu samal ajal lastega autos ja meie saime ruttu ära toimetada. 

Kodutee möödus rahus ja vaikuses. Lapsed magasid ning Musununnu sõitis ja mina tšillisin kõrval. Omal oli ka selline unekas, et hoia ja keela aga magama ei jäänud. Eks sellepärast vajusin ka õhtul suhteliselt vara ära, sest tööd sai tehtud omajagu, mis ikka väsitab. 

Nädalavahetus möödus lihtsalt liiga kiiresti, mis sest et juba reedel maale läksime.

Esmaspäeval toimetasin kodu juures aiamaal - istutasin lilli, rohisin natuke ning kõpitsesin niisama. 

Gladioolid mulda.
Kasvatan neid ette, et saaksin nautida õite ilu juba varakult 

Teisipäeval nokitsesin natuke maja ees mängumaja juures, issi lasi kiirelt kokku ühe lillekasti kuhu Carola saab oma lilled istutada, mis nad ostsid ükskord Sassa ja Nanaga. Saab omale sellise väikese kohustuse.
Aaa...sellega kohe meenub, et meil on ka aiamaal üks pisike mustikas, mida peab kastma. Tal on selline väike ülesanne, et alati kui aiamaale minek, siis peab seda kastma ja pean tunnistama, et tal on see peaaegu alati meeles ning teeb selle ilusti ära. Nüüd saab ühe väikese kohustuse juurde. 

Õhtul oli ka zumba trenn, mida püüan teha ikka kaks korda nädalas. See oli meie eelviimane live trenn. Juunis saame ehk juba kokku aga eks seda näitab aeg.

Eile nokitsesin natuke maja juures - rohisin natuke kiige juurest, värvisin ära lillekasti ning õhtul istutasime sisse lilled. Muidu istusime siin lastega maja ees, kes said koos mängida, kanu vaadata ja pidada piknikku. Üks igati vahva ja tore hommik. Õhtul istusime natuke Andri perega ning jututasime niisama.
Lõpuks keeras Carola venna ühe rattaga ümber ning oligi aeg tuppa tulla. 

Lapsed said uudistada ka ühte siilikest

Õitsev tamm

Pisike piknik

Selline tore ja vahva aeg on meil olnud. Tore, et meil on siia ka lapsi juurde kasvanud. Nii on meie pudinatel kellega koos mängida ja üles kasvada. Täna plaanin minna natukeseks aiamaale, et üks nurgake korda teha, lillekesed istutad ja päeva lõpuks ka zumbatada. Juhuuu... see peaks olema meie viimane live trenn.  

Te võite julgesti anda ka tagasisidet selle postituse kohta. Jättes hinnang vastukajasse, kus saad jääda täiesti anonüümseks. 

Päikest,
Marve. 

Palju õnne pojake

Alustasin seda postitust ikka õigel päeval aga õhtuks olin juba nii suss, et ei suutnud seda lõpuni kirjutada. Teen seda täna ning muudan natuke mõtteid aga sisu jätan samaks. 

Seda aega kus venna magab ja õde möllab õues lumega :(, mida sajab ikka ohtraolt, on hea aeg korra arvuti taha istuda. 

Eelmine neljapäev, siis oli igas mõtte üks toimekas päev. Alustuseks müttasin aiamaal - rohisin, kaevasin maad ning tegin mõned peenrad. Omajagu on veel siiani teha. Eile pesin kasvuhoone ära ning uus muld on ootamas ning taimedki, mis saaks istutada kasvuhoonde.

Aiamaal saan siis mütata kui poja magab või issi on kodus, kes teda vaatab. Temaga oleks seal lihtsal nii palju sebimist, sest paigal ta ei püsi ning uitaks ringi, talluks lilli ning jalutaks seal niisama kus tahab. Kogu aeg peab ikka silm peal olema, et tee peale ei läheks või jookseks. Carolaga on seal hea lihtne, sest mängib oma liivakastis, kastab oma mustikat ning hoolitseb muude lillede eest, mida saaks kasta. Tal on ühesõnaga seal tegevust ning kui seal ära tüdineb, siis oskab maja juurde tulla ning pärast uuesti tagasi. 

Eelmine neljapäev tegime, siis esimest korda rabarberikooki värsketest rabakatest, sest meie vennakesel on sünnipäev. Ta sai meil juba 1,6.

Õhtul käisime ka korra Carola sõbra juures, kellel oli ka sünnipäev ning sai kolmeseks. Viisime talle ühe kaardikese, mis koos Carolaga meisterdasime. Olime ka natuke õues ning 19.30 ajal vedasin end tuppa, sest oli trenni aeg. 

Ühesõnaga üks tegus ja toimekas päev, mis lõppes pidustustega. 

Kinkisime pojale traktori, millega saab liivakastis lustida

Kaart sõbrale sünnipäevaks

Nüüd natuke ka meie pojast, sest see postitus on mõeldud just temale.

Alles see oli kui sain teada, et teda ootan, alles ta sündis, alles see oli kui ta hakkas käima, alles see oli kui ta ütles esimest korda emme, issi, õts ..., alles see oli kui ta kolis õega ühte tuppa, alles..., alles..., alles... nii palju asju on olnud, mida ta alles tegi ja juba ta ongi meil pooleteiseaastane sell, kes avastab täiel rinnal maailm.

Tema kasvamine, arenemine on läinud lihtsalt nii paganama kiiresti. Kui Carolaga oli see, et igat asja püüdsid ikka kirja panna, üles märkida, pildistada, siis teise lapsega on see asi hoopis teistmoodi. Nagu ei jõua kõike või lähevad need päevad lihtsalt nii kiiresti ja ruttu ning kogu aeg on mingi sebimine. Päev jõuab õhtusse nii kiiresti, et ei saa arugi. Märkmeid teen mingitele suvalistele paberitele või märkmiku, mis sinna jäävad. Või saadan mõtte, oskuse Andrile ja teen kohe ka schreenshoti, et kuhugi see hetk kohe talletada. Ikka kurb, et teise lapse arengule ei saa nii pühenduda nagu esimesele. Samas ei saa ka sinna midagi teha, sest väikese vahega lastel on sind kogu aeg vaja ja sa pead neil alati olemas olema kui nad midagi soovivad. 

Samas ei kujuta ma ka elu enam ette ühe lapsega. Nad on kahekesi lihtsalt nii vahvad ja toredad ning õpivad teineteiselt. Nad arenevad iga päev ja seda koos. 

Peale selle kui taha midagi üles märkida, kirjutada, siis pean võitlema kõige eest - koha eest laua taga, pliiatsit eest, mis pakuvad vennale huvi, paberite eest kuhu tahan kirjutada. Ühesõnaga see on paras tegemine, et saada rahus laua taga istuda ja kõik valmis saaks nii nagu soovin. Praegugi siin blogi kirjutades peame võitlema, sest tahaks nuppe vajutada või seda hoopis kinni panna. See oli neljapäeval aga hetkel ta õnneka magab. Kohe, kohe pean hakkama Carolaga meisterdama, sest täna on tema vanaisal sünnipäev. Saame rahus koos aega veeta ning 100% ainult talle pühenduda. 

Sellest kõigest hoolimata on ta meil igas mõttes üks tubli pooleteiseaastane poja, kes toob meie päevadesse palju päikest, rõõmu, naeru... 

Ta suudab ka meid niimoodi välja vihastada, sest oskab orgunnida ikka igast lollusi.

Samas kui ta tuleb ja kallistab ning ütleb kalli-kalli ning teeb seda kõvasti, siis kaob hetkega igasugune paha tuju. Jah, ta on väike ja me ei tohiks nii kurjaks saada aga vahel on see sütik ikka liiga lühike ning hetkeemotsioonid saavad võitu. Seda meie mõlema puhul. Mitte alati aga tuleb ette. 

Õpetajana tean, et peaks hetkeks kõrvale astuma ning kas või kolmeni lugema... aga jah teoorias on see hea aga praktikas mitte nii hea. Võib olla olen ka nendega vahel liiga kuri ja karm ning keelan neid liialt... ma ei teagi. Eks seda oskab paremini öelda meie issi, kes näeb mind igapäevaselt kõrvalt. Oeh, eks see selline natuke mõtlemapanev asi ole iga lapsevanema jaoks ning mille kallal peab igaüks oma mätta otsast lähenema. Keegi meist ei suuda üdini rahulikuks jääda.

Tulles nüüd selles kurjustamise juurest uuesti venna juurde, siis ta on üks igati tegus, toimekas ja tubli laps.

Ta oskab öelda juba üsna palju sõnu - emme, issi, õts, kass, kana, sassa, nana, mamma, auto, mämm-mämm, jooni-jooni, juua, müts, kalli, anna, õue, oii-oii, tiss, muah, Peppa, õkõõõ (ei), kaka, pall, ats (atsihi peale), Kuu (selle õppis eelmin nädal täiskuu ajal), tuttu, puuu (puuksu), kudii (kõdi-kõdi), aita, anna, pats, tšauuu, kukuu (kukkus), kuk (kurk), takaa (trahtor), ohoo, put (pult), pall, kii (kiik), kinni, uuta (oota)...

Mmm... rohkem ei tulegi vist sõnu meelde, mis ta oskab öelda. Omas keeles podiseb ja lobiseb siin ikka omajagu palju ning meie jutust saab ta ka väga ilusti aru. Oskab ka omas keeles meile selgeks teha, mida ta soovib. Ta on meil üks igati tubli ja arukas poiss, kelle areng on minu meelest igati eakohane.

Usun, et selles kõiges on ka suur roll tema suurel õel, kellelt ta iga päev midagi õpib. Õues olles käib ka ikka õe järgi ja teeb/püüab teha samu asju, mida õde. Ei saa ta sammugi ilma õeta. 

Samas on tal ka parajalt iseloomu, sest ta on ikka kiire solvuja ja nutt on sama kiiresti ning kergelt tulema. Samas teeb ka selliseid lollusi, et hoia ja keela. Naerame siin ikka, et ta teeb kõik selle tasa, mis Carola tegemata jättis. Samas on ta ka nii armas kui teeb mingit lollust ja teda keelame, siis teeb oma armast nägu, et tema pole midagi teinud ja susserdab edasi. Lolluste osas on ta ka paras organisaator, sest kogu aeg on vaja olla liikumises. Hetkekski ei saa jätta teda valveta, sest kohe suudab ta miskit korraldab. 

Õele oskab ta ka korralikult tuupi anda, sest ta on ikka kordi ja kordi niimoodi südamest nutnud, sest venna on talle jalaga küll selga, pähe, õlale jne kohtadesse löönud. Kui õde nuuksub valust, siis venna saab hoogu juurde ja lööb veel rohkem ja rohkem, sest see on tema jaoks naljakas. Samas on meil Carolast kahju, et ta niimoodi tuupi saab aga samas kiusab ise ka vennat ja seda 100ga. Jõudu on pojal ka 100ga, sest oma asjade eest võitleb ta ikka jõuga. 

Ta on samas ka nii tubli ja asjalik poiss, sest oma voodis magab ta meeleldi ning ööd on ka igati okeid. Jah, ta ikka ärkab ja otsib keset ööd kas lutti või juua aga õnneks tudub ilusti ikka oma voodis. Seda juba sellest hetkest alates kui ta sündis ning nüüdki kui otsustasime ta Carolaga ühte tuppa kolida. Jah, tuleb ette ka magama minekuid kui ta tuleb meie voodi ja uinub meeleldi meie kaisus aga enamik ööst on ikka oma voodis. 

Täna öösel oli esimest korda kui ta oma võrekast kuidagi pea ees oli maha tulnud aga päris maha veel polnud jõudnud. Ta oli seal õigemini jalad olid seal teki sees kinni, mis teda veel voodis hoidsid. Nuttis siin läbi öö ja kui ta voodi tagasi tõstsin ning kaisu kaissu panin magas ilusti edasi. See on just see koht kui ma siin paar päeva tagasi mõtlesin, et ei tea, millal see aeg on kui ta siit öösel esimest korda jee paneb. Kas ma lisa pulka ei kasuta, mis saab ära võtta ja vajadusel panna? Ei, ma ei kasuta seda, sest sellega vehkimine tundub palju ägedam tegevus. Kodu- ja südamerahu mõttes olen selle ära pannud. 

Meil on üks igati vahva ja tore pojake ning ka tütreke, kes toovad meie päevadesse palju rõõmu ja päikest ning ka riide, mis on igas peres. 

Olla ema kahele vahvale pudinale on ikka õnnistus ja imeline tunne. Lapsed on elu õied - kahju ainult, et nad nii kiiresti kasvavad, sirguvad ja õide lähevad.

Minu elu õied

Minu emme oma elu õiega

Nüüd on õige aeg sellele pikale postitusele punkt panna, sest mõlemad lapsed magavad ning saan ehk võtta natuke aega ainult endale. 

Armastus

Lumist esmaspäeva,

Marve.

Uue oskuse võrra rikkama - fotoalbumi sünd

Hei,

Oleme siin ikka ja endiselt õppimise lainel ning püüame siin tasapisi reel püsida, et varsti öelda "Olime tublid, sest kõik sai tehtud". Nüüd tuleb küll väike puhkus, sest Marcus läks mõneks ajaks koju. Kindlasti püüan ta õppimisel ekooli kaudu silma peal hoida, et ta ikka reel püsiks. 

Nii tore on saada ka positiivset tagasisidet, et olen tubli, et niimoodi aitan, abistan ja koos õpime. See teeb seest kohe soojaks ning annab palju energiat. 

Oma pere jaoks teen ma alati kõike. Nad on mulle väga kallid. Abistan, aitan, toetan neid kõiki nii palju kui suudan, saan, jaksan ja oskan. 

Üheskoos võiduka lõpuni, et ühel hetkel saaksime uhkusega öelda "Ära tegime".

Sellised lood, siis selle õppimisega, mille kõrvalt ma siin mingi aeg tagasi sain valmis ka oma esimese 20 leheküljelise fotoalbumi, mis läks ühele tüdrukule kingituseks.

Sisuks on A4 suureses paberid (natuke paksemad kui tavaline valge paber). Järgmine kord tahan prooviks kasutada paksemat paberit ja nii A4 kui ka A3 suuruses. Kas Teid huvitaks, milline see album tuleks? 

Alustuseks mõõtsin ja lõikasin paksemast paberist 10 paberit. Esimese paberi mõõduks oli 1,5*0,5*1,5, teine 1,5*1,0*1,5, kolmas 1,5*1,5*1,5 jne kuni kümnenda paberini. Ääred jätsin alati 1,5 ja sisemist joont kasvatasin 0,5mm võrra. Vaata ka seda siin, et saaksid paremini aru, mis mõtlesin.

Lõpuks kui need kõik valmis mõõtsin, siis tegin ka väikese murde koha ette (kasutasin selleks tühja pastakat, sest see õige asi on tellitud aga alles tuleb), et oleks parem voltida. Lõpuks liimisin need kõik üksteise otsa. Kasutasin selleks tavalist pulgaliimi.

Paberid kokku liimitud panin need pressi alla, et kõvasti kinni jääks. Enam ei mäletagi kui kaua need seal pressi alla olid aga ilusti jäid kinni, mis oli eesmärgiks. 

Peale seda hakkasin sinna liimima kahepoolset teipi,  mille külge kinnitasin albumi paberid. Ma ei hakanud liimima, sest see tundus hull mässamine ja nende kinni jäämine ning jälgimine, et paigast ei liiguks/nihkuks tundus nagu keerukam. 

Ühesõnaga mugavuse mõttes panin teibi, mis tundus natuke kergem, lihtsam ning kiirem moodus, et lehed kindlalt albumi kinnitada. 

Kes tahab ja soovib võib teibi panna ka sellele valgele paberile. Mina panin pruunile, et paberid saaks ikka õigesti liimitud, et albumi "rütm" sassi ei läheks ja lehed "jookseksid" õigesti. 

Teibid pandud hakkasin pabereid liimima. Nende külgepanek nõuab natuke aega ning täpsust, sest teibilt väga kergelt neid pabereid ära ei tõmba. Ühesõnaga peab olema hoolas nende liimimisel. Mul õnnestus see isegi hästi, sest ükski paber ei läinud valesti. 

Paberid liimitud lõikasin Andri abiga liigsed kokku liimitud paberid ära (need pruunid, mis 10tk kokku liimisin). 

Lõpuks mõõtsin albumi kaaned ja vahe tüki ära ning lõikasin 3mm paksusest papist välja. Nende liimimisel jälgisin samu reegleid nagu karbi põhja, vaheplaadi ja pealmise plaadi liimimisel paberile. 

Enne kaunistamist lõikasin ja liimisin albumi esimese ja tagumise kaanele paberi, liimisin need ning panin tugevad nurgad. 

Lõpuks kaunistasin pealse ning tegin samas stiilis ka kaardi. 

Selline vahva ja tore nokitsemine, mis algul tundus nagu keerukas aga tegelikult polnudki nii keerukas. Usun, et nii mõnigi, kes selle katsetamise/proovimise ette võtab saab sellega hakkama. 

Nagu öeldakse - julge pealehakkamine on pool võitu. 

Mõnusat proovimist ja katsetamist. Võite ka julgelt kirjutada ja küsida kui millegagi hätta jääte. 

Mõnusat nokitsemist ja järgmise korrani.