esmaspäev, 11. mai 2020

Palju õnne pojake



Alustasin seda postitust ikka õigel päeval aga õhtuks olin juba nii suss, et ei suutnud seda lõpuni kirjutada. Teen seda täna ning muudan natuke mõtteid aga sisu jätan samaks. 
Seda aega kus venna magab ja õde möllab õues lumega :(, mida sajab ikka ohtraolt, on hea aeg korra arvuti taha istuda. 

Eelmine neljapäev, siis oli igas mõtte üks toimekas päev. Alustuseks müttasin aiamaal - rohisin, kaevasin maad ning tegin mõned peenrad. Omajagu on veel siiani teha. Eile pesin kasvuhoone ära ning uus muld on ootamas ning taimedki, mis saaks istutada kasvuhoonde.
Aiamaal saan siis mütata kui poja magab või issi on kodus, kes teda vaatab. Temaga oleks seal lihtsal nii palju sebimist, sest paigal ta ei püsi ning uitaks ringi, talluks lilli ning jalutaks seal niisama kus tahab. Kogu aeg peab ikka silm peal olema, et tee peale ei läheks või jookseks. Carolaga on seal hea lihtne, sest mängib oma liivakastis, kastab oma mustikat ning hoolitseb muude lillede eest, mida saaks kasta. Tal on ühesõnaga seal tegevust ning kui seal ära tüdineb, siis oskab maja juurde tulla ning pärast uuesti tagasi. 

Eelmine neljapäev tegime, siis esimest korda rabarberikooki värsketest rabakatest, sest meie vennakesel on sünnipäev. Ta sai meil juba 1,6.
Õhtul käisime ka korra Carola sõbra juures, kellel oli ka sünnipäev ning sai kolmeseks. Viisime talle ühe kaardikese, mis koos Carolaga meisterdasime. Olime ka natuke õues ning 19.30 ajal vedasin end tuppa, sest oli trenni aeg. 
Ühesõnaga üks tegus ja toimekas päev, mis lõppes pidustustega. 


Kinkisime pojale traktori, millega saab liivakastis lustida
Kinkisime pojale traktori, millega saab liivakastis lustida

Kaart sõbrale sünnipäevaks


Nüüd natuke ka meie pojast, sest see postitus on mõeldud just temale.

Alles see oli kui sain teada, et teda ootan, alles ta sündis, alles see oli kui ta hakkas käima, alles see oli kui ta ütles esimest korda emme, issi, õts ..., alles see oli kui ta kolis õega ühte tuppa, alles..., alles..., alles... nii palju asju on olnud, mida ta alles tegi ja juba ta ongi meil pooleteiseaastane sell, kes avastab täiel rinnal maailm.





Tema kasvamine, arenemine on läinud lihtsalt nii paganama kiiresti. Kui Carolaga oli see, et igat asja püüdsid ikka kirja panna, üles märkida, pildistada, siis teise lapsega on see asi hoopis teistmoodi. Nagu ei jõua kõike või lähevad need päevad lihtsalt nii kiiresti ja ruttu ning kogu aeg on mingi sebimine. Päev jõuab õhtusse nii kiiresti, et ei saa arugi. Märkmeid teen mingitele suvalistele paberitele või märkmiku, mis sinna jäävad. Või saadan mõtte, oskuse Andrile ja teen kohe ka schreenshoti, et kuhugi see hetk kohe talletada. Ikka kurb, et teise lapse arengule ei saa nii pühenduda nagu esimesele. Samas ei saa ka sinna midagi teha, sest väikese vahega lastel on sind kogu aeg vaja ja sa pead neil alati olemas olema kui nad midagi soovivad. 
Samas ei kujuta ma ka elu enam ette ühe lapsega. Nad on kahekesi lihtsalt nii vahvad ja toredad ning õpivad teineteiselt. Nad arenevad iga päev ja seda koos. 






Peale selle kui taha midagi üles märkida, kirjutada, siis pean võitlema kõige eest - koha eest laua taga, pliiatsit eest, mis pakuvad vennale huvi, paberite eest kuhu tahan kirjutada. Ühesõnaga see on paras tegemine, et saada rahus laua taga istuda ja kõik valmis saaks nii nagu soovin. Praegugi siin blogi kirjutades peame võitlema, sest tahaks nuppe vajutada või seda hoopis kinni panna. See oli neljapäeval aga hetkel ta õnneka magab. Kohe, kohe pean hakkama Carolaga meisterdama, sest täna on tema vanaisal sünnipäev. Saame rahus koos aega veeta ning 100% ainult talle pühenduda. 

Sellest kõigest hoolimata on ta meil igas mõttes üks tubli pooleteiseaastane poja, kes toob meie päevadesse palju päikest, rõõmu, naeru... 
Ta suudab ka meid niimoodi välja vihastada, sest oskab orgunnida ikka igast lollusi.
Samas kui ta tuleb ja kallistab ning ütleb kalli-kalli ning teeb seda kõvasti, siis kaob hetkega igasugune paha tuju. Jah, ta on väike ja me ei tohiks nii kurjaks saada aga vahel on see sütik ikka liiga lühike ning hetkeemotsioonid saavad võitu. Seda meie mõlema puhul. Mitte alati aga tuleb ette. 
Õpetajana tean, et peaks hetkeks kõrvale astuma ning kas või kolmeni lugema... aga jah teoorias on see hea aga praktikas mitte nii hea. Võib olla olen ka nendega vahel liiga kuri ja karm ning keelan neid liialt... ma ei teagi. Eks seda oskab paremini öelda meie issi, kes näeb mind igapäevaselt kõrvalt. Oeh, eks see selline natuke mõtlemapanev asi ole iga lapsevanema jaoks ning mille kallal peab igaüks oma mätta otsast lähenema. Keegi meist ei suuda üdini rahulikuks jääda.

Tulles nüüd selles kurjustamise juurest uuesti venna juurde, siis ta on üks igati tegus, toimekas ja tubli laps.

Ta oskab öelda juba üsna palju sõnu - emme, issi, õts, kass, kana, sassa, nana, mamma, auto, mämm-mämm, jooni-jooni, juua, müts, kalli, anna, õue, oii-oii, tiss, muah, Peppa, õkõõõ (ei), kaka, pall, ats (atsihi peale), Kuu (selle õppis eelmin nädal täiskuu ajal), tuttu, puuu (puuksu), kudii (kõdi-kõdi), aita, anna, pats, tšauuu, kukuu (kukkus), kuk (kurk), takaa (trahtor), ohoo, put (pult), pall, kii (kiik), kinni, uuta (oota)...
Mmm... rohkem ei tulegi vist sõnu meelde, mis ta oskab öelda. Omas keeles podiseb ja lobiseb siin ikka omajagu palju ning meie jutust saab ta ka väga ilusti aru. Oskab ka omas keeles meile selgeks teha, mida ta soovib. Ta on meil üks igati tubli ja arukas poiss, kelle areng on minu meelest igati eakohane.

Usun, et selles kõiges on ka suur roll tema suurel õel, kellelt ta iga päev midagi õpib. Õues olles käib ka ikka õe järgi ja teeb/püüab teha samu asju, mida õde. Ei saa ta sammugi ilma õeta. 

Samas on tal ka parajalt iseloomu, sest ta on ikka kiire solvuja ja nutt on sama kiiresti ning kergelt tulema. Samas teeb ka selliseid lollusi, et hoia ja keela. Naerame siin ikka, et ta teeb kõik selle tasa, mis Carola tegemata jättis. Samas on ta ka nii armas kui teeb mingit lollust ja teda keelame, siis teeb oma armast nägu, et tema pole midagi teinud ja susserdab edasi. Lolluste osas on ta ka paras organisaator, sest kogu aeg on vaja olla liikumises. Hetkekski ei saa jätta teda valveta, sest kohe suudab ta miskit korraldab. 

Õele oskab ta ka korralikult tuupi anda, sest ta on ikka kordi ja kordi niimoodi südamest nutnud, sest venna on talle jalaga küll selga, pähe, õlale jne kohtadesse löönud. Kui õde nuuksub valust, siis venna saab hoogu juurde ja lööb veel rohkem ja rohkem, sest see on tema jaoks naljakas. Samas on meil Carolast kahju, et ta niimoodi tuupi saab aga samas kiusab ise ka vennat ja seda 100ga. Jõudu on pojal ka 100ga, sest oma asjade eest võitleb ta ikka jõuga. 

Ta on samas ka nii tubli ja asjalik poiss, sest oma voodis magab ta meeleldi ning ööd on ka igati okeid. Jah, ta ikka ärkab ja otsib keset ööd kas lutti või juua aga õnneks tudub ilusti ikka oma voodis. Seda juba sellest hetkest alates kui ta sündis ning nüüdki kui otsustasime ta Carolaga ühte tuppa kolida. Jah, tuleb ette ka magama minekuid kui ta tuleb meie voodi ja uinub meeleldi meie kaisus aga enamik ööst on ikka oma voodis. 

Täna öösel oli esimest korda kui ta oma võrekast kuidagi pea ees oli maha tulnud aga päris maha veel polnud jõudnud. Ta oli seal õigemini jalad olid seal teki sees kinni, mis teda veel voodis hoidsid. Nuttis siin läbi öö ja kui ta voodi tagasi tõstsin ning kaisu kaissu panin magas ilusti edasi. See on just see koht kui ma siin paar päeva tagasi mõtlesin, et ei tea, millal see aeg on kui ta siit öösel esimest korda jee paneb. Kas ma lisa pulka ei kasuta, mis saab ära võtta ja vajadusel panna? Ei, ma ei kasuta seda, sest sellega vehkimine tundub palju ägedam tegevus. Kodu- ja südamerahu mõttes olen selle ära pannud. 

Meil on üks igati vahva ja tore pojake ning ka tütreke, kes toovad meie päevadesse palju rõõmu ja päikest ning ka riide, mis on igas peres. 

Olla ema kahele vahvale pudinale on ikka õnnistus ja imeline tunne. Lapsed on elu õied - kahju ainult, et nad nii kiiresti kasvavad, sirguvad ja õide lähevad.

Minu elu õied

Minu emme oma elu õiega


Nüüd on õige aeg sellele pikale postitusele punkt panna, sest mõlemad lapsed magavad ning saan ehk võtta natuke aega ainult endale. 

Armastus

Lumist esmaspäeva,
Marve.

Kommentaare ei ole:

Uue aasta maagilised mõtted

Täna kohe on nii ilus, haruldane ja omapärane kuupäev, mis kutsub kohe kirjutama ning oma mõtteid jagama. 02.02.2022, onju üks wonderful day...