Eriline maal käik

Uus nädal on alanud igati toimekalt nagu ka möödunud nädalavahetus, mis oli igas mõttes üks erakordne, vahva ja tore. 

Peale selle, et ma ei ole oma perega mu ema juures juba ammu käinud ning ööseks pole ikka mega ammu jäänud, siis peale eriolukorra väljakuulutamist ei ole me näinud ka meie armast Sannut, kes "jäi Tapale kinni" juba märtsi lõpust kui tuli otsus, et neid ei lasta enne koju kui asjad laabuvad. Kuna ta käis kaitseväes, mis on nüüdseks läbi, siis temagi ei saanud eriolukorra tõttu koju oma pere ja ka meie juurde. 

Ühesõnaga see kõik on olnud lihtsalt nii pikk aeg, mis on õnneks nüüd natuke leebem ning pisut vabam. Õnneks on kätte jõudnud ka aeg, kus veedame enamik aega õues. 

Igatahes... kuna Snapchat tuletas mulle neljapäeval meelde, et 3 aastat tagasi niitis Sannu maal mamma juures muru, siis saatsin selle kohe talle ning kirjutasin, et peab seda kordama, mida mõtlesin muidugi naljaga. Kirjutasin veel, et kas tahab meiega tulla, sest lähme nädalavahetusel. Reede hommikul tuli minu suureks rõõmuks jaatav vastus. Tegime sellega ka Carolale üllatuse, sest ta ei teadnud, et Sannu ka meiega tuleb. Üllatus õnnestus ja ohh... seda rõõmu kui Sannu andis neile ka kõrrejooki. 

Carolal oli Sannule kohe nii palju asju näidata. Neil on nüüd uus voodi ja uued kleepsud tapeedil ning emmega tegime kunsti. Seda kõike oli tal vaja Sannule kohe näidata. Nii õhinaga kohe rääkis Sannule, kus temaa magab ja kus venna, kas ta on alla kukkunud jne. Tal oli vaja näidata kuidas üles ja alla saab jne. Ta kohe oli nii õhinas kõigest sellest, sest sai ju ise Sannule kõigest rääkida. 

Sõit maale kulges jutustades ning kuulates kuidas Sannul seal kaitseväes läks ja mis plaanib edasi. Ühesõnaga selline vahva, tore ja äge perekondlik sõit, sest Sannu on ka nagu mu oma laps. 

Maale jõudes polnud emme veel koju jõudnud ja nii saime viia ühed veljed liivapritsi ning jäime ootama bussi, millega mamma koju tuleb. Mina koos Carola ja Anderiga ootasime teda bussipeatuses ja mehed olid autos. Mamma ilusti kohal sõitsid mehed maja juurde ning meie jalutasime selle väikese maa maja juurde. Carola juba nii ootas, et saaks mammale bussi vastu, mida tegime ka eelmisel aastal. Ohh... seda mamma üllatust kui nägi, et Sannu on ka kaasas. Ma ei öelnud tallegi, et ta kaasa tuleb, sest tahtsin teha üllatust. Üllatus õnnestus nii nagu mõeldud.

Reede möödus meil niisama istudes ja jutustades. Tegime rabarberi purukooki ning natuke süüa ja pesad valmis ning päev oligi kiiresti õhtus. 

Esimest korda sööme täitsa ise jäätist.
Limpsida veel nii hästi ei oska aga söömisega saame ilusti hakkama 

Autod on ikka vahvad asjad.
Neid vaatame ka kodus aknalt. Seda koos emme ja issiga aga mamma juures saab ise aknale.

Emme abiga tegi Carola mammale pildikese.

Laupäeva hommik algas nii nagu ikka. Ärkasime ja lebotasime niisama ning ootasime kohvi.

Hommik algas ka igas mõttes toredalt, sest meie poja käitus hommikul hoopis teistmoodi kui tavaliselt. Kodus olles, kui ärkab, tuleb minu või issi juurde või kaissu ja kallistab meid ning pussab meie kaisus edasi või jääb hoopis tudule. Seekordne käitumine oli hoopis teistsugusem. Nii nagu ikka kontrollis ärgates, et kas oleme siin öeldes "Emme, issi, õts" ja siis ütles "Mamma" ning korrutas seda samal ajal kui voodist jooksu pani ning mammani jõudis.
Vaatasime Andriga üksteisele otsa, sest ta ei tulnud sel hommikul mitte kummagi meie juurde, vaid läks kohe mammat otsima. Olime sõnatud, et ta niimoodi käitus. 
See, et lapsed meil kogu aeg Sassat otsivad, ootavad on tavaline aga niimoodi mammat, oli ikka üllatav.  See olukord oli mega üllatav aga samas nii armas.

 Sel nädalavahetusel olid Mamma ja Sannu ikka väga tähtsad tegelased. Lapsed mängisid ja pussasid omajagu aega ka Sannuga, mida oli nii tore ja armas vaadata. Mammat kutsuti ka kogu aeg ning otsiti taga Tähtsal kohal oli ka kass Pässu. Venna käis ja hüüdis ikka "Kass, kass". 
Enne kui ma ära unustan, siis meie poja püüdis esimest korda järgi öelda Sipsik. Ise vaatas õe Sipsikule otsa ja ütles "Sipsi". See oli lihtsalt nii armas kui püüdlikult ta seda öelda proovis ning oma suud sättis ja siis natuke häbelikult aga kindlalt seda ütles.    

Pean tunnistama, et minagi tundsin end maal väga hästi ja rõõmsalt. Esiteks pole me seal ju nii pikka aega käinud, mida ammu ootasin nii nagu Carolagi. Telefonitsi oleme ikka palju rääkinud aga see pole see. Teiseks sain abiks olla mõne toimetusega, sest paratamatult peab emme seal ise enamik aega kõpitsema.

Kurgid maha

Korra mingi aeg käisime maal aga seda ka vähest aega, sest tõime ära tomatid. Carola muidugi nuttis ja küsis, et millal saame jääda mamma juurde ööseks. Vennagi oli natuke kurb, sest kordas nutuse häälega mamma ja mamma. Teha polnud kahjuks midagi, sest meie kõigi säästmiseks ja emme hoidmiseks ei tahtnud me veel maale jääda. Emadepäeval käisime ka korra ning aitasime kartulid maha panna aga seekordki olime enamik aega õues ning ei jäänud ööseks. 

Lõpuks üle pika aja saime jääda ka ööseks, mida Carola juba ammu ootas. Sõit maalegi möödus oodates ja küsides "Millal me mamma juurde jõuame"? Ootus ja ärevus oli juba nii suur. Sannu veel Carolale , et pane silmad kinni, siis jõuame kiiremini kohale. Enam ma ei mäletagi kas ta ka magas või mitte, sest lõunauned on meil ka kuidas kunagi. 

Püüan teda ikka meelitada, et natuke tuduks. Kasutan selleks 5 minuti taktikat, st. et pane silmad kinni ja kui ärkad, siis on see aeg juba möödas ja see on väga väike aeg. Nii on nõus ikka jääma. Maal olles oli õhtuks ikka nii väsinud, et magas vankris. Samas oli teda seal nii imelik vaadata aga kuhugi tooli ei tahtnud ka teda kössutama jätta. Päevane uni on ikka vajalik ole kui vana tahes.

Laupäev kulges meil aiamaal toimetades. 

Sannu niitis kahel aiamaal muru, Birgit aitas seemneid maha panna ja mina tassisin kraavist vett. Aitasin korda teha ka maasikad ning mõned peenrad. Rohida veel väga ei saa, sest asjad üles tõusmata. Eks varsti saab ka sellega tegeleda. 

Grillisime natuke ning tegime ka väikese lõkke ja istusime niisama. Lõpuks hakkas mul kuidagi külm ja kuna Carola oli ka väikese tuku teinud, siis sättisimegi tuppa, sest peale ärkamist oleks tal kindlasti külm hakanud. Ei tahtnud teda kuidagi sealt soojast sinna õhtusesse jahedusse lasta. Parem mängigu toas.

Aaa...proovisin ka esimest korda elus trimmerada, mis ei olnudki nii raske. Selleks oli see bensiinikas mitte akul töötav, mis oli natuke raske aga sain hakkama. Raskemaks tegi selle see, et sel ei olnud vööd, millega saaks õlale panna. Ühesõnaga katsetus, mis kandis vilja ning ei olegi nii hull ja raske. Saan hakkama küll kui vaja, sest harjutamine teeb meistriks.

Need õitsvad õunapuud on lihtsalt nii ilusad😍

Carola tegi natuke kunskti😍

Mu võilille printsess💓

Vennalgi oli magus uni

Minu esimene trimmerdamine

Pühapäeval valutas ainult puus, millele trimmerit toetasin. Algul ei saanud arugi miks see koht mul valus oli aga pärast tuli meelde. Sinikat midagi polnud aga lihtsalt katsudes oli tunda sellist hella kohta. 

Laupäeval oli Carolal ka igati vahva ja tore, sest ta käis mu sõbranna laste juures mängimas. Käisime seal kanu vaatamas ning andsime ka natuke rohtu. Carola veetis seal pärast ikka hulk aega enne kui emme aiamaa juurde tagasi jalutasid. Ise oli nii rõõmus ja õnnelik, sest oli saanud ka ühe kanakese sule, mis seisab meil tema lillede lillepotis. Mu meelest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. 

Pühapäeval toimetasin ka natuke aiamaal kuniks tuli õemees Marek ja grillisime vorstikesi ja leiba ning aeg oli nii kaugel, et oli aeg hakata koju tulema. 

Carolat kutsuti sõpradega mängima aga kahjuks ta sinna ei jõudnudki.

Asjad emme juures koos ning kõik see mees autos võtsime suuna veel surnuaeda, et lillekesed istuda ja hauad korrastada. Tegin seda seekord kiirkorras, sest vihma sadas. Meie suureks õnneks oli Sannu samal ajal lastega autos ja meie saime ruttu ära toimetada. 

Kodutee möödus rahus ja vaikuses. Lapsed magasid ning Musununnu sõitis ja mina tšillisin kõrval. Omal oli ka selline unekas, et hoia ja keela aga magama ei jäänud. Eks sellepärast vajusin ka õhtul suhteliselt vara ära, sest tööd sai tehtud omajagu, mis ikka väsitab. 

Nädalavahetus möödus lihtsalt liiga kiiresti, mis sest et juba reedel maale läksime.

Esmaspäeval toimetasin kodu juures aiamaal - istutasin lilli, rohisin natuke ning kõpitsesin niisama. 

Gladioolid mulda.
Kasvatan neid ette, et saaksin nautida õite ilu juba varakult 

Teisipäeval nokitsesin natuke maja ees mängumaja juures, issi lasi kiirelt kokku ühe lillekasti kuhu Carola saab oma lilled istutada, mis nad ostsid ükskord Sassa ja Nanaga. Saab omale sellise väikese kohustuse.
Aaa...sellega kohe meenub, et meil on ka aiamaal üks pisike mustikas, mida peab kastma. Tal on selline väike ülesanne, et alati kui aiamaale minek, siis peab seda kastma ja pean tunnistama, et tal on see peaaegu alati meeles ning teeb selle ilusti ära. Nüüd saab ühe väikese kohustuse juurde. 

Õhtul oli ka zumba trenn, mida püüan teha ikka kaks korda nädalas. See oli meie eelviimane live trenn. Juunis saame ehk juba kokku aga eks seda näitab aeg.

Eile nokitsesin natuke maja juures - rohisin natuke kiige juurest, värvisin ära lillekasti ning õhtul istutasime sisse lilled. Muidu istusime siin lastega maja ees, kes said koos mängida, kanu vaadata ja pidada piknikku. Üks igati vahva ja tore hommik. Õhtul istusime natuke Andri perega ning jututasime niisama.
Lõpuks keeras Carola venna ühe rattaga ümber ning oligi aeg tuppa tulla. 

Lapsed said uudistada ka ühte siilikest

Õitsev tamm

Pisike piknik

Selline tore ja vahva aeg on meil olnud. Tore, et meil on siia ka lapsi juurde kasvanud. Nii on meie pudinatel kellega koos mängida ja üles kasvada. Täna plaanin minna natukeseks aiamaale, et üks nurgake korda teha, lillekesed istutad ja päeva lõpuks ka zumbatada. Juhuuu... see peaks olema meie viimane live trenn.  

Te võite julgesti anda ka tagasisidet selle postituse kohta. Jättes hinnang vastukajasse, kus saad jääda täiesti anonüümseks. 

Päikest,
Marve.