Üks uhke ja õnnelik tädi

Oeh... ei oskagi seda postitust kohe kuskilt alustada aga tahan seda jagada olgu öeldud, et tegu on ühe emotsionaalse postitusega. Võib olla toob mõnele veel pisara silmanurka, sest minule tõi küll.

Ma siin mingi aeg tagasi mainisin õigemini kirjutasin, et õepoeg on meil ja aitan teda siin kooliasjadega ja nii. No, et saaks ikka järje peale ja oma võlad klaarimaks. Ütlesin ka õigemini kirjutasin, et loodan, et ühel hetkel saame koos öelda “Me saime hakkama”. Täna nüüd ja praegu võin ma öelda, et me saime hakkama.

Jaa, see tee ei olnud kerge ei talle, tema perele ega mulle. Mul oli ikka olukordi, kus vihastasin kordi ja kordi ning pisaradki ei jäänud tulemata. Oli kordi, kus tundsin, et ma ei jaksa, sest olen nii halb tädi, kes elab ühel noorel poisil kogu aeg "seljas". Kord kamandasin teda magama, siis jälle üles ja õppima ning live tundidest osa võtma, siis raamatut lugema, siis infot koguma jne, jne... olin nagu halb puuk, kes kogu aeg tahtis temalt midagi. 

Kogu selle aja peale kulges ikka hulk närve ja energiat ning isegi mõte, et kui sa ei taha, et sind aidatakse, siis me ei pea seda tegema ja sa võid olla rahus kodus ka. Tunne, et ma olen maailma halvim tädi oli minu peas ikka kordi ja kordi. Tean, et see kõik oli tema nimel ja ta sai isegi aru, et teen seda kõike tema nimel, sest ta ise ju ütles, et väga hea, et sa mind utsitad.

Peale mõõna ajasin end jälle jalule ja selja sirgu ning ajasin oma joru edasi. Jaa, tundsin ikka kordi ja kordi ka seda, et nooremad on meist ikka targemad ning teavad ise kõige paremini, mida nad teevad või tegemata jätavad. Meie "vanurid" hoidke suu kinni ja laske mul lihtsalt olla. Meie oleme, õigemini mina olin lihtsalt see loll, kes kõike kohe läbi ei hammustanud ning utsitasin takka. Krimpsus nägu, närvilist olekut nägin ikka peaaegu iga päev. Samas oli meil ka iga õhtu palju naeru ja jutuajamisi, mis olid huvitavad ning toredad ja seda kõike "pärast kooli".

Samas need kolm nädalat läksid nii kiiresti, et ei saanud arugi ning selle aja sees sai ikka nii mõnigi aine korda. Ühesõnaga selline natuke raske aeg, mille üle ma üldse ei virise, sest ise võtsin selle pakkumise vastu ja sain sellega tegelikult väga hästi hakkama. 

Lõpuks kui ta koju läks, siis oli meie peres nagu midagi puudu. Minul rutiin, mis oli kolme nädalaga välja kujunenud ning Carolal mängukaaslane. See tegi meid ka natuke kurvaks, sest ta oli nii perre kasvanud. Arvestasime temaga ja tema soovidega kogu aeg. Ta oli meie laps, kes ühel hetkel läks ära.

Täna ja praegu tunnen ma kõige selle üle ainult väga, väga suurt uhkust. Olen uhke ja mega, mega, mega õnnelik tädi, sest saime koos hakkama, mis sest et selleks kõigeks kulus palju, palju tunde ja energiat. Meil on olemas lõputunnistus, millega saame edasi liikuda ainult tähtede poole, ning vallutada uusi maid ja teadmisi.

Kurb on ainult see, et ma ise ei saanud sellest kõigest osa kui Marcus sai kätte oma lõputunnistuse, sest meil kehtib endiselt eriolukord (natuke leebemalt kui enne aga ikkagi kehtib). Lõpetamisele sai minna ainult kaks inimest.

Õhtul käisime ikka külas ka, sest viisime lillekesed, pisikese kingituse, sõime koos kooki ja jutustasime niisama.

Minu jaoks tegi selle õhtu väga eriliseks ja liigutas mind lausa pisarateni. Seesama poiss kellega kaklesime ja olin enda arvates üks mega paha tädi, siis ta tuli ja andis mulle ühe suure kommikarbi, kallistas mind ja ütles “See on Sulle. Aitäh, sinu abita ma poleks seda ära teinud”. See hetk...see hetk lihtsalt liigutas mind nii väga. See hetk tõi pisara ikka korralikult silma ja toob praegugi. Tunne kui sulle öeldakse “Aitäh”, mida ma natuke ootasin ja sain, siis oli sellel sel hetkel lihtsalt nii suur jõud... see kõik kustutas selle, mis olime koos üle elanud. Minu jaoks näitas see kõik suurt tänulikkust.
Ei oleks ka midagi olnud kui ta poleks mulle seda öelnud aga see näitab ikkagi seda, et ta oli selle abi ees tänulik. Ta näitas seda välja küll omal moel aga ta tegi seda. Oeh...need hetked jätsid minusse ikka kustumatu jälje. 

Olla olemas kui Sind vajatakse, abistada nii palju kui saad, ning saada selle eest pisike tunnustus... võimas. 

Saada ka väike tunnustus ja tänusõnad väljaspool peret... Lugedes ridu, palju õnne ikka uhkele tädile ka, oled ka omalt poolt väga suure panuse andnud... või tänud sulle... Lihtsalt tekib nii eriline tunne. 

Head teha on hea ja kui Sa saad sellest ka tükikese tagasi, siis on see tunne veel eriti hea. 

Ilusat laupäeva. 

Live trennid on ajalugu, päris trennid on palju paremad

Hetkel on veel nii mõnus rahu ja vaikus ning on hea aeg üks lõpetamata postitus lõpetada. 

See hetk ja see tunne... See kõik olid lihtsalt nii kuradima hea.

Peale selle, et mu esmaspäevane hommik algas õues koos lastega mängides ning trotsides vihmast ilma sain ma ka aiamaa peaaegu päris, päris korda. Nüüd on ikka hea seda korras aiamaad vaadata.

Sai ikka mitu, mitu head tundi seal oldud, rohitud ning kasvuhoonegi korda tehtud. Taimed on ilusti seotud ning natuke ka kärbitud. Ühesõnaga oli üks mega, mega suur tööpäev. Seda kõike võimaldas mulle vennake, kes magas ilusti ning õhtul kui issi töölt tuli võttis teatepulga üle. Nii sain lõpetada veel, mis tahtsin. 

Igati vahva ja tore on vaadata kuidas tomatitele ilmuvad külge tomatid ning kurkidele kurgid ja oma kasvatatud lilledele õied jne.

Kõige toredam on aga aeg kui hakkad sealt juba midagi saama. Nii ka meil, sest lapsed said esmaspäeval oma esimesed maasikad. Seda küll amplitest aga ikkagi esimesed ja omad. 

Üks mega pikk ja toimekas päev aiamaal lõppes päris, päris trenniga. Mida see veel tähendab? See tähendab seda, et zumba lived on selleks korraks ajalugu. Esmaspäeval oli üle pika aja selline trenn, kus saime ikka kõik koos olla ning higistada, mida oli ikka palju. Võib isegi öelda, et ikka megaaa palju. 

Kodused lived pole ikka see, mis koos tehes. See kambavaim ja koos naljatamine on ikka hoopis  midagi muud kui niisama üksi kodus kargamine ja pere ees tantsimine.

Kükid, mis kodus ajasid juba oksele ning tekitas tunde, et need on nõmedad, tõid ikka sama tunde tagasi ka päris trennis, mis tegelikult koos tehes ei olnudki nii hull. Tegid ja kuulasid veel treeneri innustavaid sõnu ja lõpuks saidki kõik tehtud ja enesetunne oli juba mega hea.

Selle trenni kõige võimsam ja ägedam osa oli see, et adrenaliin muudkui tõusis ja tõusis. Tundsin kohe algul, et olen nagu väsinud ja jaksu nagu ka väga pole (aiamaale kulus ju ka tohutu energia) ja mõte kui terve trenn ei jaksa endast 100% anda, siis teen natuke vähem aga olen ikkagi tubli.

Kuradima hea tunne oli hoopis see, et iga tantsuga see aina langes ja langes ning asendus suure tahtejõuga. Imestasin ise ka, et kuidas see jaksamine, tahtmine ja jõud tulid aina juurde ja juurde. Iga tants (isegi uued) tõi naeratuse suule ja pani kaasa tegema. Vanad tantsud tulid juba kohe naudinguga ja südamest. Selline hoopis teine tunne/nauding oli ka neid tantsides. Ma ei oska seda seletada aga lihtsalt tehes midagi, mis on sul selge ja sa tunned end seda tehes hästi, siis tekib sisimas selline eriline tunne.

Trenn ise läks nii kiiresti, et ei saanud arugi kui juba oli lõpp. 

Enne venitust oli veel üks  tants, mis oli ka igati äge aga kuulates ühte laulu, mis mulle hullult meeldis, siis mõtlesin - kui ma selle tantsu ka kõik ära teen, siis olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. See ei ole just eriti kerge tants aga hullult meeldib mulle. Kindlasti oleks sellega hakkama saanud aga kohe ei saa ju hulluks ka minna. Nii valiski treener lõpetuseks ühe natuke rahulikuma tantsu. 

Tulles korra eelmainitud tantsu juurde, mis mulle kohe alguses meeldima hakkas, sest sellel on lihtsalt nii äge muusika ja tants ise ka. Vaata seda kui soovid näha, millest käib jutt. Seal, kus nad käed üles tõstavad ja vahepeal nagu jalalt - jalale astuvad, siis meie teeme seda nii nagu on näha siin videos . Kätega teeme samamoodi ja astume jalalt jalale. Ehk saite mingit aimu sellest kiirest tantsust ja võib olla hakkas ka natuke meeldima. Minule igatahes küll. Kui õiget klippi otsisin, siis kutsus juba tantsima :).

Ühesõnaga see esmaspäevane trenn oli igas mõttes kohe suur, suur kirss tordil. See kodust välja minemine ja koos tantsimine andis lihtsalt nii mega hea tunde. Jaa, koju jõudes olin ikka nii suss, et magasin päris kiirelt aga see kõik oli seda väärt. On asi, mida oodata. 

Päikest ja ilusat neljapäeva. 

Juhuu... üks suur eesmärk täidetud

Täna, siis natuke sellest, mis juhtus venna lutiga. 

Alustuseks kirjutasin juba ühes postituses, et meie venna läheb sügisest lasteaeda. Temast on sirgunud juba nii asjalik ja tubli poiss, et võime seda lasteaiaelu proovida küll.

Igatahes minu selle suve eesmärgiks on ta saada sügiseks luti- ja mässuvabaks. 

Võin vist öelda, et esimene eesmärk on meil juba saavutatud.

Ma olen ikka kordi ja kordi maininud seda, et mingite otsuste vastu võtmine peab sündima enda südame häält kuuldes ning koostöös lapsega. Seekord kuulasin oma südant ja olin saabuvaks tulevikuks, muutusteks valmis. Teadvustasin endale, et see võib kaasa tuua palju muutusi aga kohe kõigest lähemalt.

Ühel hetkel tundsin, et olen õigemini oleme valmis selleks, et võtame vennalt piltlikult öeldes õige luti ära.

Selleks saatuslikuks päevaks oli 13. mai. Sel päeval juhtus veel nii mõndagi, sest lõikasime vennal ka esimest korda juukseid ning tellisime ära uue voodi. Ühesõnaga üks suurte otsuste päev.

Selleks, et jõuda luti ära võtmiseni kulus ikka mitu päeva kuni tõin issile pildil oleva luti koos kaisuga ning käärid. Hoides ühes käes seda lutti ja teises jänkut ning issi käes olid käärid, millega lõikas sellelt otsa lihtsalt maha. Ise muigasime ja vaatasime üksteisele otsa ning naeratasime. Samas sai nii suur samm edasi astutud, sest nüüd oli tegu tehtud. 

Peale seda andsime talle selle kohe kätte, mis pakkus meile ka natuke nalja ja põnevust, mis saab edasi ja kuidas käitub?

Ta pani selle suhu ja püüdis imeda aga kahe hetke pärast võttis suust välja ja hakkas seda uurima, mis värk on. See reaktsioon oli lihtsalt nii hea. Pani uuesti suhu ja võttis uuesti välja ning uuris uuesti. See ajas teda ennast ka natuke naerma ja muigama, et miskit onju valesti. 

Seda "katkist" lutti me temalt enam ära ei võtnud. Ta sai sellega iga kell mängida ja tal oli see igal ajal kohe võtta kui soovis. Muidugi see oli talle igas mõttes võõras ja tüdines sellest kiirelt. 

Meie õnneks ei ole olnud ta ka väga suur lutitaja. Öösel pidi see ikka olema, sest lutipudeli kasutamine jäi meil juba ammu ära, mis vahetus joogitopsiga. Lutt pidi aga veel olema, et saaks seda öösel tõmmata. Päeval kasutas seda ka mängimiseks ning "poosetas" sellega niisama kui selle üles leidis. Otsest vajadust selle kasutamiseks ei olnud, sest mängida ja kõike muud sai ta selleta ideaalselt. Kindlasti pidi see meil lohtuseks kaasas olema nii autos kui ka vankris magama jäädes, millest loobus ka lõpuks poole une pealt. Nüüd saab vankris magama jääda ka ilusti ilma lutita. Ennem on küll nuttu, sest magada ju ei taheta. Selle asemel oleks parem õues ja tšilliks aga uni õues on hea. 

Tulles nüüd tagasi sinna luti juurde ja selle ära võtmisele ning öödele. Kuidas see kõik talle mõjus?

Esimesed kolm ööd olid ikka nutused ja mega kehva unega. Ärkas ikka kordi ja kordi ning oli selline viril. 

Andsin talle küll seda katkist lutti, mida natuke võttis ja siis uuesti välja viskas ning edasi jorises. Püüdsin talle, siis juua anda ja oma kaissu ning sülle võtta, mis teda ka lõpuks rahustas ja suutis uuesti uinuda. Esimestel öödel käisime ikka 3-4 korda ta juures. Päeval kui oli ka natuke viril ja joril, siis pakkusin seda katkist lutti, mille maha viskas ning natukese aja pärast uurima läks. See viis nagu paha tuju ära. Päevad olid nagu natuke kergemad. Eks see lõunane uni oli ka selline, et kas saan ta ilusti tuttu või mitte. Natuke ikka nuttis ka aga lõpuks magas. Usun, et see nutt on pigem sellest, et ei taha magada vaid mängida, sest peale natukest nutmist ta siiski uinub. 

Kas mul oli plaani loobumise mõte? Jah, oli küll. Ma ikka kordi mõtlesin, et annan talle luti tagasi, et mitte teda "piinata" ja see oli umbes kolmandal päeval ehk laupäeval. Issi pani teda õues tuttu ja siis tuleb, et anna mulle lutt, sest ta nutab ja ei jää magama. Olin valmis, et annan talle kapist luti aga andsin ikka selle katkise. Samal ajal kui issi välja läks ja ma üksi tuppa jäin tabasin end mõttelt. Hea, et ma ei andnud, sest oleme juba nii mitu päeva hakkama saanud selle "õige lutita" ning nüüd kõike ära nullida. Eii... Jaa, meel oli kurb küll kui issi tuppa tuli ja ütles, et venna nii nutab. Lohutasin end sellega, et varsti ta magab ning kõik on korras ja nii läkski. 

Pean tunnistama, et see alguse aeg oli ikka natuke raske ka, sest lapse jaoks millegi "hea" asja ära võtmine on ka tema jaoks raske. Õnneks saime selle jämedalt öeldes nädalaga vonksu ning nüüd seisab see meil niisama. Tal on endiselt iga kell võimalus seda võtta aga see ei huvita teda. Viskab selle kohe suure kaarega minema ja sinna see jääb. Vahel ka mängib sellega, sest topib oma näppu sinna sisse ja uurib seda. 

Miks ma siis seda päriselt ära pole veel ära võtnud? Kui päris aus olla, siis ma ei teagi. Võib olla kuskil minu sisimas on veel selline mõte, et vajadusel saan talle seda anda. Kas või mõtte eemale viimiseks või niisama tema naljatamiseks, et näha uuesti kuidas ta sellega käitub. See on tal iga päev voodis ja saab vabalt kasutada kui tahab aga ta ei taha. Teda ei huvita see lutt põrmugi. Olen selle sinna lihtsalt jätnud ja nii see seal lihtsalt on.

Varsti, varsti saab juba kuu täis ja võin öelda, et oleme ta saanud täitsa luti vabaks. Seda küll natuke läbi stressi ja pingete, mis olid mõlema jaoks piisavalt talutavad aga suurem eesmärk sai siiski täidetud. 

Nüüd ootab ees uus katsumus ja katsetus, et saada ta mässu vabaks. Potil talle meeldib käia ja seal istuda aga jah... ei paku väga pinget. Ma ei ole teda sinna ka surunud, sest Carola ajast on mul meelde jäänud (beebigrupist) kui paljud hõiskasid ja kiitsid, et nende lapsed juba nii tublid ning käivad ilusti potis ja on mega tublid ning siis... voilaa... ühel hetkel täis error. Mina seda ei taha ja nii ei sundinud ma Carolat potile ja ei suru vennat ka. Iga asi tuleb omal ajal ja kõik lapsed/pered on erinevad. See on minu seisukoht ja nii see ka jääb. 

Lasen lapsel olla laps ja lasen tal ise uusi asju avastada ning proovida ja katsetada. Küll tuleb ka see aeg kui poja käib ilusti potil ja seda kõike märkamatult ning stressitult. Usun, et ma ei ole sellepärast halb ema, et mu pooleteise aastane laps ei pissu ja kaka iga päev potti. Aga jah... Las see teema jääda igaühe oma otsustada ning seisukohaks. See on lihtsalt minu arvamus ja punkt. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sammuke suurema lapse poole on juba astutud. Koostöös oma südame ja perega oleme saavutanud ühe pisikese eesmärgikese, et ette võtta järgmised.

Mõnusat laupäeva ja kohtumiseni.

Paanika Jaanika jätk...

Aeg on juba igas mõttes üsna hiline. Lapsed on juba pestud ja teki all ning tuduvad. Kasutan veel juhust ning kirjutan selle päeva lõpuks oma paanika jaanikast. 

Alustuseks pidi meeting algama 12.00, mis lükkus edasi 13.00, sest kellelgi ajaline ajavahe. Ohh jess. Sain tunnikese juurde, mille sisse mahtus täpselt venna magama panek. 12.30 ta juba magas mul vankris maja taga akna all ning sain rahus keskendud meetingule. 

13.00 olin ilusti kohal ja olemas. Sättisin Carolale veel ühe lauakese ning sinna käärid, liimi, pliiatsid ja paberi, et saab seal rahus nokitseda, mida ka tegi. Samas istus seal minu juures, kus ma "tööd tegin" nagu ma talle ütlesin. Jutustas seal vaikselt, mis mind ei seganud ega häirinud ning tegi omi asju.
Lõpuks sain temaga viie minutilisele tukule saate (tegelikult magab ikka nii kaua kui torust tuleb. Kasutan seda väljendit, et ikka natukenegi magaks), et jaksaks õhtul oma sõbranna Sassuga mängida. Mõte sobis talle ja ta keris ka oma voodi tuttu ning magas hetkega nagu nott ja seda kõike ilma draamata. 

Ahjaa... natuke oli ikka nuttu ka, sest alustuseks (kella 12.00 ajal) ei saanud ta oma õpetajale tere öelda, mis tegi ta meele ikka nutmiseni kurvaks. Rääkisin, et päris nii ei saa, et ta lihtsalt ütleb talle tere ja hakkab jutustama. Ta mul veel ikka tillu ja ei saanud kõigest aru. Peale selle ei saanud ta teise katsetuse ajal korra õue tulla kui andsin üle albumit. Tegin seda nii kiirelt kui sain, et siis tuppa tagasi tulla ja kõne edasi kuulata. Taaskord said pisarad temast võitu. Rahustasin ta maha ja võtsin enda juurde kuniks veensin teda natuke magama, et jaksaks õhtul mängida ja lihtsalt olla. 

Lõpuks kui nad mõlemad magasid sain ka ise rahus uuesti keskenduda ning kuulata. 
Üks miinus oli selle meetingu juures see, et vahepeal katkus nii, et ei saanud mitte kui midagi aru. Üks paras pudru ja kapsad. 

Alguses kui see oli 12.00 ja öeldi, et lükkub edasi, siis mõnes mõttes oli mul ka hea meel, sest nii sain rahus venna magama panna. Ta on meil veel tillu ja tahab ikka tähelepanu ning on ka väga uudishimulik.

Õnneks magas venna nii kaua, et ta ärkas 15 mintsa enne lõppu. Seega ta magas 12.30-14.30ni, mis on igati ok ja selle aja sisse mahtus veel õe magama jäämine. Kõne ise lõppes 14.45, millest 15 minutit oli ikka paras katsumus, et venna mul kõiki asju kinni ei paneks ning täis ei joonistaks. Üks paras katsumus, et teda seal vagusi hoida. Õnneks kestis see vähest aega. Tervet aega ma poleks suutnud teda kindlasti seal ohjas hoida. 

Lootsin küll, et saan selle postituse kirjutada kohe pärast kõne lõppu aga nii ei läinud. Lapsed määravad ja dikteerivad ikka aja ise. Hakkasin siin kohe peale nende ärkamist asju oma kohale tagasi panema ning ajasin natuke maailma asju ja püüdsin ka natuke koristada, et päris karkudel käima ei peaks. Lõpuks oli kell nii kaugel, et tuli vaadata ka neile midagi süüa. Lõpuks tahtsid nad mõlemad õue, sest Sassa hakkas niitma. Carola pani end kohe riide ja kobis õue ning venna püüdis veel süüa aga samas tahtis kiirelt õue. Nii ma, siis võitlesin temaga ja ta nutuga ning riide panekuga, sest mässu väel oleks saanud ju kiiremini.  

Nii läksimegi kõik õue ja vaatasime, kuidas Sassa niidab. Poole viie ajal tuli issi ning hakkasime sättima külaliste tulekuks. Nii see aeg kadus ja nüüd on kell juba nii palju, et päev on kohe, kohe õhtus aga mina veel kirjutan, sest eesmärk vajab täitmist. 

Vist üks paras pudru ja kapsad sai siin eelnev jutt aga...
Kokkuvõtvalt võin vist öelda, et hirm oli igati õigustatud just laste osas, sest nii ei oleks saanud keegi 100% tähelepanu kui nad mõlemad oleksid olnud üleval. Carolaga oleks olnud lihtsam aga vennaga mitte nii lihtne.
Müts maha nende ees, kes suudavad teha kodus arvutis tööd ja seda kõike laste kõrvalt. Osaleda kuskil vestluses ja tegeleda samal ajal ka lastega. Ohh juudas. Minul õnnestus saada õnneks leebem variant aga jah... 

Igatahes see mõte, et kas saan kahe pudinaga hakkama nii, et kirik keset küla jääks, sai täidetud. Seda küll "tehniline viperuse abiga" aga siiski sain hakkama. Olen endaga ikka väga rahul ja enda üle ikka natuke uhke ka. Jah, keelelises pooles olid ka lüngad aga sain ikka aru ka millest käib jutt. Kui ikka praktikat pole, siis pole keele tundmisest ka mingit kasu. Onju. 

Igatahes see päev on lõppenud nii, et kirik on keset küla ja kõik on õnnelikud. Lõpp hea, kõik hea.

Paanika Jaanika

Paanika Jaanika täies hoos. 

Oeh... alustuseks sain eile ühe kirja ja meili, kus oli kirjas, et homme ehk täna kell 12.00-14.00 toimub meeting. 
See on seotud lasteaiaga ning ühe projektiga, millest nad osa võtavad. Pidin siin mais ka selle projekti raames nädalaks Slovakkiasse sõitma aga eriolukorra tõttu jäi see ära. 

Ühesõnaga meist keegi ei ole ju idealist ja me kõik kardame midagi või on mingid puudused ning tunneme uute asjade ees hirmu. Nii ka minul. 

Peale selle, et ma ei ole keeltest just eriti tugev. Ei olnud ma seda kooli ajal aga sain hakkama nii palju kui vaja. Meil kõigil on mingis osas mingid puudused, millega elame edasi. See puudus ei ole ka eluliselt nii tähtis, sest välismaal olles teed ja abi oskan küsida ning nälga ei jää. Ühesõnaga nii palju saan hakkama kui vaja. See tekitab küll natuke hirmu, et kas saan ikka kõigest aru ja kas see on väga erialane jne.
See keeleline osa ei ole küll minu põhiline mure vaid hoopis see, kuidas saan hakkama kaks tundi koos pudinatega, et sellest maksimaalselt osa võtta. Ossa...see saab olema katsumus ja tekitab minus rohkem paanikat. Saan aru, et ma ei saa ka sinna midagi teha, sest lapsed on minu elu osa ja peangi igal ajal, olukorras hakkama saama. Ei saa ju alati kellelegi loota. 

Jah, Carolaga on lihtsam, sest saan saata ta õue või annan talle miskit huvitavat millega saaks mängida. Vennakesega ju nii lihtsalt ei lähe. 
Ahjaa selle kahe tunni sisse mahub veel venna magama paneku aeg ning tullakse järgi tellimusele. Tellimus saan lihtsalt üle anda ja nii aga venna? 
Kuidas ma ta tuttu saan või peab ta olemagi terve selle aja üleval ja mu süles või võtan hetkeks aja ja panen ta magama? Oeh... Küsimused ja küsimused aga vastused tulevad vist töö käigus. 

Püüan küll säilitada rahu ja mõelda, et saan kuidagi hakkama aga jah... Tegeleda korraga mitme asjaga ning olla olemas nii, et kirik jääks keset küla. See on küsimus?!

Õnneks mul on ka nii motiveeriv pere, kes innustab mind ning "süstib" minusse sel hetkel palju positiivsust. Kohe meenuvad sõnad, mis mulle eile öeldi "Ma pole veel näinud asju millele Sina alla vannuksid". Sellel lausel on ikka tohutu jõud. Usk endasse, et saan hakkama, on sisse "süstitud". Väike hirm jääb ikka, sest see on nii uus olukord. 

See postitus on kirjutatud puhtalt emotsiooni pealt. Loodan, et paari tunni pärast saan rahus kirjutada ehk paar rida selle jätkuks, et kuidas mul siis ikkagi läks ja kuidas hakkama sain õigemini saime. Kuidas lapsed end ülal pidasid ning kuidas "väljakutsuvaid" olukordi lahendasin ning kas paanika laabus või kestis terve see aeg. 

Oeh... Loodan, et te mind väga hukka ei mõista sellise võib olla mõttetu Paanika Jaanika pärast. Minus tekitab see natuke ärevust ja usun, et see ka igati normaalne. 

Nüüd pean lõpetama, et kribinal, krabinal veel viimased asjad ära teha ning Carolaga natuke veel rääkida. 

Jätkub... 

Niisama loba tänasest päevast

Ilusat päikeselist kolmapäeva. 

Täna on olnud igas mõttes sama toimekas päev nagu ka meie teised päeva, kus olen värvinud, istutanud lilli või teinud miskit muud. Kodu on korras, pesu peseb, lapsed magavad ning nüüd pisike hetk endale. 

Hommik algas meil ühe pisikese tirtsu hoidmisega, mis oli meie venna jaoks natuke ehmatav, sest kui ta ärkas, siis mul oli tita süles. See oli vaatepilt, mida tema pole siiani ärgates näinud.

Ehmatus silmis oli ikka suur ning kohe puges ka mu kaissu. 

Vaatas ja jälgis mind, et mis see nüüd on. Mida ta mõelda võis seda ma ei tea, sest ta ei oska veel nii palju rääkida. 

Carola läks näiteks kohe vastu ja tervitas teda nimepidi ning kallistas. Tema juba oskab end väljendada. 

Abistasin siin ühte meie küla emmet natuke üle tunni, et ta saaks omi asju ajada. Head teha on hea.

Tirtsuke ise oli tubli aga lõpuks oli ikka igatsus suur ja nuttki ei jäänud tulemata aga saime hakkama. Esimese korra kohta oli ikka väga tubli. 

Nii tore oli vaadata kuidas nendel pisikestel oli juba mingi mäng. Pisike sõi toolis ja viskas asju maha, mida venna muudkui üles tõstis. Pojake püüdis ka temaga natuke mängida aga sellest ei tulnud veel miskit välja. 

Hoides ühte pisikest ja vaadates Anderit ning Carolat selle pisikese aastase kõrval, siis on meie päkapikud ikka juba suured.

Võtan hetkel küll asja nii, et venna on pisem ja Carola suurem aga selle tunnikesega sai ikka kohe selgeks, et aastane laps on ikka veel tillu, kes vajab palju tähelepanu ja järelvalvet. Samas oli ka nii tore vaadata kuidas oma lapsed sellises olukorras käitusid. 

Olukord, mis oli neile uus just meie kodus, oli nende jaoks põnev ning pakkus sellist poolt, kus nad said abistada endast väiksemaid. Carola on meil alati tubli abiline aga nähes nüüd ka poja sellise abistajana ja "suure lapsena" oli ikka tore. 

See oli hommik, mis õpetas ja tuletas meile meelde nii mõndagi. 

Igatahes meil oli selline tore võimalus proovida ja katsetada, mis igati õnnestus. 

Peale selle on meil siin tekkinud veel üks vahva "pande" kellega saame rääkida maast ja ilmast ning küsida nõu kui vaja ja lastel on kellega mängida. 

Täna tegime ühe "pande" emmega ühe ühise tellimuse, kus sain pojale ühe kombe. Tore kui on olemas selliseid emmesid, kellega saab koos midagi tellida. 

Nendest emmedest ja sellest pandest tahaksin kirjutada ühe postituse, sest see on ikka mega vahva, kuidas ühe lühikese aja jooksul on tekkinud selline tore seltskond nii suurtele kui väikestele. 

Täna ootab ees veel üks albumi tegemine, mis on juba minu kolmas. Ikka iga kord õpin midagi uut juurde ja saan mingi nipi võrra targemaks. 

Nüüd ongi õige aeg punkt panna, sest üks päkapikk hakkab õues ärkama, kes magab meil lõunati ikka vankris.