Paanika Jaanika

Paanika Jaanika täies hoos. 

Oeh... alustuseks sain eile ühe kirja ja meili, kus oli kirjas, et homme ehk täna kell 12.00-14.00 toimub meeting. 
See on seotud lasteaiaga ning ühe projektiga, millest nad osa võtavad. Pidin siin mais ka selle projekti raames nädalaks Slovakkiasse sõitma aga eriolukorra tõttu jäi see ära. 

Ühesõnaga meist keegi ei ole ju idealist ja me kõik kardame midagi või on mingid puudused ning tunneme uute asjade ees hirmu. Nii ka minul. 

Peale selle, et ma ei ole keeltest just eriti tugev. Ei olnud ma seda kooli ajal aga sain hakkama nii palju kui vaja. Meil kõigil on mingis osas mingid puudused, millega elame edasi. See puudus ei ole ka eluliselt nii tähtis, sest välismaal olles teed ja abi oskan küsida ning nälga ei jää. Ühesõnaga nii palju saan hakkama kui vaja. See tekitab küll natuke hirmu, et kas saan ikka kõigest aru ja kas see on väga erialane jne.
See keeleline osa ei ole küll minu põhiline mure vaid hoopis see, kuidas saan hakkama kaks tundi koos pudinatega, et sellest maksimaalselt osa võtta. Ossa...see saab olema katsumus ja tekitab minus rohkem paanikat. Saan aru, et ma ei saa ka sinna midagi teha, sest lapsed on minu elu osa ja peangi igal ajal, olukorras hakkama saama. Ei saa ju alati kellelegi loota. 

Jah, Carolaga on lihtsam, sest saan saata ta õue või annan talle miskit huvitavat millega saaks mängida. Vennakesega ju nii lihtsalt ei lähe. 
Ahjaa selle kahe tunni sisse mahub veel venna magama paneku aeg ning tullakse järgi tellimusele. Tellimus saan lihtsalt üle anda ja nii aga venna? 
Kuidas ma ta tuttu saan või peab ta olemagi terve selle aja üleval ja mu süles või võtan hetkeks aja ja panen ta magama? Oeh... Küsimused ja küsimused aga vastused tulevad vist töö käigus. 

Püüan küll säilitada rahu ja mõelda, et saan kuidagi hakkama aga jah... Tegeleda korraga mitme asjaga ning olla olemas nii, et kirik jääks keset küla. See on küsimus?!

Õnneks mul on ka nii motiveeriv pere, kes innustab mind ning "süstib" minusse sel hetkel palju positiivsust. Kohe meenuvad sõnad, mis mulle eile öeldi "Ma pole veel näinud asju millele Sina alla vannuksid". Sellel lausel on ikka tohutu jõud. Usk endasse, et saan hakkama, on sisse "süstitud". Väike hirm jääb ikka, sest see on nii uus olukord. 

See postitus on kirjutatud puhtalt emotsiooni pealt. Loodan, et paari tunni pärast saan rahus kirjutada ehk paar rida selle jätkuks, et kuidas mul siis ikkagi läks ja kuidas hakkama sain õigemini saime. Kuidas lapsed end ülal pidasid ning kuidas "väljakutsuvaid" olukordi lahendasin ning kas paanika laabus või kestis terve see aeg. 

Oeh... Loodan, et te mind väga hukka ei mõista sellise võib olla mõttetu Paanika Jaanika pärast. Minus tekitab see natuke ärevust ja usun, et see ka igati normaalne. 

Nüüd pean lõpetama, et kribinal, krabinal veel viimased asjad ära teha ning Carolaga natuke veel rääkida. 

Jätkub...