Ma siin mingi aeg tagasi mainisin õigemini kirjutasin, et õepoeg on meil ja aitan teda siin kooliasjadega ja nii. No, et saaks ikka järje peale ja oma võlad klaarimaks. Ütlesin ka õigemini kirjutasin, et loodan, et ühel hetkel saame koos öelda “Me saime hakkama”. Täna nüüd ja praegu võin ma öelda, et me saime hakkama.
Jaa, see tee ei olnud kerge ei talle, tema perele ega mulle. Mul oli ikka olukordi, kus vihastasin kordi ja kordi ning pisaradki ei jäänud tulemata. Oli kordi, kus tundsin, et ma ei jaksa, sest olen nii halb tädi, kes elab ühel noorel poisil kogu aeg "seljas". Kord kamandasin teda magama, siis jälle üles ja õppima ning live tundidest osa võtma, siis raamatut lugema, siis infot koguma jne, jne... olin nagu halb puuk, kes kogu aeg tahtis temalt midagi.
Kogu selle aja peale kulges ikka hulk närve ja energiat ning isegi mõte, et kui sa ei taha, et sind aidatakse, siis me ei pea seda tegema ja sa võid olla rahus kodus ka. Tunne, et ma olen maailma halvim tädi oli minu peas ikka kordi ja kordi. Tean, et see kõik oli tema nimel ja ta sai isegi aru, et teen seda kõike tema nimel, sest ta ise ju ütles, et väga hea, et sa mind utsitad.
Peale mõõna ajasin end jälle jalule ja selja sirgu ning ajasin oma joru edasi. Jaa, tundsin ikka kordi ja kordi ka seda, et nooremad on meist ikka targemad ning teavad ise kõige paremini, mida nad teevad või tegemata jätavad. Meie "vanurid" hoidke suu kinni ja laske mul lihtsalt olla. Meie oleme, õigemini mina olin lihtsalt see loll, kes kõike kohe läbi ei hammustanud ning utsitasin takka. Krimpsus nägu, närvilist olekut nägin ikka peaaegu iga päev. Samas oli meil ka iga õhtu palju naeru ja jutuajamisi, mis olid huvitavad ning toredad ja seda kõike "pärast kooli".
Samas need kolm nädalat läksid nii kiiresti, et ei saanud arugi ning selle aja sees sai ikka nii mõnigi aine korda. Ühesõnaga selline natuke raske aeg, mille üle ma üldse ei virise, sest ise võtsin selle pakkumise vastu ja sain sellega tegelikult väga hästi hakkama.
Lõpuks kui ta koju läks, siis oli meie peres nagu midagi puudu. Minul rutiin, mis oli kolme nädalaga välja kujunenud ning Carolal mängukaaslane. See tegi meid ka natuke kurvaks, sest ta oli nii perre kasvanud. Arvestasime temaga ja tema soovidega kogu aeg. Ta oli meie laps, kes ühel hetkel läks ära.
Täna ja praegu tunnen ma kõige selle üle ainult väga, väga suurt uhkust. Olen uhke ja mega, mega, mega õnnelik tädi, sest saime koos hakkama, mis sest et selleks kõigeks kulus palju, palju tunde ja energiat. Meil on olemas lõputunnistus, millega saame edasi liikuda ainult tähtede poole, ning vallutada uusi maid ja teadmisi.
Kurb on ainult see, et ma ise ei saanud sellest kõigest osa kui Marcus sai kätte oma lõputunnistuse, sest meil kehtib endiselt eriolukord (natuke leebemalt kui enne aga ikkagi kehtib). Lõpetamisele sai minna ainult kaks inimest.
Õhtul käisime ikka külas ka, sest viisime lillekesed, pisikese kingituse, sõime koos kooki ja jutustasime niisama.
Minu jaoks tegi selle õhtu väga eriliseks ja liigutas mind lausa pisarateni. Seesama poiss kellega kaklesime ja olin enda arvates üks mega paha tädi, siis ta tuli ja andis mulle ühe suure kommikarbi, kallistas mind ja ütles “See on Sulle. Aitäh, sinu abita ma poleks seda ära teinud”. See hetk...see hetk lihtsalt liigutas mind nii väga. See hetk tõi pisara ikka korralikult silma ja toob praegugi. Tunne kui sulle öeldakse “Aitäh”, mida ma natuke ootasin ja sain, siis oli sellel sel hetkel lihtsalt nii suur jõud... see kõik kustutas selle, mis olime koos üle elanud. Minu jaoks näitas see kõik suurt tänulikkust.
Ei oleks ka midagi olnud kui ta poleks mulle seda öelnud aga see näitab ikkagi seda, et ta oli selle abi ees tänulik. Ta näitas seda välja küll omal moel aga ta tegi seda. Oeh...need hetked jätsid minusse ikka kustumatu jälje.
Olla olemas kui Sind vajatakse, abistada nii palju kui saad, ning saada selle eest pisike tunnustus... võimas.
Saada ka väike tunnustus ja tänusõnad väljaspool peret... Lugedes ridu, palju õnne ikka uhkele tädile ka, oled ka omalt poolt väga suure panuse andnud... või tänud sulle... Lihtsalt tekib nii eriline tunne.
Head teha on hea ja kui Sa saad sellest ka tükikese tagasi, siis on see tunne veel eriti hea.
Ilusat laupäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar