Hetkel on veel nii mõnus rahu ja vaikus ning on hea aeg üks lõpetamata postitus lõpetada.
See hetk ja see tunne... See kõik olid lihtsalt nii kuradima hea.
Peale selle, et mu esmaspäevane hommik algas õues koos lastega mängides ning trotsides vihmast ilma sain ma ka aiamaa peaaegu päris, päris korda. Nüüd on ikka hea seda korras aiamaad vaadata.
Sai ikka mitu, mitu head tundi seal oldud, rohitud ning kasvuhoonegi korda tehtud. Taimed on ilusti seotud ning natuke ka kärbitud. Ühesõnaga oli üks mega, mega suur tööpäev. Seda kõike võimaldas mulle vennake, kes magas ilusti ning õhtul kui issi töölt tuli võttis teatepulga üle. Nii sain lõpetada veel, mis tahtsin.
Igati vahva ja tore on vaadata kuidas tomatitele ilmuvad külge tomatid ning kurkidele kurgid ja oma kasvatatud lilledele õied jne.
Kõige toredam on aga aeg kui hakkad sealt juba midagi saama. Nii ka meil, sest lapsed said esmaspäeval oma esimesed maasikad. Seda küll amplitest aga ikkagi esimesed ja omad.
Üks mega pikk ja toimekas päev aiamaal lõppes päris, päris trenniga. Mida see veel tähendab? See tähendab seda, et zumba lived on selleks korraks ajalugu. Esmaspäeval oli üle pika aja selline trenn, kus saime ikka kõik koos olla ning higistada, mida oli ikka palju. Võib isegi öelda, et ikka megaaa palju.
Kodused lived pole ikka see, mis koos tehes. See kambavaim ja koos naljatamine on ikka hoopis midagi muud kui niisama üksi kodus kargamine ja pere ees tantsimine.
Kükid, mis kodus ajasid juba oksele ning tekitas tunde, et need on nõmedad, tõid ikka sama tunde tagasi ka päris trennis, mis tegelikult koos tehes ei olnudki nii hull. Tegid ja kuulasid veel treeneri innustavaid sõnu ja lõpuks saidki kõik tehtud ja enesetunne oli juba mega hea.
Selle trenni kõige võimsam ja ägedam osa oli see, et adrenaliin muudkui tõusis ja tõusis. Tundsin kohe algul, et olen nagu väsinud ja jaksu nagu ka väga pole (aiamaale kulus ju ka tohutu energia) ja mõte kui terve trenn ei jaksa endast 100% anda, siis teen natuke vähem aga olen ikkagi tubli.
Kuradima hea tunne oli hoopis see, et iga tantsuga see aina langes ja langes ning asendus suure tahtejõuga. Imestasin ise ka, et kuidas see jaksamine, tahtmine ja jõud tulid aina juurde ja juurde. Iga tants (isegi uued) tõi naeratuse suule ja pani kaasa tegema. Vanad tantsud tulid juba kohe naudinguga ja südamest. Selline hoopis teine tunne/nauding oli ka neid tantsides. Ma ei oska seda seletada aga lihtsalt tehes midagi, mis on sul selge ja sa tunned end seda tehes hästi, siis tekib sisimas selline eriline tunne.
Trenn ise läks nii kiiresti, et ei saanud arugi kui juba oli lõpp.
Enne venitust oli veel üks tants, mis oli ka igati äge aga kuulates ühte laulu, mis mulle hullult meeldis, siis mõtlesin - kui ma selle tantsu ka kõik ära teen, siis olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. See ei ole just eriti kerge tants aga hullult meeldib mulle. Kindlasti oleks sellega hakkama saanud aga kohe ei saa ju hulluks ka minna. Nii valiski treener lõpetuseks ühe natuke rahulikuma tantsu.
Tulles korra eelmainitud tantsu juurde, mis mulle kohe alguses meeldima hakkas, sest sellel on lihtsalt nii äge muusika ja tants ise ka. Vaata seda kui soovid näha, millest käib jutt. Seal, kus nad käed üles tõstavad ja vahepeal nagu jalalt - jalale astuvad, siis meie teeme seda nii nagu on näha siin videos . Kätega teeme samamoodi ja astume jalalt jalale. Ehk saite mingit aimu sellest kiirest tantsust ja võib olla hakkas ka natuke meeldima. Minule igatahes küll. Kui õiget klippi otsisin, siis kutsus juba tantsima :).
Ühesõnaga see esmaspäevane trenn oli igas mõttes kohe suur, suur kirss tordil. See kodust välja minemine ja koos tantsimine andis lihtsalt nii mega hea tunde. Jaa, koju jõudes olin ikka nii suss, et magasin päris kiirelt aga see kõik oli seda väärt. On asi, mida oodata.
Päikest ja ilusat neljapäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar