Juhuu... üks suur eesmärk täidetud

Täna, siis natuke sellest, mis juhtus venna lutiga. 

Alustuseks kirjutasin juba ühes postituses, et meie venna läheb sügisest lasteaeda. Temast on sirgunud juba nii asjalik ja tubli poiss, et võime seda lasteaiaelu proovida küll.

Igatahes minu selle suve eesmärgiks on ta saada sügiseks luti- ja mässuvabaks. 

Võin vist öelda, et esimene eesmärk on meil juba saavutatud.

Ma olen ikka kordi ja kordi maininud seda, et mingite otsuste vastu võtmine peab sündima enda südame häält kuuldes ning koostöös lapsega. Seekord kuulasin oma südant ja olin saabuvaks tulevikuks, muutusteks valmis. Teadvustasin endale, et see võib kaasa tuua palju muutusi aga kohe kõigest lähemalt.

Ühel hetkel tundsin, et olen õigemini oleme valmis selleks, et võtame vennalt piltlikult öeldes õige luti ära.

Selleks saatuslikuks päevaks oli 13. mai. Sel päeval juhtus veel nii mõndagi, sest lõikasime vennal ka esimest korda juukseid ning tellisime ära uue voodi. Ühesõnaga üks suurte otsuste päev.

Selleks, et jõuda luti ära võtmiseni kulus ikka mitu päeva kuni tõin issile pildil oleva luti koos kaisuga ning käärid. Hoides ühes käes seda lutti ja teises jänkut ning issi käes olid käärid, millega lõikas sellelt otsa lihtsalt maha. Ise muigasime ja vaatasime üksteisele otsa ning naeratasime. Samas sai nii suur samm edasi astutud, sest nüüd oli tegu tehtud. 

Peale seda andsime talle selle kohe kätte, mis pakkus meile ka natuke nalja ja põnevust, mis saab edasi ja kuidas käitub?

Ta pani selle suhu ja püüdis imeda aga kahe hetke pärast võttis suust välja ja hakkas seda uurima, mis värk on. See reaktsioon oli lihtsalt nii hea. Pani uuesti suhu ja võttis uuesti välja ning uuris uuesti. See ajas teda ennast ka natuke naerma ja muigama, et miskit onju valesti. 

Seda "katkist" lutti me temalt enam ära ei võtnud. Ta sai sellega iga kell mängida ja tal oli see igal ajal kohe võtta kui soovis. Muidugi see oli talle igas mõttes võõras ja tüdines sellest kiirelt. 

Meie õnneks ei ole olnud ta ka väga suur lutitaja. Öösel pidi see ikka olema, sest lutipudeli kasutamine jäi meil juba ammu ära, mis vahetus joogitopsiga. Lutt pidi aga veel olema, et saaks seda öösel tõmmata. Päeval kasutas seda ka mängimiseks ning "poosetas" sellega niisama kui selle üles leidis. Otsest vajadust selle kasutamiseks ei olnud, sest mängida ja kõike muud sai ta selleta ideaalselt. Kindlasti pidi see meil lohtuseks kaasas olema nii autos kui ka vankris magama jäädes, millest loobus ka lõpuks poole une pealt. Nüüd saab vankris magama jääda ka ilusti ilma lutita. Ennem on küll nuttu, sest magada ju ei taheta. Selle asemel oleks parem õues ja tšilliks aga uni õues on hea. 

Tulles nüüd tagasi sinna luti juurde ja selle ära võtmisele ning öödele. Kuidas see kõik talle mõjus?

Esimesed kolm ööd olid ikka nutused ja mega kehva unega. Ärkas ikka kordi ja kordi ning oli selline viril. 

Andsin talle küll seda katkist lutti, mida natuke võttis ja siis uuesti välja viskas ning edasi jorises. Püüdsin talle, siis juua anda ja oma kaissu ning sülle võtta, mis teda ka lõpuks rahustas ja suutis uuesti uinuda. Esimestel öödel käisime ikka 3-4 korda ta juures. Päeval kui oli ka natuke viril ja joril, siis pakkusin seda katkist lutti, mille maha viskas ning natukese aja pärast uurima läks. See viis nagu paha tuju ära. Päevad olid nagu natuke kergemad. Eks see lõunane uni oli ka selline, et kas saan ta ilusti tuttu või mitte. Natuke ikka nuttis ka aga lõpuks magas. Usun, et see nutt on pigem sellest, et ei taha magada vaid mängida, sest peale natukest nutmist ta siiski uinub. 

Kas mul oli plaani loobumise mõte? Jah, oli küll. Ma ikka kordi mõtlesin, et annan talle luti tagasi, et mitte teda "piinata" ja see oli umbes kolmandal päeval ehk laupäeval. Issi pani teda õues tuttu ja siis tuleb, et anna mulle lutt, sest ta nutab ja ei jää magama. Olin valmis, et annan talle kapist luti aga andsin ikka selle katkise. Samal ajal kui issi välja läks ja ma üksi tuppa jäin tabasin end mõttelt. Hea, et ma ei andnud, sest oleme juba nii mitu päeva hakkama saanud selle "õige lutita" ning nüüd kõike ära nullida. Eii... Jaa, meel oli kurb küll kui issi tuppa tuli ja ütles, et venna nii nutab. Lohutasin end sellega, et varsti ta magab ning kõik on korras ja nii läkski. 

Pean tunnistama, et see alguse aeg oli ikka natuke raske ka, sest lapse jaoks millegi "hea" asja ära võtmine on ka tema jaoks raske. Õnneks saime selle jämedalt öeldes nädalaga vonksu ning nüüd seisab see meil niisama. Tal on endiselt iga kell võimalus seda võtta aga see ei huvita teda. Viskab selle kohe suure kaarega minema ja sinna see jääb. Vahel ka mängib sellega, sest topib oma näppu sinna sisse ja uurib seda. 

Miks ma siis seda päriselt ära pole veel ära võtnud? Kui päris aus olla, siis ma ei teagi. Võib olla kuskil minu sisimas on veel selline mõte, et vajadusel saan talle seda anda. Kas või mõtte eemale viimiseks või niisama tema naljatamiseks, et näha uuesti kuidas ta sellega käitub. See on tal iga päev voodis ja saab vabalt kasutada kui tahab aga ta ei taha. Teda ei huvita see lutt põrmugi. Olen selle sinna lihtsalt jätnud ja nii see seal lihtsalt on.

Varsti, varsti saab juba kuu täis ja võin öelda, et oleme ta saanud täitsa luti vabaks. Seda küll natuke läbi stressi ja pingete, mis olid mõlema jaoks piisavalt talutavad aga suurem eesmärk sai siiski täidetud. 

Nüüd ootab ees uus katsumus ja katsetus, et saada ta mässu vabaks. Potil talle meeldib käia ja seal istuda aga jah... ei paku väga pinget. Ma ei ole teda sinna ka surunud, sest Carola ajast on mul meelde jäänud (beebigrupist) kui paljud hõiskasid ja kiitsid, et nende lapsed juba nii tublid ning käivad ilusti potis ja on mega tublid ning siis... voilaa... ühel hetkel täis error. Mina seda ei taha ja nii ei sundinud ma Carolat potile ja ei suru vennat ka. Iga asi tuleb omal ajal ja kõik lapsed/pered on erinevad. See on minu seisukoht ja nii see ka jääb. 

Lasen lapsel olla laps ja lasen tal ise uusi asju avastada ning proovida ja katsetada. Küll tuleb ka see aeg kui poja käib ilusti potil ja seda kõike märkamatult ning stressitult. Usun, et ma ei ole sellepärast halb ema, et mu pooleteise aastane laps ei pissu ja kaka iga päev potti. Aga jah... Las see teema jääda igaühe oma otsustada ning seisukohaks. See on lihtsalt minu arvamus ja punkt. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sammuke suurema lapse poole on juba astutud. Koostöös oma südame ja perega oleme saavutanud ühe pisikese eesmärgikese, et ette võtta järgmised.

Mõnusat laupäeva ja kohtumiseni.