Paanika Jaanika jätk...

Aeg on juba igas mõttes üsna hiline. Lapsed on juba pestud ja teki all ning tuduvad. Kasutan veel juhust ning kirjutan selle päeva lõpuks oma paanika jaanikast. 

Alustuseks pidi meeting algama 12.00, mis lükkus edasi 13.00, sest kellelgi ajaline ajavahe. Ohh jess. Sain tunnikese juurde, mille sisse mahtus täpselt venna magama panek. 12.30 ta juba magas mul vankris maja taga akna all ning sain rahus keskendud meetingule. 

13.00 olin ilusti kohal ja olemas. Sättisin Carolale veel ühe lauakese ning sinna käärid, liimi, pliiatsid ja paberi, et saab seal rahus nokitseda, mida ka tegi. Samas istus seal minu juures, kus ma "tööd tegin" nagu ma talle ütlesin. Jutustas seal vaikselt, mis mind ei seganud ega häirinud ning tegi omi asju.
Lõpuks sain temaga viie minutilisele tukule saate (tegelikult magab ikka nii kaua kui torust tuleb. Kasutan seda väljendit, et ikka natukenegi magaks), et jaksaks õhtul oma sõbranna Sassuga mängida. Mõte sobis talle ja ta keris ka oma voodi tuttu ning magas hetkega nagu nott ja seda kõike ilma draamata. 

Ahjaa... natuke oli ikka nuttu ka, sest alustuseks (kella 12.00 ajal) ei saanud ta oma õpetajale tere öelda, mis tegi ta meele ikka nutmiseni kurvaks. Rääkisin, et päris nii ei saa, et ta lihtsalt ütleb talle tere ja hakkab jutustama. Ta mul veel ikka tillu ja ei saanud kõigest aru. Peale selle ei saanud ta teise katsetuse ajal korra õue tulla kui andsin üle albumit. Tegin seda nii kiirelt kui sain, et siis tuppa tagasi tulla ja kõne edasi kuulata. Taaskord said pisarad temast võitu. Rahustasin ta maha ja võtsin enda juurde kuniks veensin teda natuke magama, et jaksaks õhtul mängida ja lihtsalt olla. 

Lõpuks kui nad mõlemad magasid sain ka ise rahus uuesti keskenduda ning kuulata. 
Üks miinus oli selle meetingu juures see, et vahepeal katkus nii, et ei saanud mitte kui midagi aru. Üks paras pudru ja kapsad. 

Alguses kui see oli 12.00 ja öeldi, et lükkub edasi, siis mõnes mõttes oli mul ka hea meel, sest nii sain rahus venna magama panna. Ta on meil veel tillu ja tahab ikka tähelepanu ning on ka väga uudishimulik.

Õnneks magas venna nii kaua, et ta ärkas 15 mintsa enne lõppu. Seega ta magas 12.30-14.30ni, mis on igati ok ja selle aja sisse mahtus veel õe magama jäämine. Kõne ise lõppes 14.45, millest 15 minutit oli ikka paras katsumus, et venna mul kõiki asju kinni ei paneks ning täis ei joonistaks. Üks paras katsumus, et teda seal vagusi hoida. Õnneks kestis see vähest aega. Tervet aega ma poleks suutnud teda kindlasti seal ohjas hoida. 

Lootsin küll, et saan selle postituse kirjutada kohe pärast kõne lõppu aga nii ei läinud. Lapsed määravad ja dikteerivad ikka aja ise. Hakkasin siin kohe peale nende ärkamist asju oma kohale tagasi panema ning ajasin natuke maailma asju ja püüdsin ka natuke koristada, et päris karkudel käima ei peaks. Lõpuks oli kell nii kaugel, et tuli vaadata ka neile midagi süüa. Lõpuks tahtsid nad mõlemad õue, sest Sassa hakkas niitma. Carola pani end kohe riide ja kobis õue ning venna püüdis veel süüa aga samas tahtis kiirelt õue. Nii ma, siis võitlesin temaga ja ta nutuga ning riide panekuga, sest mässu väel oleks saanud ju kiiremini.  

Nii läksimegi kõik õue ja vaatasime, kuidas Sassa niidab. Poole viie ajal tuli issi ning hakkasime sättima külaliste tulekuks. Nii see aeg kadus ja nüüd on kell juba nii palju, et päev on kohe, kohe õhtus aga mina veel kirjutan, sest eesmärk vajab täitmist. 

Vist üks paras pudru ja kapsad sai siin eelnev jutt aga...
Kokkuvõtvalt võin vist öelda, et hirm oli igati õigustatud just laste osas, sest nii ei oleks saanud keegi 100% tähelepanu kui nad mõlemad oleksid olnud üleval. Carolaga oleks olnud lihtsam aga vennaga mitte nii lihtne.
Müts maha nende ees, kes suudavad teha kodus arvutis tööd ja seda kõike laste kõrvalt. Osaleda kuskil vestluses ja tegeleda samal ajal ka lastega. Ohh juudas. Minul õnnestus saada õnneks leebem variant aga jah... 

Igatahes see mõte, et kas saan kahe pudinaga hakkama nii, et kirik keset küla jääks, sai täidetud. Seda küll "tehniline viperuse abiga" aga siiski sain hakkama. Olen endaga ikka väga rahul ja enda üle ikka natuke uhke ka. Jah, keelelises pooles olid ka lüngad aga sain ikka aru ka millest käib jutt. Kui ikka praktikat pole, siis pole keele tundmisest ka mingit kasu. Onju. 

Igatahes see päev on lõppenud nii, et kirik on keset küla ja kõik on õnnelikud. Lõpp hea, kõik hea.