Täna, siis natuke sellest kuidas meil siin ka läheb.
Mainisin siin eelmises postituses, et ees on ootamas ühed tegusamad ja perekesksemad ajad.
Kirjutan täna sellest natuke, sest tean, et siis nii mõnigi on mõelnud, et miks ma ei ole hommikuti koos lastega õues.
Alustuseks on meilgi natuke selline eriolukord, sest issi on kodune ja meil on külas mu õepoeg Marcus. Ma ei ole küll Marcusest väga palju kirjutanud, sest sellises eas noortel on parematki teha kui kõlkuda oma tädi juures. Issi on meil kodus, sest neil on töö pandud lihtsalt pausile ehk edasi lükatud suvesse.
Samas on hetkel nii hea, et issi on kodus, sest nii saan keskenduda Marcusele. Mis värk selle Marcusega ja perekesksed ning tegusad ajad. Millest ma jahun?
Kohe kõigest lähemalt. Ühesõnaga ma aitan Marcusel õppida. Seda pigem tagantjärgi asjade tegemisel. Usun, et siin nii mõnigi lugeja on kokku puutunud mõistega "ei viitsi, ei taha, mõttetu" jne ning seda on kuulnud koolilapse suust. Selleks, et midagi teeks on vaja teda natuke motiveerida või takka utsitada, et oma asjad ära teeks. See onju teada värk, et ümbritsev maailm on nende noorte jaoks palju põnevam ja ägedam kui see, mis toimub koolis. Mingid õpetajad kaagutavad, nõuavad ja käsivad midagi teha. Parem oleks ju kui midagi tegema ei peaks ja saaks lihtsalt olla või ei peaks üldse kuskil koolis käima ning midagi tegema. Sama on ju tegelikult ka väikelastega aga natuke teises võtmes.
Ühesõnaga ma aitan, utsitan ja abistan teda, et ta saaks oma 9-nda klassi lõpetatud. Ma olen võtnud ta oma tiiva alla (kus ta on kogu aeg olnud), et ta kooliasjadel natuke silma peal hoida ning jooksvad ained oleksid korras.
Seda enam, et see aasta ei ole neil ka ühtegi eksamit, millest ta on ka õnneks aru saanud.
Praegu on küll koolivaheaeg aga tema peab õppima, sest hinded vajavad parandamist, et see neetud klass lõpetada ja edasi liikuda. Ühesõnaga me teeme päevas mitu järeltööd ning aitan tal püsida reel.
Praegu võin juba uhkusega öelda, et oleme koos nii mõnegi hinde ära parandanud ja ees ootab veel mõne aine korda tegemine. Kõige toredam on veel see, et omale tulevad isegi asjad meelde, mille õppimisest on möödas juba pea 15 aastat.
Pean ka tunnistama, et selline olukord on natuke keerukas. Esiteks on praegu olnud nii ilusad ilmad ja minusugune rohenäpp nokitseks õues aga küll jõuab. Minul on see hetkel küll ajutine olukord aga mõeldes sellele kui meie Andriga peaksime tegema kodus arvutis tööd, pluss aitama koolilast ja kodus on veel kaks pisikest pudinat. Teate see olukord oleks reaalselt ikka mega hull. Üks tahab midagi, siis teine, siis kolmas tahab sülle ja vaadata, mis arvutis tehakse. Samal ajal pead tegema ka tööd. Issand see on ikka õudne.
Praegune olukord on igati talutav ja saame hakkama, sest meie pisikesed pudinad on issi poolt hoitud ja nii saan keskenduda Marcusele ja tema tegemistele. Lohutan end, et kõik see on kord mööduv ja iga päevaga läheb natuke kergemaks.
Carolast on mul muidugi ääretult kahju, sest ta juba nii ootab, et see kole koroona viirus ära läheks. Nii saab ta minna lasteaeda ja saab jääda ka mamma juurde ööseks. Ühesõnaga ta ootab juba seda, et saaks kas või oma sõbranna Sassuga kokku ja mängida. Vahel ikka helistame messengeris ja ohh seda õnne, mis neid valdab. Algul ei saa pidama ja pärast pidama.
Muidugi pakub talle iga päev ka palju rõõmu see, et tema Sassa ehitab kana maja. Hommikul ärgates juba teadvustab, et tema läheb oma Sassale appi. Suureks plussiks on veel see, et Carola saab ise õue minna ja olla seal nii kaua kui soovib.
Minu suureks õnneks olen saanud ka natuke õues toimetada, näiteks riisume maja esist platsi. Kahjuks ma ei saa seda kaua ja palju teha, sest toas on muud kohustused ka aga natuke ikka saan, mida teen meeleldi.
Varsti saab see kõik ehk läbi ning eluke hakkab tasapisi normaliseeruma ja taastuma.
Varsti ootab ees ka aiamaal kõpitsemine ning taimede ja seemnete istutamine. Tavaline kevadine asi, mis teeb meele rõõmsaks ja laeb akusid.
Vot sellised ajad on meil hetkel kodus, mis on kestnud juba poolteist nädalat. Püüan siin teha ka vahepeal natuke käsitööd (lõõgastuseks ja mõtete värskendamiseks). Seda aega küll hetkel napib aga ma ei kurda. Miskit sain siin täna tehtud ja õhtul saan selle ka ehk valmis. Etteruttavalt, et tegu on ühe uue katsetuse ja asjaga, mis tegin. Luban, et kirjutan ka sellest, sest selle tegemine pakkus palju katsetamist, avastamist ja rõõmu. Millegi loomine ja hea tagasiside saamine annab juurde väga palju motivatsiooni.
Nüüdseks hakkan seda postitust kokku tõmbama, sest plaadikoogi massi kokku segamine ootab oma järge ning varsti on ka live zumba aeg, mida juba ootan.
Päikest ja olge tublid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar