Kõik see mees alles magas kui ma seda postitust kirjutama hakkasin. Mina olin juba pikka aega üleval, sest üks hirmus unenägu ajas mind üles.
Unenägu unenäoks aga tahtsin kirjutada hoopis natuke sellest koledast viirusest, mis meil siin levib.
See ei ole kellelegi saladus, et seda viirust jagatakse söögi alla ja söögi peale. Muud enam ei kuulegi. Ma juba ammu enam ei hoia end selle teemaga kursis, sest elus on palju muudki kui ainult need suured numbrid.
Pean tunnistama, et see teeb mind sisimas ikka ärevaks ja ettevaatlikuks aga samas olen rahulikum ka kui kevadel. Kevadel oli hirm ja kõik see kokku ikka kordades suurem kui nüüd.
Kevadel ma sisimas lootsin, et ma seda testi tegema ei pea ja õnnestuski. Sama mõte oli mul ka sügisel, et annaks Jumal, et ma seda tegema ei pea🙏. Kuid läks teisiti.
Testi tegemine oli ikka rõvedalt vastik. Keegi sorkis mingi oraga ninas, siis teises. Ebamugavustunne pikalt ninas ja pisarad väljas. Ikka kole värk ma ütlen. Minu jaoks küll. Ma tõmbasin ikka nii krampi selle peale ja surusin end aina rohkem ja rohkem tooli😬. Hea, et jalgu läbi auto põranda ei surunud😁. Õnneks oli test negatiivne. Kohe meenuvad mu hea sõbranna sõnad "Sa tugev maanaine. Ei murra Sind miski". Itsitasin selle peale ikka tükk aega aga öeldu peab paika. Õnneks läks õnneks ja olen negatiivne. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et maski kandmise nurka viskan. Eiii, seda kindlasti mitte. Hoian end ikka nii palju kui saan, et mitte meie perre seda tuua🙏.
Selle viiruse juures on ikka eriti nõme see, et see on teinud ning tekitanud minu lapses hirmu. Ta on meil siin kodus nutnud ja on hirmul lasteaeda mineku ees. Ta muretseb oma õpetajate pärast, et nemad oleksid terved, sest liikvel on see "kole, kole koloona viilus" nagu ta mul ütleb. "Ma ei taha lasteaeda minna, sest see kole viilus on". Eks täna saab meil olema üks selgitatav päev, et õpetajatega kõik korras ja saad minna küll. Eks ole näha, mis sellest saab. Hommik on juba alanud ka natuke kurvema meelega, sest sellest viirusest on juba juttu olnud ja see teeb teda hellaks. Vennake ei jaga sellest küll midagi aga tütrega on teised lood.
Õnneks ei väljenda ta seda hirmu kogu aeg aga kui see jutuks tuleb jälle kuskilt/kuidagi, siis näen, et ta meeleolu muutub. Eks vaatame, kuidas see kõik meil möödub nii, et laps sellest hingelist traumat ei saa.
Peale selle teeb mind kui ema veel ärevaks üks asi. Esiteks me muud ei kuule kui ainult "koroona" ja kõik, kes natukenegi tõbisemad, siis neil on kohe koroona. Muid haigusi meil enam pole.
Mu elukaaslasel on juba aastaid nii, et kas korra võik kaks korda aastas on tal selline köhake. Ta saab oma kindlad antibiootikumid kätte ja köha taandub. See tekib tal, sest tal on adenoidid ära lõigatud ja see sisse hingatav jahe õhk ei soene nii palju kui vaja ja ühel hetkel tekibki köha, sest see on üks ärritaja. Kus ma seda tean? Mõned aastad tagasi ei olnud arst nõus talle rohtu kirjutama enne kui teda uuritakse. Mõeldud, tehtud ja kõik oligi temaga korras. Muud seletust sellele ei leitud ja peale seda pole selle kindla rohu väljakirjutamisega ka enam mingit muret.
Eriti nõmedaks tegi selle olukorra just see, et issi oli meil vennakesega haiguslehel kui tal see köhake tekkis. Kuna tema seekord neid arsti asju ajas ja suhtles, siis palusin, et äkki ta saab lasta ka vennakest kuulata, sest tal oli köhake ning tahtsin kinnitust, et see pole kuhugi mõjunud. No jaa nimme ei saanud ennem kuulama minna kui issi tegi testi, sest ta natuke köhatas ja küsis neid antibiootikume. Okei! Leppisime sellega (pidime leppima, mis sest, et ema süda valutas), et enne ei tehta midagi kui test tehtud. Nii... see sai tehtud ja vastus oli negatiivne. Juhuuu. Lasime eelmise nädalavahetuse mööda ja issi helistas esmaspäeval, et äkki saaks kuulama tulla. Arst muidugi muigas, et oii me polegi teda veel kuulanud. Kui saate, siis tulge homme ja kindlasti kuulame. Õnneks. Noo ja, mis siis sai? Nagu öeldakse, ema süda tunneb ette. Köha osas olin ma ikka kindel, et sellega on korras aga miski ikka "näris" sees. Ma ei pidanudki enda sisetundes pettuma. Tal oli kurk ja kõrv natuke punane ning soovitati anda veel natuke aega köharohtu (kasutasime Abisani) ning teha sooja jalavanni. Enne uut nädalat lasteaeda ei saa. Leppisime sellega. Praegusel ajal on see isegi mõeldav, et parem kodus kui mujal.
Mis mind ikka 100ga ärritas ongi see, et ala - mine tee enne test ennem me sind jutule ei võta. Nagu muid haigusi meil enam tõesti ei ole??!!
See, et haiget last ka enne jutule ei võeta kui vanem teeb testi ei ole ka mõeldav. Nokk kinni saba lahti sel teemal. Mind kui ema see ikka ärritab ja teeb samas kurvaks. Umbes suva... Las laps olla aga peaasi, et test tehtud. Saan aru, et see on hetkel ka vajalik, et hoida meie arste ja nii, aga isegi last ei võeta enne jutule. Või, siis tahetakse lapsele test teha. Issand😬... ma isegi ei kujuta ette kuidas mu süda sellele vaatepildile vastu peaks😔... Igatahes on see üks mega nõme viirus, mis meil siin liikvel.
Kindel on see, et hoian end nii palju kui saan ja suudan. Kannan maski ja desotan käsi ning hoian distantsi. Kindlasti on neid, kes selle peale naeravad ja mõtlevad, et loll oled, et kannad. Aga mul sügavalt suva, mis teised arvavad. Iga inimene kuulab oma sisemist häält ja käitub vastavalt sellele. Mina tunnen, et pean kandma ja see on minu sisemine hääl ja see ongi õige tunne.
Annaks Jumal, et see viirus kaoks sama kiirelt nagu see tuli.
Sisimas ma loodan, et asi ikka nii hulluks ei läheks, et saaksime oma perekonnaga koos jõule pidada. See on minu jaoks hetk ja aeg, kus tahan olla oma perega. Süüa üheskoos head ja paremat ning avada mõne kingituse. Jõuluvana osas on meil vist see aasta nii, et ta ei tule aga eks aeg näitab, mis saab. Sisimas sooviks, et ta tuleks, sest ta on iga aasta meil käinud aga praegusel hetkel tuleb hoida end kui ka Jõuluvanasid.
Teile aga mu armsad lugejad soovin tugevat tervist ja positiivsust. "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks".
Hoidke end ja enda lähedasi.
Ilusat esimest adventi Teile.
Meie käisime sel puhul jõulutuld toomas ja Jõuluvanale luuletust lugemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar