Seda tuleb meil ikka ette, et ta siia ronib. Samas me ei keele ka, sest läheduse ja turvatunde tekitamine on lapsele oluline.
Leian, et oluline on veel teise inimesele hea sõna ütlemine/tunnustamine. Usun, et praegusel ajal on kõik kokku puutunud stressiga (seoses tööga mitte jõuludega), pingetega, tülidega, arusaamatustega jne. Praegu lihtsalt on selline ajastus, sest taaskord me muust ei kuule kui koroonast. Olen sel teemal juba natuke kirjutanud aga täna ei hakka sel teemal peatuma, sest sellega on kindlasti nii mõnigi kas kaugelt või lähedalt kokku puutunud.
Tänase väikese postituse mõtteks oli hoopis see, et innustada ja tunnustada neid, kes on "rattas" kus nad peavad ellu jääma, maksku, mis maksab. See ei ole saladus, et minu tööks on lastega tegelemine. Ka nendega koos olles on paremaid ja halvemaid päevi, sest lastel omal on samamoodi. Vahel on meie täiskasvanute kui ka laste tuju ja meel väga kehva ja kurb. Nii ongi meie päevad hoopis teistsugusemad. Usun, et seda ei ole ainult minul vaid ka teistel õpetajatel, et päevad pole vennad.
Aga teate, mis teeb selle halva päeva heaks? Taaskord ei ole see saladus, et üks hea sõna teeb kõik heaks.
Hetkel kus me võtame ja anname lapsed üle nii, et vanemad majja sisse ei saa on ikka paras tohuva pohuva. Samas hea õppetund lastele, sest saame neid rakendada "ise tegema".
See hetk kui olen saanud lapse riide, et ta üle anda ja siis su käest küsitakse "kuidas Teil läheb, palju teid on?", siis ma ju vastan, sest ta on meie rühma liige.
Selle väikese jutuajamise seal ukse vahel teeb eriti südamlikuks ja soojaks need öeldud tunnustavad ja head sõnad pluss väike kommikarp. Hetk, kus süda taob rinnas, kurgus on klimp ning pisarad tahaksid voolata, sest need soojad sõnad läksid nii hinge. Hetk, mil sõnavägi oli suurem kui sõjavägi, oli minu jaoks paljuütlev. Koju tulles ja seda Andriga jagades oli silm ikka märg, sest need sõnad ja see pisike tunnustus tegi hingele pai. Tundsin, et see on miski, mida ma ei osanud oodata aga see tunne, mis sellest tekkis oli võimas. Seda kõike on lihtsalt nii raske sõnadesse panna...
Praegu on jõuluaeg ning see aeg on andmise ja kinkimise aeg. Anna Sinagi endast üks väikene killuke või tükike teisele inimesele. Väike tänusõna, küsimus või pisike meene sel keerulisel ajastul on midagi enamat, sest see näitab, et Sa hoolid. See ei võta kaua aega kui Sa saad teha teisele head. Seda "jama" tuleb uksest ja aknast aga selle "jama" asemel võiks tulla hoopis palju head.
Ma olen sisimas ääretult tänulik ja õnnelik oma laste õpetajate üle. Meeled on nukrakesed ja tujukesed kipuvad kõikuma aga nähes oma rõõmsaid lapsi, kes tulevad alati koju naeruga ning räägivad (poja veel nii palju ei räägi aga õnneks on eliis, kus saan juba eelnevalt infot/pilte. Nii oskan temalt juba küsida) päevast on midagi, mis teeb meele alati rõõmsaks. Nemad, just need õpetajad, annavad endast kõik, et lapse päev oleks tore ja vahva. Nad teevad asju mida meie kodudes ei tee. Parim ravim neile on südamest öeldud sõnad, tunnustus või väike positiivne jutuajamine.
Armas lugeja!
Kuna on jõulud ja see on imede aeg, siis minu soovitus on, et leia Sinagi see väike hetk, et öelda kellelegi midagi, mis tuleb südamest. Kirjutada on ka lihtne aga püüa leida see hetk kui Sa saad seda öelda silmast silma.
Sel hetkel oled Sa üks Ingel, kes toob teisele naeratuse suule.
Soovin Sulle ja su lähedastele ilusat teist adventi ning ilusat jõuluaega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar