Aeg, mil saan ja olen oma perega on asendamatu ja hindamatu.
Sama vahvad ja toredad on ka emotsioonid, hetked, mida saad pakkuda teistele või mida pakutakse sulle.
Alustuseks teen pisikese tagasivaate enda sünnipäevale, mis oli sellest viirusest tingituna natuke teistsugusem aga siiski vahva. Hommik algas lillede ja pisikese kingiga, mida soovisin. Tore kui soove ikka täidetakse🎁🥰. Asi, mida soovid ning saad, siis see teeb kohe eriti rõõmsaks.
Peale selle, et mind aeti lillede, laulu ja väikese kingiga üles oli mu päevas veel nii palju ilusaid hetki. Emmelt sain juba kingi ette, milleks olid ühed ilusad kõrvarõngad.
Töölt sain mõned lilled ja kingitused. Minu pisikesed pudinad koos vanematega pidasid mind ka meeles ühe kinkekaardi ning lilledega. Mõni pisike tõi veel personaalselt lilled. Vahva ja tore ning tegi südame soojaks. Mõni kingitus, üllatus puges kohe nii hinge, et pisarad ei jäänud tulemata. Emotsionaalne nagu ma olen.
Eriti armsaks tegi päeva üks kuller, kes tõi mulle kimbu lilli. Ohh...seda mõtlemist, mõtisklemist, pakkumist, kes selle saata võis. Peas oli ikka mitu mõtet, millest üks osutus isegi õigeks. Sellise armsa üllatuse tegid mulle meie küla vahvad emmed kellega suhtlen ning kellega lapsed koos mängivad. Ohh... neid õnnepisaraid. See oli midagi, mida poleks osanud oodata. Süüdistasin alatult ka Andrit, et tema kindlasti susserdab siin midagi, mis sest et hommikul suurte lilledega tulid. Itsitas küll selle süüdistuse peale ja ütles, et tema ei tea midagi ja tema pole sellega seotud. Vana suller natuke luiskas ka, sest ta jagas lillekimbu orgunnijale infot. Ühesõnaga see oli üks vahva, tore kingitus/üllatus, mida ma ei osanud oodata. Olen ikka õnnega koos, et mul on nii vahvad, toredad, üllatusi täis ja armsad emmed🥰.
Sünnipäeva õhtu kulges rahulikult ja hästi. Paljude heade soovide ja emotsioonidega.
Sama headega nagu on ka järgmine tagasivaade, millest saate kohe lugeda.
Plaan, idee, mõte korraldada meie küla lastele mingi vahva üritus seoses jõuludega, jõuluvanaga ning kingitustega. Mõte mu peas ketras ja ketras kuniks võtsin ühendust ühe Jõuluvanaga, et kas ta oleks nõus mu hullusega kaasa tulema.
Muidugi ta natuke mõtiskles, sest algne plaan oli seda mängulist hommikut teha 24ndal.
Kuna ta minuga kaasa mõtles, siis jõudsime mõttele ja kokkuleppele, et teeme seda hoopis neljanda advendi hommikul. Mulle see mõte sobis, sest 24ndal hommikul olekski kõik liiga kiireks läinud.
Ideeks ja mõtteks oli teha midagi toredat enne Jõuluvana tulekut ning midagi pärast ta minekut. Kõik ettevalmistused olid välja mõeldud mu peas, mis said kõik ka realiseeritud.
20.12 kell 10.30 oli meie maja ees kogunemine, kus kõik said juua sooja teed, maiustada piparkooke ning puuvilju. Selle lauakese katsime iga inimese 2€ osalustasuga. Natuke söödud ja joodud oli aeg sealmaal, et teha koos lastega midagi. Panime lapsed liivakasti äärele istuma ja lugesin neile Riikka Jäntti raamatut "Väikese hiire jõulud". Lapsed kuulasid jutupala huviga ning suutsid ka keskenduda, sest oskasid pärast vastata minu küsimustele selle jutukese kohta. Enne Jõuluvana tulekut oli meil veel natuke aega, et süüa ja juua sooja teed.
Ilm oli natuke jaheda võitu ning parim soojendaja oligi soe tee.
Lõpuks oli kuulda ja näha päevakangelast. Kaasas väike kingikott, mille sees omakorda väikesed kingikotid, mille sisu eest maksti ka osalustasu. Sisuks selline sümboolne asjake.
Suuremaks ideeks oli ikkagi lastele näidata Jõuluvana keda teatud lapsed veel näinud polnud või rohkem ei näinudki. Seda enam, et praegu on selline keeruline ajastus.
Kuna Jõuluvana kartis, et äkki ta tuntakse ära, siis ta arvas, et ta kingipakke jagama ei hakka, et lühendada seda "tema puurimise" aega. Kuna olin sel päeval peapäkapikk, siis ta volitas selleks mind. Mulle see sobis, sest ei taha ju lastelt võtta seda rõõmu, et keegi ütleb "Näe... see on minu issi". Jah, kangelane oleks võinud ise jagada ja kauem olla aga üheskoos me selle otsuse vastu võtsime, et teeme seekord nii ja nii läkski. Ikka on neid, kes millegagi rahul ei ole... ja sinna ei saa midagi teha.
Üldine hirm minus oli ka täitsa olemas, sest mõte sellest, et kukun kolinal läbi oli täitsa olemas. Kartsin ikka, et võin selle kõigega ikka läbi kukkuda ja kõik see on üks jama, mis tegin. Minus oli kaks poolsust, et kas põrun 100ga või saan hakkama. Hirm minu sees oli kuni ürituse lõpuni. Igatahes...
Jõuluvana tulek pakkus elevust ja põnevust nii suurtele kui väikestele ning see eesmärk sai 100ga täidetud. Kuna ta väga pikka kontakti ei tahtnud, siis otsustasin kõigiga koos talle tantsida tantsu "Päkapikk olen ma". Tantsisin ette ja lapsed järgi. Minu meelest oli see väga vahva ja tore. Tants tantsitud tegin veel temaga natuke juttu ja lasime tal ära minna. No, et me vahele ei jääks ja lapsed talle järgi ei jookseks ning auto järgi ära ei tunneks. Ühesõnaga Jõuluvana tuli korra, istus natuke, tõi meile advenditule ning lahkus.
Mälestuseks saime teha ka ühe ühise pildi, mis tuli igati vahva ja tore.
Jõuluvana läinud oli aeg pakikesi jagada. See oli ka omamoodi vahva. Oli neid, kes lugesid luuletusi, laulsid, lõid patsu jne. Ka ilma Jõuluvanata oli meil see pakikeste jagamine vahva.
Pakid jagatud oli aeg koju viia ka advendituli, mis Jõuluvana meile tõi.
Enne seda andsime ka linnukestele süüa, sest ise olime ju söönud ja joonud ning linnukesed tahavad ju ka. Lasin lastel linnukeste söögimaja täita päevalilleseemneteg. Tops täis... oli vaja leida koht kuhu see panna. Leidsime ühe oksakese ja sinna me selle panimegi. Eriti vahva ja armas oli veel see kui lapsed tulid ja ütlesid "Kuule tädi, vaata linnukesed söövad seal majakese juures. Neile meeldib see, mis me üles panime". Minule näitab selline reaktsioon ainult head, sest oli näha, et nad nägid ka oma tegemisele tulemust. "Head teha on hea" olgu selleks inimesed, loomad, linnud.
Nüüd oli aeg tuleke oma kaasa võetud laternatesse võtta.
Tuli antud...kutsusin lapsed enda juurde ja puhusime üheskoos selle küünlakese ära millega tuld jagasime.
Vahepeal tantsisime ka tantsukese "Sutsisatsa", mis lastele väga meeldis.
1,5-2h oli läinud nii kiiresti, et ei saanud arugi. Lõpuks oli käes aeg, et sellele päevakesele joon alla tõmmata.
Lõpp- ja tänusõnad edastatud andsin ka vanematele väikese ülesande, et võtku koju minnes kuuselt mõttetera, mis jätta sellesse aastasse või võtta kaasa uude.
Lugesin päeva kordaläinuks, sest tagasi tuli ainult positiivne tagasiside.
Minu mõte ja idee sai tehtud täna ühele vahvale perele, kes minuga kaasa mõtles ja aitas planeerida, teostada, mõtteid/ideid jagada/teostada. Aitäh Teile Valdik ja Marianne🥰. Muidugi ka suured tänud minu Musununnule, kes mu hullust toetas ja oli mõtetes minuga.
Ehk varsti, varsti julgen ka midagi uut neile orgunnida. Eks seda kõike näitab juba aeg.
Igatahes on need kaks päeva olnud igas mõttes palju häid emotsioone ja hetki pakkuvad päevad, mis viisid positiivsuse ja energia nivood lakke. Ühesõnaga need olid päevad, mis olid täis palju häid ja toredaid hetki.
Teha ja proovida midagi, mis lõpuks ka õnnestub on midagi enamat kui niisama millegi tegemine. Nagu ütleb vanasõna või mõttetera "Julge pealehakkamine on pool võitu". Nii see on, sest kui ise midagi ei tee, siis ei tee keegi teine ka.
Seekord, siis selline väike postitus. Ehk jõuan veel enne aasta lõppu kirjutada natuke meie jõuludest, mis olid ka vahvad, toredad ja samas ka natuke teistsugused.
Aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda. Järgmise korrani.
Hoidke end tervetena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar