Trilli-tralli, jõulutralli.

 Ilusat vana aasta hommikut Teile mu armsad lugejad.

Kõik see mees alles magab va. issi, kellel uni läks lihtsalt ära ja minugi üles ajas.

Nii kasutangi seda aega ära ja kirjutan natuke meie möödunud jõuludest.

Sel aastal olid jõulud kohe nii head ja erilised, et me ei pidanud kodust kuhugi minema, mis meile väga meeldis ja sobis. Muidu seilame need päevad ikka külast-külla aga sel aastal saime jõululauda istuda ja nautida ainult oma perega ja seda kõike oma armsas kodukeses. Ainult meie neli, mis oli nii haruldane ja omapärane. See tunne oli nii hea, sest meil ei ole siiani sellist asja olnud ja seda veel meie kahe pudinaga. Mul oli aega vaadata ja tegeleda ainult oma lastega ja meenutada, kuidas Carola sama vanalt laua taga käitus nagu oli sel hetkel venna. Ikka ühe pere lapsed on ühe pere lapsed. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette. Tore hetk mälestustes mõlgutamiseks. 

Ühel hetkel liitus meiega Andri tädi, kes on ka oma pere. Selline mõnus väike seltskond selle siginas-saginas päeva lõppu. Meile selline teistmoodi päev ja õhtu meeldis ning sobis. 

Tulles tagasi sellesse 24nda hommikusse, siis 12.00 paiku käisi lastel Jõuluvana. See traditsioon sai alguse meil Carola sünnist. Esimestel jõuludel ta ainult nägi teda aga edaspidised aastad on ta meil kodus käinud. Mõned aastad on olnud juba nii, et Jõuluvana tuleb meile 24nda hommikul. Mulle selline hajutamine meeldib, sest nii on osa kinke nagu juba ära jaotatud. Kui nad õhtul kogu selle tavaari kätte saaks, siis mine hulluks. Ausalt ka...

Kaks last, aita pakka avada, vaata, et sisud tagasi saaks ning kõiki maiustusi kohe lahti ei kisuta...oeh... ikka paras jebimine😁. Issi sai siin niigi igast autosid ja komplekte pakkidest lahti monteerida😁, mis võttis omajagu aega. Mõni asi oli karpi kohe nii ära pakitud ja kinnitatud, et pusimine võttis aega🤦‍♀️. Lõpuks tekkis ka väike järjekord nende pakikeste avamisel 😄. Siis tuleb üks laps "Emme, aita lahti teha, siis teine, emme aita lahti teha". Samal ajal pusib issi millegi lahti monteerimisega. Kõik oleme juba natuke kärsitud, sest üks ei jõua nii kiiresti kui teine. Jubs tahaks ju vaadata, mis sai või hoopis mängida. Plusd see, et tahaks oma pakki ka avada, mida saab teha alles päris, päris lõpus, sest sind ei jääta enne rahule kui kõik pakid lahti🤦‍♀️🙉🙈😊.

Igatahes tore, et meil ka kodus sel keerulisel ajal Jõuluvana käis keda lapsed väga ootasid ja soovisid näha. Õnneks nad isegi ei kartnud teda, mis oli eriti vahva. 

Carola oli nii õhinas, et hakkas temaga kohe rääkima ja jutustas vabalt. Kohe esines julgelt Jõuluvanale ja utsitas oma vennakest ka takka, mis oli nii armas ja tore. Vennake oli koos õtsiga nagu julgem ja asjalikum. Igatahes on meil ühed vahvad pudinad, kes pakuvad meile palju rõõmu.

Lõpuks jõudis kätte aeg, kus kingid said otsa ja Jõuluvana pidi lahkuma. Lapsed tahtsid küll aknale minna ja talle lehvitada aga me ei saanud lasta. "Põhjapõdrad autos" ootasid ja Carola oleks ta võib olla ära tundnud.

Igatahes see oli üks vahva ja tore lõunane aeg nii meile kui ka lastele, sest igast vahvaid asju toodi. Eriti toredad olid uued pannid ja üks puuvilja korvike ning kuumaõhufritüür + igast näkse, mida saime süüa koos perega.

Sellega meie päevake veel ei lõppenud.

Kahe paiku päeval oli meil õues väike olemine Andri perega. Sõime natuke sooja vorsti, maiustusi, jõime teed ja glögi. Ühesõnaga kaetud oli selline pisike jõulune lauake, kus sai midagi lihtsat näppu haarata. 

Ühel hetkel läks Andri ema koos pudinatega aiamaale, et küünlad süüdata lahkunud koduloomadele. Nii hakkas meil kohe üks suur sigin ja sagin.

Pakikesed oli vaja nüüd kiirelt kuhugi sokutada. Selleks kohaks sai meie laste mängumajake. Kus kingid olid samas peidus ja samas kuiva käes ning nende leidmine oli omakorda põnev. 

Jätsime majakese ukse lahti ning puistasime sinna natuke piparkooki, et äkki avastavad kui aiamaalt naasevad. Ei midagi... pudinad jalutasid õue peal ja keegi ei läinud majja, kus nad tavaliselt ikka mängivad. Lõpuks seadis meie vennake sammud majja ja ohh seda imestust. Esimese asjana ta tardus. Ütles "Ooo" ja kui uurima hakkasime, siis läks õts ka kiikama ja nii see trall peale hakkas. Carolal olid taaskord nii ehedad emotsioonid. Ta oli nii rõõmus ja elevil. Vennakeselgi oli näha mõningasi üllatavaid reaktsioone. Võib öelda, et üllatus õnnestus.

Pakikesed jagatud olime veel mõned ajad õues. Panime pudinatega ka linnukestele seemneid ning läksime ka lõpuks tuppa. 

Kuna lapsed avasid õues ühe pakikese ning teised jäid oma aega ootama, siis oli hea neid ka kohe tudule saada, et õhtuks natuke puhkaksid. Nii saingi nad kiirelt tuttu, et mida kiiremini magama jääte seda kiiremini saate need pakikesed avada. Lõpuks said nad need avada alles peale õhtusööki. Tore, et suutsid nii kaua kannatada ja oodata.

Enne seda pidime me veel avama viimase pakikese meie advendikalendrist. Sellest, mis meile 01.12 toodi. Siinkohal aitäh kõigile neile, kes selle kalendri kohta positiivset tagasisidet andsid ning muidugi armsale Liisule, kes arvas, et võiksin nende sisu Insta storydes jagada. Aitäh kõigile, kes selle kohta tagasisidet andsid ja kaasa elasid. 

Poleks uskunud, et see nii palju elevust pakub ja selle idee eest nii häid ning positiivset tagasisidet saan🥰.

Pakike avatud oli meil veel natuke aega, et lauda istuda ja sööma hakata.

Lapsed ei jaksanud muidugi enam oodata ja tahtsid juba süüa. Lõpuks tõi issi toidu lauda ja saime lastele panna ning sööma haka.

Igati vahva ja tore kogemus, mida ka tulevikus kasutada.

 

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et nad said avada ka pakikesed, mis teisest möllust olid avamata. Taaskord saime asju lahti monteerida😊.

Üks selline siginat ja saginat täis päev, mis oli hoopis teistsugusem kui muidu.

Sama siginat ja saginat täis oli ka meie järgmine päev, sest seekord olid jõulud meil. Meile tuldi ja sõideti külla. Jõulud ilma pereta on ka nadid. Jah, praegune olukord on igas mõttes jama ja ei peaks selliseid asju korraldama ja nii, aga jõulud on see aeg, kus tuleks olla perega. Kui kõik on terved ja hoitud, siis miks mitte. Hirm on ikka olemas aga jah...

Meie päevakene kulges õhtusöögini kiirelt. Küll oli vaja asju vaadata, sättida, kraamida, vaaritada jne. Ühesõnaga päev oli täis igasugu tegemisi. Sekka ka mõni punane kotike ukse taga ja uksekell, mis selle olekust märku andis. Lastel taaskord elevust kui palju. 

Lõpuks oli aeg lauda istuda ja sööma hakata. Traditsioon, kus teeme ühise perepildi on meil siiani. Selle väikese hetke ikka leia, et teha üks väike jäädvustus. On mida hiljem vaadata ja meenutada. Igati tore oli istuda ühise laua taga oma perega, mida ei juhtu just väga tihti. Olin ja olen õnnega koos, et see õhtu oli just selline nagu see oli.

Taaskord oli meil kingituste jagamise aeg. Ander ja Carola said neid jagada. Väike abiline aitas nimesid lugeda ja nii nad seal neid lunastasid. 

Lõpuks läks asi ikk nii kiireks, et lapsed jooksid oma pakikestega juba kokku. Üks lugeja oli veel pooleli kui teine juba viima läks. Natuke nalja ka sellesse seikka. 

Eriti vahva ja tore on juba see, et Carola tunneb oma nime kirjapildi järgi ära. Kohe kui seda nägi, siis ütles see onju mulle. Kordagi ta ei eksinud ka. 

Õhtu võis lugeda õnnestunuks, sest meie pisikesse elamisse mahtusid kõik ära ja kõik olid rahul.

Siinkohal meenub kohe seik meie tütrekesest, kes palus sosinal issi käest, et kas ta tohib midagi öelda. Ise seisis pisikese tooli peal meie vahel. Issi andis selleks muidugi loa ja ütles meile kõigile, et Carola tahab midagi öelda. Panime teleka vaikseks ja tema esimesed sõnad olid "Mul on hea meel, et te olete kõik siia meile külla tulnud...". Need sõnad... need sõnad pugesid nii südamesse. Meie 4,3 aastane laps ütleb nii armsad sõnad. Oeh... see tunne oli kirjeldamatu.

Ühel hetkel tänati ka meid, Carola jutu vahele, et kõiki vastu võtsime ja võõrustasime. Hetked, mis jäävad mälestustesse❤. Lõpuks Carola laulis koos kitarriga enda välja mõeldud laulukest, mis viitas sellele kui hea meel tal on, et oleme kõik koos. Oeh... meie suur tütreke üllatas meid kõiki.

Nii see trall läbi saigi. 26ndal jäi Sannu koos kutsu Zolaga meile, mis pakkus lastele palju rõõmu. Muidugi ka mulle endale, mis sest et ta on liikuv katastroof nagu talle öeldakse, siis sellest hoolimata on ta üks nunnupall kellega mängida. "Tätsul" nagu mulle öeldakse on nüüd üks laps juures keda saan vajadusel vaadata😊.

Sellised toredad ja vahvad ning teistmoodi jõulud. Olen ikka mega rõõmus ja õnnelik, et mul on kellega neid toredaid hetki ja emotsioone koguda siia keerukate aegade sekka.

Eriti toredad olid need hetked kui kinke avades sain need, mida soovisin. Sain omale sildi printeri sellise väikese. Saan nüüd kogu pere asju sildistada ja vajadusel kasutada ka lasteaias. 

Üks emotsionaalsemaid kinke oli Terminaatori plaat "Maailm vs. Lilian". Seda kõike sellepärast, sest seal oli ka Jaagupi autogramm ning taga K.Jõekalda joonistus. See on midagi, mida ei saa poest osta ning on igas mõttes üks erakordne kink. Siinkohal ütleb pilt rohkem kui 1000 sõna.

Olen väga rõõmus ja õnnelik, et meil olid just sellised jõulud nagu need olid. Eriti toredad olid ka päkapikud, kes tõid igast vahvaid ja põnevaid asju, mis pakuvad lastele rõõmu🤗.

Nüüd on aeg sellele pikale postitusele punkt panna, sest kondid jäävad juba voodis haigeks ning kohvi lõhn tungib juba ninna, mis kutsub jooma.

Kohtumiseni uuel aastal.

Head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat, mis tuleb kindlasti parem ja teguderohkem.

Hoidke end ja oma lähedasi ning õhtul hoidke kindlasti piisavat vahemaad.

Kõike ilusat Teile tänasesse päeva.