Ma olen siiski inimene.

Hei-hei,

Seekordne postitus on natuke teistmoodi ja natukene teistes toonides ning meeleoludes.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et olen emotsionaalne. Minu emotsioonid on kohe ka näost näha ja see ei jää kellelgi märkamata. Nii kurb kui see ka ei ole, siis see nädal on minu jaoks igas mõttes emotsionaalne olnud. Ma olen ju siiski inimene.

Tasapisi pean hakkama harjuma mõttega, et uuest kuust alustan tööd ühe õpetaja süsteemiga. Nädal on veel laias laastus jäänud aga kohale ei ole see asi veel jõudnud. No, mis teha kui olen vana kooli inimene (olenemata sellest, et olen noor) ja ei suuda kohe uute asjadega harjuda. Mitte, et ma hakkama ei saaks, vaid isiksusena olen olend, kellel võtab asjadega harjumine aega. Ma väga kaalun ja mõtlen, mis ma teen, ning mõtisklen, mis võib olla selle tulemuseks. Tegelikult olen ma inimene, kes muretseb väga palju. Eks sellepärast lendab vahel "potil" kaas minema ja pisarad ongi kerged tulema, mida kinnitab ka järgmine lõiguke.

Meil täitus härraga eelmine nädal 7 aastat koos oldud aega, mille üle on mul tohutult hea meel, sest me oleme teineteise jaoks loodud. Pildid, mis facebooki lehele postitasin (postitati), tõid positiivset tagasisidet nii kommentaaride näol kui ka suusõnaliselt. Tööl olles tuli minu juurde üks naine kallistas mind kõvasti ja ütles: ,,Tead ma lugesin su viimast blogi ja vaatasin neid ilusaid pilte ning ma lihtsalt nutsin". "Sa oled ikka ääretult armas inimene ja mulle tundub, et sinu elukaaslane on ka väga tore inimene." Uskumatu aga tõsi need sõnad läksid mulle nii südamesse, et ma lihtsalt nutsin. 
Küsimused, et miks ma ei naera, toovad kurbuse südamesse, sest mõtted on need, mis ei lase mul naeratada. Tähelepanekud, et nädala algul sa ikka naeratasid ka, aga nädala lõpuks on see pisike naeratuski kadunud, teevad mind ümbritsevad inimesed kurvaks. Kahju, et ma ei oska teha head nägu isegi siis, kui kõik on kõige halvemas korras. Küll püüan, aga keegi ikka märkab, et midagi on valesti. Oh jah... miks ma küll ei oska?

Ma isegi ei tea miks ma sellise postituse kirjutasin, aga emotsioonid, mis mind hetkel valdavad, on ikka seinast seina. Ju sellepärast tahtsin kogu selle loo kirja panna, sest rääkides saaksid emotsioonid minust võitu. Ma ei otsi Teilt mingit haletsust aga lihtsalt teadmiseks Teile, kes mind ümbritsevad ning näevad, et olen liimist lahti. Selle põhjuseks on tegelikult lihtsad asjad aga ma ei suuda enda jaoks neid asju selgeks mõelda ning arusaadavaks teha. Ma olen ju siiski inimene ja mul on ka tunded. Oh jah...

Selline kurb postitus aga vahel on hea ka endast neid välja kirjutada mitte ainult rääkida.

Tema on see, kes mind mõistab, kuulab, lohutab, kallistab jne ning on mul alati olemas kui teda vajan. 

Õnnelik nädal

Terekest,

See nädal on olnud üks väga pidulik nädal. Selles mõttes, et nii palju on sünnipäevasid ja tähtpäevasid.

Esmaspäeval oli meil töö juures kahel inimesel sünnipäev.

Teisipäeval oli Andri õe peikul sünna. Tegime talle Andri vanematega koos tööriistakohvri. Peale selle täitus meil Andriga 7 kuud kihlusest.

Kolmapäeval 14.10. sai meil Andriga 7 aastat koos elatud, oldud ja eksisteeritud. Uskumatu kui kiiresti ikka aeg lendab. Andri on tõesti mees, kes on minu jaoks loodud. Ta on alati mul olemas kui ma teda vajan. Ta on mees keda ma armastan. 

Meil on üheskoos veel väga, väga palju minna...

Plakatil on kõik öeldud.

Neljapäeval ei olnud kellelgi sünnipäeva :)

Reedel oli kohe aga selline päev, et hoia ja keela. Kõigepealt oli Andri vanatädi õnnitlemine. Peale seda tõttasime Keilasse Andri õe ja tema peiksi soolaleivakale. Et veel ikka vähe oleks, siis kutsus õde mind ka Tallinnasse, et koos välja minna. Kuna nädal oli ikka nii kurnav, siis ilmselgelt ei suutnud ma kuhugi minna. Kell 22.00 tulime juba Keilast ära, sest silm hakkas lihtsalt kinni vajuma.

Kingitus soolaleivaks pluss kaks potilille ja erinevaid leiva näkse.

Eile oli mu vanemal õel sünnipäev. Palju, palju õnne talle. Taaskord helistasime ja laulsime sünnipäeva laulu, mis mulle on juba ammu omaks saanud.

Kuna päev oli ka väga ilus, siis soovisime jäädvustada enda 7 aastapäeva, mida kinnitavad ka eelnevad pildid. Nii käisimegi Leetse mõisa juures.

Paldiski tuulikud olid tegelikult need kuhu me esimest korda koos Andri ja tema tädiga koos sõitsime. Leetsegi ei ole sellest väga kaugel. Eks sellepärast valisime pildistamiseks ka selle koha.

Täna oli meil aga perekondlik lõuna Hüüru veskis. 

Pilt meie lõunast

Täna on ka minu tädil sünnipäev. Seega palju, palju õnne ka temale. Peale pidulikku söömingut saime kokku Andri vanaema juures, et lihtsalt koos aega veeta. Nüüd oleme aga kodus, teeme süüa ja mõtleme, et homme peab tööle minema. Nädalavahetus on möödunud nagu tuul, mis kord on ja kord ei ole.

Mõnusat uut nädalat ja nautige seda värvilist sügist,

Marve

Potipõllumajandusest.

Heihopsti,

Kuna täna on väljas ikka nii külm ja rõske, siis sellest hoolimata käisime üle pika aja Andri vanaemaga koos sõitmas. Sõitsime ikka pikka maa maha. Käisime nii Keilas, Laagris, Õismäel ja lõpuks sõidsime Tabasalu kaudu koju.

Kuna kiire elutempo tõttu on minu söömine ka väga ebamäärane olnud, siis täna otsustasime teha caesari salatit. Panime sinna ohtralt salatit, kirsstomateid, punast sibulat, suitsukana ja lõpuks ühe pakki valmis caesari kastet. Küll oli ikka hea salat. Kiire ja lihtne.

Kuna sügis on juba käes ja suvised lilled hakkavad ära närtsima, siis ostsime täna Bauhofist posu kanarbikke, mida saan maja ette panna. Nii oligi mul täna üks istutuse päev. Eks seisavad nii kaua kui seisavad. Vähemalt on silmal ilus vaadata.

Natuke istutamisest pilte: 

Posu kanarbikke

Mulda on ka vaja

Minu assistent kassistent

Kassistent Piiksu

Potipõllumajandus

Õhtuks on meil ka plaanid olemas. Istume härraga kodus diivanil, sooja tee ja prõksuva ahjutule saatel ning vaatame "Lumekuninganna ja igavene talv" ehk "Frozen". Võtame lihtsalt aja maha ning naudime teineteise seltsi. 

Homme läheme aga Andri onu sünnipäevale. Selleks puhuks ostsime talle ühe väikese kingituse, mis sobib täpselt nende koju. Ma vähemalt loodan. Veel läks meil õnneks, sest saime ühe sünnipäevakingituse ostetud. Järgmine nädal on üks hull nädal, sest peaaegu iga päev on kellelgi mingi tähtpäev. 

Nüüd on kiirem aeg möödas ja sellest tulenevalt püüan rohkem aega veeta oma blogis.

Seniks mõnusat õhtut,

Marve.

Ekskursioonidest.

Terekest,

Kuna aeg lendab ikka nii kiiresti, siis täna nädal hiljem tuli tahtmine kirjutada eelmise reede ekskursioonist Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi ning selle kolmapäevasest Harjumaa muuseumi leivateost.

Oh seda õnne, mis mind Rocca al Mares ees ootas. Ma olen küll noor aga siiski vanakooli inimene. Asjad ja esemed, mis silma jäid tõid naeratuse suule, sest äratundmisrõõm oli suur.

Kui me kohale jõudsime viidi meid kõigepealt ühte tallu, kus istusime ühes rehetoas, kus kuivasid viljavihud. Peale seda kui olime natuke seal istunud ja tädi juttu kuulanud läksime viljast teri välja peksma. Selleks kasutati vanasti kooti. Peale seda kui terad olime viljast kätte saanud puhastas iga laps ühe peotäie teri, mille panime ühte kotti. Terad kotis läksime jahu tegema. Jahu jahvatasime kiviveskiga. Paras katsumus oli ikka, sest seda oli üsna raske keerutada. Jahu jahvatatud läksime tuppa, kus räägiti kuidas tehakse leiba. Lastele näidati reheahju, kus vanasti leiba tehti. Minu suureks üllatuseks oli see, et kuidas saame teada kas ahi on leiva küpsetamiseks valmis. Nii sai teada, et ahi ei oleks liiga kuum. Selleks visati peoga jahu ahju ja kui sealt tuli mõnus küpsemise lõhna, siis oli ahi valmis. Saime ka leiba maitsta. Selline vahva ja tore päev oli meil Roccas. 
Mõned pildi sellest:

Aedik, kus muidu asuvad loomad. 

Koodiga tööd tegemas

Meie tehtud töö.

Terad, mis viljapeadest suutsime välja peksta

Minu panus meie kotikesse

Kiviveski

Nii see jahu tuleb

Sõnu polegi vaja

Reheahi, kus tehakse leiba

Igale leivale tehakse oma pere sümbol

Vanasti olid ikka ju igas peres hobused

Kolmapäev oli see tore päev kui käisime lastega jala Harjumaa muuseumis. Kui reedel nägime teekonda jahust leivani, siis sellel päeval nägid lapsed, kuidas tainast saab leivake, sest lapsed tegid endale õnne leivad. Taaskord üks tore ja vahva päev, sest lastele näidati, mida on vaja selleks, et saada leiba. Lapsed said maitsta nii jahu, juuretist kui ka lõpuks sooja leiba küüslauguvõiga. 

Matkasellid vandersellid

Sügisene muuseum koos vandersellidega

Esiplaanil astja, mille sees on leivataigen õnne leiva teoks

Meie ja laste õnne leivad

Või koos küüslauguga.
Sellega meenub mulle kohe minu vanaema, sest temagi tegi võid küüslauguga.

Soe leib ja või maitsesid meie lastele väga

Juuretis

Leiba tuleb austada

Jahu, mida lapsedki maitsta said

Meie õnne leivad

Vot sellised vahvad ekskursioonid olid meil. Pean lihtsalt kirjutama ühe tüdruku sõnad kui leiba tegi.
See on minu kõige lahedam lasteaia päev. Need olid nii siirad sõnad, mis tegid südame soojaks, sest lapsed onju need, kes on kõige siiramad.

Mõnusat värvilist sügist ja hoidke end, sest viirused on liikvel.
Marve

Lihtsalt natuke loba juttu.

Heihops Teile,

Uskumatu aga tõsi. Täna algas juba oktoober. Kolm kuud veel ja ongi jälle aasta läbi.

September möödus väga ruttu ja kiiresti. Nagu ikka kõik on uus septembrikuus, siis oli seda ka meil. Nüüdseks on kõike kiiremad asjad tehtud ja saab ehk elama hakata.

Palju mõtteid on, mida tahaks kirja panna, aga taaskord veniks mu postitus liiga pikaks aga seda ma täna ei taha. Kindlasti teen ühe postituse piltidega, mis ma lastele(ga) meisterdanud oleme.

Täna tahan jagada hoopis emotsiooni, mis tekitas minus väga rõõmsaid tundeid. Ma kirjutasin postituse "Õpetaja digitaalne arengumapp" ning küsisin abi. Kuna ma pidin selle koolituse ikka läbi tegema, siis täna oligi see päev kui ma sain sellele tagasiside.

Kõigepealt pidime looma konto livebinderisse. Nüüd hakkasime sinna oma arengumappi koostama. Seal oli vaja luua erinevaid pealkirjasid ja siis nende alla omakorda alapealkirjasid. Avalehele oli vaja kirjutada enda tutvustus ja sinna ma kirjutasin natuke endast. Lõpuks oli ka kaust enesetutvustus ja sealt mu positiivsed emotsioonid alguse said.
Minu kiituseks olin ma kirjutanud endast ausa ja avatud enesetutvustuse ning see lisas minu arengumapile isikliku nüansi. Pööran tähelepanu sellel, et seda luges täitsa võõras inimene. 

Minu suureks üllatusek oli see, et arengumapi ja blogi alusel võis see võõras väita, et mul on keskmisest kõrgemad digipädevused. Selle üle olin ma väga, väga rõõmus, sest kõike seda olen ma ise õppinud. Sellepärast ei ole mul vaja ka muretseda, kas ma saan digimaailmas hakkama või mitte.

Homme on aga see päev kui läheme lastega Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi leivategu vaatama. Loodan, et tuleb tore ja lõbus päev. Eks järgmine kord ka natuke sellest.

Seniks päikest ja rõõmu. Hoidke neid, kes teile kallid.
Marve.